Reaktori toimetus võib rõõmuga teatada, et taas on üks ulmemaailmale oluline baas- või prototekst maakeelde tõlgitud. Buck Rogersi šabloonile on näiteks tehtud Flash Gordon, mis ise oli Star Warsi üks suuremaid inspireerijaid (ja mille filmiõigusi Lucas püüdis esmalt kätte saada, et 2 filmi teha).

Nowlani Buck Rogersi näol on tegemist Burroughsi John Carterile väga sarnase tegelaskujuga. Mõlemad on ühed poisikestele mõeldud pulp-kangelased, kelle lugude baasnarratiiv on põhiliselt sama: üks endine sõjavetera kistakse omale tuttavlikust keskkonnast välja ning paistatakse võõrasse maailma, kus neil tuleb võidelda kauni naise ja maailma päästmise nimel.

Paneb suisa imestama, et filmiks otsustati teha just Carter mitte aga Rogers. Nowlani õhulahingud hüper-mega-super aatomikiirte, tõstukiirte, lõhkerakettide, tuumamootorite jms haisus-vingus oleks kindlasti mõnusam vahtimine olnud. Küllap aga filmistuudiote bossid teadsid paremini mida teevad.

PROLOOG

Olen juba varem mujal kirjutanud oma isiklikest mälestustest 20. sajandi kohta, rahuldamaks misiganes huvi, mida need 25. sajandil pakuvad.

Nüüd on mulle pähe torganud, et mu mälestused 25. sajandist võivad viiesaja aasta pärast sama suurt huvi pakkuda, eriti tänu sellele, et olen näinud 25. sajandit ainulaadsest vaatenurgast, sest ma jõudsin sellesse ühe hüppega 492 aastat vahele jättes.

Viimane lause vajab selgitust. Maailmas on endiselt palju neid, kes ei tea midagi mu ainulaadsest kogemusest. Viie sajandi pärast võib neid olla veel enam, eriti kui tsivilisatsiooni peaks kannatama veel hullemaid krampe, kui need, mis toimusid ajavahemikus 1975 kuni tänapäevani.

Seega peaksin mainima, et mina, Anthony Rogers, olen vähemalt enda teada ainus elav inimene, kelle normaalne 81-aastane eluaeg on venitatud 573 aasta peale. Kui olla täpne, elasin ma esimesed kakskümmend üheksa aastat oma elust aastatel 1898-1927, ülejäänud 52 aga alates aastast 2419. Nende vahele jääb peaaegu viiesaja-aastane vahe, mille ma veetsin peatatud elutegevuse staadiumis, vabana katabolistlike protsesside laastavast mõjust minu vaimsetele ja füüsilistele võimetele.

Kui mu pikk uni algas, oli inimkond just alustanud taevalaotuse tõelist vallutamist kiirete ookeaniüleste lendude näol, kasutades sisepõlemismootoritega lennukeid. Äsja oli jõutud vaid spekulatsioonideni tuumajõu ohjeldamise kohta ja õhus levivate eeterlike võngete vallas oli jõutud vaid tolleaegse primitiivse raadio ning televisioonini. USA oli maailma võimsaim riik, selle poliitiline, majanduslik, tööstuslik ja teaduslik mõju olid võimsaimad ning ka kunstivallas jätkus pidev tõus.

Ärgates avastasin, et Ameerikast oli järel vaid hale vrakk - ameeriklased olid omaenda maal muutunud rassiks, kellele jahti peeti. Nad varjasid end tihedates metsades, mis katsid nende kunagiste hiilgavate linnade purustatud ja maatasa tehtud varemeid, püüdes meeleheitlikult oma salajastes peidupaikades säilitada ning arendada oma kultuuri, teaduse ja iseseisvuse jäänuseid.

Maailmavalitsemine oli läinud mongolite kätesse ja tähtsaim võimukeskus asus Hiina sisemaal. Ameeriklased olid üks vähestest veel alistamata rassidest - ja tõtt öelda polnud nad Hani Õhuisandate, kes valitsesid Põhja-Ameerikat Hiilgavaima vasallidena, isegi alistamise vaeva väärt.

Sest nad ei vajanud ei metsi, kus ameeriklased elasid ega loodusvarasid ääretutelt aladelt, mida need metsad katsid. Arvestades täiuslikku taset, milleni nad olid arendanud nii tarbe- kui luksusesemete sünteetilise valmistamise, nende teaduslike protsesside ja mehhaaniliste tööoskuste saavutusi, ei pakkunud metsad ega sõnakuulmatust rassist orjad neile majanduslikku huvi.

Neil oli kõik, mida nad vajasid oma nägemuse jaoks hiilgavalt luksuslikust tsivilisatsioonist, viieteistkümne sätendavast klaasist linna müüride vahel, mis kõrgusid taeva poole iidsetes Ameerika keskustes ja ulatusid maapõue nende all, ümbritsetuna aga suhteliselt väikestest põllumajanduspiirkondadest.

Täielik võim taevalaotuste üle muutis sidepidamise nende keskuste vahel kergeks ja ohutuks. Juhuslikud hävitusretked kõnnumaale olid kõik, mida peeti vajalikuks, hoidmaks „metsikuid“ ameeriklasi põgenemas ja end metsadesse peitmas, et nad ei muutuks ohuks Hani tsivilisatsioonile.

Ent peaaegu kolm turvalist sajandit, millest viimase jooksul polnud teadus, ühiskonnaelu ja majandus eriti edasi arenenud, olid nad pehmeks teinud.

