„Te olete teine”
Artur Räpp

Kuna Arturi jutt on lühike, siis ei hakka ma eeldama, et keegi pole seda lugenud, seega ärgu pahandatagu, et ma ei varja ei puändi olemasolu ega selle sisu.

Esmapilgul on tegemist looga sellest, kuidas jutustajategelane triivib mööda futuristlikku linna ja püüab end hoida võimalikult puutumata tehnoloogiast. Ent tehnoloogia – eriti selle kõige pealetükkivam vorm, reklaamid – püüavad ta tähelepanu tõmmata, temale vastumeelsel moel. Ühel hetkel hüüab peategelane kõrtsmikule:„Mina hoian oma mõtted puhtad! Ma töötan kodus, ma ei vaata reklaame, mul pole holoviisorit ega isegi kella!“ Ühesõnaga, tundus esmapilgul olevat tänapäevase infoküllastuse ja reklaamiäri kriitika.

Ent lõpuks tuli välja, et hoidudes tohutust infoküllastusest jäi ta peaaegu ilma inimajaloo suurimast infokillust – kohtumisest tundmatuga.

Lugu oli lühike ja selle peategelase tõttu täis mingit misantroopset kibestust. See oli selline mitte-kaasa-mängimise meeleolu, mis teeb peategelase natuke ebameeldivaks, aga mis ühtlasi annab puändile teatava rahulduse sellest, et talle on koht kätte näidatud.

Natuke on tunne, et lugu lõppes enne, kui läks huvitavaks. Puänt oli mõeldud konteksti ümberpööramisena, aga mind huvitas, kuidas peategelane sellele reageerib. Kas tehnoloogiast hoidumine oli siis viga – kas nüüd lülitab holoviisori sisse? Või saadab ta kõiki perse, ütleb, et on suutnud x aastat elada ilma viirusega suhtlemata, suudab järgmised x aastat sama teha? Praeguse seisuga on lugu mehest, kes hoidub tehnoloogiast, ja puänt ütleb vaid: „Aga näed, sa võiks ikkagi ühendusse jääda, muidu jääd olulisest infost ilma.” Tekst otsapidi küsib, kas teadlik hoidumine tehnoloogiast on hea ning annab ekstreemsevõitu näite selle kohta, et pigem ei ole.

Natuke segab see, et ulme selles tekstis näib eelkõige olevat dekoratiivne element. Mul on tunne, et suhteliselt sarnase loo saanuks kirjutada kellestki, kes hoidub Facebooki kasutamast. Näiteks. Ühesõnaga, mulle tundub, et ulmeline element on suhteliselt väljajäetav. Millest on kahju, sest mõte sellest, et tehnoloogiast hoidumine maailmas, kus tehnoloogia meid aina enam ümbritseb, on potentsiaaliküllane teema. Praegugi on sõbrad, kes FB-d ei kasuta, pigem erandlikud. Nad justkui peaks end välja vabandama, nagu keskmine peol olija, kes ei joo. Tehnoloogiakarsklase elu ja põhjendused veelgi futuristlikumas maailmas oleks huvitav teema, millest lugeda. „Te olete teine” ainult flirtis selle teemaga.

4/10

„Räppar vastu tahtmist”
Kaido Tiigisoon

Tiigisooni loo peategelane on Christopher, kes asub tööle kauge planeedi suunas asuvale asustuslaevale, suuresti lootusega näha kauneid kosmilisi vaatepilte. Üks ebameeldivus järgneb teisele – kohapeal ilmneb, et seal pole ühtki akent, vähemalt mitte temasuguste jaoks, nii et kaunitest vaadetest peab ta suu puhtaks pühkima. Töö on alandav ja räpane. Kõige tipuks saab ta puhkuseks koju minnes teada, et tema tüdruksõber petab teda. Samal asustuslaeval on maailmakuulus räppar, kellel on sama nimi ja väljanägemine. Kogemata juhtub nii, et Christopher tapab ta ära – ja selleks, et seda varjata, teeb väikse identiteedivahetuse. Selline vindiga printsi ja kerjuse lugu.

