Tänaseks on eesti keeles ilmunud kakskümmend Stephen Kingi raamatut. See kogus pole väike, kuid moodustab siiski vaid tükikese tervest tema loomingust. Sellegipoolest on eesti keeles olemas suur osa tema põhitekstidest nagu „Carrie“ (1974), „Hiilgus“ (1977), „Misery“ (1987) ja Tumeda Torni saaga (1982-2012). Loodetavat lisa võiks oodata eelkõige „Öise vahetuse“ (1978), kus on kokku kogutud paljud Kingi esimesed, eelnevalt peamiselt ajakirjades avaldatud jutud, ja „Vastuhaku“ (1978) näol, mida King on ise enda loomingus tähtsustanud. [1] Vaatamata Kingi loomingu suurusele, puudub eesti keeles ülevaatlik tekst autorist, kelle raamatuid on käesoleva sajandi alguseks müüdud üle 300 miljoni eksemplari. [2] Antud artikliga tahan mainitud tühimikku täita.

Elulugu

Ameerika kirjanik Stephen Edwin King on sündinud 21. septembril 1947, Portlandis Maine’i osariigis. Ta on Donald ja Nellie Ruth Kingi (neiupõlvenimi Pillsbury) teine poeg. Tema vanem vend David on adopteeritud ning Steven ise sündis vastuolus arstlikule diagnoosile: nimelt öeldi Nellie’le, et ta pole võimeline last saama. Nellie Ruth oli suhteliselt fundamentaalsete perspektiividega religioosne naine, mistõttu poiss osales igal nädalal kaks kuni kolm korda metodistide koguduse teenistusel. Ta luges tihti piiblit, olles selle lugudest võlutud. [3]

Osa minust jääb alatiseks selleks metodistist lapseks, kellele öeldi, et sind ei päästa üksnes töö ja et põrgupiinad on väga lõputud /.../ Kui sa oled kuus või seitse aastat vana, siis sellised asjad painutavad väheke sinu vaimu. Seetõttu jõuab mu looming ikka ja jälle selleni tagasi. Ja ma arvan, et peamiseks põhjuseks on see, et ma ikkagi usun, et enamus kristluse poolt väljendatud ideid on moraalselt paikapidavad. /.../ Ma usun Jumalasse; ma usun sellesse, kui kirjutan, et arvan, et elame müsteeriumi keskmes. Uskuda, et on olemas ainult elu ja sellega asi piirdub, tundub mulle sama primitiivne kui uskuda, et kogu universum pöörleb ümber Maa. [3]


Aastal 1949 läksid Kingi vanemad lahku. See oli ühepoolne lahkuminek: pereisa Donald astus ühel õhtul kodunt välja ja enam tagasi ei tulnud. [3] Legendi kohaselt läks ta välja, et suitsupakki osta. Sellest ajast alates ei ole perekond Donaldit rohkem näinud ega temast midagi kuulnud [8]. Pärast seda, kui Donald perekonna maha jättis, oli Nellie sunnitud perekonda üleval hoidma. Järgneva üheksa aasta jooksul ei näinud vennad oma ema väga palju. Ta töötas üksteise järel madalapalgalistel töökohtadel: pressijana pesumajas, sõõrikuvalmistajana kondiitris, müüjana poes. Neil ei olnud autot ega telekat. See aeg sisaldas palju riigis ringirändamist, kuniks nad jäid 1958. aastal Maine’is paikseks. Seal palkas perekond Nellie oma vanemate viimaste eluaastate eest hoolitsema. [4]
Umbes veerand miili vanavanemate majast eemal elasid Kingi tädi, Ethelyn ja tema abikaasa. Nende maja garaaži pööningult leidis King ühel sügispäeval (kas 1959. või 1960. aastal) kasti pehmekaanelisi fantaasia ja üleloomulikkust sisaldavaid raamatuid (suurimaks leiuks H.P. Lovecrafti kogumik), mis pärinesid neljakümnendate keskpaigast ja kuulusid tema isale. Ema sõnul huvitus Donald ulme- ja õudusjuttudest ning proovis paaril korral ka ise kätt, saates neid populaarsetesse meesteajakirjadesse. Kokkuvõttes ei avaldanud ta aga midagi, kuid sai mitmeid isiklikke äraütlemislipikuid. Oma teismeeas ja varastes kahekümnendates kogub King neid omajagu ka ise. Pööningult leitud raamatuid peab King enda elus oluliseks verstapostiks ja võlgneb kõigele vaatamata isale selle hetke, kui temas tärkas sügavam huvi kirjanduse vastu. [4]
See kokkupuude fantaasia ja õuduskirjandusega avaldas sügavat mõju tema kirjutamiskatsetele. King hakkas püsivalt lugema õuduskirjandust, jõudes peagi Richard Mathesonini, kes on kirjanikuna olnud tema kõige suurem mõjutaja.

