Tõlkis Riho Välk

Mitu köidet on vaja müüa, et saada bestselleri tiitlit? Mida peab üks autor tegema, et kirjastus võtaks tema teose vastu? Millisel põhimõttel töötavad SF ajakirjad? Me arutleme tihti selliste küsimuste üle, kuid ei mõtle samas, kui erinev on situatsioon erinevates riikides.

Eelmisel suvel kohtusin Londonis toimuval Worldcon’il Neil Clarke’i, kellega rääkisime ulmest nii Tšehhis kui anglo-ameerika kultuuriruumis. Sellest tekkis meil omakorda idee vaadelda Tšehhi ulmet lähemalt.

Turustatistika lugemisel ning kirjastajatega vestlemisel jõudsime lihtsale järeldusele – Tšehhi ulmeturg on kõrge kaardimajake, mis on suur ja uhke, kuid võib iga hetk kokku kukkuda. Vaatamata finantskriisidele, käibemaksumuudatustele ja üldisele lugemisharjumuse vähenemisele, on see kaardimajake siiani püsti püsinud, ning selle eest oleme kõik ka tänulikud. Aga kas see kaardimajake on tõesti nii habras, kui meile esialgu tundub? Kuidas erineb see inglisekeelsest turust ning kas nendel erinevatel süsteemidel oleks teineteisele õpetussõnu pakkuda?

Tšehhi ulmeajalugu on väga rikkalik, alates Jakub Arbes või Svatopluk Čech loomingust kuni J. M. Troska, Karel Čapek või Josef Nesvadba teosteni, rääkimata paljudest tänapäevastest autoritest. Kahekümnenda sajandi poliitilised tuuled on aga teoste trükki jõudmist tugevalt mõjutanud. Natside okupatsiooni ning sellele järgnenud aastakümnete pikkuse kommunistlikku režiimi tulemuseks on kuuskümmend aastat kirjanduslikku ning kõikvõimalikku muud piiratust. Alates 1989. aastast on turg aga kiiresti kasvanud. Eelnevate režiimide poolt keelatud raamatud ja autorid said lõpuks avalikkuse ette tulla ning raamatute avaldamine kümnetes tuhandetes eksemplarides ei olnud haruldane. Tšehhoslovakkias oli enne 1993. aasta jagunemist umbes 15 miljonit elanikku, oli selge, et selline hoog ei saa kaua kesta. Pärast 1990ndate algust langesid numbrid kiiresti ja jäid paari tuhande suurusjärgus püsima. Praeguseks on keskmine tiraaž 1500-2000 eksemplari, kuigi see arv sõltub eelkõige autorist, žanrist ning kirjastusest. Kui palju tuleb aga raamatuid müüa, et seda bestselleriks lugeda? Ametlikku numbrit ei ole, mõne jaoks on selleks juba kolm tuhat, enamus kirjastajate meelest kümme tuhat. Ulmeteoste arvud on tagasihoidlikumad – juba viis tuhat on bestselleri tiitli vääriline.

Iga aasta trükitakse umbes 17 000 erinevat raamatut (90 protsenti nendest on uued teosed, umbes 10 protsenti kordustrükid). Natuke alla 7000 sellest on ilukirjandus, millest umbes 700 võib laialt lahterdada ulme alla(1). Üle poole sellest on omakorda fantaasiakirjandus, umbes 30 protsenti on teadusulme ning alla 20 protsendi on õuduskirjandus (siinkohal ei arvestata täpsemaid määratlusi nagu noortekirjandus, romantika jne).

Enamus nendest teostest on tõlked: Tšehhi autorite romaane, antoloogiad või jutukogusid ilmub aastas umbes sadakond. Tõlgete määr on eelkõige kasvanud just ulmekirjanduses. Üldisemalt võttes on ligi kolmandik Tšehhis ilmunud raamatutest tõlked. Üle poole nendest tõlgetest pärinevad inglisekeelsetest teostest, kuid tihti tõlgitakse ka saksakeelseid ning prantsusekeelseid teoseid, ülejäänud keeled jäävad sellest esikolmikust kaugele. Võrdluseks: USA turul on tõlgitud ilukirjanduse määraks umbes üks protsent.

