Carstine oli kakskümmend aastat vana, kui ta pidalitõbiste varjupaigast põgenes. Ta ronis üle müüri, kukkus mudasesse kraavi, tõusis uuesti üles ning hakkas jooksma. Carstine kuulis selja taga vihaseid hüüdeid ning raskete raudväravate avamise kriginat – paar kivi lendas talle järele, aga need ei tabanud teda. Ta oli kõik täpselt välja arvestanud: sel päeval olid teised sulased ja teenijad läinud turule ning varjupaika ei olnud jäänud kedagi, kes oleks suutnud joosta.
Ta teadis, kuhu ta pidi minema ja mis oli tema ainuke võimalus elus. Selle päeva koidikul lahkus linnast üks lõbus moosekantide seltskond ning Carstine oli kuulnud, et mõnikord reisivad moosekantide ja silmamoondajatega kaasa igasugused sandid ja vigased, värdjad ja hirmutised, keda inimesed näha tahavad ning moosekandid teenivad nende näitamise eest raha, lubades santidel endaga seetõttu kaasas käia.
Carstine ei olnud tegelikult pidalitõbine, nagu polnud paljud teisedki varjupaigas. Pidalitõbiseid olid seal vaid kaksteist. Ülejäänud tegutsesid teenijate, põetajate ja sulastena, kes kõik olid samuti sandid, vigased ja nõdrameelsed, teistest ära põlatud ja kerjama aetud. Ühel linnavanemal oli tulnud kunagi mõte nad kõik kokku koguda ja panna pidalitõbiseid hooldama. Linn ehitas neile maja ja selle ümber kõrge müüri, maksis nende toidu ja küttepuude eest, tõi neile otrasid õllepruulimiseks ja saatis neile riideid. Nii sai linn lahti kerjustest, santidest ja pidalitõbistest, kes varem avalikes kohtades oma haiguseid levitasid, ning neil õnnetutel oli tegelikult üheskoos mugavam olla ka. Seni, kuni nad seal müüride taga surevad: kõik nad pidid andma vandetõotuse, et nad varjupaigast ei lahku.
Carstine ei olnud pidalitõbine, ta oli lihtsalt sant, vigane ja hüljatud, sest tal ei olnud üht poolt alanäost, see oli tema õlaga kokku kasvanud. Ja seal, kus teistel inimestel asub üks kõrv, oli temal kollane keerdus ihust välja kasvanud sarv. Isegi pimedad põgenesid tema eest, kui ta loori ei kandnud. Lapsest saadik – kui ta üldse oli kunagi laps olnud – oli ta linnatänaval kerjates oma nägu varjanud. Oma ema ja isa ta ei tundnud – kunagi imikueas oli ta korvis linnaväravate ette toodud. Vanemad ja targemad linlased, kes veel endiseid aegu ja pärimusi mäletasid, teadsid rääkida, et Carstine`i moodi värdjad sündisid inimnaistele siis, kui need olid ühte heitnud sarverahvaga. Aga sarverahvas oli ammu hävitatud või mere taha kihutatud – mitusada aastat enam ei olnud keegi enam ühtki sarvarahva esindajat näinud. Ja kes võis olla siis Carstine`i ema, kus oli ta kohanud sarverahvast, miks ta oli temaga ühtinud ja siis oma tütre hüljanud – kuidas võis Carstine seda teada? Sarverahvas olevat hallidel aegadel seda maad valitsenud: nemad olid ehitanud siia kaljusele maanukile sadama ja linna, see oli olnud nende viimane kants inimeste eest, kuid lõpuks ei suutnud see neid ikkagi kaitsta.
Ainus, mida Carstine teadis, oli see, et saatus on määranud ta igaveskes varjupaiga müüride taha.
Ta jooksis terve päeva ja jõudis õhtuks moosekantidele järele. Ta oli oma näo katnud, näljast nõrkenud, kurnatud ja vaevatud. Ta karjus ja palus, et nad teda järele ootaksid ning ta ära kuulaksid.
Moosekantide pealik tuli Carstine`ile vastu ja käskis talle õlut ja leiba anda.
„Võta oma rätik näo eest, naine,“ palus ta.
Carstine võttis rätiku ära. Moosekant võpatas, pilgutas kiiresti silmi, kuid ei karjatanud ega põgenenud, vaid silmitses naist edasi.
„Sa tahad tulla meiega?“ küsis ta.
„Jah.“
„Miks? Kas sa usud, et kusagil võid sa leida paremat elu, lootust ja rahu?“
„Ma olen kuulnud, et ühe uue jumala saadik on maa peale tulnud,“ vastas Carstine. „Räägitakse, et ta tuli läbi kõrbe, kus oli kuu aega üksinduses rännanud ja paastunud. Jumal saatis ta maa peale kuulutama igavest rahu ja rõõmu neile, kes ainult usuvad kõiki armastavasse jumalasse. Kõiki! Ja see saadik on praegu Yarulami linnas, kuhu ka teie teel olete.“
„Ma olen temast kuulnud. Mis rahu ja rõõmu on temal sulle pakkuda? Loodad, et ta teeb su teistsuguseks?“
„Ma tahan kuulda, et tema jumal armastab mind,“ vastas Carstine. „Ma tahan lihtsalt üks ja ainus kord elus kuulda, et keegi mind armastab.“

***
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1071)