Ma olin lugenud palju Poe’d ja ma olin lugenud palju gootiromaane, ja isegi Lovecraftiga tundsin, et olen kuskil Euroopas. Ma teadsin instinktiivselt, et ma üritasin leida teed tagasi koju, kuhu ma kuulusin. Ja siis ma lugesin Richard Mathesoni raamatut „Ma olen legend“, kus üks kutt blokeerib end igal öösel oma majja – ja selleks polnud loss, vaid maja Los Angeleses. /.../ Ja siis ma mõistsin, et õudus ei pea aset leidma kummitavas lossis; see võib juhtuda äärelinnades, sinu tänaval, võib-olla kõrvalmajas. [3]

1954. aastal oleks King pidanud esimest aastat koolipinki nühkima, kuid kuna ta veetis paljuski sellest aastast haigevoodis (leetrid, kurgupõletik, kõrvapõletik, kurgumandlite eemaldamine), siis võeti kooli ja tema ema poolt vastu otsus, et ta võib järgmisel aastal uuesti kooli alustada. Haigevoodis veedetud aega täitis King lugemisega. Ta luges lugematul hulgal koomikseid, liikus sealt edasi Tom Swifti ja Dave Dawsoni lugudeni ning jõudes lõpuks Jack Londoni verdtarretavate loomalugudeni. [1]
Selle suure lugemistuhina keskel proovis King ka ise kirjutada. Jäljendus eelnes loomisele, nagu ta ise iseloomustab oma esimesi kirjutisi. Näiteks kirjutas ta sõna-sõnalt ümber Combat Casey koomikseid, lisades neile vajaduse korral kirjeldusi. Lõpuks andis King ühe neist ümberkirjutatud lugudest oma emale lugeda, kes oli algul hämmeldunud – minu poeg ja nii tark – ning hiljem, saades teada, et tegu on ümberkirjutisega, julgustas Kingi ise lugu kirjutama. [1]
Poetatud mõttest julgustatuna hakkas King tuhinal mõtteid koguma. Selle tulemusena sündis lugu neljast maagilisest loomast, kes sõitsid ringi vanas autos, aidates hätta sattunud lapsi. See lugu oli kirjutatud pliiatsiga ja neli lehekülge pikk. Valmistanud emale jällegi heameelt, seekord ausalt, kirjutas ta veel neli lugu, saades talt see-eest veel veerand dollarit iga kirjutatud loo eest. Need olid Kingi "esimesed“ honorarid. [1]

Ma mäletan päris esimest õuduslugu, mis ma kirjutasin. Ma olin kuskil seitse aastat vana ja ma olin filmidest üle võtnud idee, et kui kõik näis kõige tumedam, siis tulid teadlased välja mingisuguse lameda lahendusega, mis hoolitseks kõige eest. Ma kirjutasin suurest dinosaurusest, mis tõesti rebis kõigilt päid ja viimaks ütles üks kutt: „Oodake, mul on üks teooria – vanad dinosaurused on naha [materjali] vastu allergilised.“ Ja nad läksid välja ning viskasid dinosauruse vastu nahast saapaid ja nahast kingi ja nahast veste ning dinosaurus läks minema. [3]

Jõudes teismeikka, teadis King, et tahab elus kirjanikuna läbi lüüa. Samal ajajärgul toimus möödumine järgmisest (väikesest) verstapostist. Seda nimelt siis, kui King sai endale kirjutusmasina. [3]