Miljoni elaniku kohta trükitud raamatute arvult jõudis Tšehhi Euroopas viiendale kohale – 1580 raamatut miljoni elaniku kohta, seda tulemust edestasid Taani, Suurbritannia, Sloveenia ning Hispaania(2). See ei kõla iseenesest ju üldse halvasti. Aga kas see näitab ka, kui palju inimesed üldiselt loevad? Vastavalt NOP maailma kultuuriindeksile, loevad tšehhid keskmiselt seitse ja pool tundi nädalas, mis annab maailma arvestuses kuuenda koha. Esikohal on India, kus loetakse iga nädal keskmiselt kümme ja pool tundi. See jätab kirjastajatele Tšehhist hea üldmulje, aga samas puudub ulme kohta igasugune ametlik statistika. Kas keegi oskaks siinkohal rohkem rääkida?

Õnneks, jah. Vastust aitavad leida Tšehhi ulmeajakirjad.

Tšehhis ilmub kaks professionaalsel tasemel ulmeajakirja: XB-1 (vana nimega Ikarie) ja Pevnost. Mõlemat võib pidada üsna ärksaks ebasurnuks.



Ajakirjade ajalugu vajab veidi selgitust: Ikarie on Tšehhi esimene professionaalne ulmeajakiri, mis ilmus esimest korda 1990. aastal. 2010. aastal selle ilmumine lõppes, kuna reklaamitulu ei olnud enam piisav (üllataval kombel pakuvad ulmeajakirjad reklaamiagentuuridele vähem huvi kui elustiili ajakirjad). Kuid Ikarie meeskond ei andnud alla ning pärast sõltumatu kirjastusega koostöö alustamist jätkus ajakirja väljaandmine ilma peatust tegemata XB-1 nime all (nimi tuleb Tšehhi ulmefilmide klassikust, "Ikarie XB-1"), kuna Ikarie õigused kuuluvad jätkuvalt esialgsele kirjastajale.

Samamoodi lõppes Pevnost’i avaldamine 2013. aasta jaanuaris, kuid kaks kuud hiljem äratati see riskialti ja ulmehuvilise investori poolt uuesti ellu.

Samasuguste rahaprobleemide tõttu katkes XB-1 ilmumine 2013. aasta juunis, kuid ka selle ajakirja päästis ulmehuviline investor.

Pevnost ja XB-1 püsivad elus tänu fännidele, kelle arust on need ajakirjad toonud lugejateni midagi head ja asendamatut, ning õigete finantsotsuste ja PR tööga võiksid need ajakirjad eluvõimelised olla. Tänaseks päevaks on mõlema ajakirja olukord stabiliseerunud ning mõlemad on populaarsed.

Nende ajakirjade müüginumbrid võiksid meile ulmelugejatest rohkemat rääkida, kuid kahjuks ei avalikusta kumbki ajakirjadest enda lugejate arvu. Hinnanguliselt müüakse ühes kuus 5000-8000 eksemplari. Pevnost, mis keskendub multimeediale, filmidele, fantaasiakirjandusele ning noortekirjandusele on tõenäoliselt populaarsem kui XB-1, mis keskendub nii tõlgitud kui Tšehhis kirjutatud teadusulmele. Paberil ilmunud ajakirjad on jätkuvalt populaarsemad kui digitaalsed väljaanded. Milline on aga teiste riikide olukord?

Siinkohal saame võrdluse tuua anglo-ameerika ajakirjadega. Gardner Dozois’i 2013. aasta kokkuvõtte alusel saab öelda, et Asimov’s ja Analog müüsid mõlemad umbes 23 000 eksemplari. F&SF müüginumbriks on umbes 11 000. Ameerika turu teeb aga eriliseks fakt, et elektroonilised ja veebiajakirjad konkureerivad seal edukalt trükiversioonidega.

