Pühendatud L-ile (logaritmide eest) ja R-ile (alati).

Kõik teavad, millist hinda me teaduse nimel maksime. Meil on öelda ainult järgnevat: me ei oleks pidanud, ent nii see läks, ning kahetsemiseks on hilja.
Hea küll. Valetame. Kuna kollaseid detaile on kõik juba kuulnud, on meil tegelikult rohkemat öelda. Me ei teinud seda puhtast õelusest, nagu mõne uudise põhjal arvata võiks. Keegi meist ei tahtnud alkeemilist tähte kustutada. Keegi meie seast ei kustutanudki tegelikult seda tähte, seda suurt punast kangi ei tõmmanud mitte meie käed. See on puhas tõde, mitte vabandused.
Alustame algusest.
Meid on kolm: Saale ja Noor ja Kim. Me kõik oleme sündinud adrastelased. Me kõik oleme teadlased. Me kõik oleme piisavalt noored, et meid väga tõsiselt ei võetaks: meiesuguseid on veel jalaga segada. Võta üks nooremteadlane ja viska teist. Võib-olla mitte meie kauges ja väikeses kodumaailmas, kuid igal asustatumal planeedil oleks me kolm sadadest tuhandetest.
Me jäime alkeemikule silma, kui ta Adrastele saabus. Keegi meist ei tea tegelikult miks, kuigi kahtlustada ju võib. Väike punt noorukesi kohalikke, kes olid ühtviisi huvitatud nii tema tööst kui temast endast. Adraste on nii kõrvaline planeet, et sinna ei tule keegi, kes ei ole kinni makstud või sunnitud või missioonitundega. Keegi meist ei olnud varem ühtegi alkeemikut näinud. Muidugi olime me huvitatud.
Kui ametlik tuur läbi oli, aga alkeemikul endiselt küsimusi jätkus, määrati nimelt meid talle observatooriumi näitama. Täpsemalt ainult Kimi, sest meist kolmest oli tema kõige tõenäolisem mitte terve asutuse reputatsiooni rikkuma. Kim on alati osanud naeratada ja rääkida, isegi võõrastega, nii palju kui neid Adrastel on. Noor läks koos nendega, kuna nii auväärsel külalisel ei saanud ju olla ainult üht saatjat.
Me teame, et alkeemiku sõnul oli meie planeet väike ja kolkalik, ei midagi erilist ega avaldanud talle kuidagi muljet. Me võime kinnitada, et ta valetab. Adraste oli tollal külm ja pime, kuid see ta ju eriliseks tegigi.
Alkeemik võis olla käinud ükskõik kui paljudes maailmades, kuid keskvalitsus ei vaevu üldiselt koloniseerima tähtedevahelisi planeete. Peaaegu kõigi asustatud ilmade taevas tilpneb naeruväärselt hele täht või paar kuud või pool tosinat naaberplaneeti. Adraste oma rikkumata tähistaevaga oli ainulaadne.
Me teame, kuidas inimesed reageerivad, kui nad esimest korda Adraste taevast näevad. Alkeemik tundis vähemalt korraks aukartust, isegi kui see ametimaski ja ebapraktiliselt paksude rõivaste alt kuidagi välja ei paistnud.
Kuna ta oli siiski palgatud seda taevast rikkuma, siis mitte kauaks.
See on järgmine kõmuline tõlgendus: meie kui tagurlikud nohikud olime nii sentimentaalselt armunud Adraste tähistaevasse, et me olime selle muutumatuna hoidmiseks valmis ükskõik mida tegema. Ka see on vale. Me teadsime tehistähtede kohta sama palju kui iga teine observatooriumi töötaja. Suuremat osa väheke kaugema taeva vaatlusi alkeemilised tähed ei mõjuta ning Adraste öötaevas oleks pärast tähe süttimist vaid pisut tuhmim kui enne.
Adrastelased ei ole kaotanud midagi, mida ei saaks asendada. Nähtava lainepikkuse vaatlused on kolinud Euriale, kuna Johann Mertzer on endiselt piisavalt rikas ja ekstsentriline, et tähtedevaheliste planeetide asustamist sponseerida. Inimsilm ei erista öötaeva heledusi nii täpselt. Väljaspool kaitstud-kilbistatud linna on Adraste jäine ja elukõlbmatu ning kellelgi pole tegelikult kannatust jalutamas käia, seega ei hooli keegi ka tähepaistel hukka minevast maastikust.
Meile meeldis idee alkeemilisest tähest. Või, täpsemalt, Saale oli kõigest natuke skeptiline, Kimile meeldis idee sellest, et Adraste muutub terraformitavaks ja Noor tahtis tähe ehitamist oma silmaga näha. Alkeemia võib olla ametisaladus, kuid protsessi ei saa täielikult varjata, ikkagi täht.