Kui mingi pöördepunkt oli üldse olemas, siis oli selleks see, kui ma sain endale trükimasina. Ma sain endale ühe Underwood kontorimudeli ja see viis mind kohta, kus kirjutamise füüsiline akt ei olnud enam ebamugav – alustades sellest, et ühe lause kirjutamine võttis viis minutit aega, kuni selleni, et jõuda järgi oma mõtete jooksule. Mul olid nüüd olemas ka vahendid, et luua käsikiri, mida inimesed oleksid nõus avaldamiseks vaatama – kuniks sellel murdus n täht. /.../ Ma istusin valmis käsikirjaga maha ja lisasin käsitsi iga n-i. [3]

Kaheteistaastasena hakkas King saatma lugusid oma lemmikulmeajakirjadele – Fantastic ja The Magazine of Fantasy and Science Fiction –, kuid sai neilt vastuseks vaid äraütlemislipikuid. [3] Neid lipikuid hoidis ta oma toas naela otsas alles. Kui King oli neliteist, siis ei kandnud nael enam äraütlemislipikute raskust välja. Ta vahetas naela varda vastu ning kirjutas edasi. [1] King ise meenutab oma varajasi lugusid varjamatu kiindumusega.

Nendel lugudel oli ulmeline ülesehitus – tegevus leidis aset kosmoses –, aga nad olid tegelikult õuduslood. /.../ Kõik ulmeajakirjad saatsid lood tagasi, sest nad teadsid kuradi hästi, et neis ei olnud mingit ulmet /.../. [3]


Lõpetanud algkooli Durhamis, jätkas King edukalt õpinguid Lisbon Fallsi (1962-1966) nimelises keskkoolis. Oma eelviimasel aastal, 1965, avaldas kaheksateistaastane King oma esimese loo. [3] Lugu „Hirmumaailmas“ ilmus ühes õuduslugude fänniajakirjas – Comics Review (1965). Kuid seda lugu tuntakse rohkem Kingi enda pealkirjastatud nime all – „Ma olin teismeline hauaröövel“. [1]
King on terve elu olnud suur filmifänn, seda muidugi eelkõige ulme- ja õudusžanrite suhtes. Näinud kinos ära filmi „Auk ja pendel“ (1961), kirjutas King suurest vaimustusest tõugatuna kahe päevaga kaheksa (teistel andmetel kaheteist) lehekülje pikkuse loo, paljundas seda ning müüs tehtud koopiaid koolis. Sellel oli väga suur menu, umbes neljakümnest koopiast suutis ta ligi kolm tosinat maha müüa. Jutu hinnaks oli 2.50 dollarit, millest puhaskasum moodustas 40 senti (kokkuvõttes piisavalt palju, et minna uuesti kinno). Kuid kooli juhtkonnale ei meeldinud Kingi tegevus. Ta kutsuti direktori juurde jutule, kus tal keelustati kooliterritooriumil sellise „jama“ müümine ning ta oli sunnitud raha õpilastele tagasi andma. [1] Kuid edumaik näitas, et ta on õigel teel ja julgustas teda edasi tegutsema. Teiseks keskkooli suurimaks saavutuseks võib üpris humoorikal moel lugeda Kingi kolmepäevast eemaldamist õppetööst, kui ta lõi satiirilise kooliajalehe nimega Küla Okse. [3]

Oli raske ette kujutada, et kedagi ei visata koolist välja mitte kaklemise või suitsetamise pärast, vaid hoopis millegi kirjutamise eest. See näitab, et pliiats võib tõesti väga võimas olla. [3]

Kooli juhtkond tegi Kingi jaoks siiski ühtteist kasulikku. Et kuidagi ohjeldada tema kirjutamist, korraldasid nad talle tööintervjuu avanenud Lisboni nädalalehe spordireporteri kohale. King sai selle töökoha ning selle toimetaja John Gould õpetas talle lühikese aja jooksul üsna palju kirjutamise kohta. „Kui sa kirjutad lugu, siis sa räägid seda iseendale. Kui sa kirjutad lugu ümber, siis on sinu peamiseks tööks võtta sellest välja kõik see, mis ei ole lugu.“ [1]
Tulenevalt perekonna hoiakust – hoia ennast iseendale – oli Kingi teismeiga väga introspektiivne. Tal oli palju sõpru, ta putitas autode kallal ja tegeles spordiga – King on suur Ameerika pesapalli fänn –, kuid kõigest neist tähtsaim oli tema privaatsus. Tagasivaates peab King enda lapsepõlve siiski õnnelikuks ajaks. [3]

