See oli armastus esimesest silmapilgust. Ja polnud mingeid endeid.
Juhtus see optilise filtri Ideaalne Kaaslane uusversiooni süül. Kobakäppadest programmeerijad ei häälestanud filtrit korralikult ning selle tulemusena nägi Marina ilmetus tipptunni rahvamassis ootamatult meeldivat noormeest. Marina läätsed ei teinud noormeest virtuaalse fooni osaks – vastupidi, tõid ta just esile, värvikalt ja sümpaatselt. Kitsal keskaegsel tänaval jäi seisma täitsa kaasaegne noormees. Tema nägi vist ka Marinat – hiljem tunnistas, et nägi küll, aga keset ääretut preeriat...
Nad vahetasid elektroonilisi visiitkaarte ning istusid juba samal õhtul hubases restoranis Seine'i kaldapealsel. Tuul tõi mandlilõhna, turistid naersid... (Artjom ei koonerdanud ja tellis otseülekande sünkroonheli ja -lõhnadega.) Kui aga Ideaalselt Kaaslaselt tuli veateade, siis seda nad ignoreerisid. Asjata.
Läks nii, et Marina kriitiliste päevadega harjus Artjom kiirelt ja käitus taktitundeliselt. "Pole midagi," ütles ta, "siin pole midagi häbeneda. Ega sina süüdi ole." Viis Marina kallisse kliinikusse, aga seal laiutati vaid käsi: koodonid on ahelasse jäigalt sisestatud ja sedamoodi laiali, et neid tuvastada ja eemaldada on võimatu. Soovitati korporatsiooni juristidele hagi esitada: Marina vaarisa kirjutas küll alla vabatahtliku koostöölepingu, kuid ei andnud luba, et ta järeltulijad samuti elavateks reklaamikanaliteks muudetaks.
Kohut käia Marina ei tahtnud. Tahtis, et see kõik vaid rutem lõppeks. Haigushoogude ajal muutus ta otsekui puunukuks, tuias ringi ja kisendas: "Ostke šampooni Lumine Lõvi! Lumine Lõvi muudab te juuksed õrnaks siidiks!"
Kuid kolm aastat hiljem avastati Artjomis propagandaloosung, mis oli säilinud juba eelmisest sajandist ning samuti niimoodi genoomi sisestatud, et eemaldada ei saa, isegi ei märka kohe. Loosung läks käima arusaamatul põhjusel ning Artjom käis mööda tänavaid ja agiteeris kõiki hääletama eelmise presidendi järjekordse klooni poolt. Sellesama, kelle juba neljakümne aasta eest kukutas praegune.
Lõppude-lõpuks saadeti Artjom sunniviisilisele ümberkodeerimisele, Marinal aga piirati õigusi. "Hea veel, et lapsi ei jõudnud teha," mõtles Marina. Hirmus mõeldagi, et mida nemad oleksid pärida võinud.
Nõndamoodi Marina nüüd elabki. Küllaltki hästi, nagu paljud meist...
Kuid igal öösel näeb ta und, kus kostab kauget muretut naeru, õhus on mandlilõhna ning teisel kaldal õõtsuvad põlevad laternad...
Критические дни © Владимир Аренев, 2012
Tõlkinud: Jüri Kallas
Autorist
Kiievis 1978. aastal sündinud ja seal elav Vladimir Puzi avaldab ilukirjanduslikku loomingut pseudonüümi Vladimir Arenev all. Kirjutab vene ja ukraina keeles ning on avaldanud neis keeltes viis romaani ja kuus jutukogu. 2004. aastal sai kirjanik Euroconil ESFS-i auhinna kui parim Ukraina noor autor. Vladimir Arenevi teoseid on tõlgitud ka leedu ja poola keelde.
"Kriitilised päevad" ilmus esmakordselt ajakirja "Mir fantastiki" käesoleva aasta märtsinumbris ning tõlkimiseks sai valitud just seetõttu, et selles napis loos on väheste sõnadega palju ja elegantselt öeldud. Kena lugu, millest Reaktori noored kirjutajad võiksid õppida...
Tõlkija