Me ei näinud alkeemilist massiivi ennast. Selle ehitasid alkeemik ja tema abilised rangelt turvatud alale observatooriumist kaugele. Muidugi märkasime me seda, kui massiiv tööle pandi. Tähe südameks pidi saama suuremat sorti asteroid, mis oli juba aastaid tagasi orbiidile veetud, kuid selle massist ei piisanud kaugeltki. Tulemusena oli taevas mitu nädalat täis kukerpallitavat kosmilist prahti, mis massiivi mõjuvälja sattus ja sisse imeti. Läbi selle ei näe ikka mitte kui midagi.
Saale idee oli aine kokkuimemist vaadelda. Me meenutame igaks juhuks, et see on legaalne. Aine liikumise järgi ei saa kuidagi dekonstrueerida protsessi käima tõmmanud massiivi. Meist tähtsamad teadlased on selliseid vaatlusi teinud ja gildil ei olnud mingeid kaebusi.
Kahe nädalaga oli piisav mass koos. Kõige viimase ja kõige keerukama osa tegi alkeemik üksinda, meie ootasime observatooriumis koos teiste teadlaste ja alkeemiku assistentidega.
Me ei olnud kunagi varem päikesetõusu oma silmaga näinud. See oli veider.
Konverentsisaalist käis kahin läbi, kui alkeemik päikese sisse lülitas. Mitte et me oleks seda näinud, turvalisuse tõttu ei olnud seal ühtegi kaamerat. Kuid poole tunniga tõusis see üle silmapiiri ja see oli juba silmatorkav.
Atmosfääriga planeetidel on päikesetõus ilus, me teame. Adrastel peaaegu ei ole atmosfääri, seega meenutas see rohkem tohutu prožektori sisse lülitamist. Ühel hetkel piilus hiiglaslik valgusvihk üle horisondi. Maastik oli selge. Terav. Üks asi on teada, et Adraste on kivine ja rünklik, näha iga viimast kui kurdu ja kivikest oma silmaga hoopis teine.
Plaksutati. Õnneks ei hakanud keegi enam kõnet pidama. Kümne minutiga oli üritus läbi ja inimesed valgusid kõrvalruumi võileibu sööma ning alkeemiku naasmist ootama, et teda siis isiklikult kiita.
Kui saal peaaegu tühi oli, märkas Noor Saalet kõige suurema ekraani ees seismas. Seal ei olnud vaadata midagi, mida me poleks juba näinud: kalgilt detailne kivimaastik, aeglaselt taevasse tõusev aur. Rida näitusid erinevatelt sensoritelt linna pinnal ja kaugemal. Nende tajutav temperatuur oli muidugi järsult tõusnud. Niinimetatud atmosfääri tihedus veel mitte väga. Planeedi pind oli endiselt stabiilne, kuid observatoorium ja linn selle ümber troonisidki kõige stabiilsemal alal, mida Adrastelt leida võis.
„Kuidas kurat see töötab?“ küsis Saale.
„Fiiberoptiline kaabel,“ ütles Noor.
Saale heitis talle tüdinud pilgu. „Mitte ülekanne. See täht. See on kordades kergem kui Adraste, liiga väike, et sünteesile mõeldagi. Miks see kiirgab? Kust see energia võtab? Kas see üldse suvatseb astrofüüsikale tähelepanu pöörata?“
„See on alkeemiline, seega tõenäoliselt ei.“
„Kuidas see siis eksisteerib?“
„Ma näen, et sa panid kutsumusega mööda,“ ütles Noor leebelt.
„Kuraditki. Ma ei taha seda ise ehitada, ma tahan teada, kuidas see töötab.“
Kim tuli tagasi, kui nägi, et me ei olnud söögisaali jõudnud. Mõnd aega seirasime me kolmekesi ekraani ja siis küsis ta: „Kas keegi on kunagi üritanud seda teaduslikult mõõta?“
Muidugi oldi. Alkeemilisi tähti on koloniseeritud kosmoses oma sadakond. Elukõlblikust tsoonist väljaspool tiirlevaid planeete on küllaga. Nende koloniseerimise hõlbustamiseks paneb alkeemikute gild tähe üles, seob selle süsteemi tegeliku tähega ja siis lihtsalt oodatakse, kuni planeedil sulavesi mulisema hakkab.
Seotud tähed ei ole sama, mis iseseisvad alkeemilised tähed. Detaile ei tea täpselt muidugi keegi väljaspool gildi, ametisaladus (nagu arvata võib), aga väidetavalt on nende toimimismehhanism täiesti erinev.