Samal ajal oli metsade kaitsvas varjus arenenud uus elujõuline ameerika tsivilisatsioon, märkimisväärne oma mobiilse ja paindliku organisatsiooni, peaaegu ületamatute raskuste võitmise ning tööstuslike ja teaduslike ressursside arendamise ning kaitsmise poolest. Kõik see toimus selle „Lootuse päeva“ ootuses, mida ameeriklased olid põlvkondi oodanud. Sel päeval pidid nad olema piisavalt tugevad, sööstmaks välja metsa rohelisest kookonist, tõusmaks kõrgemate õhuteedeni ja hävitama kollased sissetungijad.

Päeval, mil ma ärkasin, oli „Lootuse päev“ peaaegu käeulatuses. Ma ei püüagi Teist Iseseisvussõda põhjalikult kirjeldada, sest seda on teinud minust paremad ajaloolased. Selle asemel piirdun kirjeldan oma rolli selles võitluses ning selleniviivates sündmustes, millest mul oli õnn osa võtta.

Selle kõige põhjuseks oli mu huvi radioaktiivsete gaaside vastu. 1927. aasta teisel poolel oli mu kompanii, American Radioactive Gas Corporation, lasknud mul uurida teateid ebatavalisest fenomenist teatud mahajäetud söekaevandustes Wyoming Valley lähedal Pennsylvanias.

Koos kahe assistendi ja teaduslike instrumentide täiskomplektiga alustasin ma hüljatud kaevanduskäigu uurimist mägises piirkonnas, kus nädalaid varem olid mitmed mäeinsenerid teatanud karnotiidi ja millegi, mida nad pidasid radioaktiivseteks gaasideks, jälgedest. See, et teated polnud põhjendamatud, oli algusest peale selge, kuna kaevanduse ülemiste kihtide uurimisel näitasid meie instrumendid tugevat radioaktiivsust.

15. detsembri hommikul laskusime me ühte kõige alumisse käiku. Oma üllatuseks ei leidnud me sealt vett. Ilmselt oli see läbi pinnasekihtide ära jooksnud. Panime ka tähele, et kalju šahti külgseintel oli ilmselt tänu radioaktiivsusele muutunud pehmeks ja et kaljutükid murenesid jalge all küllaltki kergesti. Ronisime šahtist ettevaatlikult alla, kui äkki mädanenud palgid meie kohal järele andsid.

Ma hüppasin edasi, vältides vaevu söe ja pehme kalju laviini, mu kaaslased aga, kes olid minust mitu sammu tagapool, maeti selle alla ning pole kahtlustki, et nad surid kiiret surma.

Ma olin lõksus. Tagasipöördumine oli võimatu. Oma taskulambi valgel uurisin ma šahti lõpuni läbi, ent ei suutnud leida teist väljapääsu. Õhk muutus järjest raskeminihingatavaks, ilmselt radioaktiivse gaasi kiire kogunemise tõttu. Veidi aja pärast mu mõtted hägustusid ja ma kaotasin teadvuse.

Kui ma teadvusele tulin, oli šahtis külm ja värskendav õhuringlus. Ma ei arvanud, et olen olnud teadvuseta rohkem kui paar tundi, ehkki radioaktiivne gaas oli mind hoidnud peatatud elutegevuse staadiumis ligikaudu viissada aastat. Tegin hiljem selgeks, et mu ärkamise oli põhjustanud mingite pinnasekihtide nihkumine, mis taasavas šahti ja puhastas kaevanduskäigu õhu. Nii pidi see olema juhtunud, sest ma sain šahtist üle rusuhunniku välja ronida ja vaaruda kaevanduse suudme pikale nõlvale, kus silmasin täiesti teistsugust maailma. Kõikjal laius tohutu mets ja polnud ühtki märki inimasustusest.

Jätan vahele meeleheitega täidetud päevad, kui ma püüdsin sellest kõigest aru saada. Oli hetki, kus ma tundsin, et olen hulluks minemas. Ma rändasin võõras metsas nagu kadunud hing. Kui lõksude ja nuiade meisterdamine toidukraami küttimiseks poleks mulle tegevust andnud, oleksin ilmselt hulluks läinud.

Igatahes piisab mainimisest, et elasin selle vaimse kriisi üle. Alustan oma õiget jutustust esimese kontaktiga 2419. aasta ameeriklastega.

HÕLJUVAD INIMESED

Esimest korda nägin 25. sajandi inimest läbi hõreda metsa, mille taga asus paks tihnik.

Olin rännanud sihitult ja lootusetult, mõlgutades mõtteid oma veidra saatuse üle, kui ma märkasin üht kuju ettevaatlikult väljumas paksust tihnikust teispool välu. Pidin peaaegu teda rõõmsa hüüdega tervitama, ent kujus oli midagi varglikku, mis mind peatas. Poisi (ta näis 15-16-aastase noorukina) tähelepanu oli pingsalt keskendunud paksule tihnikule, kust ta oli just väljunud.

Ta kandis pealaest jalatallani rohelist värvi suhteliselt liibuvaid riideid ning sama värvi kiivrilaadset mütsi. Kõrgel vöö kohal kandis ta midagi laia paksu vöö taolist, mis moodustas õlgade kohal midagi seljakoti-laadset.

Kui ma neid detaile endale teadvustasin, nägin temast vasakul eredat sähvatust ja kuulsin tugevat plahvatust, mis meenutas käsigranaadi lõhkemist. Ta tõstis käe üles ja tuigerdas imelikul, liugleval viisil, toibus seejärel ja liikus ettevaatlikult plahvatuskohast eemale, tõmbus kergelt küüru ja jäi uuesti metsa tihedamat osa silmitsema. Iga paari sammu tagant tõstis ta käe ja sihtis metsa poole millegagi, mida ta käes hoidis. Kuhu iganes ta sihtis, järgnes sügavamal puude keskel kohutav plahvatus. Sain aru, et ta tulistab mingisuguse püstoliga, ehkki polnud näha relvarauast väljuva leegi sähvatust ega kuulda pauku.