Seesmiselt tundsin ma ennast sageli teistmoodi ja õnnetult. Ma tundsin tihtilugu vägivaldsust, aga ma hoidsin selle osa endast iseendale. Ma ei tahtnud, et keegi selleni jõuaks. Ma arvasin, et nad varastavad selle, kui nad teaksid, mida ma arvasin sellest või teisest asjast. Asi ei olnud selle häbenemises, pigem selles, et seda hoida ja ise selle kallal pusida.
Ma võisin kirjutada ja ma defineerisin ennast läbi selle, juba lapsena olles.
[3]

King sai sisse Drew vabade kunstide ülikooli, mida seostatakse metodistide kirikuga. Aga kuna Kingi perekonnal ei olnud piisavalt rahalisi vahendeid, pidi ta minema Maine’i ülikooli, mis jäi kodule palju lähemale. Esimesel ülikooliaastal müüs King maha oma esimese loo, mis talle ka midagi sisse tõi. See oli lühijutt „Peegelklaasist põrand“, mis ilmus ajakirjas Startling Mystery Stories (1967). [3] On märkimisväärne, et kui omal ajal maksis ajakiri 50-60 senti, siis nüüd küündib hind (võttes aluseks konkreetse numbri, kus Kingi jutt ilmus) hästi säilinud eksemplari puhul kuni 900 dollarini.
Samal aastal lõpetas King ka oma esimese täiskasvanutele mõeldud romaani. Ta võttis sellega osa romaanikonkursist, kuid see lükati tagasi. See mõjus Kingile väga muserdavalt, mistõttu ei julgenud ta käsikirja ühelegi New Yorki kirjastajale näidata. [3]
King avaldas ülikooli ajakirjades mitmeid lühijutte, osales kooli ajalehes, kirjutades seal iganädalast veergu ning tegi algust poliitikaga: oli aktiivne liige sõjavastases liikumises ja õpilasi puudutavastes küsimustes. Oma viimasel ülikooliaastal oli ta kaasõpetaja Ameerika populaarkirjanduse kursusel. Pole just tavaline vaatepilt, et õpilane täidab õpetaja rolli. [3]
Viimasel kooliaastal kohtus King ka oma tulevase abikaasaga, Tabitha Jane Spruce’iga (sünd. 1949). Nad tutvusid 1969. aasta suvel raamatukogus töötades. Neil oli sarnane taust ja (negatiivne) suhtumine teineteisesse. Poolteist aastat hiljem nad abiellusid (jaanuaris, 1971). Neil on kolm last: Naomi, Joe ja Owen. Tabitha meenutab:

Ta [King] arvas, et mul on olemas kõik eeldused olemaks hea ettekandja. Mina arvasin, et ta soeng vajab juuksurit, aga mu arvamus muutus. Ta oli ainuke, keda ma teadsin, kes oli tõsine kirjutamise suhtes.
Ja ta vajas palju rohkemat kui juukselõikust; tema elu oli täiesti kohutav. Vaesed tudengid – see kutt käis kolledžis, nii nagu käidi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel. Tal polnud midagi süüa, tal polnud üldse raha, tal ei olnud riideid; oli lihtsalt uskumatu, et keegi käib selliste asjaolude juures koolis ja kõige uskumatum oli, et teda isegi ei huvitanud see. Ainus, millest ta hoolis, oli haridus. /.../ Kõik, mis talle korda läks, oli võtta koolist viimast ja kirjutada ennast lolliks.
[3]

