Joe Abercrombie nimi sai mulle tuttavaks juba enne tema raamatu lugemist. Autorit oskasid soovitada sõbrad nii Internetist kui ka päris ilmast, kui soovisin leida midagi järgmiseks George RR Martini "Jää ja tule laulu" saagale. Lisaks sellele olin sattunud lugema ka Abercrombi blogi, kus tal on artikleid nii kirjanikutööst, filmidest, fänniküsitlustest rubriigi all "inkvisitsioon" jms. Mina sattusin sinna lugema tema mängimistest - nimelt on meil härraga ühine huvi nii arvuti kui ka tabletop RPG mängude vastu. Minu jaoks on alati põnev teada pisut inimese tausta, kelle loomingut ma lugema satun. Selle autoriga suudan ma kuidagi samastuda, aga huvitav, kuidas ta nii hästi kirjutada oskab?

Kui Martin defineeris fantastika žanri ümber oma "Troonide mänguga", muutes selle realistlikumaks, ettearvamatumaks, tõsisemalt võetavamaks - minule loetavamaks - siis tänapäevaks peaks valmis olema juba terve trobikond uue põlvkonna fantasy-kirjanikke, kes taolist stiili innukalt jätkavad. Abercrombie on just üks sellistest ja seda lugema hakates ootasingi kõike seda. Ja kohe.

Olen täheldanud, et selline ootus saada vaid parimat pärsib päris palju saadavast elamusest. Seda on juhtunud mul mitmete filmidega ja nüüd ka selle raamatuga. Pidevalt jääb midagi puudu, ikka ei ole piisavalt hea. Mina lõpetasin selle kõrvutamise teiste lemmikutega alles poole raamatu peal. Umbes siis loksus ehk paika ka see maailm, kus sündmused aset leiavad: põhi, kus barbarlikud põhjalased elavad, Lääne-Euroopa kultuurile sarnanev Uniooni kuningriik ja lõunas paiknev Gurkhuli impeerium, mis meenutab Araabiamaid. Kogu maa ajalugu on üle ujutatud veriste sõdade, mida värskemalt mäletavad peamiselt ääremaad, ja legendidega võimsatest maagidest ja jumalustest, mis nüüdseks on sama hästi kui kadunud, aga mitte päris. Ühesõnaga korralik fantasy maailm, aga kus on kaart? Jälle puudused.

Et vabaneda kõige suurema kaardivihkaja kirjaniku tiitlist, pühendas Abercrombie sellele oma blogis terve artikli, kus seletas, et vastupidi - ta just armastab kaarte kõige enam ja on selle detailide suhtes eriti nõudlik. Tema arvates ei olnud kaardi lisamine esimese raamatu juurde aga vajalik. Taotluslikult tahtis ta panna lugejaid nägema olukorda läbi sealsete karakterite silmade, kellel ei olnud samuti aimu, kus kohas mis täpselt asub ja sellisel juhul miks peaks see ka lugejal olema.

Kuna enda arvates lugesin ma GRRM-i vaimset järeltulijat, siis olin ma juba valmis kohtuma huvitavate ja kirevate karakteritega ning selles ei pidanud pettuma. Kogu lugu antakse edasi mitme nurga pealt läbi erinevate tegelaste silmade ning ka siin on igaühes midagi, mis sümpatiseerib või mis põlgust tekitab. Meeldib ka see, kuidas mitmed tõed tulevad karakterite kohta välja alles hiljem, kui esialgne arvamus on lugeja jaoks juba välja kujunenud.

Kriitilise poole pealt ütleks seda, et kuigi tervet raamatut iseloomustab ladus lugemine, siis alguses võtab loo käimaminemine natuke aega. Kuigi esimene stseen on kohe üks madin, siis jääb edasine tempo pisut aeglaseks. Tundub, et pärast 200 lehekülge loetakse endiselt sissejuhatavat osa. Tegelikult isegi raamatu lõpuks jääb mulje, et tegemist oli ühe paksu eellooga ning tegelik lugu hakkab alles järgmisest osast pihta.

Kohati lõi välja ka õrnalt tajutav autori rohelisus sellise pingutatud vürtsikuse poolest. On ju antud teos autori bibliograafias alles esimene. Mõnda kohta oleks justkui vägisi pandud mingi killuke roppust, ilma et see ilmtingimata vajalik oleks olnud, kuna atmosfäär oli ju paigas ja karakterid toimisid niigi. Asi, mis pole kuigi oluline, aga tõepoolest, rohkem ma midagi negatiivset selle kohta ei leia ja pärast lugemist kasvab see lugu minus veel edasi.

Aga mis siis ikkagi nii väga meeldis? Kuna ma tahan uute lugejate lugemisrõõmu rikkumata jätta, siis enamuse jätan ikka enda teada. Nii abstraktselt seletatuna kui võimalik, meeldisid mulle need pisiasjad, mis loo kesksete karakteritega seoses välja lõid. Võimas barbar, keda alati vahetult enne taplust põiekas vaevab. Traagilise saatusega, kuid terava taibuga kibestunud inimvare, vastik sadist, kes lõpus taasavastab endas killukese ammuunustatud tunnetest. Kurikuulsa taustaga põhjala mässaja, kes tundub kui vana rahu ise, kuni peas käib klõps. Igasuguse sümpaatia ja inimlikkuse kaotanud ori, kes on tegemas esimesi samme tervenemise poole. Nartsissistlik liiderdaja, kindlustatud tulevikuga nooruk ja elupõline naistemees kelle arusaamad elust saavad kõvasti raputatud, kui kohtutakse ootamatu armastusega, kes talle kuidagi sobida ei tohiks - leian et selline ongi päris armastus, vigade ja puudujääkidega, mida me ise sinna juurde mõtleme. Mees, kel on nimeks pandud Kõige Nõrgem ja mitmed teised momendid.

Lõpetuseks ütleks kiidusõnad nii tõlkijale kui ka toimetajale. Leidsin vaid ühe näpuka! Mina olen üks, kes hindab head tõlkekirjandust väga ja naudin eesti keeles lugemist kõvasti rohkem kui võõrkeeles. Palun jätkake ning järgmist osa loodaks lugeda juba varem kui aasta pärast.