Pärast mitu korda tulistamist näis ta langetavat kiire otsuse, suundudes hüpates minu poole - minu üllatuseks sööstis ta läbi hõredate puude sellise hüppega, milletaolist polnud ma kunagi varem näinud. Ta pidi olema selle hüppega läbinud viiskümmend jalga, ehkki ka lennu kõrgeimas punktis polnud ta maapinnast kõrgemal kui 10-12 jalga.

Maabudes tabas ta jalg väljaulatuvat puujuurt ja ta kukkus pehmelt pikali. Ma ütlen „pehmelt“, sest ta ei mürtsatanud maha, nagu olin oodanud. Ainus asi, millega sain seda võrrelda, oli aegluubis kinofilm, ehkki ma polnud näinud ühtki sellist filmi, kus horisontaalsed liikumised oleksid olnud salvestatud normaalsel kiirusel ja ainult vertikaalsed aegluubis.

Arvan, et tänu üllatusele ei liikunud mu mõtted nii kiiresti kui tavaliselt, sest ma jõllitasin kõhulilamavat kogu mitu sekundit, enne kui nägin tema liibuva rohelise mütsi vahelt verd immitsemas. Saanud teovõime tagasi, lohistasin ta vaateväljast ära suure puu taha. Mõne minuti jooksul olin hõivatud katsega verejooksu peatada. Haav polnud sügav. Mu kaaslane oli pigem oimetu kui haavatud. Ent kuidas oli jälitajatega?

Võtsin ta käest relva ja uurisin seda kiiresti. See ei erinenud väga automaatpüstolitest, millega olin harjunud, ainult päästiku asemel oli nupp. Laadisin oma kaaslase vöölt relva mitu padrunit, tegutsedes võimalikult kiiresti, sest kuulsin peagi meie lähedal jälitajate summutatud kõnelust.

Järgnesid mitu plahvatust meie ümbruses, ent ükski neist ei toimunud väga lähedal. Ilmselt polnud nad märganud meie peidukohta ja tulistasid huupi.

Ootasin pingsalt, kaaludes relva käes, harjumaks selle kaalu ja võimaliku tagasilöögiga.

Siis nägin ma lähedal puude vahel liikumist ja sealt ilmusid mehe pea ning nägu. Nagu mu kaaslanegi, oli ta täielikult rohelisse riietatud, mis muutis ta kogu eristamise raskeks. Ent ta nägu oli selgelt näha ja sellelt peegeldusid mõrvamõtted.

See otsustas asja, tõstsin relva ja tulistasin. Lask läks mööda, sest relval polnud tagasilööki, nagu olin oodanud. Tabasin puutüve mitu jalga temast allpool. See pühkis ta kokkukägardatud paberilehena õrrelt ja ta HÕLJUS maa poole, nagu mingi lõtv, surnud asi, pidurdatuna õrnalt nähtamatu käe poolt. Puu, mille tüvi oli plahvatusest laiali lennanud, varises maha.

Meie lähedal järgnesid veel mitu plahvatust. Püssid, mida kasutasime, ei teinud tulistamisel häält, ja ilmselt ajas mu asukoht mu vastaseid samavõrd segadusse nagu mind nende oma. Nii et ma ei püüdnud nende tulele vastata, piirdudes üldsuuna, kus nad olema pidid, terava silmitsemisega. Ja kannatus tasus end ära.

Peagi nägin ma ühe puu tipus ettevaatlikku liikumist. Püüdes oma asukohta võimalikult vähe paljastada, sihtisin ma ettevaatlikult puutüve ja tulistasin jälle. Plahvatusele järgnes karje. Kuulsin puu kukkumist ja seejärel oiet.

Mõnda aega valitses vaikus. Siis kuulsin okste nõrka kahinat. Tulistasin kolm korda hääle suunas, vajutades nuppu nii kiiresti kui suutsin. Oksad prantsatasid maha seal, kus mu lõhkelaengud olid plahvatanud, ent laipa polnud näha.

Nüüd nägin ma üht neist. Ta oli alustamas üht neist hämmastavatest hüpetest ühelt puult teisele umbes nelikümmend jalga eemal.

Tõstsin masinlikult oma relva ja tulistasin. Nüüd olin relvaga juba harjunud ja sihtisin hästi. Tabasin teda. „Kuul“ pidi olema läbinud ta keha ja plahvatanud, sest ühel hetkel nägin teda läbi õhu lendamas, järgnes plahvatus ja ta kadus. Ta ei lõpetanud oma hüpet kunagi. Oli see alles hävitustöö.

Ma ei tea, palju neid seal veel oli, ent see pidi olema neile liig. Nad tulistasid meie pihta viimased lõhkelaengud, mis kõik kahjutult plahvatasid, ja varsti pärast seda kuulsin ma neid kahinal ning raginal mööda puulatvu eemaldumas. Mitte ükski neist ei laskunud maapinnale.

Nüüd oli mul aega oma kaaslasele veidi tähelepanu pöörata. Avastasin, et ta polnud poiss, vaid tüdruk. Hoolimata oma kohmakast väljanägemisest, mida põhjustas käsivarte alt kõrgelt ümber keha mässitud veider vöö, oli ta väga sale ja väga ilus.

Lähedal oli oja, kust ma tõin vett ja pesin ta nägu ning haava.