Briti kõige kuulsamat SF ajakirja Interzone müüakse hinnanguliselt kaks tuhat eksemplari. Siinkohalt tasub välja tuua, et Suurbritannias elab umbes 64 miljonit inimest, mida on kuus korda rohkem kui Tšehhi elanikke. Siiski ei ole need müüginumbrid otseselt võrreldavad, kuna USA ja Suurbritannia vahel ei ole keelebarjääri. Parema võrdluse jaoks peaksime võrdlema riike, milles ei ole inglise keel peamiseks keeleks. Euroopa riikides ilmub palju ajakirjasid, kuid üldjuhul on need tasuta veebiajakirjad. Kahjuks pole ma leidnud ühegi trükis ilmuva ajakirja müüginumbreid, kuna selliseid ajakirju on üsna vähe. Osadel ajakirjadel on ka sotsiaalmeediapõhised veebikogukonnad, kuid needki on üldjuhul väiksemad ja vähemaktiivsed, kui Tšehhi ajakirjade omad (3).

Niipalju kui mina tean, on XB-1 ning Poola Nowa Fantastyka Euroopa ainsad tasulised trükitud ajakirjad, mis regulaarselt tõlgitud jutte avaldavad. Üks Euroopa kõige kuulsamaid ajakirju, Venemaal ilmuv Jesli, mis samamoodi tõlkejutte avaldas, lõpetas ilmumise 3 aastat tagasi.

Sellises olukorras pean XB-1 ja Pevnost’i autoritele tänulik olema.

Meil on ebasurnud ajakirjad – ning need on ajakirjad, mille üle võib uhkust tunda.

Kokkuvõtvalt on meil siiski ainult kaks ajakirja. Hiljuti liitus seltskonda Slovakkias ebaregulaarselt ilmuv Jupiter, mis avaldab tasulises vormis lühikest teadusulmet nii tšehhi kui slovaki keeles. Aga kujuta nüüd ette, et sa oled Ray Bradbury ning kirjutad iga nädal ühe hea lühijutu. Aga kui kõik need jutud peaksid ka ilmuma ning nende eest ka sulle makstama, tuleks kogu ajakirja materjal lõpuks ise luua, samuti tuleks osaleda enamuste antoloogiate koostamisel – kokkuvõttes on see võimatu. Kui sa oleksid nii võimekas lühijuttude kirjutaja, siis peaksid sa jutukogumikke välja andma või enda juttusid veebis levitama – viimasel juhul aga ei maksa mingist tasust unistadagi.

Kui ma kirjutasin XB-1 ajakirja jaoks angloa-meerika internetiajakirjadest, siis küsiti kommentaarides, miks ei ole Tšehhis ühtegi professionaalset veebiajakirja. See oleks ju kindlasti hea mõte!

Kahjuks on see aga peaaegu võimatu. Isegi kui lugejate protsent oleks sama suur kui Clarkesworld’il, oleks nii väikese turu jaoks ilmuval veebiajakirjal raske omadega nulli jääda. See on risk, mida keegi ei julge praegu võtta, kuigi see trend võib tulevikus muutuda – siis kui inimesed on nõus endale huvipakkuvaid projekte ka siis toetama, kui nende projektide sisu on tasuta kättesaadaval.

Kuigi tasulised veebiajakirjad ei saaks Tšehhi praegusel turul püsivalt ellu jääda, ei kehti sama e-raamatute ning tasuta veebiajakirjade kohta. E-raamatute käive moodustab raamatute müügist hetkel ainult kaks protsenti, kuid see kasvab iga aastaga, selle näiteks sobib eelnevalt mainitud ajakiri Jupiter. Mis on aga veelgi tähtsam – see kaks protsenti on kogu raamatuturu keskmine. Teadusulme puhul ulatub e-raamatute osa peaaegu kahekümne protsendini. E-raamatud on kirjastajate jaoks jätkusuutlik lahendus ning kirjastajad, kes alles paari aasta eest keeldusid e-raamatuid välja andmast, levitavad neid nüüd rõõmsalt, teades, et ilma nendeta oleks palju raskem ots otsaga kokku tulla.

