Kui 2371. aastal Gauna nime saanud kosmosekoletised päikesesüsteemi ründasid ja 46 Gaunat maale langes, ei jäänud inimestel midagi muud üle, kui päikesesüsteemist põgeneda. Nii on ka Sidonia asurlaev juba 1007 aastat üritanud leida uut ja turvalist kohta, kus inimkonda jätkata. Viimane sõnum mõnelt teiselt asurlaevalt oli enam kui 700 aastat tagasi ning sellest ajast võib arvata, et Sidonia on kosmose lõputuses üksi.
Juba esimene maale langenud Gauna oli humanoidse kujuga.
100 aastat tagasi hullu teadlase põhjustatud õnnetuse läbi pääses kaks Gaunat Sidonia sisemusse ning nelja minutiga oli 99% inimkonnast tapetud. Sarnaste katastroofide ennetamiseks otsustati, et senised meetmed pole piisavad olnud – uus inimkond koosneb suuremas osas kloonidest, kes on energia kokkuhoiu eesmärgil võimelised fotosünteesima. Samuti vorbitakse piloote juurde konveiermeetodil – näiteks tehti Honoka õdesid korraga valmis 22 tükki, kasvatati paagis 5 aastaga täiskasvanuks ja pumbati ajud oskusi täis. Juhuse läbi avastati kosmoses triiviv tohutusuur seletamatut päritolu artefakt, mis sisaldas mateeriat, mis on ainus teadaolev vahend Gauna’de tuuma hävitamiseks – mis on ka ainus viis nende tapmiseks.
Peategelaseks on Tanikaze Nagate, kes veetis kogu oma lapsepõlve „maa all“ ehk siis laeva lõpmatutes hoolduskoridorides. Ainsaks mänguasjaks oli tal seal 17. põlvkonna Guardian robotite simulaator, mistõttu lisaks peategelase staatusele on ta ka tegelikult vägagi pädev. Selle käigus, kuidas Tanikaze’le tutvustatakse Sidonia elu ja ajalugu, antakse ka vaatajale ainult huvi ergutav ülevaade.
Kui küsida, mis on Knights of Sidonia kõige huvitavam osa, siis kindlasti just eelnevalt tutvustatud maailm. Nimelt on tegemist anime kohta väga hard sci-fi teosega. Kui üldjuhul võib animes karjumine tugevamaks teha ning suuri roboteid on võimalik raketiga kosmosesse saata lihtsalt sellega, et robotiga võetakse raketist kõvasti kinni, siis Sidonias allub kõik rangelt füüsika- ja loogikareeglitele.
Kui te väljute lahingutsoonist, ei suuda te piisavalt kiirendada, et Sidoniale järgi jõuda. Sidonia ei pidurda, et teid järgi oodata. Samuti võtavad ulmes kosmoselaevad tihti ette äkilisi manöövreid, mis loogika järgi rebiks isegi väikese hävitaja puruks. Minu lemmikkoht oli aga, kus kokkupõrke vältimiseks oli vaja laeva hiigelsuured peamootorid tööle panna – 29km pikkune laev keeras ennast suure raginaga, majad lendasid ringi ja inimesi määriti pasteedina seinale laiali. Inimkonna ellujäämine sõltub pidevalt kiirest otsustusvõimest, ei ole võimalik vastu võtta pehmeid ja kõigile meeldivaid otsuseid. Teises hooajas tulistas üks Gauna Sidonia suunas tohutu energiaimpulsi, üks piloot suutis veel südantlõhestavalt karjuda ning minul kui vaatajal käis silme eest variant, et kui Sidonia nüüd pihta saab, jääb inimkonda esindama mõnikümmend pilooti, kes oma lahingurobotites paari nädalaga nälga surevad ning inimkonna võibki galaktika kataloogist maha tõmmata.
Laevameeskond pärast ekstreemset manöövrit. Kuigi bioloogiline reaktor töötas ööpäevad läbi täisvõimsusel, oli laevas nädalaid hingemattev laibalehk.
Esimene asi, mida vaataja kindlasti märkab, on Knights of Sidonia stiil. Kui 3D CGI elemente on animetes kasutatud juba 90ndate keskpaigast, siis üldjuhul on tulemiks enam-vähem pliiatsianimatsioon ning jubedatest polügonidest koosnev arvutigraafika segapuder. Kuna siin sarjas on aga kosmoselahinguid oi kui palju, siis otsustati asjale teistpidi läheneda – nimelt on kogu sari läbivalt arvutigraafikaga valmistatud. Paljud kurdavad, et nende jaoks on see ülimalt kole, ning on tõsi, et saaks paremini, kuid tegemist on vormi, mitte sisu kritiseerimisega.
256 lahinguvalmis Guardian’i
Jaapani loomingule kohaselt on enamus tegelasi üsna noored ja sotsiaalselt saamatud. Samas on aru saada, et sarja autor, Tsutomu Nihei nöögib üldiseid klišeesid mõnuga. Noortele suunatud sarjale kohaselt pakutakse peategelasele suurt valikut kenasid naisi, aga et elu raskem oleks, saavad mõned neist ikka surma või juhtub muud huvitavat, aga ei hakka siinkohal keerdkäike etteruttavalt ära rikkuma. Aga siiski pean ära mainima, et kui esimeses animehooajas oli mõnuga kosmoselahinguid ja muud põnevat, siis kahjuks on teine hooaeg vajunud üsna pesapunumiseks.
Nende jaoks, kellele jääb animest väheks või kellele audiovisuaalne stiil ei istu, siis sari põhineb tegelikult (nagu valdav enamus animetööstusest) mangal ehk jaapani koomiksiraamatul. Manga põhiprobleem on aga, et seal seletatakse kõike ülimalt lakooniliselt, animes pool episoodi kestnud lahing võeti mangas kokku 13 leheküljega, lugesin ise üle. Selle eest katavad praegused anime episoodid alla poole manga tegevustikust ning tõsised fännid ütlevad, et esimene pool ongi alles sissejuhatus. Vaadates, keda ja kuidas kasvõi hilisemate köidete kaantel kujutatakse, siis võib öelda, et on, mida oodata.
Lõpetuseks aga tunnistan, et Knights of Sidonia on minu jaoks olnud ülimalt kaasahaarav teos. Esimesel vaatamisel ma nokkisin siit-sealt ja kritiseerisin pisiasju. Teist korda vaadates aga pidin tõdema, et kõik klapib ülihästi kokku. Laeva tehnoloogiat arendatakse sarja käigus pidevalt edasi, sest Gaunade rünnakud muutuvad aina etteaimamatumateks. Ka tegelased pannakse hooga arenema, sest nõrgad ja kohanemisvõimetud saavad lihtsalt surma. Samas osatakse vajadusel hoog ka veidi maha võtta, et taustast, ajaloost ja huvitavatest detailidest rääkida või siis tegelastevahelisi, vahelduseks täiesti normaalseid ja eluterveid ning ülepingutamata suhteid arendada. Head tegelased kasvavad kiiresti südame külge ning mõnda hakkad kohe kirglikult vihkama. Pinge ja sellega ka minu huvi aina tõusevad.
Lisasin enda animeplastiku kollektsiooni ka ühe Sidonia tegelase.