Ilmselt peitus nende pikkade hüpete, ahvilaadse oskuse oksalt oksale hüpata ja kukkumise asemel õrnalt mahahõljuvate kehade saladus vöös. See asi oli mingisugune antigravitatsioonivöö, mis peaaegu nullis kandja kaalu, suurendades seega tohutult jalalihaste tõuke- ja käte tõstejõudu.

Kui tüdruk teadvusele tuli, vaatas ta mind sama uudishimulikult, nagu mina teda, ja hakkas mind kohe küsitlema. Tema aktsent ja intonatsioon ajasid mind tõsiselt segadusse, ent sellest hoolimata olime võimelised teineteist päris hästi mõistma, kui mõned kindlad sõnad ning fraasid välja jätta. Seletasin talle, mis oli juhtunud sel ajal, kui ta teadvusetult maas lamas ja tema lihtsalt tänas mind oma elu päästmise eest.

„Sa oled imelik vahetis,“ ütles ta, silmitsedes küsivalt mu riideid. Ilmselt pidas ta kontrasti oma praktiliste riietega lõbustavaks. „Kas sa saad aru, mida ma „vahetise“ all mõtlen? Ma mõtlen - ah, las ma mõtlen veidi - võõrast, kedagi teisest gängist. Mis gängi sa kuulud?“ Ta hääldas seda „gän“ ja nasaalselt heli võis ta häälduses vaid kahtlustada.

Naersin ja ütlesin: „Ma pole gängster.“ Ent ilmselt ei saanud ta sellest sõnast aru. „Ma ei kuulu ühessegi gängi,“ seletasin, „ja pole kunagi kuulunud. Kas tänapäeval kuuluvad kõik gängidesse?“

„Loomulikult,“ ütles ta kulmu kortsutades. „Kui sa ei kuulu gängi, kus ja kuidas sa elad? Miks sa pole endale gängi leidnud ja sellega ühinenud? Kust sa toidu ja riided saad?“

„Kaks viimast nädalat olen söönud ulukiliha,“ seletasin, „ja need riided ma... em... ah...“ Vakatasin, mõistatades, kuidas talle küll seletada, et need peavad olema mitusada aastat vanad.

Lõpuks mõistsin, et pean talle rääkima oma loo nii hästi kui oskan, täiendades seda oma oletustega selle kohta, mis oli täpselt juhtunud. Ta kuulas kannatlikult ja algul näis, et ta ei uskunud mind, ent kui ma oma jutuga edasi jõudsin, ta skeptilisus vähenes. Kui ma olin lõpetanud, istus ta maha ja mõtles tükk aega.

„Seda on raske uskuda,“ ütles ta, „ent ma siiski usun.“ Ta vaatas mu siira huviga üle.

„Olid sa abielus, kui sa selles kaevanduses teadvuse kaotasid?“ küsis ta mult äkki. Kinnitasin talle, et ma polnud kunagi abiellunud. „Olgu, see teeb asjad lihtsamaks,“ jätkas ta. „Saad aru, kui sa liigituksid tehniliselt võttes pereinimeseks, saaksin ma su meie juurde kutsuda ainult küllakutsutud vahetisena, ja vallalise naisena, kes pole su sugulane, ei saaks ma sind külla kutsuda.“

METSAGÄNGID

Ta kirjeldas mulle põgusalt seda äärmiselt veidrat ühiskondlik-majanduslikku süsteemi milles ta rahvas elas. Vähemalt 20. sajandi vaatenurgast paistis see väga veidrana.

Kuulsin hämmastusega, et selle aja jooksul, kui teadvusetult kaevanduses lebasin, oli möödunud täpselt 492 aastat.

Wilma Deering (see oli ta nimi) ei püüdnudki väita, nagu oleks ta ajaloolane, nii et ta sai mulle anda ainult visandliku pildi toimunud sõdadest ja sellest, kuidas nii radikaalsed muutused olid toimunud. Näis, et Esimesele maailmasõjale oli järgnenud teine sõda, kus peaaegu kõik Euroopa riigid olid moodustanud liidu, murdmaks Ameerika majanduslikku ja tööstuslikku võimu. Ehkki nad said lüüa, saavutasid nad oma eesmärgi, sest sõda oli kohutav ja pani Ameerika - nagu nemadki - hinge vaakuma, verest tühjaks jookma ning kaosesse langema, võidust vaid hale vari.

Selle võimaluse kasutasid ära Vene kommunistid, moodustades liidu Hiinaga ja pühkides üle Euroopa, paisates selle kaosesse.

Ameerika tööstus oli üles ehitatud eksporti ja maailmakaubandust silmas pidades, mistõttu riik vajus majanduslikult kokku. Sellele järgnes pikk seisakuperiood ja meeleheitlikud katsed majanduse rekonstrueerimiseks. Ent oli võimatu vältida sõda mongolitega, kes olid nüüdseks alistanud venelased ja püüdlesid maailmaimpeeriumi suunas.

Näis, et aastal 2109 oli see konflikt lõpuks alanud. Mongolid oma ülekaalukate õhulaevastike ja teadusliku arengutasemega, mis sandistatud Ameerika kaugele varju jättis, tungisid üle Vaikse ning Atlandi ookeani rannikute ja Kanada piiri, hävitades Ameerika õhujõud, armeed ning linnad oma kohutavate lõhustuskiirtega. Need kiired lasti välja prožektorit meenutavast masinast, mille reflektor ei olnud siiski tehtud materiaalsest ainest, vaid elektronjõudude vastastikmõju keerulisest tasakaalust. Selle tulemuseks oli kohutava hävitusjõuga kiir. Selle mõjul sulas mateeria „eimillekski“, s.t. elektroonilisteks võnkumisteks. See hävitas kõik sel ajal tuntud ained, õhust tihedaimate metallide ja kivideni.

