Esimest korda lugesin selle raamatu olemasolu kohta Sirbist. Siis sattusin tuttava juures peale vanale Õhtulehele, kus oli autoriga tehtud isegi pikk intervjuu ja kõrval ilutses toimetaja kommentaar teosele.
Selle tulemusena teadsin raamatust ette järgnevat: autor on verinoor koolipiiga vanuses 15-16 (no eks ta saab järjest vanemaks), raamatus leiavad aset ajarännud ning üldiselt hinnatakse teost möödunud (2011) aasta noortekate hulgas väga heaks, üllatavalt küpseks ning värskeks.
Autori osas mõningast kadedust tundes (nii noor ja nii kiidetud!) võtsin raamatu lugemise käsile mõttega: „Unusta ära, et kirjanik on 16! Kui raamat on hea, siis pole oluline, kui vana ta on, ja kui see on halb, siis pole see ikkagi oluline.“
Selgus aga, et seesugune unustamine ei ole võimalik. Lugemise ajal karjus tekst mulle kogu aeg näkku seda, et ta on loodud verinoore inimese, täpsemalt verinoore tüdruku, poolt.

Esiteks on kogu ulmeline lahendus raamatus tuntavalt 14-aastase loomelend – lendavad, rääkivad ja muusikat mängivad andmebaas-surfilauad, õhust asjade võtmine, tahte abil oma välimuse muutmine, kummituste neooonvärvides juuksed... kõik see meenutab hirmsasti MTV-d ja teismelise „oleks minu olemine...“ maailmakorraldust. Tolles meie omaga muidu üldiselt üsna sarnases maailmas ringi rahmeldavad väljamõeldud liigid on ka üsna omapärased – mingit muud loogikat neis ega nende eksistentsis ei ole kui „selline värk oleks lahe mu arust.“
Samas, ja see olgu kohe ära öeldud, on säärasel süüdimatult kokkuplätserdatud maailmal omajagu muretuid ja süüdimatuid võlusid – lõpuks ei ole mingeid kuu peal elavaid ja siis maale kolinud hunte või eestimaist omaliiki e. mõõkhambulisi madusid (wtf?!) mõtet hoolega füüsikaliselt ja bioloogiliselt loogilisteks kirjeldadagi. „Nii see lihtsalt on“ ja „maagia“ ongi hoopis sobivamad selgitused. Ja kuna autor pole loogilise sobitamisega üldse pead vaevanud vaid kirjutanud nagu torust tuleb, ei teki ka lugejal kummalisel kombel „oot, see ikka ei ole võimalik!“ tunnet vaid ta võtab asju sama muretult iseenesestmõistetaval moel.

Autori nooruse juurde tagasi – see möirgab lugejale tekstist näkku ka igal hetkel, kui tegevusse sekkub mõni täiskasvanu. Neid oli tehniliselt võttes üsna mitu ning ka leheruumi ja dialoogilauseid said täisealised tegelased päris tõhusalt. Nende „täiskasvanute“ seisukohti ja kõnekeelt lugedes tahtnuks aga käed püsti visata ja ulgudes mööda tuba edasi tagasi tormata, sest nii lapsikuid inimesi ei ole ometi olemas! Nojah, ega olegi. Aga kuidas peakski 16-aastane neid siis nägema kui mitte omaenda tasandilt? Ta ei saa sinna midagi parata, et kirjanduslik anne on, aga elukogemust ikkagi napib!
Sest kirjanduslik anne autoril vaieldamatult olemas on. Raamatut lugedes ei torganud hoolimata üsna suvaliselt kokkuklopsitud maailmakorrast silma pooltki nii rämedaid loogikavigu paikapandud reeglite raames või tegelaste senist käitumist-kirjeldust arvestades, kui ühe teise Eesti naisulmekirjaniku hiljutises teoses, mille jätan siinkohal nimetamata, aga mida samuti lugema juhtusin.
Sündmustik oli üsna haarav, teismelise peategelanna emotsioonid tõepoolest usutavad (küllap ta on ositi autori pealt maha viksitud) ning eraldi kiituslõigu võiks pühendada raamatus esinenud seksuaalmoraalile. Kui te tahate teada, kuidas viieteistkümne-aastane neiu üldiselt seksi suhtub, siis võite antud raamatu kätte võtta ja läbi töötada ja saategi teada. („Sentimentaalsusevabalt“ on üks üsna täpne vastus nt.)