„Sellest saaks arvatavasti artikli kirjutada. Me ei ürita seda dekonstrueerida. Me lihtsalt vaatleme ja paneme kirja.“
(Me ei kavatse öelda, kes meist selle idee välja käis.)
Me vaidlesime selle üle. Muidugi me vaidlesime selle üle, kuna ei ole kahekümnendates nolkide koht hakata mingit põhjapanevat teadust tegema. Me olime kindlad, et meie vanemad või ülemused saadaksid meid pikalt ja soovitaksid meil katalooge koristada, kui me teataksime, et tahame alkeemilist tähte analüüsima hakata.
Me ei saanud olla esimesed, kes selle idee peale tulid. See meid lõpuks veeniski. Kui keegi teine ei olnud midagi nii ilmselget avaldanud, oli sellel põhjus. Meie artiklike upuks toimetajate käes või ilmuks mõnes tillukeses, kõrvalises ajakirjas. Pole ambitsioone, pole ka võimalust haiget saada. Nii me kirjutama hakkasime.
Panime oma uurimisobjektile nimeks Adraste-b. Tehniliselt oleks pidanud planeet tähe järgi nime saama, mitte vastupidi, kuid alkeemiline täht tiirles ümber Adraste ning meie teada ei olnud sellel muud nime kui Adraste täht. See ei olnud ometi teaduslik.
Adraste-b ei eiranud kõiki füüsikaseadusi. See tegi ühe tiiru ümber planeedi standardpäevaga, mis oli tähe massi ja distantsi arvestades täiesti mõistlik tulemus. Selle tihedus vastas massile ja läbimõõdule ning ei erinenud eriti harilike tähtede omast. Lihtne koolimehaanika töötas tõrgeteta.
Peaaegu kõik tähe sisemust puudutav pani meid juukseid peast katkuma.
Adraste-b oli sama hele kui Sol-standard Maalt vaadates. Noori arvutuste põhjal oleks see pidanud kiiratava energiahulga ning suuruse järgi olema mitte täht, vaid eriti jahe pruun kääbus või hiidplaneet. Selle pinnatemperatuur pidi arvutuste järgi olema kaugelt alla null-celsiuse. Saale ütles, et tähe absoluutne tähesuurus oli enam-vähem 37, ehk vähegi kaugemalt vaatlemiseks oleks olnud vaja planeedisuurust teleskoopi. Selliste parameetritega tähti lihtsalt ei eksisteerinud. Jaheda pruuni kääbuse võis veel leida, kuid Adraste ümber tiirlev oli olemuselt peajada täht, matemaatiliselt kivi ning pruun kääbus ei oleks kumbagi olnud.
Peale vaadates nägi Adraste-b välja nagu Sol-standard. Selle valgus oli tugevaim nähtavas lainepikkuses, mitte infrapunas ning nõnda ei olnud see punakas nagu madala pinnatemperatuuriga tähed üldiselt. Sellel ei olnud huvitavaid spektrijooni. Noor oli lootnud mõnd pisut keerukamat süsinikuühendit, siis oleks see vähemalt mingi normaalse ülijaheda tähega sarnanenud, ehk isegi mõnd eripära seletanud, ent loomulikult nägi Adraste-b välja nagu iga endast lugu pidav G2V täht.
Päikesetuult ei olnud. G-tüüpi tähel oleks see olnud nii lähedalt vaadates märgatav. Me oleks kõik pidanud olema õrnalt läbi küpsetatud, kuna observatooriumi kilbid ei olnud mõeldud reaalsest tähest mõnekümne tuhande kilomeetri kaugusel funktsioneerimiseks. Meiega oli kõik korras. Adraste-b pinnalt tuli valgust, mitte muid huvitavaid osakesi.
Võinuks peaaegu arvata, et keegi projitseeris Sol-standardit Adraste-b peale nagu filmi tühjale valgele seinale, kuid Sol-standard oli mitmesaja valgusaasta kaugusel ja alkeemiline täht kiirgas selgelt täiesti ise, ilma abivahenditeta.
Kõike arvesse võttes oli meie viimane tähelepanek üsna vähetähtis, kuid me mainime seda siiski. Adraste-b tuikas. Ühehertsise sagedusega, ehk rahuliku inimese südamelöökide taktis; mitte palja silmaga märgatavalt, kuid täiesti mõõdetavalt. Üldiselt ei koloniseeri keegi selliste tähtede ümber olevaid planeete, kurat teab, mida täht veel teha mõtleb, kuid Adraste-b tundus täiesti süütu.
Graafile kandes meenutas Adraste-b muutlikkuse tsükkel südamelööke. Me võime kinnitada, et seda tähed üldiselt ei tee.
Istusime kolm nädalat hiljem sööklas ja ahastasime. Üks alkeemiku assistent sõi kolm lauda edasi võileiba, kedagi muud seal ei olnud.