Nad asusid elama riiklikku moodustisse, mida hakati kutsuma Hani dünastiaks Ameerikas, mis oli provintsiks nende Maailmaimpeeriumis.

Ameeriklaste jaoks olid need jubedad ajad. Neid kütiti nagu metsloomi. Ellu jäid vaid need, kes peitusid mägedesse, kanjonitesse ja metsadesse. Lõpp saabus ka valitsusele. Anarhia kestis mitmeid põlvkondi. Enamik neist oleksid heameelega Hanidele alistunud, isegi kui see tähendanuks orjust. Ent Hanid ei tahtnud neid, sest igasuguse raske töö jaoks olid neil imepärane masinavärk ja teaduslikud protsessid.

Lõpuks lõpetasid nad nüüdseks metsistunud ameeriklaste laialipaisatud rühmade aktiivse otsimise ja hävitamise. Niikaua kuni ameeriklased püsisid metsades peidus ja ei söandanud läheneda Hanide ehitatud suurlinnadele, pöörati neile vähe tähelepanu.

Siis algas uue Ameerika tsivilisatsiooni rajamine. Pered ja üksikisikud koondusid kaitseotstarbelistesse klannidesse või „gängidesse“. Peaaegu sajandi jooksul elasid nad primitiivsete rändhõimude elu, liikudes hirmus juhuslike Hani õhurünnakute ja kohutavate lõhustuskiirte ees ühest kohast teise. Kui need rünnakud harvemaks jäid, hakkasid nad elama paikset elu, organiseerudes hierarhia järgi, mis paljuski meenutas korda Normandia parunite kindluslossides. Siiski pidas Ameerika kaitsetaktika lossidesse koondumise asemel hädavajalikuks perede ja üksikisikute eluruumide hajutatust. Nad elasid vabas õhus, rohelistes telkides metsades, kasutades maskeerumistaktikat varjamaks end õhuvaatluste eest. Nad rajasid maa-aluseid tehaseid ja laboratooriume, et need oleksid paremini varjatud Hanide elektrooniliste andurite eest. Nad kodeerisid lahti Hanide raadiosidet, algul algeliste ja seejärel paremate seadmetega. Nad suunasid kõik jõupingutused teaduse taasarendamisele. Palju põlvkondi töötasid nad Hanide nähtamatute õpilastena, kogudes järk-järgult nende teadmisi.

Selle ajastu alguses oli mitmeid surmakülvavaid sõdu erinevate gängide vahel ja juhuslikke vapraid, ent lapsikult mõttetuid rünnakuid Hanide vastu, millele järgnesid kohutavad karistusretked.

Ent teadmiste kasvades taasarenes ka Ameerika vendluse tunne. Gängid, kelle territooriumid pidevalt kasvasid, sõlmisid vastastikkuseid kokkuleppeid. Gängidevaheline kaubandus kasvas teatud määral, ent koos sünteetilise tootmise arenguga sai teadmiste vahetamine tähtsamaks kaubavahetusest.

Gängisisene majandus oli justkui kompromiss isikliku vabaduse ja militaarse sotsialismi vahel. Eraomandiõigus oli piiratud peaaegu ainult isiklike asjadega, ent isiklikke privileege oli palju ja neid austati pühalikult. Peamisteks elus edasijõudmise stimulaatoriteks olid eri tüüpi juhtpositsioonide ja eesõiguste võitmised. Midagi, mida sai nimetada „varanduseks“, sai omandada ainult väga piiratud koguses, ja „ressurssideks“ liigituvat ei saanud üldse omandada. Igat tüüpi ressursid kuulusid sõjaliste põhjuste ja ühiskondlike huvide tõttu kogukonnale tervikuna.

Samal ajal olid Hanid nende paljude põlvkondade vältel arendanud välja luksusliku majanduselu, jõudes koos sellega kullatud pahelisuse ja allakäigu teele. Ameeriklastesse suhtuti kui „metsikutesse inimestesse metsadest“. Ja kuna Hanid ei vajanud ei metsi ega metslasi, kohtlesid nad ameeriklasi metsloomadena, välistades nende pidamise kaasinimesteks. Kui aeg edasi läks ja toidu ning toorainete sünteetiline tootmine edasi arenes, vajasid Hanid põllumajanduseks üha vähem ja vähem maad, lõpuks lõpetati isegi töö kaevandustes, sest elektrooniliste võnkumiste moondamine metalliks oli odavam kui selle kaevandamine.

Hani rass, muudetuna elujõuetuks oma pahelisest ning luksuslikust eluviisist, masinad ja teadus aitamas täita kõiki nende soove, ja ilma igasuguse vajaduseta töötegemise järele, hakkas võtma ameeriklaste suhtes kaitsvat hoiakut.

Ja päris loomulikult tundsid ameeriklased Hanide suhtes sügavat vihkamist ning teades oma inimlikku üleolekut ja peatset teaduslikku ning ühiskondlikku üleolekut Hanidest, igatsesid nad meeleheitlikult päeva, mil on lõpuks piisavalt tugevad, et tõusta üles ja hävitada Mongoli Mädanik, mis kattis kogu mandrit.

Minu ärkamise ajal olid gängid pigem lõdvalt organiseerunud, ent juba mõeldi sõjalise eriüksuse loomisest, mis pidi kimbutama Hane ja igal võimalusel nende õhulaevu alla laskma, põhjustamata seejuures mongolite seas üldist häireolukorda. Sel üksusel oli määratud saama Lootuse päeva saabudes rahvusarmee tuumikuks, kuid see hetk oli alles 10 aasta kaugusel ning on hoopis teine lugu.