Eelkõige on tegemist õnnetud eluvalikud teinud „kerjuse” looga. Christopheri olukord võiks tekitada lugejais kaastunnet, aga ta ei mõju piisavalt haletsusväärselt. Pigem on üsna meeltlahutav jälgida, milline on tema suhtumine teistesse. Tavaliselt on võõrplaneetide koloniseerimise lood küllaltki lootusrikkad ja ehk lausa utoopiasegused, seekord on rõhk sellisel marginaliseeritud karakteril nagu musta töö tegija. Siin esitatakse mitu toredat klišeed - „demotivatsioonikõnesid” pidavad bossid, alandav suhtumine klientidelt, töö enda tuim rutiinsus -, aga klišeedel on oma kokkupuude reaalse eluga ja milleks arvata, et sellisel asustuslennul peaks kõik tegelikult olema võrdsed?

Natuke oleks tahtnud, et lugu jõuaks kaugemale kui lihtsalt ühe nõmeda elusituatsiooni kirjeldus selle mitmes tahus ja sellele järgnev lõpplahendus. Natuke on siingi tunne, et lugu lõppes seal, kus asi läheb huvitavaks (võib-olla pealkiri jättis mulle liiga suuri ootusi identiteetide vahetuse osas), samas polnudki lugu mõeldud nii kaugele minema. See polnud ju niivõrd printsi ja kerjuse vahetuslugu, kuivõrd ühe õnnetu lihttöölise ebamugavuste loetelu ühes tulevikusituatsioonis ning fantastilisevõitu väljapääs sellest.

Siinkirjutajale tundub, et üldiselt ladusalt jutustatud ning üsna musta huumoriga. Tekst on kirjutatud iroonilise suhtumisega, milles pole lugejana sugugi ebameeldiv viibida. Selle novelli põhjal on raske aimata, milline võiks tema esikteos „Kui pingviinid ei laula” - üldiselt tundub tegemist olevat ligipääsetava autoriga.

7/10

„Mitmekihilisem”
Heinrich Weinberg

Krista Werner on alles väike tüdruk, kui ta leiab ühest mahajäetud mõisast salapärase peegli, milles tema peegeldus käitub veidralt. Sellest peeglist saab alguse umbes lühiromaani pikkune seikluslugu, millesse on segatud maailmadevahelised organisatsioonid ning alternatiivmaailmates rändavad mässajad.

Heinrich Weinberg on vaikselt endale nime teinud Eesti ulmemaastikul. Olemata lugenud kõike, aga mitme pikema novelli jagu siiski, tahaks teda kirjeldada sõnaga „stabiilne”. Seni on tekstid ilmunud küllaltki korrapärase sagedusega – esimesed tekstid ilmusid mõni aasta tagasi ja nüüd on ta neid järjest avalikkuse ette toonud, tekitamata suurt pausi ilmumiste vahele. Stabiilne on ta ka taseme poolest – esimene tekst üllatas teatava küpsusega ja kujutatava universumi originaalsusega (ei ole niisama tuttavatest lugudest kokku laenatud maailm), hilisemad tekstid on samuti sellisel originaalsuse astmel, kus parem ulmeteadja kui mina oskaks öelda, kus ja kuna üht või teist ideed on varem tehtud, aga keskmine inimene pigem üllatub positiivselt. Näiteks need terviseprobleemid, mis tabavad krüogeenilisest tardumisest ärkavaid inimesi novellis „Pimesi hüpates”, mõjus mulle ootamatult ja tekitas kohe teise suhtumise teksti.

Loo „Mitmekihiline” originaalsuskilluke on maailmade vahel rändamise võimalus ning see, milline on ainus alternatiivmaailm, mida selles loos näidatakse – Eesti kui metropolidega suurvõim ning Tartu kui suurlinn. Nii-öelda mehele tänavalt, kes pole tuttav näiteks Maniakkide Tänava ja Metsavana kosmose-eestlastega, võiks selline idee mõjuda päris rabavalt. Ulme pakub võimaluse esitada eestlasi kui kosmosehõlvajaid või maailma valitsejaid – see on seesama pisuke rahvuslik uhkus, millega inimesed reklaamisid Valdur Mikita raamatuid. Eesti ulmekirjanikel on võimalik anda sellele mingi ilukirjanduslik väljund.

Stiili poolest on tema kirjutis mitteprovotseeriv ning lobedalt kulgev – tema hoiakute ja ellusuhtumise juures oleks noorteromaanide kirjutamine igati omal kohal. Kui välja arvata paar natuke võikamat „kaadrit” ning mõned vängemad sõnad, on see mõnuga kulgev tekst, milles ükski lõik ei sunni peatuma, selleks et üle lugeda. Kirjutusstiil on süžee teenistuses ning lugedes on peaaegu tunne, nagu sellest võiks teha filmi või sarja.