„Ma lähen küsin tema käest,“ ütles Kim.
Mida, ütlesime meie.
„Ma küsin, miks tema täht füüsikaseadusi ei järgi. Et me mõõtsime huvi pärast üht-teist nagu tublid pisiteadlased kunagi ning mitte miski ei sobi millegi muuga kokku. See ei ole ometi räige ametisaladuste vargus.“
Assistent söökla teises otsas muigas, aga ei öelnud midagi. Ta viskas võileivafooliumi ära ja läks minema. Meie ennustasime, et alkeemik ei anna Kimile mingit kasulikku informatsiooni. Ta kehitas õlgu ja ütles, et proovida tasub.
Meil oli täiesti õigus. Alkeemiku hääles oli leplik naeratus, kui ta ütles, et Kimi peake ei võta midagi nii keerulist. Ikkagi alkeemia, natuke keerulisem kui astrofüüsika, noored daamid ei peaks end millegi sellisega vaevama. Kim suutis mitte auväärt külalisele näkku plahvatada, kuid uut infot ta ka ei saanud.
Me olime tõestanud, et alkeemilised tähed on loodusseaduste vastased. Seda oleks võinud ükskõik kes öelda, nii et me jätsime oma artikli mõneks ajaks sinnapaika. Nätsutasime andmeid, kataloogisime, tegime muid lihtsaid töid, ilma milleta observatoorium kuidagi hakkama poleks saanud.
Järsku oli alkeemik meist sama huvitatud kui meie olime alguses olnud temast. Ta ilmus pea iga päev laboritesse ja vaatas, mida me teeme. Seal ei olnud midagi huvitavat. Astronoom või mitte, tundide kaupa ekraani vahtimine või failide sortimine lihtsalt ei ole põnev. Kuid midagi pidi ta nägema, sest ta ei läinud ära.
Me teame, mis on kõige tõenäolisem seletus ja me tahame rõhutada, et mitte keegi meist ei õhutanud teda kuidagi tagant. Me olime muidugi viisakad, kuid me olime hõivatud ja me kandsime observatooriumi univorme. Mis iganes tema peas toimus, meie seda ei alustanud.
Meist kõigist rääkis ta kõige rohkem Saalega. Saale ei olnud selle üle just õnnelik. Talle ei ole kunagi inimesed eriti meeldinud ning alkeemik oli vanem, võõras ja võimsam. Me olime kindlad, et alkeemiku solvumine oleks meie ülemustele olnud palju olulisem kui Saale oma. Kuid esialgu ei teinud alkeemik midagi ja seega hakkas Saale ka lõpuks rahunema.
Alkeemikut huvitasid spektrijooned. Tema sõnul mõõdeti asjade koostist alkeemias hoopis teisiti, ja seega oli valguse põhjal koostisainete määramine lõpmatult põnev. Kuna Saale oli üles kasvanud, spektromeeter peos, oli teema talle tuttav. See oli ohutu vestlus.
„Kõikide nende joonte määramine pidi väga kaua aega võtma,“ ütles alkeemik seinale projitseeritud Adraste-b spektrit vaadates. See oli tuttav katkendlik vikerkaar.
„Iga viimast kui ühte ei tea me siiani,“ ütles Saale.
„Milliseid te teate?"
Kõigi tuvastatud joonte üles loetlemine oleks olnud kauakestev ja tüütu. Saale kehitas õlgu ja näitas oma lemmikuid. Vesinik-alfa. Heeliumi tugevaim joon. Mõned kõrgema lainepikkusega magneesiumi ja raua jooned.
„Mind üllatab alati, kui palju on tähtedes rauda,“ ütles alkeemik mõtlikult. „Need meenutavad natuke inimesi, kas ei? Ilma rauata ei ole võimalik elada, kuid liiga palju rauda südames tapab.“
Midagi tema hääles viitas sellele, et Adraste-b rauasisaldus ei olnud tavapärane ja igav murdosa protsendist. Saale kortsutas kulmu. „Selle tähe südames ei ole ometi rauda. Mitte rohkem, kui harilikel tähtedel. See ei suuda seda sünteesida.“
Alkeemik naeratas oma maski taga. „Oh, on küll. Selle südamik on rauast. Kas te ei teadnud seda?“
Me avastasime hiljem, et see oli tegelikult mittesalajane info, mida ei olnud avaldatud väljaspool väga spetsiifilisi teadusartikleid. Tehnilist alkeemiat pole keegi iial üritanud populaarteaduseks teha. Seega ei, me ei teadnud seda.
