Tänavuse 16. Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFFi) programmis linastus kokku 270 täispikka anima-, mängu- ja dokkfilmi, koos alafestivalide programmidega (Just Film, Animated Dreams ja Sleepwalkers) pea 600 linateost. Kokku toimus PÖFFi raames 700 seanssi 10 erinevas linnas. Filme oli palju ja tegureid mõne eelistamisel teistele nõndasamuti. Esiteks oli raske orienteeruda kvaliteeti enam-vähem garanteerivatele nimedele, sest kultuslavastajate filmid saavad kiiresti välja müüdud. Samas ei piisa alati ka filmi kirjeldusest, sest huvitavalt kõlav filmikokkuvõte võib tähendada umbes kahe tunni kulutamist raisku läinud ideepotentsiaali peale. Ja igaüks ei oska ennast häälestada lainele, et ka kinopettumus on siiski huvitav elamus.

Festivali avati pidulikult 15. novembril prantsuse režissööri Leos Carax’ kõmulise filmiga „Holy Motors", mis on pälvinud nii ülistussõnu kui teravat kriitikat.

Üheksandat aastat toimus PÖFFi raames rahvusvaheline võistlusprogramm EurAsia, kus tänavu konkureerivad 20 värsket filmi Euroopast ja Aasiast. Teiste seas võistlesid 10 000 eurose grand prix’ nimel ka Eesti režissööride Toomas Hussari „Seenelkäik" ja Ilmar Raagi „Eestlanna Pariisis".

Balti riikide võistlusprogrammi asendas sel aastal täispikkade filmide konkurss Tridens Herring, mille eesmärk on juhtida tähelepanu Läänemerd ümbritsevate riikide noortele talentidele. Eestit esindab Ain Mäeotsa teine täispikk mängufilm "Deemonid".

PÖFFi raames toimus ka mitmeid eriüritusi, sealhulgas kaks filmimuusika kontserti. Monoteatriga koostöös toimuval kontserdil "Lust for Life" esitavad populaarseid filmidest tuntud lugusid Lenna Kuurmaa, Mihkel Raud ja Marten Kuningas.

PÖFF toimus kuni 28. novembrini.

Järelkajana võiks ulmeaustajatele teha väikese tutvustuse neist PÖFFi filmidest, mida võis festivalil näha ulmefilmide nime all. See nimekiri pole otseselt ammendav nimistu PÖFFil ulmelist elementi sisaldanud filmidest, tegemist on vaid sellistega, mille juurde juhatab PÖFFi kodulehe alt žanrit otsides "ulme" valimine. Siia võiks saaks veel lisada näiteks Cory McAbee filmid, aga nendest on rohkem juttu intervjuus lavastajaga.

Helmut Jänes

„Pilveatlas“
(Cloud Atlas)
Saksamaa, USA, Hongkong, Singapur, 2012
Rež: Tom Tykwer, Andy Wachowski, Lana Wachowski

David Mitchell (mitte segi ajada inglise koomikuga) on kirjutanud mitu teost, milles mitu ajaliselt, ruumiliselt ja/või sageli žanriliselt eraldatud lugu on omavahel siiski ühendatud millegi läbi. Need distantsid on suurimad "Pilveatlases". Siin on tegemist kuue looga (millest kaks leiavad aset tulevikus) ning neist tervikut loovate sõnumitega hinge ühtsusest ja heade tegude tagajärgedest. Ta oli arvanud, et sellest pole võimalik filmi teha, ja tal oli pooleldi õigus - filmist sai tema sõnul midagi mosaiigi taolist.

Lana ja Andy Wachowski on kinolinadele toonud kultusulmefilmi „The Matrix" ja tõenäoliselt parima Alan Moore'i loomingu ekraniseeringu „V for Vendetta". Koostöös Tom Tykweriga (kes on kuulsaks saanud „Lola jooksu" lavastajana, aga on hiljem teinud ajaloolises Prantsusmaas aset leidva "Parfüümi") on tehtud ambitsioonikas kunstiprojekt, mille retseptsioon lahkneb üsna teravalt uudsete ideede austajateks ning liigsegase teose vihkajateks.

Kui küsiti David Mitchellilt, vastas ta: „Kui minu käest küsiti, kas mul oli midagi „Pilveatlase" ekraniseerimisel tehtud muudatuste vastu, vastan ma nii, nagu vastan neile, kes tõlgivad mu raamatuid mõnesse muusse keelde: filmiloojad räägivad soravalt filmikeelt ja nad on valmis teinud millegi, mis toimib.“

Tähtederohket rahvusvahelist osatäitjate seltskonda juhivad Oscari-võitjad Tom Hanks ja Halle Berry. Neile sekundeerivad Oscari-võitja Jim Broadbent, Hugo Weaving, Jim Sturgess, Doona Bae, Ben Whishaw, James D’Arcy, Xun Zhou, Keith David, David Gyasi, Oscari-võitja Susan Sarandon ja Hugh Grant. Iga osatäitja esineb mitmes rollis ning lugu liigub ajas ringi.

