„Doanizarre udulaam“ on lühiromaan, mille hoogne tegevus liigub väga erinevate alamžanrite vahel, jäädes seejuures siiski terviklikuks ja loogiliseks. Esimeste lehekülgede lugemise järel tekib kange soov lahterdada lugu aurupungi või kellapungi riiulisse. Maailm, millesse Asger ärkab, omab teatavaid sarnasusi meie keskaegse või pigem ehk isegi uusaegse ühiskonnakorraldusega, milles on suur annus aurupunki ja kellapunki. Mehhaaniliselt üleskeeratavalt ning hammasrataste peal töötavaid tehnikaimesid leiab raamatus palju – iseliikuv tõld, üheliigilisi abitöid tegevad robotilaadsed abilised. Tehnika pole mitte vähe arenenud, vaid veidra arengusuuna võtnud ning seda ühel väga lihtsalt põhjusel – maailmas, mida meile tutvustatakse, pole elektrit. Jah, pole elektrit, isegi mitte äikest. Ometi on seal valgus ja värvid. Nii võiks kõlada raamatu kiirtutvustus.

Esimene asi, mida raamatu peategelane, hinnatud ja austatud kirjanik Asger, pärast ärkamist oma teenrilt kuuleb, on see, kuidas linnanõunik varahommikul nende köögis oli istunud ning nõudnud, et teener Asgeri üles ärataks. Asgeri äratamine on aga üks neist asjadest, mille kohta Barria (teener) väga täpselt teab, et seda ei tohi kunagi teha. Ühel korral, mil ta seda üritas, lõpetas Asger poolärkvel olevana õhupuuduses ja krampides. Nüüd näikse aga mitmed Doanizarre linna olulised isikud aga ootamatult Asgeriga koostööd teha tahtvat. Lisaks linnaisadele võtab temaga ühendust ka tütarlaps Kolleegiumist ning peadpööritav seiklus saabki alata. Nimelt on linnalähedastes mägedes juba mitu aastat kasvanud tihe udulaam, mis on linna teistest linnadest ära lõiganud ning nüüd on mitmed pooled korraga otsustanud, et teevad ekspeditsiooni udu sügavusse ning just Aserit peavad nad ainsaks, kes võiks suuta ekspeditsiooni edukalt juhtida.


Kui Asger aga õhtuti Doanizarres uinub, ootab teda ees ärkamine kaasaegses Taani riigis. Seal on ta endine kuulus muusik, kes suudab saatuse kiuste elus püsida. Maailm on sama selge ning ärkamine mõlemas reaalsuses on just seda – ärkamine. Tegemist pole reaalsuse ja unenäoga, vaid reaalsuse ja reaalsusega, millest üleminek näib toimuvat loojangust koidu suunas.

Raamatu peal on märge „seikluskirjanduse kullafond” ning sinna see kindlasti ka kuulub, kuid ma loodan, et ulmelugeja ei lase end eksitada. Kõnealune lugu võiks ilusasti kanda endal ka silti „ulmekirjanduse kullafond”. Raamatu tegevustikku põrgatatakse kahe reaalsuse vahel, kuid lugeja taju loo žanrilise kuuluvuse osas saab mängida veelgi laiemates raamides. Sellest, millised need raamid täpsemalt on, ma siinkohal ei räägi. Lugege ning te saate aimu!


Mul on natuke kahju, et „Doanizarre udulaam“ on raamatupoes mitte ulme-, vaid noortekirjanduse riiulil, kuigi lugu ise pole kindlasti mitte pelgalt noorele lugejale mõeldud. Pigem vastupidi – peategelane on selgelt täiskasvanu, kes on oma jao negatiivset elukogemust korjanud ning sellest johtuvalt käitub situatsioonides nii, et seda on suurel inimesel hea lugeda. Leidmisruumi ning mõtlemisruumi jagub loos küllaga ning küllap jääb nooremal lugejal esimese hooga mõni detail kahe silma vahelegi. Tõsi, lugu on kindlasti sobiv ka teismelistele ning ehk isegi noorematele, ehk täpselt nii nagu ühelt healt „kullafondi” kuuluvalt ulmeseikluselt oodata võiks.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0914)