Saale oleks napilt rabanduse saanud. Täht, mis oli hakanud räni ringiga rauaks sünteesima, oli suremas, ning mitte enam kosmilises ajaskaalas, vaid lähemate tundide jooksul. Adraste-b oli liiga pisike, et räni põletada, kuid see ei oleks pidanud üldse midagi sünteesima.
„See täht ei saa supernoovaks minna.“ Adraste-b võis olla füüsikaliselt seletamatu. Supernoova jaoks oli see ometi liiga kerge.
"Ei, loomulikult mitte,“ ütles alkeemik. Saale ehmatus oli silmnähtav. Ta astus lähemale, kavatses ilmselt rahustava käe Saale õlale panna ning mõtles siis ümber. „Alkeemilised tähed ei plahvata kunagi. Nad surevad nagu inimesed, vaikselt."
„Miks?“ küsis Saale. „Kuidas? Rauast ei saa peaaegu midagi muud, see peatab sünteesi ja...“ ta jäi vait. Üldiselt inimesed ei hinda seda, kui ta hoogu läheb.
„Plahvatused on keelatud turvalisuse huvides. Ma ei saa teile loomulikult tähe detailidest rääkida.“ Ta vaatas Saalet, kes ei olnud kindel, mida selle pilguga peale hakata. Alkeemiku hääl oli teistsugune, kui ta jätkas. „Ma võin teile öelda, et see ei tööta samamoodi kui looduslikud tähed. Teie astronoomia-alased teadmised ei aita teid nii palju kui te harjunud olete. Te ei mõista seda.“
Saale kummardas pead, ei öelnud midagi ning eiras seda, kui lähedal alkeemik talle istus.
Alkeemik alahindas meid.
Keegi meist kolmest ei olnud alkeemik, kuid me kõik olime järjekindlad ning kasvanud üles teadusartikleid lugedes. Observatooriumil oli juurdepääs peaaegu kõigi teadusajakirjade andmebaasidele, kuna Adraste oli siiski teaduslikult ekstsentriline. Meil kulus peaaegu pool aastat, ent me leidsime lõpuks artikli, mis mainis, et alkeemilistel tähtedel on rauast süda. Selle põhjustab nende algne ehitus: harilikult koostatakse alkeemilise tähe aine asteroididest, mis sisaldavad omajagu rauda. Miks seda protsessi käigus millekski kergemaks ei muudeta, pole meie uurimisala.
Me suutsime teha üsna intelligentseid järeldusi, enda vaatluste ja selle ühe infokillu põhjal. Kirjutasime enda artiklile peatüki juurde, lõime paar hüpoteesi sellest, kus täpselt Adraste-b sees midagi toimub ning ei avaldanud ikka ühtegi alkeemilist saladust. „Me ei spekuleeri neid protsesse võimaldavate alkeemiliste tehnikate üle.“ See on täpne tsitaat meie artiklist.
Saatsime selle välja. Ootasime, mitu kuud, nagu teadusartiklite puhul ikka.
Me ei lüpsnud üheltki alkeemikult ühtegi saladust. Me tahame seda eraldi rõhutada. Alkeemik käis endiselt Saalega rääkimas ja teadis nende kuude lõpuks tuumasünteesist rohkem detaile kui keegi, kes pole teadlane või fänn. Ehk ta oli viimast. Me ei tea. Tema ei öelnud Saalele rohkem midagi põhjapanevat. Noor oli sõbrunenud ühe alkeemiku assistendiga ning nemad ei kõnelenud üldse teadusest. Nad mängisid malet, kuna peale tööd oli vaja end kuidagi lõbustada, Noor oli oma Adraste sõpradele kaugelt liiga palju kordi armutult tappa andnud ning alkeemiku assistent pidas seda väljakutseks. Me ei olnud mingi alkeemiasaladuste varastamise spioonitiim, kurat küll.
Meie artikkel võeti vastu paremini, kui keegi meist lootnud oli. Eksperthinnangud olid positiivsed. Toimetaja sõnum oli kiitev. Artikkel pidi ilmuma ülejärgmises ajakirja numbris.
Me ei olnud artiklit range saladuskatte all hoidnud. Me meenutame teile, et autorite nimekirjas oli kuus inimest, mitte kolm. Võib-olla mujal lasevad inimesed end teadusartikli autorite nimekirja panna ilma seda läbigi lugemata, kuid Adrastel asjad nii ei käinud. Keegi neist ei kirjutanud seda meie eest. Kõik kolm lugesid, silusid, soovitasid lisamaterjali tsiteerimiseks, andsid nõu. Kõik olid sama rõõmsad kui meie.
Meie ülemus hakkas juba kaaluma meie kohustuste muutmist. Talle näis õiglane, et Adraste-b’d uurime edasi meie, mitte keegi vanem ja tähtsam, kellel ei olnud meie artikliga asja. Loomulikult saaks me abi ja nõu, aga meie au ei võetaks meilt ära. Observatooriumis käitutakse niimoodi. Õiglaselt.