Wilma sõnul kuulus ta Wyomingi Gängi, mis pidas kogu Wyomingi orgu oma territooriumiks ja kuulus Ülem Harti juhtimise alla. Tema vanemad olid surnud ja ta oli vallaline, nii et ta polnud „pereliige“. Ta elas väikeses telkkonnas, mida kutsuti nimega Laager 17, kus tema ja veel seitse tüdrukut olid naissoost laagriülema juhtimise all.

Tema töökohustustes vaheldusid sõjaline- või politseiluure ning tehasetöö. Kahenädalase perioodi jooksul, mis pidi järgmisel päeval lõppema, oli ta olnud „õhupatrullis“. See ei tähendanud, et ta oleks lennanud, nagu ma algul ette kujutasin, vaid et ta otsis selle Wyomingi territooriumi kõrvalise osa kohal lendavaid õhulaevu ja oli veetnud enamiku ajast puulatvades istudes ning taevast jälgides. Õhulaeva nähes oleks ta tulistanud signaalraketi paari miili kaugusele. Signaalrakett oleks vertikaalselt maa poole hõljudes põlema lahvatanud, mistõttu õhulaevalt poleks olnud võimalik kindlaks teha ei selle väljalaskmise kohta ega isegi täpset suunda, vältides rünnakut lõhustuskiirega ta läheduses. Pärast tema raketi nägemist oleksid ka teised õhupatrulli liikmed raketid välja lasknud, kuni lõpuks ultrofoniga (mis erinevalt iidsest raadiost töötas ultrolainetel) varustatud luuraja oleks saatnud hoiatuse samaaegselt Wyomingi Gängi peakorteritesse ja teistesse kogukondadesse mitmesaja miili raadiuses. See oleks saatnud hoiatuse ka üksikutele Ameerika rakettlaevadele, mis võisid õhus olla, nii et need oleksid sukeldunud metsaraiesmike kaitsvasse varju või maandunud rohelistele väljadele, kus nende värv oleks neid tõenäoliselt vaatluste eest kaitsnud.

Ameeriklaste eelistatuimat transpordiviisi kutsuti „raketinduseks“. „Rakett“ on miski, mida ma oma 20. sajandi inimese mõistmisvõimega kirjeldaksin kui äärmiselt võimast gaasiplahvatust, mis tekitatakse tuumatasandil keemiliste reaktsioonide stimuleerimise läbi. Tänapäeva teadlased peavad seda ülilihtsaks reaktsiooniks, mis sellest hoolimata on ökonoomseim ning tõhusaim.

Aga homme, seletas Wilma, pidi ta minema tagasi riidetehasesse ja vastutama ühe nende sünteetiliste protsesside eest, mille abil toodeti noid imepäraseid kootud villa-, puuvilla- ning siidkanga asendajaid. Järgmise kahe nädala pärast pidi ta jälle sõjalisi kohustusi täitma, võib-olla sarnaseid, nagu sel korral, ent võib-olla „kontaktvahina“ alal, kus Wyomingide kontrollitud territoorium läks üle Delaware’ide või „Susquannade“ omaks, või ühe omaks neist poolest tosinast gängist maa selles osas, mida ma tundsin Pennsylvania ja New Yorgi osariikidena.

Wilma seletas mulle enda ja oma vastaste pikkade hüpete saladust ning rääkis ka, kuidas antigravitatsioonilised inertronivööd massi tasakaalustavad. Minu „ärkamise“ ajal olid „hüppajad“ suhteliselt levinud, ehkki need olid kallid, sest sel ajal ei toodetud inertronit väga suurtes kogustes. Metsas olid need väga kasulikud. Tegu oli kaenlaalt kinniseotud vöödega, mis sisaldasid kandja massi ja eesmärgiga sobivat inertronikogust. Need muutsid inimese massi nii väikeseks kui ta soovis, kahandades selle kasvõi kahe naelani.

„Hõljujad“ olid „hüppajate“ hilisem edasiarendus. Tegu oli inertroniblokkidega ümbritsetud rakettmootoritega, mis seoti kandja seljale, nii et ta hõljus läbi õhu triivides, näoga maa poole kaldu. Mootori töötamise korral liigub kandja nagu sukelduja pea ees, kontrollides oma liikumist keha ja väljasirutatud jäsemete liigutamise abil. Vöö esiossa kinnitatud ballasti abil saab reguleerida kaalu ja tõusmist-laskumist. Mõned eelistavad hõljudes paariuntsist kaalu, kasutades sellest ülesaamiseks veidi rakettmootori abi. Teised eelistavad mõneuntsist tõstejõudu. Kogemata kombel kaalukaotamine pole tõsine õnnetus. Laskumiseks saab alati kasutada rakettmootorit. Ent ettevaatusabinõuna mootori rikke korral on igasse vöösse ehitatud hulk eemaldatavaid osi, mida saab igasuguse kaalukaotuse nullimiseks eemaldada.

„Aga kes sind ründasid,“ küsisin, „ja miks?“

Ta ütles mulle, et tegu oli „Pahavereliste“ nime all tuntud lindpriigängi liikmetega. Selle gängi juhid olid mitme põlvkonna vältel püüdnud oma eesmärke saavutada vahenditega, mida nende naabrid pidasid ebaausateks, mistõttu neid boikoteeriti. Nende eesmärk oli olnud Wilma tapmine Delaware’i piiri lähedal, et seda peetaks Delaware’i luurajate kättetööks, mis oleks põhjustanud Delaware’i ja Wyomingi vastastikkuseid kättemaksurünnakuid või vähemalt gängidevahelist umbusku.

