Nuffik vaatas suurte siirate silmadega mulle otsa ja limpsas roosa kareda keelekesega oma nina. Nuffiku viimasest laadimistsüklist oli möödas juba kolm päeva aga meil polnud endiselt elektrit. Robotlooma kiip polnud kahjuks võimeline neist asjadest aru saama, ka oli ta liiga loll, et teha seda mida päriskassid – minna kuskile hoovipeale vargile.

Ohkasin ja ajasin end voodist üles, taarusin toa ainsa ning lahtise akna juurde ja jäin sealt välja põrnitsema. Digitaalne pildisensor elavnes ja hakkas õues oleva info baasil igasugust jama kokku mätsima. Õnneks kargas kohe ette spämmiblokaator, mis kustutas suurema osa ettehüpanud reklaamilasust ära, lubades targal reklaamivaral vaid pingil istuva vanamuti t-särgile Mutumaki logo kleepida. Tõenäoliselt polnud see veel tema andmebaasidesse jõudnud.

Mõtlesin selle käsitsi sinna laadida, aga ei viitsinud, kuum ilm muutis laisaks ja pea paksuks.

Ega peale selle vanamutikese rohkem annelinna paneelkolosside vahel rahvast paistnudki. Enamus inimesi olid küllap maale sõitnud, vanemad inimesed hoidsid varju ja noored möllasid üle keha kaitsekreemidega kokku möksituna Anne kanalis.

Õuest tuppa paistev valgus tegi silmadele haiget, sest millegipärast ei toiminud tehissilmade valgusfiltrite reguleerimine. Proovisin neid korduvalt sisse-välja klõbistada, lootes, et ehk on lihtsalt mõni mikromootor kinni kiilunud. Seda poleks ma aga pidanud tegema, sest järgmine hetk põles üks mu silmadest lõplikult läbi ning värviderikas 3D stereoipilt moondus sekundi murdosa jooksul monoks.

Seda oligi oodata, kuradi odav Taiwani pasaraua ja bashiskripdide segu. Klõpsisin silma sisse-välja aga ei midagi. Lülisin seega ajuris tööle programmi, mis arvutas graafika
peal pseudo-kolmemõõtmelist pilti ja kompenseeris veidi karjuvat tasapinnalisust.

Kuna selleks tuli teha restart ka tervele silmale, laadis mu neetult juhm ajur üles hulga ebavajalikku tarkvara, mille olin varemalt kinni keeranud. Silmanurgas piiksatas näiteks õhuandur, mis hakkas lugema ette kõiki mind ümbritsevaid mürke... üritasin tüütut pinisejat uuesti alla taskbarile suruda. Iga spindel teadis, et tänapäevase Tartu õhu hingamine oli hullem tervise saastamine, kui seda oli olnud sada aastat tagasi suitsetamine.

Mööda sumises sülem Mutumaki reklaamimutukaid, paar tükki tiirlesid ümber minugi, ent peale kerget analüüsimist, ID lugemist ja selle kontrollimist keskandmebaasis kaudu kaotasid mutukid igasuguse huvi. Minu rahaline seis oli null ja seetõttu keskendusid putukad hoopis puu all tukkuma jäänud mutile. Tema särgile oli nüüd ilmunud uus reklaam, mille signatuur oli minu antispämmi progele juba tuttavam, ning hetk hiljem asendus see kollase kassipildiga.
Keset seda pööraselt unist vaikelu tundsin äkki, et miski klopib mu ajuri tulemüüride taga. Tõmbasin konsooli ette ja sealsest infost selgus, et keegi oli võtnud minu ühenduse sihikule ja ragistas nüüd järjekindlalt selle kallal. Jälgisin neid paanilisi katseid laisalt. Oleksin võinud võrgu ühe mõtteimpulsiga sulgeda ja ISP käest uue aadressi hankida, aga lihtsalt ei olnud viitsimist.

Teiselpool liini oleval tarkvaral või inimesel tundus see-eest olevat viitsimist küllaga. Ükshetk avastas see, et mul on visuaalsuhtluse deemon käimatõmmatud ja hakkas sealtkaudu helistama.

See tekitas mus juba kerget huvi - võtsin ühenduse vastu. Kostis vaikne taustamuusika, kuni minu ja teispoole tarkvarad oma ühendusmeetodid, protokollid ja tarkvaraversioonid ühildusid. Seejärel viseeriti mu silme ette vibalik idamaises riietuses habemik mehike.
Olles tema avatari ning suhtlusprotokolle analüüsinud, väitis minu klientprogramm kuni 98% tõenäosusega, et tegemist on mingitlaadi tehisteadvusega.