Aga tagasi autorite juurde. Jutule või romaanile heakskiidu saamine ning selle kirjastamine ei ole erinev sarnasest protsessist teistes riikides. Peamine erinevus tuleb aga sellele eelnevast.



Esiteks: unustage agendid. Me räägime siin väikesest turust, kus ainult käputäis autoreid suudavad kirjutamisest ära elada. Ja sedagi eeldusel, et nende elustiil on võrdlemisi tagasihoidlik. Sellist ametit, nagu agent, lihtsalt ei ole. Autorid peavad ise oma töö kirjastajale esitama. Kahjuks ei tea aga paljud, kuidas seda tegema peaks. Kirjastajad saavad lõpmatus koguses e-kirjasid koos poolikute töödega, Comic Sans’is väljatrükitud paberivirnasid ning teoseid, mis ei kuulu üldse nende kirjastusvaldkonda.

Mõistlik kirjanik saab ise aru, millal tema käsikiri on valmis, suudab selle loetavaks küljendada ning parimal juhul suudab koostada ka tutvustuse ja tiitellehe. Kõige lihtsam lahendus autorite ja kirjastajate aitamiseks oleks üldise juhendi koostamine, kuid mingil põhjusel pole enamus Tšehhi kirjastajatest seda teinud. Nende kodulehtedelt puudub üldjuhul kõikvõimalik info, mida ühelt käsikirjalt oodatakse, või kas kirjastaja on üldse nõus omaalgatuslikult saadetud töid läbi lugema. Sellel on aga üks lõpptulemus: kirjastajad upuvad kõikvõimalike
küsimuste ning proovitööde alla, samal ajal kui autorid elavad teadmatuses, mida nendelt nõutakse. Mingil põhjusel pole aga miski muutunud.

Miks? Vastus on jällegi sama – liiga väike turg. See on turg, kus algajalt autorilt eeldatakse, et ta kõigepealt osaleb võistlustel, avaldab mõne enda loo antoloogiates ja saab üldise tunnustuse, enne kui tema töid hakatakse suurtes ajakirjades või paberil välja andma. Kirjandusvõistluste tulemuste jälgimisel, antoloogiate ja ajakirjade lugemisel hakkavad nimed paratamatult ajapikku silma ning huvi korral võtavad kirjastajad ise ühendust ja tellivad mõne uue loo või on nõus sinu varemkirjutatut põhjalikumalt lugema. Samuti on ka antoloogiates ilmuvad lood tihti just selle teose jaoks tellitud. Vahel harva jõuavad nõuded ja soovitused ka suusõnaliselt õige inimeseni.

Kõik see tähendab, et Tšehhi ulmehuvilised moodustavad väikese ja suletud kogukonna. Selline süsteem töötab, kuid status quo tähendab, et algajatel kirjanikel on raske ennast tõestada, ainsaks väljundiks on lühijuttude võistlused. Teisalt on kõik jutuvõistlustel osalemine, peale ühe hiljutise erandi, täiesti tasuta. Erinevalt ajakirjadest tähendab tasuta osalemine ka aga seda, et esitatud tööde eest pole tasu loota. Enda tööde eest tasu saamine on raske, kui mitte võimatu, ükskõik kui hea kirjanik sa ka ei oleks. See on peamine erinevus anglo-ameerika turust, kus mitte miski ei takista sul enda tööde saatmist kõige parematele ajakirjadele. Sinu tulemus sõltub ainult sinu teose tasemest ning natuke ka õnnest. Tänu täpsetele nõuetele ning esitatud tööde hindamisele on välismaistele turgudele suundumine Tšehhi autorite jaoks uus ja väga teretulnud võimalus.

Seega, mida saame selle alusel kokkuvõtvalt Tšehhi turu kohta öelda? Tšehhis ilmunud ulmeraamatute ja ajakirjade arv ja populaarsus on võrreldes tšehhi keele kõnelejate arvuga peaaegu uskumatu. See näitab, et Tšehhi ulmefännide kogukond on tugev ja aktiivne, kuid takistused, mida ajakirjade koostajad ja kirjastajad peavad ületama, näitavad, et situatsioon on habras. Siiani on kõik hästi lõppenud, kuid kui kauaks võime sellele lootma jääda?

