Meelis Friedenthal ja Marek Tamm

Laupäeval, 27. mail kirjandusfestivali Head Read raames vestlesid Meelis Friedenthal ja Marek Tamm. Kirjanike Maja musta laega saali oli kogunenud õhtul kella kuueks üle viiekümne kirjandushuvilise. Vestluse huvikeskmes olid Meelise kaks viimast romaani - „Inglite keel” ja „Mesilased”, kuid ka ulme teemast ei mindud mööda. Selgus, et Friedenthal tuli kirjandusse ulme kaudu ja üks esimesi verstaposte tema kirjanduslikul teel on võrguajakiri Algernon. Marek Tamm tahtis teada kuidas Friedenthal suhtub ulmekirjandusse praegu. Friedenthal leidis, et Algernon oli tema jaoks ette antud ja ulmekirjandusse suhtub ta loomulikult.

Edasi huvitas Marek Tamme Friedenthali kaks karakterit: teadlane ja kirjanik – kuidas need küllaltki erinevad karakterid omavahel läbi saavad? Friedenthal arvas, et teaduse ja kirjanduse vahe on võrreldav tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vahega.

Kirjaniku viimaseid romaane lahates tekkis küsimus meelelisusest ja tähenduslikkusest. Friedenthali raamatud olevat väga meelelised, leidis Marek Tamm – nad lõhnavad, haisevad, levitavad kopituse hõngu, neid on parem mitte lugeda tühja kõhuga, sest tegelastel on alatasa nälg! Friedenthali tekstid olevat ka vaimses mõttes rammusad. Need on sümbolistlikud. Kõigel on oma tähendus, ka nimedel. Autor arvas, et talle kui lugejale meeldivad tähendusega tekstid, mistõttu ta püüab ise kirjutada tekste nii, et sellel oleks mõte, tähendus.

Järgnevas arutluses leiti et sümbolismil on oma oht – liiga sümbolistlik tegelane ei jää ellu! Jõuti ka müsteeriumite teemani: romaan kui müsteerium. Pärast vestlust jagas Meelis Friedenthal autogramme. Huvilisi oli üksjagu.

Simon Clark ja Peeter Helme

Mai lõpus külastas Eestit briti õuduskirjanik Simon Clark, kes on laiemalt tuntud oma romaani „Trifiidide öö” (The Night of the Triffids) järgi. Clark astus üles pühapäeval, 28. mail Tallina Kirjanike Maja musta laega saalis kirjandusfestivali Head Read külalisena. Simon Clarkiga vestles Peeter Helme. Muidugi taheti teada, kuidas tekkis mõte kirjutada järg John Wyndhami „Trifiidide päevale”. Clark ütles, et ta luges Wyndhami romaani juba 13-aastasena ja kuna raamat tookord köitis teda, püüdis ta sellelt otsida järge, aga tulutult. Inspiratsiooni „Trifiidide öö” kirjutamiseks sai ta ühe rongisõidu ajal, kui nägi üht mees „Trifiidide päeva” lugemas. Ta rääkis ideest oma kirjastuse agendile ja too võttis ühendust Wyndhami pärijatega. Õnneks oli pärijate suhtumine soosiv ja pärast proovitöö esitamist anti tema tegevusele roheline tuli.

Wyndhami „Trifiidide päeva” kohta ütles Clark, et see on omamoodi metafoor, mis kajastab Teise maailmasõja järgse Suurbritannia ühiskonna meeleolusid. Kuigi britid olid sõjas võitjate poolel, märkis Teine maailmasõda nende koloniaalimpeeriumi lõppemist. Nad olid olnud võimas riik, mis tundis end ühtäkki nõrgana. Clark, kes alati on tundnud huvi impeeriumite vastu, meenutas Rooma impeeriumi kokkukukkumist: iga lõpp on algus millelegi uuele. Veel rääkis ta oma huvist sarimõrtsukate vastu, kellega ta vanglates kohtumas käib. Kurjad inimesed võivad olla väga šarmantsed, kuid see on nende mask, selle maski taga on midagi jubedat, arvab Clark. Vaatamata huvile kurjuse avalduste vastu peab Clark end optimistiks ja usub et inimkonnal on tulevikku. Kirjanikuga käis kohtumas umbes kolmkümmend inimest.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0804)