Otsustasime alkeemikule öelda. Me polnud seda enne teinud, kuna see ei puudutanud teda, mitte sellepärast, et me oleks kavatsenud oma artiklit tema eest saladuses hoida. Artikkel oli teadus, astronoomia, astrofüüsika. Tema oli alkeemik. Need kaks teemat ei kattunud just palju.
Me ei oodanud seda, mis edasi juhtus.
„Kas selline on tänu, mida te mulle näitate?“ Oli väga ilmselge, et ta rääkis ainult Saalega. Me ülejäänud kaks olime vaid stseeni dekoratsioonid. Tema viha oli arusaamatu meie kõigi jaoks. „Ma kulutan oma kallist aega teie peale, ma räägin teile midagi, mida te oma ajudega poleks kunagi avastanud ja siis te lähete ja kritseldate sellest midagi oma tühiste teadustabloidide jaoks? Te ei tea alkeemiast midagi. Te ei tea sellest tähest midagi! Mina ei andnud teile selleks luba!“
„Selles artiklis ei ole midagi salajast,“ ütles Saale ehmunult. „Me leidsime Andersoni artikli alkeemiliste tähtede kohta. Me tsiteerisime...“
„Mind ei huvita, mida te tsiteerisite! Ma ei veeda teiega aega selleks, et te minu teadmisi varastaks, te lollpea!“ Ta keeras kannal ringi ning trampis Saale poole. Saale astus mitu sammu tagasi. Alkeemik oli pikem ja vanem ja raevunud ning järsku ei olnud need enam akadeemilised faktid.
Kim seisis nende kahe vahele. Ka tema pidi alkeemikule alt üles vaatama, kuid ta ei taganenud. „Saale ei ole midagi varastanud,“ ütles Kim. „Lõpetage karjumine.“
„Ma ei karju.“ Ta märkas Kimi vist esimest korda. „Aa, ka teie olete selle käki autor. Teeb ainult selgemaks, et oma mõistusega ei oleks te seda kindlasti valmis saanud.“
„Kes selle teie arvates kirjutas?“ küsis Kim.
„Tähtsusetu. Ma kordan. Ilma minuta ei oleks te kuhugi jõudnud. Ma ei hinda seda, et mingid keskkoolipõngerjad ehivad end loorberitega, mis neile ei kuulu.“
„Mida te tahate, et me teeksime?“ küsis Kim nii mõistlikult kui võimalik, arvestades, et keegi meist ei olnud enam aastaid keskkoolis. „Lisaksime teid autorina? Muudaksime artiklit vastavalt teie tähelepanekutele? See kõik on võimalik.“
Alkeemik vaatas talle läbi ametimaski ülevalt alla. Hetkeks näis, et ta kaalub Kimi pakutut ning on ehk nõus kaasautor olema. Siis meenus talle, et tema on alkeemik ning meie mitte. Ta heitis pilgu üle Kimi Saale poole. „Ma ei ole astrofüüsik. Mul ei ole vaja teie artiklit lugeda, et teada, milline küündimatu rämps see on. Alkeemiline täht ei ole teie uurida.“
Ta lahkus ruumist. Vahetasime pilke ja viisime Saale sööklasse kakaod jooma. Tal oli seda tarvis. Järgnevast ei teadnud me midagi, enne kui liiga hilja.
Alkeemik ei läinud oma ruumidesse rahunema või oma assistente torkima. Ta ei läinud isegi meie ülemuste või vanemate või ülejäänud kolme autori juurde nõudma, et me artikli tagasi võtaks. Ei, ta pani skafandri selga, laenas vaba pinnasõiduki ja läks alkeemilise massiivi juurde.
Me ei tea, mida ta mõtles. Adraste-b oli sellel pikkuskraadil veel horisondi taga. Oli külm ja pime ja rahulik. Tähed sirasid. Mida lähemale massiivile ja tähest valgustatud Adrastele, seda rohkem maapind auras, kuid sublimatsiooni ei olnud piisavalt, et sõidukit ohustada. Alkeemik ei olnud pinnasõiduki juhtimises eriti kogenud, nii et retk pidi tal võtma tunde, ent ümber ta ei mõelnud. Ta jõudis massiivi juurde. Ta kirjutas olulised detailid üle. Ta taaskäivitas selle.
