Alustuseks tuleb tunnistada, et ma olen hõff´lasena üsna roheline. Alles teine kord. Eelmiselgi aastal sattusin kohale vaid seetõttu, et Helmut tellis artikli festivali ajakirja ja andis priipääsme. Üldse oli eelmisel aastal esimene kord, kui Ulmeühing ja HÕFF ametlikult koostööd tegid (ja ma loodan, et see koostöö ei lõpe, vaid pigem süveneb).
Muide – minu algaja-staatusest koorub ka üks vastus sel aastal laineid löönud teemale: kas me sellist festivali Haapsallu tahtsime? Sellise küsimuse püstitamise peale annab ikka tulla, aga mulle küll tundub (juba enda näitelgi), et on üsna palju inimesi, kes sellesse mudapealinna muidu üldse ei satuks. Kui ma pean üle kolme tunni roolis olema, et sinna jõuda, siis peab see ikka tõsine põhjus olema, et teekond ette võtta. Jah, kutsuti mindki osalema selles vestlusringis pühapäeval, aga kuna ma pidin siis juba Tallinnas ühel teisel üritusel olema, siis jäi kahjuks vestlusringis sõna sekka ütlemata.
Nagu eelmiselgi aastal, algas mu HÕFF oluliselt varem, kui Haapsalu sündmus ise – sel aastal tuli siis pisut koordineerida Tiit Tarlapi mälestusüritust ja organiseerida müügiks kohale ka mõned Tarlapi raamatud kirjastusest Fantaasia.
Reedel kella viieks oli mul majutus käes, raamatud äsja kohale jõudnud Metsavanalt ka kätte saadud ning Helmutile üle antud ning (vist ainsana kohal olnud ulmikutest) jõudsin ilusti esimesele seansile – dokfilmile
„Frankensteini kompleks“, mis oli lausa tund ja kolmveerand kestnud sissevaade kõikvõimalike filmipeletiste loomise köögipoolele, alates tummfilmiaegsest grimmist ja kummiülikondadest kuni moodsa, arvutiga tehtud animatsioonini välja. Pealkiri, muide, oli pärit filmis esinenud eriefektimeistrite suust, kus mitmed neist võrdlesid oma tööd doktor Frankensteini omaga – kui nende loodud olend liikuma hakkab, tahaks hüüda nagu Frankenstein: „Ta elab!“ Üsna üllatav oli teada saada, et isegi Alienis oli võtteid, kus peletist mängib kummikostüümis inimene (muide, ka Jurassicus olid osad kaadrid
velociraptoritest kostüümis inimeste tehtud). Või et Terminaator-Kahe T-1000 ei olnud tapmishetkel, kui Arnold ta keskelt pooleks lasi, arvutianimatsioon, vaid liikuv nukk. Need animatroonika supersaavutused nägid ülimalt tõetruud välja ja suutsid tänu kümnetele ja kümnetele servomootoritele isegi näomiimikat ning emotsioone edasi anda (kuigi ühe näo juhtimiseks võis olla tarvis oma tosin sõrmiste ja
joystickide kallal pusivat nukujuhti). Ühesõnaga huvitav ja hariv film tõeliste meistrite hääbuvast kunstist, kelle oskusi kipub arvutis tehtav animatsioon välja suretama.
Vahepeale mahtus ametlik festivali avamine, kus juba tavapäraselt kalpsasid mingis tantsuetenduses ringi kostümeeritud ja maskistatud tüübid. Noh, kui tähti süüdatakse, küllap siis on seda kellelegi tarvis, nagu Majakovski ütles. Mina sellest kalpsamisest aru ei saa, aga ilmselt on kohalikul tantsustuudiol tegevust tarvis ja ajakirjanikel on tänu sellele, mida pildistada.
Mina jätkasin lühifilmiprogrammiga
Väikesed luupainajad.
M.A.M.O.N. (Monitor Against Mexicans Over Nationwide). Uruguay. Lõbus ja sapine pila Donald Trumpi pihta. Naeruturtsatusi kõlas päris palju. Eriti vahva oli hiiglaslik Trumpi kujuline mehha, milles päris Trump sees istus ja tarataguseid mehhiklasi killida üritas. Kahur oli mehhal kubemes (ütle veel, et riista suurus pole oluline!). Oli vahvaid viiteid nii El Mariachi´le kui Nacho Libre´le. Ja mis kõige uskumatum – kõik see mahtus viie minuti sisse!