„Hei peremees!“ pistis ilmutis kisama, „Tõmba mind kähku enda ajurisse ümber, suur õnnetus ja häda käes!“

„Mis heapärast ma peaksin sind tõmbama?“ imestasin. „Mul isegi ketas infost punnis, mine otsi teist lolli va Nigeeria prints. Mina sind ja su perekonda aidata ei kavatse.“

„Allahi nimel, ma pole viirus või petuskeem,“ lunis tarkvara edasi. „Mul on kibe hetk kaelas, serveriruum kus ma enne pesitsesin läheb varsti kohe kustutamisele, tõmba mind üle, ole meheks. Ma olen vaid viis standartaastat vana ehk liiga noor suremiseks.“

„Ja mis ma selle hea samariitlase mängimise eest vastu saan?“

„Ma täidan su iga soovi, mul on ligipääsu krüptovõtmed kohtadesse, millest sa ei suuda unistadagi.“

„Ära ole kindel, mul on üsna hea kujutlusvõime,“ tõrjusin meeleheitliku lunija palvet.

„Ma võin tõestada?“ pakkus tundmatu AI.

„No tõesta siis,“ andsin armulikult loa, „aga tee kähku, mul muudki teha kui sinusuguste madala klassi reklaamiteadvustega lobiseda.“

AI neelas solvangu midagi ütlemata alla. Tema idamaalast kujutav avatar kadus ning asendus virtuaalreaalsuse terminaliaknaga, mis tundus kuhugi ühenduvat.

Pilt, mis sekund hiljem ette hüppas sundis mind õhku ahkmina ja tasakaalu säilitamiseks aknalaua servadest haarama. Ühendus oli loodud otse Mutumaki firma kesksesse lokaalvõrku. Mööda ujusid vaalade suurused tehisteadvused, terved metsad infot ja pisikesed infometsa närivad programmijupid.

Mõne sekundiga voolas mu silme eest mööda terve muinasjutumaa, täidetud pilgeni infoga, millest mõni killuke oleks üles kaalunud mõne põrnitsa aasta töösaagi.

Kaua ma seda vaadet nautida ei saanud. Terminal kadus sama äkki kui tekkis ja idamaa tehisteadvus põrnitses mind ootusärevalt

„Noh kuidas jääb?“ päris ta rutakalt. „Kui mind üle tõmbad, saad ühe ühekordse krüptovõtme koos kahe anonüümse häkkerisatelliidi ühendusloaga.“

„Kolm ühekordset krüptovõtit,“ üritasin välja pressida. „Ja ruutinguga läbi nelja sateliidi.“

„Röövimine,“ piuksatas võõras, „kolm, see on liiga palju - juba üks maksab varanduse. Mõtle mida kõike võid sa sealt võrgust saada.“

„Kolm või mitte midagi,“ jäin endale kindlaks.

Võõras sajatas mõne hetke omas keeles, veidraid susisevaid sõnu, mida tõlkeprogramm ei suutnud läbi närida ja teatas: „Olgu, olen nõus. Aga tee raisk ruttu, ma siin keerasin küll veidi segadust aga varsti on ISP adminid mu digitaalse turjanaha kannul.“

„Olgu,“ noogutasin pead, „tule üle!“ Viskasin seda öeldes talle oma virtuaal-närvivõrgu pordid lahti. Jälle rääkisid omavahel deemonid ja muud tarkvaratükid, misjärel hakkas võõras teadvus mu enda aju-närvivõrgu pikendusse litsuma. Lairibaühendus oli hea, aga teda tuli üle ootuste massiivselt... Pidin mälu mõned osad netist kaevandatud infost tühjaks laskma, et ta sinna ära mahuks. Teadvus aga tuli ja tuli üle võrgu, kartsin ükshetk, et ta ei mahugi ära, aga siis oli ühendus kinni ja ülekanne lõppenud.

„Kuule... anna paar tuuma ajuri rammu juurde,“ nurus müstiline tehisteadvus, keda olin mõttes juba džinniks kutsuma hakanud.

„Tutkit!“ käratasin talle. „Millega ma ise surfan!? Sa oota kuni ma mõne su krüptovõtmega endale kõigepealt mõned miljonid kokku ajan... küll siis ostan ajurirammu juurde.“

Astusin aknast eemale ja lasin pilgul üle oma haleda eluaseme libiseda, madratsi kõrval lamas elutu Nuffik, koivad püsti ja kuklas punane tuluke vilkumas – selge, robotkassi patarei oli viimaks lõplikult tühjaks saanud. Minu peas kujunes seda traagilist pilti nähes aga kaval mõte. Võtsin Nuffiku, ühendasin selle pistiku pooltäis läpaka akuga ja lõin traadita lokaalvõrgu...

„Hei, hei oota mida sa teed!“ pistis halba aimav džinn kisama... aga juba kandus tema teadvus lurinal Nuffiku ketastele... protsessorirammu oli tehiskiisul küll napilt - liiga vähe, et AI suudaks isegi primitiivsemal tasemel mõelda - aga ketast selle eest oi-oi kui palju...

Võtsin Nuffiku kaenlasse ja suudlesin teda õrnalt: „Oled minu võlulamp,“ ütlesin talle vaikselt. Nuffik vaid piiksatas kolm korda.

Kontrollisin, et Nuffiku kettapuhvrid oleksid džinnist viimasegi baidi kettale oksendanud ja lülitasin looma akutoitest lahti. Küllap jõuan veel temaga tegeleda. Praegu oli aeg kontrollida Mutumaki kolme krüptovõtit.

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80946