„Viimsepäeva raamat“
(Inlyumyeolmangbogoseo)
Lõuna-Korea, 2012
Rež: Jee-woon Kim, Pil-Sung Yim

Nagu „Pilveatlas“ oli koostööprojekt Wachowskide ja Tykweri vahel, on ka „Viimsepäeva raamat“ kahe lavastaja ühistööna valminud antoloogia, mille kolme lugu ühendab arusaam kõrgtehnoloogilises ühiskonnas elava inimese enesehävituslikust tegevusest. Kuulsam lavastajatest Jee-Woon Kim on saanud kuulsaks 2003. aasta õudussugemeteid sisaldava filmiga „Lugu kahest õest“. Mõlemad laused aitavad illustreerida tema väidet, et film on piirala kahe maailma - reaalse ja millegi muu vahel. Filme teeb ta eelkõige soovist selle piiriga mängida.

Esimene segment on mingil määral B-kategooria õudusfilme parodeeriv lugu sellest, kuidas liharestoranis söödud paha liha mõjul saab noorest teadlasest hetkiti baasinstinktide ajel tegutsev aeglaselt loivav olend. See nakkab teisigi, kuni ühel hetkel on Souli linn täis neid zombisid. Taimetoitlasest vaataja saaks ehk endamisi muiata võimaluse üle näha seda lihatööstuse vastase propagandana, ehkki lähenemisi võiks leida teisigi.

Teine räägib üllatavalt värskena mõjuva loo robotist, kes saavutab mungakloostris valgustatuse ning hakkab läbi viima templiteenistusi. Olles lugudekolmiku kõige tundlikum osa, saaks seda ka vaadelda poeetilisema lähenemisega mõnele Isaac Asimovi käsitletud ideele. Huvitavalt mõjub, et robot meenutab disainilt kuulsa ulmekirjaniku pärandile häbistavalt mõjuva filmi „I, Roboti“ mõrvarbotte.

Kolmas on absurdse ideega apokalüptiline lugu piljardifanaatikust, kelle tütar lõhub kalli piljardipalli. Kui ta tellib endale uue palli internetist, ligineb Maale paar aastat hiljem piljardipalli meenutav meteoriit, mis ähvardab kogu elu Maal hävitada. Perekond varjub maa-alusesse punkrisse, kus vaadeldakse intiimset lugu maailmalõpu kontekstis.

„Turvalisus pole tagatud“
(Safety Not Guaranteed)
USA, 2012
Rež: Colin Trevorrow

Üks potentsiaaliküllasemaid võimalusi kasutada filmis ulmeelementi on kahtlemine. Üldiselt on tegelased üllatunud, kui öeldakse, et tulnukad või robotid, ent tõestus on sageli käegakatsutav ja pikalt selle küsimuse kallal ei juurelda. Ajarändurite puhul nõuab selle kinnitamine ent suuremat veenmist, et tegemist pole lihtsalt meeltesegaduse või petmisega.

Nii võiks „Turvalisus pole tagatud“ süžeekokkuvõte endas sisaldada huvitavaid võimalusi. Lugu on ajakirjanikest, kes lähevad kontrollima ühe kuulutuse autentsust, milles mees otsib omale kaaslast ajarännakule. Kuulutus loetleb eeldusi kandidaatidele ja ütleb, et turvalisus pole tagatud. Naispeategelane tasapisi armub sellesse mehesse ja artikli nimel veedetud aeg saab talle aina eluolulisemaks.

Kui kogu film tegeleks kahtlemise küsimusega, võiks selline stoori sisaldada huvitavaid filosoofilisi võimalusi, näiteks vaadelda tavareaalsuse ja ühe inimese reaalsuse vahelist suhet. Või saaks film läheneda küsimusele psühholoogilisemast aspektist ja näidata, millisel mehel vaja sellist fantaasiat. Paraku jäetakse lahendamata kahtlemise küsimus ning keskendutakse inimesepõhisele usaldamisele ja kahe suhtlemisraskusega inimese omavahelisele truudusele.

Kui aga mitte läheneda sellele kui ulmefilmile, on tegemist ühe tavapärase romantilise noortekaga, milles üks veidike kummaline inimene kohtub päris kummalise inimesega ja nad kiinduvad teineteisesse. Ühtlasi on filmis „10 Things I Hate About You“-stiilis tõrksa taltsutamise armastusliin. Ja loomulikult õnnelik lõpp.