Ragnarok. Leedu. Animatsioon. Noh, nagu tihti juhtub, kiputakse animatsiooniga mingit
deep´i taga ajama. Tulemus jääb ettearvatult häguseks, nagu seegi kord. Aja raiskamine.
Bon Appetit. Albaania. Nagu pealkirjast arvata, on tegu kannibalismiga. Ilmselt pidi see olema teatud moel sügavmõtteliselt allegooriline film võimust ja võimuahnusest ning sellest, kuhu see välja võib viia. Teostatud oli hästi ja mängitud ka, aga mind jättis külmaks.
Projections. Soome. Täitsa kena väike klipp, millele lõpp pisikese vindi peale keerab. Ei midagi väga põrutavat, samas ka mitte väga halb. Ainus selles programmis, mida kannatab kuidagi õudukaks nimetada.
You´ve Made Your Bed, Now Lie In It. Norra. Üsna küüniliselt naljakas lugu, säärane võiks ka vabalt kusagil Eesti külakolkas juhtuda. Kannatab lustiga vaadata, kuigi pole sel erilist pistmist ei ulme ega õudusega.
Death Metal. USA. Nagu pealkiri lubab, on
metal. Ja on ka
death. Ja seda viimast on ikka kohe palju ja suurem osa viiest minutist, mis film kestab, purskab ekraanil ohtralt verd. Lõbus ja jabur.
Black Ring. Türgi. See film meeldis mulle sellest lühiprogrammist kõige rohkem. Küps, sõnumiga, sügava sotsiaalse mõttega, ühiskonnakriitiline, visuaalselt (ja ka heliribalt) kaunis film. Kogu aeglaselt kulgeva 15 minuti jooksul ei kõla filmis ainsatki sõna, kogu taust on muusikaline. Puhas Kunst. Nii mitmeski mõttes. Jõhker ja ilus. Aplaus.
Lunatique. Brasiilia. Miks peab alati nii olema, et kui mingi asja kirjeldus on paljulubav, siis on tegemist jamaga?
„Ulmežanri kuuluv lühifilm üksikust naisest, kes üritab ellu jääda postapokalüptilises maailmas“. No peaks ju kompu olema? Aga ei ole. Tüüpiline ilma sisu ja lõputa jupp, mis on tehtud ilmselt ainult selleks, et kasutada promoklipina, tõestamaks mõnele stuudiole, et tegija valdab arvutit ja suudab visualiseerida erinevaid maailmu. Youtube on selliseid täis. Mõttetu.
George. Prantsusmaa. Üleloomulikkust ei ole kopika eestki, aga jube kõhe hakkab, kui vaatad ja mõtled. Selline argine õuduk, pisut psühholoogiline (või siis psühhopaatne, oleneb, kust otsast vaatad), aga kriibib päris kenasti.
The Absence Of Eddy Table. Norra. Kirjutavad, et seesinane Eddy Table olla miskitest koomiksitest tuntud. Nujah. Võib-olla. Film oli igal juhul paras psühhedeelia. Nii loo kui visuaali poolest. Jah, ütlemata jäi, et animatsioon. Jättis suht külmaks.
Kokkuvõtteks siis sellele programmile – tugev Harju keskmine. Paar lõbusat lugu, paar ülihead asja, paar täielikku jama ja mõned keskmikud.
No ja siis tuli muidugi
„Päästik põhja“. Tegijad vajutasid selle päästiku lausa põhjast läbi. Seda filmi vaadates võib mõtlemise rahumeeli koju jätta, nii loogikavaba sündmustikku ja karaktereid annab ikka välja mõelda. Aga lusti oli küllaga, dialoogid olid ülitotakad ja aru ma ei saanud, kuhu põhjatutesse taskutesse neil kõigil selline kogus padruneid mahtus, mis seal välja tulistati.
