Pärast mõningast mõõnaperioodi, pärast seda, kui leidis kinnitust fakt elu puudumisest Marsil, on punane planeet viimasel ajal taas inimkonna huviorbiiti sattunud – Curiosity maandumine, Mars One projekt. Enam ei räägita mitte ainult meie naaberplaneedi külastamisest, vaid sealse koloonia rajamisest koos loomulikuks järjeks oleva tööstusega. Ka lauamängumaailm ei ole sellest pääsenud ning mitmed autorid on suunanud oma pilgu just Punasele Planeedile.

„Dig Mars“ on Oliver Sihiveeri kolmas suurem lauamäng – eelmised mängud „Air King“ ja „Construction Zone“ (samuti lauamängufirma Brain Games poolt avaldatud) said kogu maailmas võrdlemisi hea vastukaja ning kõiki kolme on arvustatud ka tuntud mängukriitiku Tom Vaseli kanalis The Dice Tower. Aga millega on siis täpselt tegu?


„Dig Mars“ on 2–4-le mängijale mõeldud strateegiamäng, milles mängijate kaevanduskompaniid peavad Marsilt võimalikult palju nodi välja kaevama. Selleks on neil kolm erinevat „tehnoloogiat“: kaevandusseadmed, transpordimasinad ning ekspeditsioonilaevastik, mille arendamisel saab vastavaid eeliseid. Esimest, nagu arvata võib, kasutavad mängijad pinnases sonkimiseks, teist leitud kraami äraveoks ning kolmandat oma jaamade (nuppude) mängulauale asetamiseks. Enda käigul võib mängija sooritada kolm tegevust, valida on tal kaevandamise, transportimise, liikumise ja arendamise vahel.


Juba esimesel pilgul hakkab silma väga eeskujulik kujundus. Illustraator Reinis Pēterson on teinud väga head tööd ning kogu mäng on üks paras silmakomm. Komponendid on kas puidust või paksust papist ja paistab, et need peavad ilmselt vastu ka kõige karmima mängupõrgu. Reegliraamat tundub küll esialgu hirmuäratavalt paks, kuid sealjuures tuleb arvestada, et sinna on mahutatud mängujuhend 9-s erinevas keeles. Reeglid ise on kirjutatud loogiliselt, lihtsasti arusaadavalt, rohkete näidetega ega tekita mängimisel lahenduseta jäävaid küsimusi.


Iga maatüki tagumisele küljele on märgitud pinnase kõvadus ehk milliseid puure selle läbistamiseks tarvis on. Märgi esiküljel aga ilutseb ressursi pilt koos punktiväärtuse, transpordinõude ning mõnel korral ka eriomadusega. Ära saab kraami vedada piisava taseme transpordi olemasolul. Punktid aga on need, mida mängijad võiduks koguma peavad. Et aga asja huvitavaks teha, kasutatakse neidsamu punkte ka tehnoloogiate arendamiseks, see tähendab, et mida rohkem sa arendad, seda kaugemale sa võidust liigud. Teisalt aga on raske mängu kulgedes raskemat pinnast puurida ning suuremaid aardeid ära vedada kui sellele üldse mitte rõhku panna. Taas kord jookseb raiskamise ning investeerimise vahel väga peen joon.


Tõeliselt särama hakkab aga mäng „koostöö“ puhul. Miks on see jutumärkides, küsite. Sest mängijal ei ole võimalik sellest keelduda. Koostöö sellisel kujul on pigem sõnaselge parasitism, nagu viimastel mängudel selgeks sai. Sellest hoolimata on sellel ka omad plussid. Kui mängija püüab kaevandada või transportida, tulevad teised sama maatüki peal olevad jaamad talle appi – hoolimata asjaolust, kas ta seda tegelikult ka vajab või mitte. Ning kui mängija peaks transportimise käigus punkte saama, sirutavad kõik „abistajad“ oma kämblad pikka ja nõuavad oma osa. See aga tähendab, et enamus kordadel lükatakse mängulaud enne millegi muu arendamist jaamasid täis ning püütakse teistel mängijatel minimaalsete kulutustega nahka üle kõrvade tõmmata. Selline rändröövelus töötab täpselt niikaua, kuni on paar mängijat, kes üritavad ausa tööga rikkaks saada ning arendavad oma puure ning transpordimasinaid. Kui aga kõik püüavad võimalikult odavalt läbi ajada ning teiste kulul hakkama saada, ei pruugi selline mängustrateegia võidule viia. Loomulikult lisab aga koostöö mängijatevahelist suhtlust ning muudab muidu ehk tuima nuppudetõstmise korralikuks madinaks Punase Planeedi maavarade pärast.


Kui midagi saab mängule ette heita, siis ehk asjaolu, et kunstiline pool saab mängumehaaniliselt väga vähe tähelepanu. Kõik need kaunid aarded, mida Marsi punane pinnas endas peidab, muutuvad mängus puhtalt numbriteks ning eriomadusteks. Ilmselt on autor selle puuduse ka ise avastanud: miks muidu on mängujuhendis reeglivariant mängimiseks avatud aaretega, et kõik saaksid uurida ning imetleda kauneid ja kohutavaid leide, mille korporatsioonid on maapõuest välja toonud.

„Dig Mars“ on suurepärane strateegiamäng, mille lühike mänguaeg (0,5 … 1 tund), kaunis kujundus, lihtsad reeglid ja röövellik koostöösüsteem, muudavad ülimalt nauditavaks meelelahutuseks. Kui otsitavaks on lihtne, ent ka kogenenud mänguritele lusti pakkuv mänguke, on „Dig Mars“ kindel kanditaat.