Raudne tuum Adraste-b südames lagunes kildudeks, rahnudeks, liivaks. Raudliiv tõusis kõrgematesse kihtidesse, segunes vesiniku ja heeliumi ja raskemate elementidega. Endist raudtuuma ümbritsev vesinikukiht, kus tuumasüntees oli tegelikult toimunud, üleküllastus. Alkeemilised protsessid, mis sisemust füüsikaseaduste vastaselt tihekuumana hoidsid ning sundisid aatomeid ühinema, olid järsku ülekoormatud. Tähe ühtlased südamelöögid läksid rütmist välja.
Adraste-b kustus.
Üle terve Adraste laiub sensorite ning vastuvõtjate võrk. Sõnum jõudis observatooriumi vaikselt ja väga kiiresti. Temperatuur langes, kus poleks pidanud, tajutav valgus oli taas kogu planeedil kahvatu ja vähene. Sensorite jälgijad mõtlesid põhjuse välja minutitega. Poole tunniga oli neile selge, et alkeemikut pole ei observatooriumis ega linnas.
Kui alkeemik naasis, ootas õhulüüsi juures teda peaaegu sajapealine rahvamass, meie sealhulgas. Tema nägu ei olnud läbi skafandri näha ning rõivaste vahetamine andis talle piisavalt aega, et end kontrollida. Ta seisis õhulüüsi linnapoolsel uksel, ilma ametimaskita, ilma ametirõivasteta, ainult skafandri õhukestes alusrõivastes, aga ometi oli tema alkeemik ning meie parv teadlasi kolkaplaneedil.
„Miks on täht kustunud?“ küsis observatooriumi direktor.
Alkeemiku pilk eksles läbi rahvamassi ning leidis lõpuks meid. Täpsemalt Noori ja Kimi. Saale olime me koridori nurka pingi peale jätnud, kuna tema jalad ei kandnud eriti. Alkeemik vaatas meid ning naeratas. „Küsige nende käest.“
Rahvamass lahknes tema ees nagu gaasipilv noore päikese kiirtes. Hetkeks vaatasime me tõtt. Siis läks alkeemik oma ruumidesse, pool tosinat observatooriumi tähtsaimat töötajat läks talle järele ning ülejäänud jäid segaduses meid vaatama.
Nii nad meie artiklist kuulsidki.
Alkeemik veetis ülejäänud päeva direktoriga diskuteerides. Adraste-b taas sisse lülitamine oli tehniliselt võimalik, kuna midagi kustutamises ei olnud pöördumatu. Kuid selleks oleks pidanud massiivi häälestama nii peenelt ja spetsiifiliselt, et seda oskas ainult alkeemik ise, ning tema ei kavatsenud seda teha. Direktor ei öelnud meile kunagi, mida täpselt me alkeemiku väitel teinud olime. Teda solvanud? Võib-olla.
Isegi observatooriumi direktor ei söandanud alkeemikut arestida. Tal keelati rohkem linnast lahkuda, tal keelati minna ükskõik millisesse delikaatsesse ruumi, kuid teda ei lukustatud tema enda tubadesse. Ta ei olnud enam teretulnud, tema teadis seda, tema assistendid teadsid seda, ent ta ei lasknud sellel end takistada ning jalutas ikka observatooriumis ringi, otsekui olnuks ta endiselt austatud külaline.
Me ei saa öelda, et keegi poleks meid süüdistanud. Me saame öelda, et enamus adrastelasi ei süüdistanud meid. Alkeemikuga oli tehtud leping ning tema oli seda rikkunud. Kuid alkeemikute gildi kohtusse kaevamine võttis aega ning mingil salapärasel põhjusel sai juhtumist planeetidevaheline sensatsioon.
Adraste on liiga väike, et see tegelikult sellist huvi vääriks. Me ei soovi öelda, et see ei oleks pidanud ajalehtedes lõpetama. Me ütleme, et see pidanuks tekitama paar lugu, võib-olla kangekaelse artikliseeria uurivalt ajakirjanikult ning seejärel suikuma. See ei oleks pidanud olema sensatsioon. On meist palju huvitavamaid skandaale.
Oh, keda me lollitame. Me teame, miks see lugu sensatsiooniks sai. Loomulikult oli põnevaim osa mitte miski Adraste-bd puutuv, vaid see, mis hiljem juhtus. Tollel hetkel, enne seda viimast detaili, oligi tähe kustutamine kuivavõitu uudisnupp.
Me tõepoolest kaalusime artikli tagasi võtmist. Mõtlesime, et kuna alkeemik oli Adraste-b ära kustutanud just selle tõttu, siis võib-olla taastaks ta tähe, kui teda solvanud artikkel ei oleks enam ilmumas. Direktor ütles aga, et me sellega ootaksime, ta räägib alkeemikuga ise ning meie ei pea seda probleemi lahendama. Usaldasime teda ning ei teinud midagi.
