Kuna sel korral tuleb juttu Itaalia ulmeajakirjast, siis pean alustuseks pisut kirjutama itaalia ulme paradoksist. Tegelikult võib sellest paradoksist rääkida praktiliselt iga rahvusulme puhul, aga kuna täna on vaatluse all Itaalia...
Kui paluda suvalisel inimesel ükstapuha millises maailma otsas nimetada paar itaalia ulmekirjanikku, siis suure tõenäosusega kõlavad nimed Dino Buzzati ja Italo Calvino, kui küsija üldse mingeid nimesid kuuleb. Kui keegi suudab öelda nimed Lino Aldani ja Valerio Evangelisti, siis võib seda inimest juba erudiidiks pidada.
Et milles siis paradoks? Jah, Buzzati ja Calvino loomingut võib suuresti ulmeks pidada küll, aga see ei ole žanriulme. Žanriulme on Aldani ja Evangelisti, keda on küll omajagu tõlgitud, kuid keda siiski praktiliselt ei teata. Või mis me tõlgetest räägime – isegi paljud itaallased on veendunud, et itaalia ulmet pole olemas. Kel veel asi arusaamatuks jäi, siis ega Eesti ulmefänn poleks õnnelik, kui keegi nimetaks Eesti kõige tähtsamateks ulmeautoriteks Juhan Jaigi ja Vladimir Beekmani ning kui Henn-Kaarel Hellat ja Indrek Hargla oleks teada vaid erudiitidele.
Just tänavu maikuus möödus pool sajandit Itaalia esimese ulmeajakirja "Futuro" ilmumisest ning seetõttu tekkis mul ka tahtmine sellest väljaandest kirjutada. Tuleb kohe tunnistada, et erinevalt varasemalt jutuks tulnud ajakirjadest, pole ma ühtegi "Futuro" numbrit käes hoidnud – ei paberil ega failina. Ja põhjuseks pole huvipuudus...
Nagu öeldud ilmus ajakirja "Futuro" esimene number 1963. aasta mais ning see pidi katma mai- ja juunikuu, teisisõnu oli ajakirja ilmumissageduseks plaanitud number kahe kuu kohta. "Futuro" asutasid kolm tegijat itaalia ulmekirjanikku: Lino Aldani, Massimo Lo Jacono ja Giulio Raiola, viimatimainitu küll lahkus pärast teist numbrit ajakirja juurest. Aldani tegeles vist rohkem asjaajamisega ja Lo Jacono toimetajatööga – viimast tean ma täpselt, esimest pigem oletan.
"Futuro" esimene number oli enam kui uhke – lisaks ajakirja loojate tekstidele, olid juttudega esindatud Inìsero Cremaschi ja Piero Prosperi. Tõlgetena aga Stanisław Lem ja Guillame Apollinaire. Teinekord on peetud halvaks tooniks, kui ajakirja tegijad omi tekste omas ajakirjas avaldavad, kuid "Futuro" puhul pole siin midagi ette heita – nii Aldani kui ka Lo Jacono avaldasid esimeses numbris ilmselt oma kuulsaimad tekstid, Aldani jutt on ka tema tõlgituim. Esimene number näitas kenasti kätte ka suuna edasiseks: uued ja tegijad itaalia autorid, tõlked väljastpoolt inglise keelt ning suundumus pigem haritud lugejale, kui seikluslugusid otsivale jõmpsikale. Ma ei tea kas seda just niimoodi sõnastati, aga ajakirja kaheksa numbri sisukorrad seda näitavad.
Jah, "Futuro" pidas vastu vaid kaheksa numbrit, aga napi eluea põhjuseks ei olnud kindlasti sisu – kõik itaaliakeelsed allikad väidavad kui ühest suust, et levitamine sai saatuslikuks. Räägitakse, et viimane (ehk kaheksas) number Itaalia põhjaosasse ei jõudnudki ning paljud fännid on tänaseni veendunud, et ajakirja ilmuski vaid seitse numbrit. Kummaline on sealjuures, et esimesest kolmest numbrist tehti uute kaantega kordustrükid...
Keeruline on rääkida ajakirjast "Futuro", sest eesti keeles pole ühtegi selles ajakirjas avaldatud itaalia ulmejuttu ilmunud. Jah, ajakirjanduse kaudu on meile tuttavad Lino Aldani ja Gustavo Gasparini, kumbki ühe jutuga. Ja Arvi Nikkarevi koostatud antoloogia "Nekromanteion" lisab veel ühe jutu Aldanilt ja ühe jutuga Antonio Bellomi. Kuid nagu öeldud, ajakirjas "Futuro" ilmunud tekste nende hulgas pole.
Ajakirja "Futuro" rolli itaalia ulmes on raske mitte märgata, sest 1963. a juulis ilmus samas kirjastuses ka esimene itaalia ulme antoloogia "Esperimenti con l'ignoto", koostajateks Lino Aldani, Inìsero Cremaschi ja Giulio Raiola. Ja kui juba antoloogiatele jutt läks, siis 1978. a koostas Inìsero Cremaschi ajakirja seitsmest(!) numbrist valiku "Futuro", mis põhimõtteliselt on "kes on kes 1960ndate esimese poole itaalia ulmes".
Igatahes oli ajakiri eeskujuks nii hilisematele Itaalia ulmeajakirjadele ning Lino Aldani asutas 1988. aastal, sedapuhku koos Ugo Malagutiga, ajakirja "Futuro Europa", milles ta jäi truuks ajakirjas "Futuro" paikapandud põhimõtetele. Kuid see on juba hoopis teine lugu...