Käesoleva aasta alguses ilmus noorelt Eesti kirjanikult Berit Veidemannilt debüütromaan „Tumenejad“. Tegemist on noorteulme kategooriasse kuuluva teosega, mille käsikiri saavutas kolmanda koha paari aasta tagusel romaanivõistlusel.

Küsib Leila Tael-Mikešin:

Kes Te olete, Berit Veidemann? Millega te igapäevaselt tegelete?
Hetkel olen täiskohaga üliõpilane. Varasemad õpingud Tartu Ülikoolis jäid mul pooleli. Möödunud suvel aga asusin uuesti õppima, seekord IT Kolledžisse, ning praegu pühendangi end õpingutele.
Kirjanikuks ma ennast ei pea. Need lood, mis siiani kirjutanud olen, on lihtsalt mu esimesed katsetused. Kirjutamine ei ole ka üks ja ainus suur kutsumus mu elus, vaid see oli lihtsalt üks asi, mida tahtsin proovida.


Teie raamat „Tumenejad“ võitis kolmanda koha Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil. Kas Teil on plaanis osaleda ka järgmisel romaanikonkursil, mille korraldab samuti kirjastus Tänapäev?
Hetkel ei ole plaanis küll ühestki konkursist osa võtta. Võib-olla kunagi tulevikus.

Kas Teil on enne noorteromaani „Tumenejad“ veel kirjutisi ilmunud?
Varasemast on mul tõesti üks teos veel ilmunud, seda aga varjunime alt.

„Tumenejaid“ lugedes jäi mulle mulje, et raamatule on oodata järge. On mul õigus?
Jah, lugu jäi tõesti pooleli. Konkursile esitatavale teosele oli ette nähtud teatud mahuline piir. Kui kirjutama hakkasin, said sõnad täis kirjutatud kiiremini, kui arvasin. Esialgse plaani järgi pidid sündmused hakkama arenema alles sellest kohast, millega raamat lõppes.
Teisest osast on umbes kolmandiku jagu juba koos (sellises seisus on ta küll juba üle 8 kuu), kuid millal ülejäänu valmis saab, seda ei oska öelda.

Mis inspireerib Teid kirjutama?
Mulle meeldib midagi ise teha, ükskõik kui hästi või halvasti see välja kukub. See ei käi ainult kirjutamise kohta. Ka kirjutama ajendas mind tahe ise midagi teha.
Teiseks, enne kirjutama hakkamist arvasin ma, et raamatu kirjutamine võiks olla veel parem kui raamatu lugemine. Hästi kirjutatud raamat haarab lugeja endasse ning hea tunne on sellest võõrast maailmast osa saada. Ma eeldasin, et ise raamatut kirjutades satud veel sügavamalt sinna sisse.
Enam ma selles päris kindel ei ole. Lugemine on meeldiv ajaviide, kirjutamine on töö (mitte lihtsalt loos liuglemine), aga sel on siiski omad võlud.

Kes on Teie lemmikkirjanikud Eestis ja välismaal?
Eesti kirjanikke olen väga vähe lugenud ning ei oska kedagi välja tuua. Maailma kirjanikest pean üheks parimaks jutuvestjaks Alexandre Dumas’d (vanemat).

„Tumenejad“ on sünge alatooniga lugu noortest, kes kasutavad oma erilisi võimeid halva energia neutraliseerimiseks. On Teil olnud palju isiklikke kokkupuuteid kurjusega, mille vastu peaks võitlema?
Ei, mul on olnud üsna rahulik ja õnnelik elu. Otseselt suure kurjusega ma kokku puutunud ei ole. Ma pigem kipun arvama, et enamasti teevad inimesed endale ise kõige rohkem haiget.

Mida te soovitaksite noortele kirjanikele, kes võib-olla veel ei julge oma käsikirju avaldada ja võistlustele saata?
Ma ise ei ole osanud midagi karta. Kui konkursile saadetud lugu olnuks väga halb, siis oleks paar žüriiliiget silmi pööritanud ja pidanud seda lugedes kannatama – kogu lugu.
Kui avaldate varjunime all ja oma emale teose pealkirja ei maini, siis ei saa keegi teada, et tegemist on teie teosega. Seega proovida ju võib!
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1139)