Õnneks polnud nende üllatusrünnak õnnestunud ja nii oli ta umbes kahe tunni jooksul nende eest põgenenud, kuni algas tulevahetus ning mina kohale jõudsin.

„Ent ma ei peaks siin passima ja lobisema,“ tõmbas Wilma otsad kokku. „Pean su meie juurde viima ja lisaks pean ma ka kohe sellest rünnakust ette kandma. Minu meelest peaksime liuglema teisele mäeküljele. Sellel, kes seal iganes valvet peab, on kindlasti telefon ja ma saan teha kohese ettekande. Aga selleks peaks sul vöö olema. Ainult minu omast pole meie ühendatud raskuste kandmiseks kasu ja rasketena hüppamisel on vähe mõtet. See oleks peaaegu sama hull kui kõndida.“

Veidi otsinud, leidsime ühe minu poolt tapetud ja puu otsast alla hõljunud mehe, kelle vöö polnud võitluses eriti kannatada saanud. Vöö eraldamisel laiba küljest oleks see peaaegu mu käest lahti tulnud ja õhku sööstnud. Igatahes püüdis Wilma selle kinni ja kuigi see tugevdas ta oma vöö tõstejõudu nii, et ta pidi õhkutõusmise vältimiseks jalgupidi okstesse klammerduma, päästis ta vöö ikkagi. Ronisin puu otsa ja me hõljusime oma kaalusid ühendades vaevata alla.

ELU 25. SAJANDIL

Meie teeleasumine hilines pikalt, sest ma pidin omandama algelised oskused vöö kasutamiseks. Näiteks olin ma just, vöö ümber, maha istunud, tundes end sama mõnusalt kui tugitoolis. Ent kui ma harjumuspäraselt lihaseid pingutades püsti tõusin, paiskusin ma kümne jala kõrgusele õhku, vehkides instinktiivselt jäsemetega, mis Wilmale palju nalja tegi.

Ent mõningase harjutamise järel õppisin vertikaalse hõljumise korral minimaalselt ja horisontaalse korral maksimaalselt lihaseid pingutama. Avastasin, et kõige õigem liikumisviis oli võrreldav uisusammuga. Samuti leidsin, et metsas on kätest ja käsivartest palju kasu oksalt oksale hüppamisel, seejuures pikenesid hüpped vahel peaaegu lõpmatuseni.

Mäeküljest üles minnes avastasin, et hoolimata vilumatust vöökasutusest andsid mu 20. sajandi musklid mulle eelisseisundi. Kuna enamik nõlvadest olid järsud ja me hüppasime valdavalt ülespoole, oleksin võinud Wilma selja taha jätta, ent mäeharja ületamise järel uuesti alla laskudes jättis ta mind oma ülima vilumuse abil kaugele selja taha. Ta valis kõige järsemad nõlvad ja, kükitanud mõnda aega puutipus, sööstis õhku, kukkudes sisuliselt mõnda aega kuni horisontaalse inertsimomendi kaotamiseni, misjärel ta saavutas püstisema asendi ning hõljus alla. Sel viisil võis ta mõnikord katta ühe hüppega veerand miili, nautides põhjalikult hüppamisest tekkivat naudingut, kui mina ta selja taga samal ajal karglesin ja komberdasin.

Poolel teel mäest alla nägime me veel üht rohelistes riietes kogu puulatvadest meie poole hüppamas. Me kõik istusime kaljupaljandile, kust võis näha paljude miilide kaugusele, kuna Wilma rääkis kiiresti oma seiklusest ja minu sealviibimise asjaoludest oma kaasvahile, kelle nimi oli Alan. Sain hiljem teada, et see oli moodne vorm nimest Helen.

„Sa tahad telefoni teel ette kanda, jah?“ Alan võttis oma vöö külge kinnitatud tööriistavöölt väikese, umbes kuue ruuttollise pindalaga paki ja ulatas Wilmale.

Niipalju kui ma näha võisin, polnud sellel kuularit. Wilma avas lihtsalt kaane, nagu olnuks tegu raamatuga, ja hakkas rääkima. Masinast vastav hääl oli sama kuuldav kui ta enda oma.

Talt uuriti põhjalikult tema vastu toime pandud rünnaku kohta ja päris pikalt ka minu kohta ning kahtleva hääletooni põhjal võisin ma öelda, et hääle omanik polnud valmis siiralt uskuma minusse puutuvat infot nagu Wilma seda tegi. Ja see kehtis ka teise tüdruku kohta. Mõistsin seda kahtlustavatest pilkudest, mis ta mulle heitis siis, kui arvas, et mu tähelepanu on mujale pööratud, ja viisist, kuidas ta hoidis kätt pidevalt relvakabuuri lähedal.

Wilmal kästi mind kohe gängi juurde tuua ja talle teatati, et teine luuraja võtab üle ta koha mäe teisel poolel. Ta sulges telefonikaane ja andis telefoni tagasi Alanile, kes näis meie lahkumisest üle puulatvate laagrite suunas kergendust tundvat.

Olime läbinud umbes kümme miili ja seda viisil, mis mulle endiselt üllatavalt kerge tundus, kui Wilma seletas, et nüüd peame me teekonda maapinnal jätkama. Ta ütles, et me läheneme laagritele, ja alati eksisteeris võimalus, et mõni väike Hani luurelaev, mida kõrgel taevas nähagi polnud, võib meid läbi prožektoskoobi näha ja nii teha kindlaks piirkonna, kus laagrid paiknevad.

