Juba teist aastat käis Reaktori toimetuse esindaja Soomes suurel rolli-, laua- ning miniatuurimängude festivalil Ropeconil. Sel aastal toimus üritus ootamatult vara (15. – 17. mai) ning kui korraldajad ei oleks mulle sellekohast meili saatnud, oleks ma selle tumedas teadmatuses täiesti mööda lasknud. Miks harjumuspärastest kuupäevadest nõnda palju varem? Iva on selles, et Dipoli konverentsikeskus, mis on 60-ndatest pärit arhitektuuriline vaatamisväärsus, millel on üle 500 akna, millest vaid 4 on identsed, ülalpidamiskulud on ülikooli jaoks liialt suured, mistõttu läheb kogu keskus sel suvel paariks aastaks uuenduskuurile. Ropecon 2016 toimub küll jälle tavapäraseks saanud ajal juuli lõpus, kuid toimumispaigaks on Helsingi Messikeskus. Kuidas nad tuleval aastal ööbimise ning sauna organiseerivad, tõotab huvitav tulla.


Kuna olin Ropeconile eelneval nädalal nagunii tööreisil Kesk-Soomes, saabusin seega Espoosse juba neljapäeva õhtul. Sellega sai mulle osaks au ühineda ürituse vabatahtlike eel-peol, kus sai juba tutvust tehtud aukülalistega, nendega koos saunas käidud ning palju ei puudunud, et oleks ka kuumaveetünni jõudnud, kuid isiklike vaatluste tulemusena leidsin, et seal oli juba piisav hulk kuumi lihakehi. Pakuti ka natuke pruukosti ning õhtu edenedes leidsin ka öömaja vabatahtlike seas, kus oli isegi voodi.


Reede algas ürituse kava läbivaatamise ning kõige kasuliku ülesmärkimisega. Õnneks oli festivalikeskuses ka wifi, mistõttu ei pea ma loodetavasti end roamingu tõttu vigaseks maksma. Kuna aega oli veel kõvasti, otsustasin ka korraldusliku poole peal käed külge panna. Üheskoos vabatahtlikega sai mitu autokoormat maha tõstetud ning alale laiali veetud. Sai ka selgeks, miks nõnda palju eestlastest ehitajaid on Soomes palgal – kui kohalikud hakkasid kastihunnikut käsitsi laiali vedama, otsisin mina käru, millega kõik korraga ära vedada. Kärude ning lifti abiga suutsime teisele korrusele vinnata ka kogu lauamängulaenutuse väljapaneku ning nende eksponeerimiseks riiulid.


Reede pealelõunast hakkasid ka külastajad tasapisi kohale jõudma – järjest enam sattus vaatevälja kostümeeritud tegelasi, sepad ning toitlustajad panid oma telgid üles, parklasse ilmus raamatukogubuss oma rollimänguraamatute laadungiga ning vaikselt alustati ka larpidega. Aukülalisteks olid sel aastal Michelle Nephew oma abikaasaga Atlas Games-ist ning Jason Morningstar ja Steve Segedy (mõlemad Bully Pulpit Games-ist). Tuleb tunnistada, et kuigi eelmise aasta aukülalised jätsid neid omajagu varju, oli osasid ettekandeid siiski väga huvitav kuulata.


Esimene ettekanne algas kell 19:00 ning esinejateks olid Michelle oma abikaasaga. Räägiti ettevõtte Atlas Games loomisest, mängudest ning plaanidest. Ütleme nii, et kui mu telefon ei oleks vedelenud auditooriumi ees laual ning unega võideldes salvestanud, oleks ma sukeldunud ilmselt 9gag-i imelisse maailma või lugenud netist midagi ägedat. Ei saa öelda, et nad hästi esinesid, kuid vähemalt suutsid nad üksteisele pidevalt vahele segada ning sellega veelgi enam seosetust tekitada. Mitmel korral leidsin end virgumast ning mõistatasin, kuhu nad oma jutujärjega jõudnud olid. See jäi ka viimaseks selle perekonna esitluseks Ropeconil, kuhu ma oma jalad ning kõrvad vedasin. Mitte, et mul oleks olnud eelarvamused – lihtsalt arvasin, et inimestega tutvumine tuleb kasulikum kui auditooriumis unega võitlemine.


Õnneks päästis järgnev ettekanne mind pealetikkuva une käest. Jason Morningstar kõneles nimelt rollimängudest, kus puudub otsene mängujuht. Täpsemalt on mängujuhtideks ning mängijateks samal ajal kõik laua taga istujad. Ettekanne oli põnev ning Jason suutis seda vürtsitada nii mõnegi lahedama juhtumisega päris elu sündmustest. Loodetavasti saab antud ettekannet lugeda varsti ka Reaktorist. Õhtul toimus veel ka Workshop of Evil, millest mõtlesin küll esialgu osa võtta, kuid hommikune rahmimine, higistamine ning külm tuul olid teinud oma töö ning otsustasin, et profülaktilises mõttes on mõistlikum kolida kuumale saunalavale ning lõpetada õhtu mõne maheda lonksuga kaasavõetud viskipudelist.