Meie süüdistajad käisid Kimiga rääkimas. Saale peale karjumine oli nagu kasside jalaga tagumine ning Noor oli nii stoiline, et see ei olnud huvitav. Kim vaidles vastu, tõi argumente, sattus segadusse. Neid, kes arvasid, et me olime tähe kustumise põhjustanud, ei olnud palju, kuid nad olid väga järjepidevad. Ta väsis kustumisele järgnenud nädalaga üsna ära.
Seitse päeva pärast Adraste-b kustumist naasis alkeemik laborisse, kus Saale töötas. Sel hetkel oligi seal ainult Saale, mitte meie kõik. Nooril oli vaba õhtu ja Kim oli läinud sööklast võileibu nuruma, kuna kell oli juba palju.
„Ma ei veetnud sinuga aega selleks, et sa minu teadmisi varastaks,“ ütles alkeemik.
Me võiksime detailselt kirjeldada, mis edasi juhtus. Kes ütles mida. Kes tegi mida.
Me ei kirjelda midagi. Sellest on juba rohkem räägitud, kui tarvis oleks, see varjutab iga viimast kui tõlgendust Adraste-b kustutamisest, ning mida detailid tegelikult muudavad? See ei olnud nii lihtne ja ilmsüütu kui kirjutasid mõned. See oli vähem räpane kui kirjutasid mõned teised. See poleks pidanud juhtuma. Ongi kõik.
Juhtunust ei oleks pidanud teadma keegi peale meie ja alkeemiku ja asjassepühendatud ametiisikute, aga ometi sai sellest paras sensatsioon. Või ei, mitte täpselt sellest, mis juhtunud oli. Põhiline lugu oli see, et Saale oli ümber mõelnud ja esitas nüüd valesüüdistuse, et alkeemikut kuidagi haavata.
Me soovime eraldi ära märkida, kui jabur see on. Alkeemikut süüdistati juba Adraste-b kustutamises. Miks oleks Saale pidanud sellele veel midagi lisama? Milleks oleks Saale pidanud valetama?
Kim pakkus veel korra välja, et me artikli tagasi võtaks. Kui me ei oleks seda kirjutanud, oleks me endiselt tähtsusetud nooremteadlased Adraste observatooriumis, mitte viimase kümne aasta kõmulisima loo peategelased. Noor ja ülejäänud kolm autorit ütlesid, et see on Saale otsus.
Saale ütles, et pärast seda kõike ei võta ta kindlasti artiklit tagasi ja alkeemik võib kuradile käia. Niikuinii ei mõjutaks see midagi. Alkeemik ei paneks tähte uuesti tööle lihtsalt sellepärast, et meie alla anname, kuna ilmselgelt oli asi rohkemas kui ainult artiklis. Kui direktor oleks käskinud meil tagasivõtuavaldus sisse anda, siis küll, kuid mitte meie omast vabast tahtest.
Meie ei nimetaks seda kättemaksuks. Kuid see on juba igaühe enda otsustada.
Me ei võtnud artiklit tagasi. Direktor ei käskinud meil seda teha. Artikkel ilmus lõpuks, tükk aega pärast seda, kui meist olid saanud kõige kõmulisemad astronoomid viimase viiekümne aasta jooksul.
Peame kurvastusega mainima, et artikkel ise sai kaugelt vähem tähelepanu kui alkeemiku teo ümber kerkinud kära. Võinuks arvata, et kuna see oli väidetavalt kõiges süüdi, oleks seda rohkem kajastatud. Saale rääkis meie tulemustest päris mitmele saatele, mitte-astronoomile võimalikult arusaadavas keeles, kuid sellest ei olnud kasu.
Meist kolmest oli Saale kõige rohkem meedias, observatooriumi pressiesindaja kõrval või üksi intervjuusid andmas. Talle ei meeldinud endiselt inimesed, kuid osutub, et raevust saab ekstravertsust sünteesida ning Saale oli väga raevunud.
Alkeemik kadus oma gildi. Nad olid kindlasti tema peale vihased, ikkagi gildi hea nime rikkuja, lepingumurdja ja nii edasi. Ehk oleksid nad tahtnud teda omapäi jätta, arvestades, kui kohutavalt piinlik ta oli, kuid seegi oleks gildi mainet määrinud. Alkeemikud on alkeemikud ning ei viska omi huntidele. Observatoorium seisis silmitsi terve gildi, mitte ühe inimesega.
Kuuldavasti on protsess alkeemikute gildiga jõudnud nii kaugele, et Adraste saab uue alkeemiku. Kellegi, kes on võib-olla võimeline massiivi lahti harutama ja muutma nii, et seda saaks kasutada Adraste-b taas tööle panemiseks. Me loodame, et see õnnestub tal.
Me ei ole Adraste-bga veel lõpetanud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0711)