Järgmisel aastal lõpetas King Maine’i ülikooli bakalaureuse teaduskraadiga inglise keeles, mis võimaldas tal keskkooli tasemel õpetada. Seejärel võttis King ette raske kirjaniku elukutse. Ta kolis Orono ühte räpasesse korterisse ja tegi algust Tumeda torni saagaga, mida ühtede meelest võib pidada Kingi magnum opus’eks, kuid tema laskuri, Roland Deschaini lood ei näe veel mitmeid aastaid avaldamist. [3]
Peatselt pärast ülikooli lõpetamist avaldas King esimese jutu „Kalmistuvahetus“ suuretiraažilises ajakirjas Cavalier. Järgmiste aastatega lihvis King oma kirjutamist mitmete lühijuttudega, mis avaldati peamiselt meesteajakirjades. [3] Nagu eespool juba mainitud, on paljud neist lugudest kokku kogutud kogumikku „Öine vahetus.
Suutmata leida pärast lõpetamist õpetaja suunaga töökohta, töötas King pesumajas, teenides nädalas 60 dollarit. Kirjutades vaid öösiti, sai King 1971. aasta alguses valmis romaaniga „Edasi minnes“, mis oleks edu puhul nii majanduslikus plaanis kui ka Kingi kirjanduslikus suunas palju muutnud (Tabitha töötas teendindajana), sest see Doubleday kirjastusse saadetud käsikiri ei olnud õuduslike sugemetega. Kingi sõnul oleks koletised siiski varem või hiljem tema loomingus välja tulnud, aga seekord ei olnud Doubleday käsikirjast huvitatud. [3]

Sama aasta sügisel sai King endale õpetajaameti Hampdeni Akadeemias. Rahaliselt nende olukord sellest ei paranenud. Kui Kingi ja Tabitha esimene laps Naomi sündis, oli perekond sunnitud kolima haagiselamusse. [3] Tihti leidus kordi, kus vajalike asjade jaoks (lapsele vajalik, autoparandus, telefoni omamine) ei jätkunud raha. Sellistel puhkudel oli väljapääsuks tavaliselt postkasti jõudnud honorar: mingisugune ajakiri oli ostnud järgmise Kingi lühijutu. [1] King kirjutas samaaegselt ka romaane, aga neil ei olnud loodetud edu. [3]
Olukord ei läinud ajaga paremaks. Õpetajatöö kahandas tugevalt Kingi kirjutamise aega ja kui perre sündis teine laps, Joe, siis jäid rahalised vahendid arvetele alla. Nad elasid peost suhu, laste riided olid laenatud või annetatud. Koormus, mis noorte õlgadel oli, hakkas liiga raskeks muutuma. Sellel ajal hakkas King kõvasti jooma ning endamisi mõtisklema, kas tema kirjanikuks saamise plaan on ullikese unistus. [3]
Järgmisel, 1972. aasta talvel, suutmata mõelda välja ideid uue lühijutu või romaani jaoks, hakkas King ümber kirjutama lühijuttu, millega ta oli eelmise aasta suvel algust teinud. Selle jutu nimi oli „Carrie“. Kuigi kõik Kingi avaldatud lühijutud olid õudukad, ei olnud ta kunagi proovinud kirjutada õudusromaani. [3]
Lugu oli omaette pusimine ning sisaldas Kingi jaoks mitmeid probleeme: passiivne, valmis ohvrist peategelane, mugavustunde puudumine naiskõrvaltegelastega ümberkäimisel ja nõrga emotsionaalse sideme olemasolu loo suhtes. Lisaks tuli arvestada asjaoluga, et ajakirjadel oli kindel sõnade arv, kuid „Carrie“ oleks tahtmatult pikemaks kujunenud. Ka rahaline olukord ei soodustanud tegelema jutuga, mis oleks ajaliselt nõudnud nädal kuni kaks, suutmata seda oma eeldatava pikkuse juures maha müüa. Kingile näis mõistlik loobuda loost sootuks ja selle mõttega viskas ta lehed prügikasti. [1]
Need lehed korjas prügikastist Tabitha, luges need läbi ning julgustas igati Kingi edasi kirjutama. See ei olnud lihtsalt abikaasa hellitav julgustamine, vaid ainuüksi lugeja vaist. Tabitha kui kirjandushuviline ja ka kirjanik aimas, et loos on midagi suurt. King võttis loo uuesti ette ja viiekümnenda kirjutatud lehekülje juures tundis ka tema, et midagi suurt on valmimas. [1]


