Ütled Lance Henriksen ja mõtled Bishop või Frank Black (kui sa oled rohkem telekainimene). Käesolevaga püüan aga leida veel mõne põhjuse, miks Lance Henrikseni peale mõtlema peaks, lisaks sellele, et ta 5.mail 76ndat sünnipäeva pidas.



Arvestades, mis suuruses projektidega mees sel aastatuhandel seotud on olnud, siis ma tegelikult olen pigem pessimistlik ja arvan, et noorem kinosõber nime ja nägu hoobilt kokku ei vii. Sest kuigi vanusele mingit tähelepanu pööramata rabab Lance tööd teha nii nagu homset ei tuleks (erinevate andmebaaside järgi on hetkel töös üle viieteistkümne projekti, kus tema nägu näha või häält kuulda võib), on tema tuntuimad filmid „Kolmanda astme lähikontaktid“, „Terminaator“ ja „Aliens“ - kõik kolmkümmend ja rohkem aastat tagasi linastunud. Ning nendegi puhul ei olnud ta filmi suurim staar. Ega Lance ei ole kunagi olnud rahva kinnomeelitaja, aga teda on alati tore ükskõik kui väikses rollis näha ja kuulda. Ta annab filmile kaalu juurde - ühelt poolt on keegi filmiga seotud isik nii hea maitsega, et on taibanud talle osatäitmist pakkuda ja teisalt on Lance pakutavat rolli piisavalt huvitavaks pidanud, et see vastu võtta.



Jah, mõned vastuvõetud rollid võivad tunduda kaheldava väärtusega. Asylumi „The Da Vinci Treasure“ ilmselt enim kulmekergitama panev. Samas ma ütleks, et osa tema fenomenist ongi julgus osaleda huvitavates projektides, mitte ainult lihvitud pühademunades, ja seda nautida. „Hard Target“ on näiteks 1993. aasta madinafilm, mille kunstilise väärtuse üle otsustagu igaüks ise. Peategelasel Van Dammel on lokkis mullet, kõrvarõngas ja must mantel. Lance on paha mees, kes korraldab amatöörjahimeestele raske raha eest inimjahte. Tundub üks suvaline ja filmiajaloos tähtsusetu teos. Lance ise räägib aga täieliku heldimusega, kuidas John Woo lubas tal näidelda nii nagu torust tuli ja kuidas Van Damme jõu vastu oli tal panna tahtejõud. No ja kogemata kombel pandi ta põlema ka.
Ma hoobilt ei teagi, kas Lance ka mõnd klassikalist „hea mehe“ kuju mänginud on. Aga ütlen samas ausalt, et kõigi tema rollisooritustega ma kursis ei ole. Ehk on mees vanemas eas veidi rahunenud ja nüüd rohkelt esimest armastajat kehastanud. Meeldejäävamad on ikkagi need rohkem või vähem, tahtlikult või tahtmatult kõverad tegelased. „Near Dark“'i vampiiripealik või „Pumpkinhead“'i murest murtud isa. Eelnevalt mainitud „Terminaatori“ Terminaatori rolli olevat James Cameron ka hoopis Lance`i tahtnud.



Käesoleva kirjatüki tarbeks vaatasin ära ühe filmi mehe varasematest töödest ja teise sellest aastatuhandest ning üllatus-üllatus, ühes neist oli ta varjamatult kuri ja teises jäägu tema rolli polaarsus vaataja vaadata ja mõelda. Ning ka muus osas on mõlemad täpselt klassikalised Lance Henrikseni filmid. Kumbki ei ole selline, mis massid kinno tooks. „Stridulum / The Visitor“ (1979) on hea halb itaalia käkerdis, kus Lance saab Kurjalt Nõugkogult ülesandeks Iidse Kurjuse geene kandvale naisele laps teha (väike roll ka Franco Nerol). „One Point 0“ (2004) on taskust leitud peenraha eest tehtud küberpunk düstoopia, kus Lance täidab kortermajas remondimehe ja vajadusel ka hingetohtri ülesandeid (väike roll ka Udo Kieril). Viimasele filmile kindel vaatamissoovitus. Ja ega ka esimese vaatamisele kulunud ajast kahju ole, ikka tore jälle vana sõpra näha.

Ja kui kõigest eelnevast kahtlus sisse jäi, on üks päris kõva indikaator selle kohta, et ta on oma tööde ja tegemistega midagi väga õigesti teinud, nimelt fakt, et on (peaaegu) olemas film, mille pealkirjas on sinu nimi. „Bring Me the Head of Lance Henriksen“ on mitmed aastad tagasi välja kuulutatud, ühisrahastusega jõudu kogunud ja praegu post-productioni järgus. Ehk mehe järgmiseks sünnipäevaks?
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0033)