See on ühtaegu nii tugevus kui ka nõrkus mu jaoks – stabiilne tähendab ühelt poolt, et ei ole otseselt nõrkusi, mida ette heita, samas pole selles otseselt geniaalsusevälgatusi, mis tekitaks vaimustust. Kõik on maitsekalt sooritatud, korrektselt sooritatud. Nagu öeldud – ükski lõik ei sunni kohmakusest üle lugema, samas ei sunni ükski lõik taaskogemistuhinast üle lugema.

Stiil stiiliks, sisulise poole pealt on asi maitsekalt sooritatud. On hea ülesehitusega – alguse üllatav kontekst (mainitakse venelasi, lätlasi – ja liivlasi) ning sealne vägivallasutsakas, mis näitab kohe ära, et siin on elud mängus; Krista ja tema mitu kokkupuudet „võlupeegliga” (polnuks avastseeni, oleks seda pidanud teistmoodi väravaks Narniasse või kuhu tahes); järgmiseks Krista täiskasvanuna ning ülikoolis viibimine. Seiklus andis korraks maad filosoofilistele arutlustele olemisest ja maailma kogemisest (mis eelkõige aitas ilmestada libaõppejõudu, kes sellest rääkis). Lõppu jälle märulit ja tagaajamisi. Iga jupp oli omamoodi huvitav, kordagi ei tekkinud tunnet, et miks ta sinna läheb või miks lugu selles suunas edeneb – kenasti välja töötatud lugu, hästi voolas.

Ühesõnaga, tekst täidab oma funktsiooni. Lugu on huvitav ja väärt küll seda aega, mis lugemisele kulub. Ta ei raputa küll kellegi maailma (või maailmu, mitu kihti ikkagi), aga kinnitab taaskord, miks Weinberg on pannud kulmusid kerkima Eesti ulmeskenes.

7/10

Järjejutt: Celestia 2. osa
Arad
Tõlge: Osvald Soobel

Eelmine osa jättis mulje, et Arad tegeleb „My Little Pony” dekonstrueerimisega, loobudes selle sihilikust irooniavabadusest ning asendades see naturalistliku karmuse, vägivalla ja jõhkrusega. See ei meeldinud mulle sugugi. Tolle kohta kirjutasin niimoodi:
„Tekstist on saanud üsna klassikaline brutaalne fantasy, kus näiliselt head on jõhkrad ja näiliselt pahad on kaastunnet äratavad kannatajad. See, mida ma otsiks „My Little Pony'st”, on asendatud kellegi vaimustusega „Troonide mängust”, ainult et kõik tegelased on kabjalised.”
Teises kolmandikus ei jätkata seda jõhkrutsemist, vaid pigem astutakse vaikselt samme selles suunas, et lõpuks valitseks sarjale omane armastuse ja sõpruse ja muu säärase roosilise ideaal.

Kui eelmine osa tegeles Celestia lõputu võimulolekuga ja sellega, kuidas piiramatu võim korrumpeerib viimseni, siis teises osas hakkab Celestia vaikselt avastama selliseid asju nagu rõõm teistest, kiindumine endast nõrgematesse ja muu säärane. Ühes üsna meeltlahutavas stseenis tabab teda ehmatusega selline ootamatus nagu naeruhoog.

Lähenemist armastusele ja sõprusele kui piiritule maagilisele väele on varemgi tehtud – emaarmastus oli Potteris tugevam kui Avada Kedavra –, aga siin see töötab minu jaoks ka metatasandil. „Troonide mängu” jõhkrus on tore, aga siinse loo implitsiitne vägi peakski seisnema sellessamas sõpruses-armastuses, mis teeb ponid maagiliselt vägevateks. Aga võib-olla lähenen loole liiga piiratud ootuste ja eeldustega.

Lugu ühe minevikku varjava tegelase elust tavaelanike seas, tema katsed enda väge ja olemust varjata ning need üksikud silmapilgud, kus see tuleb mõnevõrra ka pinnale – teine osa on sedapuhku selline. Vana olemuse ja uue elu vaheline vastuolu, mida on isegi huvitav jälgida. Eks näis, kuidas asi laheneb, aga praegu tundub, et pigem on see mulle sümpaatne.

7/10
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0824)