Berit Veidemanni „Tumenejad“ on kaasaegne noortele suunatud ulmeromaan, mis mõneti sarnaneb Kami Garcia ja Margaret Stohli auhinnatud romaanisarjaga „Lummajate kroonika“. Mõlemas on kirjeldatud üleloomulike võimetega noori, kellel on teineteisega tugev side, kes näevad endelisi unenägusid ja nägemusi ning suudavad veel palju muudki erakordset teha. „Tumenejate“ käsikiri võitis kolmanda koha Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil.
„Tumenejate“ peategelane, pisut omaette hoidev ja klassikaaslaste poolt tõrjutud üheksandik Ingrid, avastab ühel suvisel koolivaheajal, et tema sõrmed hakkavad mustaks muutuma, kuid ei jää selliseks, vaid muudavad värvi ainult teatud olukordades. Lisaks näeb Ingrid kummalisi unenägusid ja nägemusi, aga kardab endaga toimuvast oma vanematele rääkida: suhtekriisi keskel olevad vanemad vajaksid hoopis ise professionaalset abi ja lisamured muudaksid olukorra vaid hullemaks. Tüdruku hinded halvenevad ning ta lavastatakse süüdi koolis toimunud vandaalsetes korrarikkumistes. Kui Ingrid saadetakse erikooli, võtavad sündmused ootamatu pöörde ning neiu avastab endas varjatud võimed, mida edasi arendada ja ühiskonna hüvanguks kasutada. Raamatut tsiteerides on uus kool osa rahvusvahelisest organisatsioonist, mis on levinud üle maakera ja täis maailmaparandajaid.

Autoril on oskus kirjeldada sündmusi ladusalt ja kaasakiskuvalt, mis naelutab lugeja raamatu külge, kuid kahjuks vaheldub see pikkade ja sisutühjade dialoogidega, nagu näiteks:
„Okei.“
„Mh-mm.“
Vaikus.
„Päris kena on siin. Istuks maha, kui sobib?“
„Jah.“
Eelnevas näites oli kujutatud vestlust kahe inimese vahel, kes omavahel head kontakti ei leia, kuid teisedki dialoogid koosnevad suures osas ühesõnalistest lausetest ja üminatest. Võib-olla on püütud edasi anda digitaalse sotsiaalvõrgustiku mõju teismeliste suhtlemisele: sealgi peetakse dialooge napisõnaliste väljendite abil. Sellegipoolest hajutavad leheküljepikkused „Tsau, mis teed?“ ja „Mh-mm, okei siis“ stiilis kõnelused päris tugevalt lugeja huvi ja tekib vastupandamatu soov lehekülge edasi pöörata, et teada saada, mis edasi juhtub.

Kuigi tegevus toimub Eesti koolis, kohtab raamatus lisaks kodumaistele nimedele kummalisi ja võõrapärastena kõlavaid nimesid, nagu näiteks Merlis (lummav värbaja), Pätrik (pealesunnitud partner) ja Torop (olemuselt Frankensteini Igorit meenutav kohusetundlik teener). Mulle tundub, nagu püütaks silmapaistvamate tegelaskujude erilisust nimega rõhutada, kuigi peategelase nimi on igati tavaline ja eestimaine Ingrid. Võib-olla polegi nime erilisust esile tõsta tarvis, sest tütarlast on kirjeldatud peategelasele kohaselt täpselt ja sõnarohkelt.
Lisaks maagilisele aurale annab loole sünget ja tumeromantilist tooni keelatud armastus, mille traagilist lõppu ennustatakse juba alates raamatu keskpaigast.

Täpsus ja detailsus hakkab silma ka erikooli kirjeldamise juures. Ruumide asetusest on antud põhjalik ülevaade nagu ka sellest, et koolis olevat peaaegu võimatu ära eksimata liikuda. Lugedes meenus mulle salapärane kummitusloss, mille labürintidena vonklevatesse käikudesse võibki kõndima jääda, kuni järgmine ohver eksinu kondid leiab. Küllap oligi autor sellist õhustikku tekitada tahtnud, sest see kool polnud mitte ainult erikool, vaid oli igas mõttes eriline kool erilistele õpilastele. Näiteks suudavad nad vaadata läbi teise inimese silmade ja otsa iseendale.
Veel hakkas silma, et raamatus on küll palju erineva karakteri ja värvika taustaga tegelasi, kuid nende kirjeldamine ei vii kuskile. Üks torkas oma huulde nõelaga augu, teine kaotas kaalu, kolmas hüppas pankrannikult alla – aga mida need teadmised lugejale andma pidid? Huvitavaid juhtumeid on mainitud justkui möödaminnes ja rohkem nendega ei tegeleta. Kuigi enesetapja teol oli tagajärg, mis sündmuste käiku oluliselt mõjutas, ei ole seletatud, miks see inimene ikkagi hüppas ja miks tema lähedased juhtunu suhtes ükskõikseks jäid?
Enamus küsimustest, mida eelpool mainitud ei ole, saavad siiski vastused ja vastuolud on loogiliselt põhjendatud. Raamat ise lõpeb järsku nagu noaga lõigatult. Hakkas just väga põnevaks minema ja siis saigi otsa. Oli „Tumenejad“ esimene osa pikemast saagast?
Loodetavasti on romaanile oodata järge ning seniks soovin kirjanikule jätkuvalt kõrget mõttelendu ja teravat sulge!

Leila Tael-Mikešin,
Tartus
küünlapäeval.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1039)