Esimene asi, mida Kerbali kohta öelda on see, et tegemist on veel beeta faasis ehk arendamisel oleva mänguga ja paljusid võimalusi, jubinaid pole lisatud ega bugisid silutud nimekirja lubatud funktsioonidest näeb siit). Teiseks on tegemist üsnagi raske mänguga, mida ilma õppestsenaariume uurimata mängida on mitte just võimatu, aga piisavalt raske kohe kindlasti.

Mängu kangelasteks on kerbalid – väikesed rohelised mehikesed kes elavad tillukesel, vaevu 600 km läbimõõduga planeedil. Kerbalite kodumaailm on üsnagi lage ja tühi, mistõttu ei maksa imestada, et need väikesed nunnud elukad on pööranud oma suured vesised silmad kosmose suunas ning proovivad igal võimalikul viisil enda planeedilt jalga lasta.

Mängijale antakse kätte esialgu sandbox režiim – ehk siis väike raketibaas astronautide (või peaks ütlema kerbonautide?) treeningubaasi, juhtimiskeskuse, angaari, stardiplatvormi ja rakettide konstrueerimishoonega. Võimalusi, mida selle kõigega peale hakata, piirab ainult mänguri fantaasia. Võib konstrueerida ning saata orbiidile satelliite, konstrueerida orbitaaljaamu või külastada teisi süsteemisiseseid planeete ning nende kaaslasi. Mingeid rahalisi limiite või missioone hetkel mängus pole (tulevad omal ajal).

Alustame siis millestki lihtsast. Näiteks esimesest raketi stardist.

Esimene rakett mille õppestsenaariume uurides valmis ehitasin, oli üheastmeline tahkekütuse ja piloodi ning langevarjuga primitiivne testmasin. Põhimõtteliselt natside V-2 raketi kauge sugulane. Ehk siis kapsel piloodiga ning kapsli tippu langevari. Kapsli alla eraldusmehhanism, mis ühendab mooduleid, et saaks piloodikapsli vajalikul hetkel põhiosast eraldada. Viimasena mootor + kütus (RT-10 tahkekütusmootor).


Kui kõik need asjad on viimaks kokku pandud, võib vajutada „launch“ nuppu ja meie raketike satub stardiplatvormile, kus saame tühikuga käivitada mootori. Peale seda kui tahkekütusmootor on kogu enda saadaoleva kütte ära põletanud saame vajutada uuesti tühikut, mispeale eraldusmehhanism ühendab tahkekütuseraketi piloodikapslist lahti ning kolmas tühikuvajutus avab langevarju.

NB! Seda, mis moodul mitmenda tühiku vajutusele reageerib, saab korrigeerida ekraani paremas servas ja on rangelt soovitatav lohistada hiirega kõik tegevused õigetesse järjekorda, et ei juhtuks ebameeldivaid olukordi, kus esimesena käivitub just kõige viimane aste või et enne starti avaneb langevari.

Katse kaks – kaheastmeline vedelkütusrakett.

Kui juba õhkutõusmine käpas, on loomulik, et tahaks veelgi kõrgemale. Näiteks orbiidile tiirlema. Tahkekütusest jääb siin väheks. Nüüd läheb meil vaja juba märksa võimsamaid ja suurema algkiiruse andvaid vedelkütusmootoreid ja rakett peab koosnema vähemalt kahest astmest.


Orbiidile jõudmiseks on vaja poest osta järgmine kola: üks fltt400 kütusepaak viimasele astmele, kolm flt400 kütusepaaki teisele astmele, kaks eraldusmehhanism. Üks keskmine mootor alumisele ja üks väike mootor viimasele astmele. Piloodikapsel ja korralik langevari muidugi kah.

Olles selle kõik konstrueerimishoones kokku ladunud, võib vajutada taaskord „rohelist nuppu“, misjärel rakett sikutatakse stardiplatvormile.