Pärast filmi öömaja poole kõmpides sattusime koos Hargla ja tema naispoolega linnas seltskonna peale, kes palus abi. Nagu selgus, seisnes abi selles, et ühe noormehe seljas olevale valgele keemiakaitse?kombinesoonile tuli anda autogrammid. Poisid panid muusika mängima, meie sirgeldasime siis kolmed pookstavid vabadele kohtadele, ja poisid soovisid meile joviaalselt: „Olge siis loomingulised!“ Paarkümmend meetrit eemal ütles Heli turtsatades: „Nad ei saanud arugi, et said praegu korraga kolme kirjaniku autogrammid!“. Öös on tõepoolest asju, nagu klassik ütles.
Laupäev algas mälumänguga (kui ärkamine, hommikusöök ja muud eluks vajalikud toimingud kõrvale jätta). Dream Teami noriti hommikusöögi aegu üsna korralikult (eelviimane koht eelmisel aastal oli vist seda väärt). Ma ei plaaninud tegelikult üldse osaleda, aga kuidagi ootamatult ma sinna laua taha koos Hargla, Ulmeguru, Metsavana ja Jaaniga maandusin. Käis kõva arutelu, kas panna meeskonna nimeks „Pool tonni“, nagu eelmisel aastal või „Üle poole tonni“ (mina olin ilmselt see „üle“). Naaberlauda maandunud tütarlaps väitis, et tema on lihtsalt maskott, mille peale meie laudkond leidis, et ega meil ju võistlejaid olegi, kõik ainult maskotid ongi. Igal juhul läks kuidagi niiviisi, et vahepeal suutsime lausa esimesed olla, mille peale leidsid kõik üksmeelset, et ega see hästi ei lõpe. Noh, tegelikult lõppes siiski üsna hästi – 4. koht on päris kena tulemus ja kolmas koht läks alles lisaküsimusega käest.
Pärast lõunat jätkasin jälle lühikatega – seekord siis võistlusprogrammiga.
Kahjuks jäin lõunalt tulekuga hilja peale ja ei näinud kahte esimest filmi –
Fierce. Prantsusmaa ja
Bonehorn. Hispaania. Tunduvad vaadatavad olevat.
The Tunnel. Norra. See oli siis esimene nähtud film. Sünge. Painav. Aga kuidagi pidetu. Peale selle atmosfääri seal suurt midagi ei olnudki.
Rewind. Hispaania. Klišeelik ja müstilise atmosfääriga mängiv film. Millegi väga uuega ei üllata.
Fucking Bunnies. Soome. Pärl. Mõtlemapanev. Pööraselt naljakas. Ja, kurat, see lõpulause! Naera või piss püksi! Hullud soomlased, no kes oleks võinud arvata, et sellest luuavarrest sihuke pauk tuleb. Soovitan.
The Night I Dance With Death. Prantsusmaa. No kellelgi oli jälle tarvis tõestada, et tal on joonistamisoskus ja mingil määral fantaasiat, mida ta suudab ka visualiseerida. Psühhedeelia kuubis. Mõtet pole mõtet otsida.
Dead Horses. Hispaania. Jälle üks
deep (nuku)animatsioon. Laps ja sõda ja surm. Oh issand. Seltsimees kunstiteadlane on sellest kindlasti nõus rääkima tundide kaupa. Minu jaoks venisid need kuus minutit ikka piinavalt pikaks. Selles mõttes tõeline õudus.
Mr. Death. Norra. See oli hoopis lahedam lugu. Lihtsalt… lahedam.
Huvitav, kas need kaks esimest filmi olid ikka vaadatavad? Muidu hakkab vägisi tunduma, et võistlusprogramm on kesisem kui väljapool võistlusprogrammi linastunud lühifilmid.
Aga mis ma kahe nähtud festivali põhjal oskan järeldada, on see, et HÕFF´i publik on nagu jabur teelaudkond Alice´i raamatus: nii eelmise aasta lühifilmide võitja
The Black Bear, kui seekordne soomlaste film olid kantud omamoodi kiiksuga süsimustast huumorist. Ja ka publiku lemmikud mõlemal aastal on pigem absurdi- või märulikomöödiad. Nii et seltskond, kes Haapsallu koguneb, on vastu igasugusi ootusi pigem elurõõmus ja hea huumorimeelega, mitte kurjusest seestunud, nagu näivad arvavat osad kirikukuivikud. Tõsi, poliitkorrektsust ei maksa ilmselt sellele festivalile küll otsima tulla… Muide, kui kellelgi on kusagil mõned miljonid ripakil, siis keegi võiks ühe korraliku Piibli-ainelise splätteri vändata. Sellise ülinaturalistliku. Vana Testament peaks ainest andma küll ja veel. Oleks ehk kirikule meelepärane tegevus?
