Meid oli päris mitu ja pooled kogunenutest (no umbes) olid meile tuttavad näod ulmeringkondadest, paljud tundsid esitlusel paljusid ja seega oli õhtuses Rahva Raamatus selline poolvaba vestlusring kringli (hea kringel) ja vahuveini või vee (allakirjutanu oskab öelda, et vesi maitses nagu vesi) saatel.
Mikrofonid töötasid, blond Leelo Märjamaa kirjastusest "Draakon ja kuu" sai ka vahepeal ühe neist enda kätte, et sissejuhatust teha ja küsimustele (kas kirjastusel on plaanis Cardi veel tõlkida? - Jaa, kui Sash Uusjärv viitsib!) vastata, ning müüdi mõlemaid eestikeelseid ainult Cardi hõlmavaid raamatuid soodushinnaga.
See, et Juhan Habicht ja Sash Uusjärv rääkisid Cardist ja Enderist, on natuke enesestmõistetav, eks ole. Et neile mõlemale meeldisid raamatud, mida nad tõlkisid, olgugi "Enderi mängust" nii umbes 16 aastat möödas, ka. Entusiastlikud esinejad olid, eriti Sash Uusjärv – aga tal oli ka tõlkimisest vähem aega möödas, nii et täiesti mõistetav.


Sash ja Põder

Pronto ehk Tanel Raja küsis hulganisti küsimusi, mida ürituse lõpu poole, seda rohkem. Neist näiteks selgus, et Orson Scott Card on usklik inimene, mida nt mina küll ei teadnud, aga Uusjärv ja Habicht olid täiesti kursis. Et tema teostes on teatud paralleelid Piibliga, on raamatutest leitav küll, ent ainult otsides ja soovija võib leida ka muid paralleele.
Kas Card on üks neist kirjanikest, kes jäi loodud maailma kinni? Pigem ei. Üldse on ta tegelikult kirjeldanud pigem mingeid suletud süsteeme maailmade sees kui seda avarust, mis tegelasi ümbritseb, mille põhjusena võib Cardi konservatiivsust küll näha - aga ei pruugi.
Kas meie ees istuva kahe tõlkija arust tuleks kõik Enderi-raamatud läbi lugeda? Vastused olid vaimus „Võib lugeda, kui sulle meeldib, ei pea.“
Ja et eestikeelne uuem raamat ehk „Surnute eest kõneleja“ on loetav ka omaette, ilma enne „Enderi mängu“ lugemata, saime samuti teada. See on täiesti teistsugune raamat, ütles Sash Uusjärv, rohkem täiskasvanutele kui noortele-lastele, kuigi „Enderi mäng“ on kõigile loetav.
Natuke saime teada sellestki, et Habicht ei tahtnud uut raamatut tõlkida ja ütles Uusjärvele, et teoses on puudeks muutuvad sead, kes räägivad hispaania-portugali segakeelt ja kokku tuleb selline jama, et „siga ka ei söö“. Sash leidis lugedes, et „väga mõnus raamat ju“, millega ka Habicht tegelikult ääri-veeri nõustus – aga vilets tõlkida, sinna juurde ta siiski jäi.
Ürituse lõpuks oli veel osa kringlit alles, aga vahuveiniga tegid külalised väga tublit tarbimistööd. Ma nüüd ei teagi, kas vahuvein äkki veel parem polnud kui kringel?