Veidi aega olin nõutu, kui vedelkütusmootorid lihtsalt tühiku vajutamise peale tööle ei hakanud, kuigi esimesena katsetatud tahkekütusel töötavad raketid seda tegid. Saladus seisnes selles, et tuli lülitada tööle ka pumbad, hoides all SHIFT-klahvi. Vedelkütuse mootoreid saab X-klahvi vajutades ka seisata (näiteks olles orbiidile jõudnud ja soovides manööverdamiseks pisut kütet säästa).

Teine suurem probleem tekkis kaheastmelisel raketi juures sellega, et väga raske oli hoida raketti W-A-S-D klahvide abil õigel kursil. See kippus pidevalt vänderdama ja orbiidile saamine nõudis rasket higistamist. Uurisin wikit ja selgus, et lahenduseks oli meeskonnamooduli juurde lisatav Adv-SAS moodul - elektrooniline komponent, mis lülitub sisse stardi ajal T-klahvi vajutusel ning korrigeerib raketi kurssi automaatselt.


Igaljuhul! Olles edukalt startinud, põrutame otse üles. Jõudnud kuskil 10 km kõrgusele, kallutame raketi kurssi umbes 80 kraadi päripäeva, et saavutada suurem nurkkiirus (nö gravipööre). Fikseerime uue kursi taas T-klahvi abiga. Nüüd on mõistlik vajutada klahvi M, mis näitab meile kaarti ja meie käesolevat trajektoori sinise joonena. Trajektoori kõrgeim võimalik punkt on tähistatud "AP"-ga ja see tõuseb mootorite töötades pidevalt. Kui trajektoori "AP" jõuab saja kilomeetri juurde on mõistlik mootor peatada (klahv X). Seejärel tasub klõpsata "AP" peal, valida "Add manouver" ja venitada seal kollane joon piisavalt laiaks, et meie kosmosekapsel teeks kenasti tiiru ümber kogu kerbalite koduplaneedi. See tehtud, tuleb minna siva kolmemõõtmelise güroskoop-horisondi (edaspidi navipall) vaate juurde, kus näidatakse, kui palju aega on manööverduspunkti jõudmiseks (stiilis t - 20 vms sekundit) ja kaua tuleb mootoritele tuld anda (sõltuvalt paarkümmend sekundit kuni minut). Lisaks tuleb võtta SAS manööverdus maha, ja W-A-S-D klahvidega liigutada navipallil meie kosmosekapsli nö "oranž sihik" sinise märgi peale ehk pöörata nina õiges suunas. See tehtud, tuleb kurss lukustada uuesti T klahviga. Ja kui "T -" aeg jookseb nulli, käivitada mootorid. Kui nüüd kõik sai õigesti tehtud, muutub meie trajektoor ja kapsel hakkab teatud aja pärast tiirlema ümber planeedi püsival orbiidil.


Jah, see on keeruline, tegelikult isegi veelgi keerulisem, kui kirja panduna kõlab (ja see kõlab ju isegi juba piisavalt keeruliselt). Pärast kõike seda ise läbi teinuna ei tasu küllap imestada, et NASA missiooni kontrollruumis on niipalju monitore ja asjapulki higistamas. Tänapäeval teevad aga küllalt suure osa sellest tööst ära juba arvutid. Loodetavasti lisatakse ka Kerbali programmile mingi sarnane automatiseeriv jubin - pagana tüütuks võib muidu rakettide juhtimine pikapeale minna.

Kui rakett miskipärast vajalikule kõrgusele ei jõua, siis tuleb lihtsalt kütusepaake lisada. Kerbali wikis on isegi lisatud valemid vajaliku kütusekoguse ja tõukejõu arvutamiseks, aga minusugune humanitaar eelistab pigem kõike katse-eksituse meetodiga läbi testida (HEI! ega mul omad miljonid siin mängus pole!)


Mul on rakett kümneid kordi stardi ajal puruks kukkunud (sest ei osanud SAS moodulit paigaldada), valele orbiidile sattunud või olen ise kogemata mootori käivitamise klahvi (SHIFT) asemel hoopis moodulite eraldamise klahvi (TÜHIK) vajutanud, mistõttu rakett hoopis koost lagunes ja jupphaaval maale tagasi pudenes.