Pärast hüplikku algust, mille jooksul sõna otseses mõttes päästis Tabitha käsikirja prügikastist, kasvas lühijutust romaan. King ise arvas, et see oli „kindel kaotaja“, mistõttu seisis käsikiri tervelt kuu aega, enne kui ta selle Doubleday kirjastusse läkitas. [3]
Doubleday’le meeldis käsikiri ja nad ostsid 1973. aasta kevadel 2,500 dollarise ettemaksuga avaldamisõigused. Lisaks Doubleday’le, mis avaldas raamatu kõvakaanelisena, ostis New American Library pehmekaanelise raamatu avaldamisõigused. [3] Selle tehingu väärtus oli 400 000 dollarit, millest pool sai endale lepingu alusel Doubleday ja teise poole perekond King. Rõõmupisaratel ei näinud tükiks ajaks lõppu tulevat. [1]
See tehing lubas Kingil lahkuda õpetaja kohalt ja hakata täiskohaga kirjutama. Perekond kolis North Windhami, lõuna Maine’i, King töötas usinasti oma järgmise raamatu kallal („Salemi saatus“). [1] Kui ühelt poolt näis kõik ülesmäge minevat, siis teiselt poolt võttes nii ei läinud. Samal aastal avastati Kingi emal emakavähk. Kahtlused, et emal on midagi viga, olid poegadel juba kaua mõtetes. Nellie oli kahtlustäratavalt palju oma kehakaalust kaotanud, kuid ta keeldus endast ja oma hädadest rääkima. Natuke pärast diagnoosi teadasaamist Nellie Ruth King suri. Kingi viimane hetk emaga surivoodil oli pohmeluses ja tema ärasaatmise kiidukõnet pidas ta joobes olekus. [1]
Kingist sai alkohoolik mitte varem kui 1975. aastal, kui ta kirjutas „Hiilgust“, kus lahatakse muuhulgas alkoholismi probleeme. Kümme aastat hiljem vaevleb King ikka veel alkoholismi küüsis ja sellele lisanduvad uimastiprobleemid. Meelemürkide tarvitamine oli niivõrd süüvinud, et King ei mäleta enda sõnul praktiliselt mitte midagi „Cujo“ (1981) kirjutamisest. Oli selge, et King ei suutnud omal käel jagu saada deemonitest, mis olid teda tapmas. Tabitha algatusel võeti ette interventsioon, et leida perekonna ja sõprade ühisjõul abi Kingi sõltuvustele. Rääkimise tulemusena anti Kingile kaks nädalat aega otsustamaks oma edasise käekäigu üle. Valida oli rehabilitatsiooni ja pere kaotamise vahel. Sellise ultimaatumi juures ei olnud Kingi jaoks mingit küsimust, ta oli nõus loobuma kirjutamisest, aga mitte oma perest. [1]

Kaine peaga kirjutamine ei tulnud esialgu ladusalt välja, kuid King ei andnud alla. [1] Lõpuks, 90-ndate teiseks pooleks, pärast ülepingutavat kirjutamist (nt „Rose Madder“ (1995) ja „Insomnia“ (1994)), leidis King endas teise hingamise, alustades eraldi osadeks jaotatud romaanist „Roheline miil“ (1996) ning lõpetades Tumeda Torni saaga lõpuni kirjutamisega.
1970-ndate lõpus ja 1980-ndate alguses võttis King endale varjunime Richard Bachman. Ta tegi seda kahel põhjusel: esiteks seepärast, et kirjastajad ei tahtnud, et aastas üle ühe Kingi kirjutatud raamatu ilmuks. Selleks ajaks oli ta jõudnud oma kuulsuse tippu ja kirjastajad kartsid, et kui korraga ilmub liiga palju raamatuid Kingi nimel alla, siis müük kannatab. Teiseks põhjuseks oli Kingi soov näha, kas tema õide puhkenud edu oli juhuslik või mitte. Tuleb tõdeda, et edu ei olnud juhuslik. Ka neil, Richard Bachmani nime all, Kingi esimestel, enne „Carrie’it“ kirjutatud romaanidel, oli edu, eelkõige „Põgeneva mehe“ (1982) näol. Peagi hakati leidma stiililisi sarnasusi Bachmani ja Kingi vahel ning lõpuks avastaski üks raamatusõber, et tegu on ühe ja sama isikuga. [7]