Järgmisel hommikul ärgates oli selge, et saun ning imerohi viski olid teinud oma tööd ning tänu sellele sain ka mina enda oma jätkata. Pärast paari ringi festivalialal ning eelmise päeva tuttavatega jutu tegemist suundusin järgmisele Jasoni sõnavõtule, mis kandis nime „Hacking Apocalypse World“. Nimi oli paljutõotav, kuid mulle jõudis kiirelt kohale, et jutt ei käi mitte post-apokalüptilistest maailmadest, vaid mängusüsteemist, mis kannab juhuslikult sama nime. Neelasin oma pettumuse alla ning otsustasin oma lollusest parimat võtta. Oma rumalusest antud süsteemi osas hoolimata oli ettekanne lahe ning tõi välja mitmeid alamsüsteeme, mis sellele aegade jooksul ehitatud on. Kokkuvõttes olin ma esitluselt väljudes tunduvalt targem kui enne seda. Vähemalt nüüd loen ma läbi peale ettekannete pealkirja ka sisu lühitutvustuse, et mitte jälle sedasi ämbrisse astuda.


Loomulikult käis ülejäänud festivalil melu ööd ja päevad, suikudes unne vaid korraks, kui viimased mängijad olid liialt väsinud, et korralikku lärmi teha ning varaseimad ei olnud veel ärganud. Lauamängusektsioon oli pidevalt rahvast täis – sel korral ei õnnestunud mul enne pühapäeva kordagi maha istuda. Hetkeks näitasin kahele soomlasele, kuidas Eestis kummitusemängu Blitz mängitakse, kuid see oli ka kõik. Nagu ka eelmisel aastal, olid järjekorrad Artemise mängudele kohutavalt pikad ning leides laupäeva hilisel pärastlõunal üles ka rollimängusektsiooni (Dipoli keskus on täiesti napakalt liigendatud), kuid ühtegi mõistlikku vaba kohaga mängu ma sealt leida ei suutnud. Seega jäi ka see kogemus saamata. Õnneks on meil alati koht, kus peituvad kõik inimkonna suured saavutused – järgmine kord!


Laupäeval kella kahest algas Michelle Nephew ettekanne „Sood mängudes“, mille, hoolimata põnevast ning väljakutsuvast pealkirjast, otsustasin enesealalhoidlike instinktide tõttu vahele jätta. Selgus, et ma suuremast ilma ei jäänudki – Irve käis seda kuulamas ning väitis, et oli olnud sihuke tavapärane soigumine (vaba tõlgendus mälust, kuna täpset tsitaati ei suuda ma meenutada).


Õhtul aga võeti suures auditooriumis kokku kõik vead, mis läbi aegade tehtud on. Ette astusid Soome LARPikorraldajad, Ropeconi korraldaja ning ka Jason Morningstar. Nalja sai palju ning kindlasti suudaks ka meie larparid mõne ämbrisseastumise endaga seostada. Loodetavasti ilmub antud ettekanne mingis kuues ka rollimängublogi sisaliku lehel.


Õhtupoolik sai veedetud Irve ning Reaktori lugejatele kindlasti tundud Martin Kirotari seltsis mere ääres, lastes viskipudelil ringi käia. Mõnus jutt ning lollid naljad käisid asja juurde. Kuna aga kella kümnest hakkas Jason Morningstari juhtimisel rollimäng Fiasco, mida Irve kindlasti näha tahtis, suundusime tagasi festivalile. Edasine on aga juba artikliväline jutt, millest võib mõnikord õlleklaasi taga juttu teha. Ära tuleks vaid mainida üks hetk kusagil hommikupoolikust (väljas hakkas juba valgenema), kus koos soomlastega laval istudes tekkis neil huvi Kalevipoja vastu. Jutustasin siis nii palju, kui ma sellest mäletasin: Pihkvast laudade smuugeldamisest, siilist, Soome sepast ning tema tütrest ning lõpuks ka vägimehe õnnetust lõpust.


Pärast kaht ja poolt tundi und leidsin end Arctic League laua tagant, kus tutvustati mulle mängu „Race to the North Pole“, kus pidi üle jää rajama teed Põhjapoolusele. Mängu käigus sai nälja ning frustratsiooni tõttu nahka pandud mitmeid kanadalasi ning ka päkapike ja murtud tohutu hulk kirkasid. Tegu oli väga põneva, esinduslikult kujundatud ning ülimalt lõbusa mänguga, mille peamiseks mehaanikaks oli eestlaste lemmik – sitakeeramine.

Pühapäevane ettekanne „Good Game Design“ sai samuti vahele jäetud kartuses Michelle esinemise pärast. Lõin selle asemel aega surnuks murul vedeledes ning eelmisel õhtul saadud tuttavatega jutustades. Hämmastaval kombel oli neid koletult palju. Kella neljast hakkas Petri Purho esinemine teemal „Mida ma õppisin luues 12 mängu aastas“, kus ta kõneles oma saavutustest ning läbikukkumistest püüdes tulla uue mänguga lagedale iga kuu. Ühtegi ulmelist elukat tema loodute hulgas ei olnud, mistõttu saab sellest loodetavasti lugeda mõnest tulevasest VP numbrist.


Eelmisest aastast oli pisut õppust võetud ning ingliskeelne programm oli täies ulatuses kuulatav, mitte ei jooksnud ettekanded üksteisele sisse. Loodame, et seda praktikat kasutatakse ka tuleval korral.

Sel korral oli lausa kurb Soomest lahkuda. Kui ma ei oleks Jasonile ning Stevele lubanud Tallinnat näidata (asi, mis minu tervislike keerdkäikude tõttu lõpuks katki jäi), oleks ma aidanud neil vähemalt asju kokku panna ning jäänud ehk ka orgunni-tiimi järelpeole. Eks saab näha, kuidas nad tuleval aastal lahendavad ööbimise ning sauna, kuid olen päris kindel, et laevapiletid võib juba kinni panna.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0901)