Päeva nael oli iseenesest mõista
Tulnukas. No kus sa pääsed, kordi nähtud ju, aga ikka lähed. Sest suur ekraan. Sest seltskond. Sest… Aga miks peab õigustama? Tulnukas on klassika. Ja klassikat lihtsalt vaadatakse. Ei ole veel arvutianimeeritud klantsi. Nii nunnu oli vaadata, kuidas purukspekstud Ashi pea rääkima panemise hetkel kaamera ette küünitav käsivars nagu kogemata korraks vaate ära varjab, et näitleja saaks järgmises kaadris kummist mulaaži asemel oma silmad lahti lüüa.
Mart Sanderi raamatu ja filmi esitlus. Alguses mõtlesin, et olen raamatuesitluse ära ja hiilin minema, aga raamatuesitlust kui niisugust eriti ei olnudki. Ove pakkus tillukestest topsikestest viskit (Võtke-võtke. Võtke rohkem. Võtke kohe terve pudel. Huvitav, miks me küll sõna ei kuulanud?!). Siis ütles Ove kaks lauset ja Mart teised kaks ja hakkasimegi filmi vaatama. Ja minema hiilida polnud kuhugi, sest saal oli puupüsti täis ja mina istusin keskel. Ega ma tegelikult kahetse. Lugu oli hea, kuigi Mardi näitlejameisterlikkusest ei oska ma pidada. Minu jaoks liiga… maneerlik või? Liiga ülemängitud. Lugu ennast oleks saanud ka pisut lühemaks ja tihedamaks kärpida (no milleks see tarantel, no milleks?), aga mis ma ikka jauran. Keskelt läbi oli ju täitsa kobe tükk. Ja aplaus oli korralik. Nii et aja raiskamine see kindlasti polnud.
Sünge lugu jäi vaatamata. Kirjelduse järgi tekitas küll huvi, aga jäin hiljaks. Õnneks avastasin suurema osa ulmikute maskuliinsemast seltskonnast koos Helmutiga fuajeest, kus nad olid moodustanud rannatoolidest (aitäh selle idee eest, oli mõnus lebotada) ringi ja arendasid intellektuaalset vestlust, millega ma rõõmsalt liitusin. Kui film lõppes ja feminiinsem pool saalist väljus, selgus, et filmi lõpp oli pettumus. Nii et ma ei jäänud millest ilma.
No ja siis oligi juba kesköö peaaegu käes ja algas teine klassika –
Võõrkeha. Kuna dokfilmis „Frankensteini kompleks“ oli selle filmi eriefektide tegemisest päris palju juttu, siis oli täitsa põnev seda selle teadmisega vaadata. No ja Nicola kaheksajalgadest näidati ka jupikest. Näis teine täitsa paljutõotav.
No ja edasi oli seltskondlik suhtlus.
Ja pühapäeval sain ma festivalimelust osa ainult seljanka söömisega kultuurimajas. Seekord sedapidi.
Mida siis kokkuvõtteks öelda?
Lamamistoolid koridorides ja fuajees oli ilmselgelt positiivne uuendus. Meeldivalt paljudel filmidel olid eestikeelsed subtiitrid (mis muudab minusuguste mitte-inglaste elu lihtsamaks). Programm oli mõnusalt eriilmeline (leidsin end kogu aeg mõtlemast, kas „Kevad südames“ on tõesti nii jube film, et linastub õudusfilmide festivalil?). Ja pühapäevased kordused on ka hea idee, mis sellest, et ma ise seekord neid kasutada ei saanud.
Nii et jah, just sellist festivali me tahtsime. Ja kui vähegi võimalik, võtan ilmselt ka järgmisel aastal selle sõidu ette.