E-raamatute ja audioraamatute populaarsuse pidev kasv näitab, et traditsiooniline turg on muutumas, kuigi see protsess toimub aeglasemalt kui anglo-ameerika turul. Samas ei saa loota samu muudatusi ja korrata samu lahendusi, kuna meie turg on palju väiksem, mis aga tähendab, et mõned muudatused ei ole lihtsalt teostatavad.

Tšehhi ulme koosneb ambitsioonikatest saagadest, seikluslikest raamatusarjadest, kosmoseooperitest ning kõrg-fantasy’st, oma niši on leidnud ka Hard-SF, militaarulme, kriminaalulme ning paljud muud alamžanrid. Ainult veiderulme ning slipstream kirjandus ei ole suutnud kanda kinnitada. Turg on väike, kuid rikkalik – kindlasti suurem kui oleks võinud arvata. Samas on turg aga üsnagi isoleeritud – väga palju tõlget, eelkõige inglise keelest tuleb sisse, kuid väga vähe Tšehhi teoseid jõuab mujale maailmasse. Käputäis lühijutte on tõlgitud inglise keelde, mõned romaanid ka poola keelde. Tänu Jaroslav Olša juuniorile, kes on endine Tšehhi saadik Lõuna-Koreas (hetkel saadik Filipiinidel) on mõned teosed ka korea keelde tõlgitud. Klassikud, nagu näiteks Karel Čapek’i „R.U.R“ on mitmesse keelde tõlgitud, kuid tänapäevaseid teoseid tõlgitakse harva. Kuna edu pole tagatud ning tõlkimine ja trükkimine on kallis, ei taha keegi seda riski võtta.

Ma ei taha teha ennustusi, kas ja kuidas see trend tulevikus muutub, kuid ma tean mitmeid autoreid, kes on kaalunud enda töid inglise keeles kirjutada või neid tõlkida lasta. Samuti jääb küsimus, kas inglise keeles kirjutamine on hea lahendus, või on sellel oma hind. Tuntud Tšehhi autor Vilma Kadlečková, kelle jutt „Igatsus vere järele“ ilmus 1997. aastal tõlgitult F&SF ajakirjas, ütleb, et kuigi tal on palju kogemusi inglise keelest tšehhi keelde tõlkimisel, ei suudaks ta inglise keeles kirjutada, kuna emakeeles kirjutamine on tema jaoks nüansirikkam. Kindlasti tunneb enamus kirjanikke sama. Kas võõrkeeles kirjutamine piirab tõesti kirjaniku stiili ja kujutlusvõimet?

Ma ütleks, et sellele küsimusele ei ole kindlat vastust. Minu arvates sõltub see igast autorist endast, selle autori sõnastusvõimest ning stiilist. Täpsema vastuse saame alles siis, kui meil on võrdlemiseks piisavalt teoseid.

Tulevik tundub ebakindlam kui kunagi varem, kuid selle eest lubatakse uusi seiklusi ja võimalusi. Kui kirjastamine on mulle miskit õpetanud, siis kindlasti seda, et seda on võimatu ette ennustada. Meil ei ole muud võimalust, kui loota tulevikult parimat. Kuid siiski oleks hea mõte roolist kinni hoida ja seda tulevikusuunda juhtida.

Artikkel ilmus esmakordselt Clarkesworldis

Kasulike linke:
Euroopa SF leht
XB-1 veebileht (tsehhi keeles)
Pevnosti veebileht (tsehhi keeles)

Joonealused märkused

1. Võrdluseks: vastavalt Locus ajakirjale ilmus 2013. aastal veidi üle 2600 inglisekeelse teadusulmeraamatu (Gardner Dozois, "Year’s Best SF: Thirty-First Annual Collection" (Aasta parim teadusulme: kolmekümne esimene igaastane kogumik))

2. jakubmarian.com/number-of-books-published-per-year-per-capita-by-country-in-europe/

3. Facebook'is jälgijaid:
XB-1: peaaegu 2000
Pevnost: üle 3000
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0040)