Muidugi esineb selles raamatus klassikalisi noortekirjanduse klišeesid – noorte tüdrukute raamat ilma vägistamiskatse, romantilises plaanis kuumaks kulmineeruva peoõhtu, tobeda koolidirektori ja oi-kui-nutikate-ja-vaprate päeva päästvate teismelisteta olekski natuke liiga hea, et tõsi olla (kuigi selliseidki on, lihtsalt vähe). Ulmekirjanduse klišeesid esineb teoses oluliselt vähem. Oletatavasti ei ole autor nii palju ulmet lugenudki, et sealt vägevasti üle võtta (?).
Ajarännusõlm on küll päris klassikaliselt ägedal moel lahendatud – ühtaegu efektne ja samas kaunis loogiline. Kuid potentsiaalselt eepilised tegelased, vennad Saatus ja Surm, kannavad hoopis koomiliste kõrvaltegelaste funktsiooni nagu neeger Hollywoodi filmis, „kurjad“ kuuhundid tunduvad ülekasvanud ja napakate multikakutsudena ning see, kuidas kogu Valvurite organisatsioon paari päeva jooksul laiali paiskub ja töövõimetuks osutub, meenutab kõige enam Ladina-Ameerika seebiooperite süžeekäike.
Põhisüžee, millele pealkiri „Iseenda laps“ vägeva vihje annab, on rõõmustavalt originaalne – jah, muidugi, sarnast motiivi ikka leiab siit-sealt, aga sellises teismesoustis minu teada kohe üldse mitte. Samuti on päris ootamatult ning andekalt lahendatud kuuhuntide diversiooniakt. Säärast segadust pole mina seni kusagilt lugenud ega ka filmist näinud.

Mõnevõrra pahandas mind üks autori süüta tekkinud pettumus. Õhtulehes väideti nimelt, et Airika Harrik oli oma noorusest ja kogemuse puudusest hoolimata üheksakümnendate algust ning kuuekümnendaid aastaid väga usutavalt kirjeldanud. Ega ikka ei olnud küll, vigu torkas silma massiliselt. Tegelikult pole nooruke Airika muidugi selles süüdi, et Õhtulehes tsiteeritud isik ei mäleta Nõukogude ajast mõhkugi ja mu ootused ajastutruuduse osas kõrgeks ajas. Kuid noormees minevikust näiteks käitus ja mõtles tuntavalt nagu mõni tänapäeva teismeline (muuhulgas polnud tal kunagi rahapuudust ja ta sai oma tüdrukule Dünamo spordipoest sünnpäevaks isegi uisud osta, lõpututest kohvikutes kostitamistest rääkimata). Ning kas tõesti aastal 1967 käisid noored meelelahutuseks Kaubamajas riideid selga proovimas, kavatsuseta midagi osta, ja siis, uiu ajel, ikka ostsid ÜLIKONNA? Nagu tõesti?! Täitsa juhuslikult oli ülikonna jagu raha taskus?
Aga – tõesti, kui mitte loota, et „noor autor on erakordse tundlikkusega tabanud erinevate ajastute hõngu“, pole aegade kirjeldustel väga vigagi. Mõned detailid on päris nutikalt paika saadud.

Kokku: loetavaks teeb raamatu tema põhiliini uudsus, üsna talutavalt kirjeldatud armulugu, tubli kogus sissepikitud huumorit, ent eelkõige too rabavalt valgustav sissevaade tänapäeva teismelise mõttemaailma: varjamatult tuim on suhtumine täiskasvanud kontingenti ja seksi kui ideesse, samas on üsna kirglik suhe muusikasse, riietesse ning armumisse.
Selles soustis on isegi pentsikult käituvad täiskasvanud tegelased, klišee-episoodid ja tõsisasi, et Sõõrikukohvikut ei olnud Nõmmel Nõukogude ajal üldse olemas ja selle asemel olid umbes samas kohas alkoholipood ja leivapood, täiesti talutavad.
Ilmne on, et teose nõrgimad osad on need, mis on kusagilt mujalt üle võetud ja jõuga raamatusse sisse surutud, parimad osad aga need, kus autor on vabalt ja muretult omaenda mõttel lennata lasknud. Ja see originaalse mõtlemise värksus on Airika Harriku kirjutamistuleviku osas väga lootustandev asjaolu.

Antud teose näol ei ole muidugi tegu särava kirjanduselamusega selle sõna tõelises mõttes, ent nii noore autori esimese teose kohta on ikkagi päris vinge. Eksootika ja kummaliste elamuste armastajatele või siis leebe loomuga noortele tüdrukutele võib soovitada küll.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0830)