Lõpetuseks tuleb mainida seika, mis oleks Kingile võinud surmavalt saatuslikuks saada. 1999. aasta 19. juunipäeval tegi King oma Maine’i väikelinnas igapäevast jalutuskäiku, kui ühtäkki sõitis talle otsa furgoonauto. See juhtus ühe tänavalõigul, kus jalakäijad näevad väga vähe sellest, mis teiselt poolt järsku küngast tulla võib. Furgoonautojuht üritas autos oma rotveilerit taltsutada ja, pööramata erilist tähelepanu sõitmisele, kaldus teeveerele. Kui furgoon künka tagant välja ilmus, oli Kingil alla sekundi aega reageerida, enne kui ta nelja meetrise lennu üle auto tegi. [1]
Arvestades avarii suurust, hinnati Kingi vigastusi tagasihoidlikeks: üheksast kohast murtud parem jalg ja keskelt katki läinud põlvekeder, luumurd puusas, kaheksast kohast killustunud selgroog, neli murtud roiet ja peahaav, mis nõudis üle kahekümne õmbluse. Pärast kolme haiglas veedetud nädalat, lubati King koju. Taastumine oli Kingi jaoks vaevaline ja kokkuvõttes pole ta sellest avariist tänaseni täielikult taastunud. See, mis kunagi sai kirjutatud päevaga, kirjutatakse nüüd poole aeglasemalt. Jäädav valu, mis on vahel hullem, vahel mitte, ei ole kuhugi kadunud. Istumine ja töötamine on kujunenud füüsiliseks piinaks. Kuid King kirjutab kõigele vaatamata edasi, sest ta näeb enda eksistentsi mõtteks lugude jutustamist. Kirjutamine toob tema ellu helgemaid värve ja muudab selle meeldivamaks paigaks. [1]


Muidugi ei saa Kingist rääkides mainimata jätta mitmeid-mitmeid adaptsioone, mis on tema lugudest tehtud. On tõsi, et suur osa tema tuntusest tuleneb tänu filmimaailma kaasabile. Juba tema esimesest romaanist „Carrie“ on tehtud edukas filmiversioon, mis aitas palju kaasa tema järgmiste raamatute müügile. Eks üks märksõna, kui rääkida Kingi loomingust olegi filmilikkus, sest paljuski, mis ta kirjutab, läheb üsna ruttu sarja- või filmiväntamiseks. Kuigi ebaõnnestunud adaptsioonide number on suur, siis on ka väga häid näiteid, nimetades siin vaid „Rohelist miili“ (1999), „Shawshanki lunastust“ (1994) ja „Hiilgust“ (1980). Kuulduste kohaselt tahetakse ka Tumeda Torni saagat filmiekraanile tuua.
King on pärjatud arvukate auhindadega, millesse kuuluvad nii Bram Stokeri, Hugo ja O. Henry nimelised auhinnad, kui ka Maailma Fantaasia ja Britannia Fantaasia auhinnad [5].

2010-ndatel on King kirjanikuna jätkuvalt viljakas, andes pea iga aasta ühe raamatu. Viimaste aastate suursündmusteks on kujunenud Tumeda torni kaheksanda (lisa-)raamatu ilmumine ja „Hiilguse“ järje lettidele jõudmine, mis jälgib neljakümnendatesse jõudnud Danny Torance’i tegemisi.

Kasutatud kirjandus:
[1] – King, Stephen. 2002. On Writing: A Memoir of the Craft. New York: Pocket Books.
[2] – Top 10 Stephen King Novels
[3] – Winter, Douglas E. 1984. Stephen King: The Art of Darkness. New York: New American Library.
[4] – King, Stephen. 2012. Danse Macabre. London: Hodder & Stoughton.
[5] – www.StephenKing.com
[6] – King, Stephen. 1979. Night Shift. New York: Signet Books.
[7] – Russell, Sharon A. 1996. Stephen King: A Critical Companion. Westport: Greenwood Press.
[8] – Srengell, H. 2006. Dissecting Stephen King: From the Gothic to Literary Naturalism. Madison: University of Wisconsin Press.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0845)