Fata Morgana on katsetamisjärgus olev arvutimäng, milles igaüks võib saada supervõimetega tsirkusetäheks.
Õudiku pseudonüümi kandev noor õuduskirjanik nõustub osalema mängu loomises. Tal tarvis teha muud, kui siseneda virtuaalreaalsusesse ning lasta oma peas elavad deemonid vabaks . Kaotada pole midagi, peale...
Elu.


„Lugupeetud publik!“ hüüdis erkpunaste puhvpükstega ja punase kummist võltsninaga kääbus, kelle roosas ümmarguses näos laiutas üksainus suur roheline silm. „Tänast õhtut jätkab südametu, külmavereline ja sadistlik Timukas!“
Mehe selja tagant astus välja pikas mustas ürbis sünge kogu. Teravatipulise kapuutsi serv jättis tema näole tumeda varju. Timukas hoidis käes pruunist riidest nartsu, mis hetk hiljem osutus kinni seotud kotisuuks. Seintel ja laes rippuvatel lühtritel süttisid arvukad küünlad ning Timukas hakkas võbelevas tulekumas aeglaselt kotti avama. Teda vaadates meenusid rahva hulgas etendust jälgivale Õudikule, kes oli oma igapäevast kasinat leiba teeninud kirjanikutööga, jõulud. Ta tundis samasugust ootusärevust nagu lapsepõlves jõuluvanalt kinki oodates. Justkui tema mõtteid aimates pöördus Timukas pealtvaatajate poole ja küsis teeseldud sõbralikkusega: „Kas te olete olnud head lapsed?“ „Jaa!“ röökisid mõned uljamad mehehääled. Ülejäänud ootasid põnevusega, mis edasi saab. Timukas pistis käe kotti ja tõmbas sealt juukseid pidi välja inimese pea.



„Tema ei olnud hea laps,“ jätkas Timukas kahetsevalt. Oranžide patsidega kehatu pea avas silmad ja naeratas nagu missivõistluse võitja.
Visanud tarbetu kehaosa justkui jalgpalli hooletult üle õla, hakkas Timukas ülejäänud rümpa kotist välja harutama. Eemale veerenud pea naeratas endiselt, kuid äkitselt käis selle näost läbi imelik nõksatus ning edev irve asendus imestuse ja hirmuga. Silmad pöörlesid oma koobastes, nagu püüaksid kolju seest põgeneda. Kui Timukas oli keha kotist välja harutamisega valmis saanud, pani ta selle istuma lihtsale metalltorudest jalgadega toolile ja kinnitas rindkere alumiiniumteibiga seljatoe külge. Seejärel võttis ta vöölt pussnoa ning tegi alasti ihu sisse pika lõike. Nahk ja liha avanesid õide puhkeva lillena. Pea vahtis toimuvat šokiseisundisse sattunu klaasistunud pilguga. Kusagilt ilmusid lavale räbaldunud välimusega rotid, kes hakkasid ahnelt lavalaudadele tilkuvat verd lakkuma.



Timukas lõikus ülima hoolega kehast tükke ja viskas sõrmeotsi rottidele nagu makarone. Nii mõnigi pealtvaataja ei suutnud etendust kauem jälgida ning jooksis oksendama.
Kui kehast enam suurt midagi järel polnud, asetas Timukas pea tagasi kaela külge, kinnitas selle paari kiire klambripüstoli plõksuga ja kõigi allesjäänud pealtvaatajate silma all hakkas äralõigatud liha asemele kasvama uus. Kokkulapitud neiu tõstis käed näo kõrgusele ning jõllitas neid päranisilmi.
Noort naist lõikunud Timukas ootas, kuni rotid kõhu täis olid söönud ja hakkas siis nende kallal midagi askeldama. Peagi jooksid kõigi loomade küljest ühte punkti kokku peenikesed traadid.
Timukas vajutas pihku peidetud puldi nuppe ja rotid hakkasid traatide otsas sünkroonselt üksteise järel keerulisi topelt-, kolmik- ja isegi neliksaltosid viskama. Lavale lähemal seisev publik võis tähelepanelikult vaadates näha üht olulist asjaolu: need rotid olid juba enne elektrilaengute saamist surnud. Jah, nad küll sõid verd, soolikaid ja ihuliikmete küljest lõigatud tükke, aga loomade kehad lagunesid juba ning roiete vahel mustendavatest aukudest tilkus rohekaspruuni vedelikku. Irevil hambad hekseldasid toorest liha, kuid mõnel rotil tükkisid silmamunad koobastest välja veerema või kukkus alalõug küljest ning tantsu ajal pudenes tükikesi veelgi. Timukas kasutas kõiki ressursse viimase hetkeni, kuni polnud enam midagi kasutada. Korralikke rotilaipu ei saanud ometi niisama minema visata.



Timuka abiline oli nüüd terve. Vaid mõned üksikud vermed meenutasid äsja aset leidnud võigast etteastet. Üheaegselt alanud aplausiga hakkas assistent karjuma. Ta kisendas nii, et kopsud tundusid iga hetk lõhkevat. Ebainimlikku jõudu kasutades rebis neiu ennast tooli küljest lahti ja hüppas lavalt alla publiku sekka. Pealtvaatajatest kaugemal, seina ääres seisva Õudiku pilk kohtus neiu roheliste silmadega. Tüdruk võttis suuna tema poole ning äkitselt leidis Õudik oma käte vahelt hirmust minestanud lõdva ja täiesti alasti naisekeha. See oli ju Veronica! Ta oli tõepoolest siin! See tüdruk, kes oli temale truult järgnenud kõikjale, ka valgete seintega tuppa, kus rahahädas tudengeid katsejänestena asjatundjate valvsa pilgu all virtuaalmaailmaga ühendati.

Programm peaks ta nüüd iga hetk automaatselt välja logima, mõtles Õudik üllatavalt reaalset raskust süles hoides, teadmata, mida temaga peale hakata. Kuid juba rebiti naine ta käte vahelt, kaeti suure valge linaga ja viidi ära eesriiete taha.
Siin toimitakse tühjade avataridega siis niimoodi, järeldas Õudik. Ta sulges silmad ja püüdis sundida ennast üles ärkama. Midagi oli läinud valesti – see polnud kohe kindlasti paradiis, mida talle lubati. Tema lapsepõlveunistuste tsirkuses, kuhu ta virtuaali sisenedes oli soovinud sattuda, ei saanud olla selliseid etteasteid. Kuigi Õudik nüüd täiskasvanuna suurt ei mäletanud, eeldas ta, et oli soovinud näha kloune ja läbi tulerõnga hüppavaid lõvisid. Midagi lõbusat vahelduseks neile košmaaridele, mis teda nii ööl kui päeval olid jälitanud.
Häälte kakofoonia ja lakkamatu sagin vaibusid ühtlaseks suminaks. Õudik tundis, kuidas vajub pehmesse sügavikku. Küllap ootas teda ees naasmine igavasse reaalsusesse.


Ülejäänud lugu saate lugeda siit: Fata(l) Morgana I osa: Hape
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0034)