Hiljuti sattus minu kätte Kambja kaitseliitlase Heiki Kortspärna omakirjastatud raamat „Kaitseliitlase saatus“, kus ta räägib venemeelsete separatistide poolt Ida-Viru eraldamisest Eestist ja selle muutumist autonoomseks maakonnaks Rugodiv. Veel sündmusi - Putin sureb, Venemaa läheb uue juhi all sõtta kõigi naaberriikide vastu, tuumasõda, pool Euroopat muutub islamistlikeks riikideks, Eesti asustatakse aafriklaste ja aasialastega, võidukas sõda Venemaa jäänustega, immigrandid pagevad sõdivast Eestist, võit põlisvaenlase üle jne. Lugu tulevikust. Mul tekkis peale loo lugemist küsimus – on see ulme? Võiks nagu olla – ulmejutuvõistlusel kvalifitseerus osalema Andrei Samoldini lugu „Joroski öö“, mis oli žanri poolest Kortspärna romaaniga sama, ning ilmus hiljem ka Täheajas. Kummaski loos ei olnud ainsatki ulmelist elementi peale düstoopse tuleviku. Seejärel meenutasin Mart Laari „Sügissõda“ ja tagakaanel olnud lauset – see on alternatiivajalugu, kuid mitte ulmeraamat. Nüüd, olles lugenud lühikese ajaga mitut sellist eesti autori teost, hakkan ma aina enam selle kaanelausega nõustuma. Kui loos pole ainsatki ulmelist elementi, siis pelgalt alternatiivne minevik või saabuva tuleviku (alternatiivse oleviku?) kirjeldused pole piisav, et teost ulmeks liigitada. Alternatiivajalugu või tuleviku kujutamine ilma ulmelisi elemente kasutamata jääb siiski sealpool ulme hägust piiri balansseerivaks mokumentalistikaks, ulme sohilapseks. On küll oma isa laps, aga tiitlit talle ei annaks, läheb maagilise realismiga ühte patta – peaaegu lubab, aga ei ole siiski päris see õige asi.

Võib ju küsida, et kui lugu ise on hea ja see „ulmeline vidin“ mõjuks kunstlikult, siis miks peaks loole vägisi mingit ulmelist elementi külge pookima? Ega ei peagi. Kui aga ulmeline element mõjub loos kunstlikult, siis ehk ei olegi see lugu ulmelugu?

Eelnev ei tähenda, et ma hakkaksin nüüd jalgu trampima ja nõudma piiripealsete lugude eemaldamist Stalkeri nimekirjast ja Ulmekirjanduse Baasist, seda mitte. Taoline tegevus hakkaks meenutama vanu häid raamatupõletamise üritusi eesmärgiga, et jääks alles ainult „õige“ kirjandus. Minu tähelepanek oli hoopis, et lause „See ei ole ulmeraamat.“, Laari teose tagakaanel oli väga kohane ja ta teadis täpselt mida kirjutab. See, et ulmesõbrad tema teosele vägisi ulmesilti peale tahavad kleepida, noh, mis autor sinna teha saab? Autor on lugejaid hoiatanud, edasine jääb kriitikute ja muude targutajate pärusmaaks.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0731)