Äh, ühesõnaga ma pole kindel, et ma arusaadavalt suutsin seda seleta ja kas üldse õigesti. Vaadake videot ja katsetage, katsetage ja veelkord katsetage. Kordamine on tee tarkuseni, sest esimesed paar korda läheb kindlasti midagi viltu. Ja vaadake õppevideosid, see aitab samuti palju kaasa. Mul tekkis isegi himu paar vana veneaeg ilmunud kosmoselendudest rääkivat raamatut üles otsida, et neist orbiitidest ja trajektooridest rohkem sotti saada.


Muideks, suurte rakettide ehitamisel tasub tähele panna, et mootorid ülekuumenemise vältimiseks liiga üksteise lähedale ei saaks paigaldatud. Samuti tasub talade ja trosside abil moodulite- ja astmetevahelisi ühendusi tugevdada, sest nõrk struktuur saab koheselt karistatud purunenud raketi näol. Lisaks on üllatavalt raske ehitada suuri hästi tasakaalustatud rakette, mis ei hakkaks kohe nina maa suunas tagasi käänama. Jälgida tuleb veel sedagi, et mootorite leek ja heitgaas ei kahjustaks raketi ülejäänud struktuure jpm. Ühesõnaga on raketi ehitamine üks tõsine töö.

Lisaks tuleb meeles pidada, et mehitamata satelliit vajab enda tööks ka patareisid ja parema kontrolli nimel tuleb lisada raketi astmetele stabilisaatoreid.

Vahel oleks hea, kui oleks koostamisel detailide juures kirjas, et mida nad veel enda tööks vajavad. Näiteks, et RCS stabilisaatormootorid vajavad eraldi RCS kütusepaaki. Sellist infot aga tuleb wikist taga ajada.

Moodulid ja kogukond.

Kuigi Kerbal pole veel päris valmis, on selle ümber tekkinud ehmatavalt suur fännibaas, kes asjale usinalt mooduleid treivad ja neid oma urlil jagavad. Üks moodul, mida esimesena testisin oli Ancient launchers stock. Tegemist on kuulsate kanderakettide analoogidega, mis püütud konstrueerida Kerbalis kättesaadavatest jubinatest ning tööpõhimõttelt võimalikult sarnased. Esiteks on neid lõbus lennutada ja teiseks võib nende ehitusest üht koma teist õppida. Mina sain vähemalt Saturn V kanderaketti uurides päris palju ideid, mida katsetada hiljem ka oma malakate juures.

Üks väga väärt moodul on veel MechJebi nimeline autopiloot, sest olgem ausad, kui oled juba viis raketti orbiidile saatnud ja suure kosmosejaama
kokkupanekuks on vaja neid nii 10 tükki veel üles tulistada, siis muutub mäng juba tiba rutiinseks küll. Kui ise pusides tuleb orbiit tavaliselt alati lopergune ja samuti kulub hirmsat moodi kütust, siis MechJeb suudab isegi vahel natuke väärtuslikku nestet säilitada ning orbiidid tulevad ilusad ümarad ja ideaalilähedased. Teistele planeetidele lennates pole lugu, aga just jaamu ehitades on see väga abiks.


Eriti hardcore mehed võivad aga peale panna "Ferram Aerospace Research" nimelise mooduli, mis ehitab füüsikamootori ümber, et atmosfääri mõjud oleksid realistlikumad. Ise pole veel proovinud, aga kuulujärgi pidi muutma lennukitega mööda Kerbalit lendamise märksa mõnusamaks.

Kokkuvõtteks peab tunnistama, et käesolev ülevaade kattis ilmselt vaid mõne protsendi kogu Kerbali maailma võimalusterohkusest ja keerukusest. Rääkida võiks veel kosmosejaamadest, orbiidil põkkumistest, planeetide gravilingude ärakasutamistest, maanduritest ning sajast erinevast pisiasjast. Näiteks nagu mõnusatest easter-eggidest ning nende avastamiseks loodud spetsiaalsetest satelliitide lisamoodulitest.

Kerbal on mäng kõigile neile, kes koolis tundide ajast vihikuservadele rakette sodisid ja nende starti ette kujutasid.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0752)