Wilma viis mind Luurebüroosse, mis osutus väikeseks ebakorrapärase kujuga majaks, mille ehitamisel oli valdavalt kasutatud rohelist kilelaadset materjali ja mis sobis hästi kokku ümbritsevate puudega.

Mind võttis vastu abiluureülem, kes teatas mu saabumisest kohe Ajaloobüroole ja ametnikele, keda ta nimetas psühholoogiaülemaks ning ajalooülemaks, kes saabusid mõni minut hiljem. Kõigi kolme mehe hoiak oli algul viisakas, ent skeptiline ja minu loo tulihingeline uskumine Wilma poolt näis neile nalja tegevat.

Järgmised kaks tundi ma rääkisin, seletasin ja vastasin küsimustele. Pidin detailselt seletama oma eluviisi kohta 20. sajandil ja oma teadmistest tolle aja kommete, tavade, äri, teaduse ning ajaloo kohta, samuti arengute kohta möödunud sajandite jooksul. Oleks olnud tegu koolieksamiga, oleksin teinud selle väga kehvale hindele, sest ma ei osanud pooltele nende küsimustele mitte midagi vastata. Ent ei möödunud kaua aega, kui mõistsin, et enamik nende küsimustest olid mõeldud mu lõksumeelitamiseks. Justnagu muuseas ulatati mulle asju, mille otstarbest ma midagi ei teadnud, ja siis jälgitud tähelepanelikult, kuidas ma nendega ümber käin.

Lõpuks nägin ma ülekuulajate nägudest, et nad on tohutult hämmastunud, ent usuvad mind, ja lõpuks tunnistasid ajaloo- ning psühholoogiaülem avalikult, et nad ei leidnud ei mu loos ega reaktsioonides mingeid küsitavusi, mistõttu mu jutustus pidi olema tõsi.

Nad viisid mu kohe suurülem Harti juurde. Ta oli „pokkerinäoga“ tüse mees. Ilmselt oleks ta polnud edukas poliitik isegi 20. sajandil.

Nad andsid talle põgusa kokkuvõtte mu jutustusest ja kandsid ette minu uurimise kohta. Tema ainus vastus sellele oli nõustuv noogutus. Siis pöördus ta minu poole.

„Mis tunne teil on?“ küsis ta. „Kas me paistame teile naljakad?“

„Veidi imelikud,“ tunnistasin ma. „Ent ma hakkan sellest pahvikslöödud tundest üle saama, ehkki ma mõistan, et mul on kohutavalt palju õppida.“

„Võib-olla saame ka teilt midagi õppida,“ ütles ta. „Nii et te võitlesite Esimeses maailmasõjas? Teate, meil on väga vähe säilinud üleskirjutusi sellesse sõtta puutuvate detailide, täpsete olude ja kasutatud taktikate kohta. Me unustasime Hani terrori ajal palju asju ja - olgu... Ma arvan, et teil võib olla palju ideid, mille kohta meie ründeülematel tasuks mõelda. Muide, nüüd kus te siin olete ega saa enam oma kodusajandisse naasta, kui nüüd otse küsida, siis mida te teha tahate? Te olete teretulnud meiega liituma. Või tahate te lihtsalt mõnda aega meil külas olla ja siis teiste gängide seas ringi liikuda? Võib-olla meeldib mõni teine teile rohkem. Ärge veel otsustage. Me märgime teid vahepeal vahetisena üles. Vaatame. Teie ja Bill Hearn peaksite hästi läbi saama. Ta on laagri nr. 34 ülem, kui ta parajasti ei tegutse ründe- või luureülemana. Tema laagris on vaba koht. Jääge tema juurde ja mõelge asjade üle järele nii pikalt kui tahate. Niipea kui olete otsusele jõudnud, andke mulle teada.“

Me kõik surusime käsi, sest see oli üks neist tavadest, mis polnud viiesaja aastaga välja surnud, ja ma asusin Hearni seltsis teele.

Bill oli riietatud rohelisse nagu kõik teisedki. Ta oli suur mees. See tähendab, et ta oli umbes mu enda pikkune, viis jalga ja üksteist tolli. See oli neil päevil kõvasti üle keskmise, sest näis, et rass oli viimase viie sajandi muutuste tuules kasvu kaotanud. Enamik naisi olid veidi lühemad kui viis jalga ja mehed ainult veidi pikemad.

Kahe järgneva nädala jooksul oli Bill hõivatud laagrikohustustega, nii et mul oli hea võimalus end kurssi viia kogukonna eluga. See polnud kerge, sest nii palju imesid tuli omaks võtta. Maalähedase eluviisi ja palavikulise tööstustegevuse veider kombinatsioon ei lakanud mind kunagi imestamast. Vähemalt minu jaoks tundus see veider. Sest minu kogemuste järgi tähendas tööstuse areng rahvarohkeid linnu, kortermaju, sillutatud tänavaid, sõidukite üleküllust, müra, pinges või loidude näoilmetega kiirustavaid inimesi, tohutuid ehitisi ja üleehitud üldkasutatavaid rajatisi.

Siinne ühiskond oli aga talupoeglikult lihtne, metsas elavad pered ja inimrühmad olid üksteisest näiliselt eraldatud, majapidamised asusid üksteisest veerand miili kaugusel või kaugemalgi. Rahvamassid puudusid täielikult, polnud muid transpordivahendeid peale „hüppajateks“ kutsutud vööde, mida kõik peaaegu kogu aeg kandsid ning mõne juhusliku rakettlaeva, mida kasutati vaid pikkade reiside jaoks. Samuti olid olemas maa-alused tehased ja vabrikud, mis meenutasid mulle rohkem laboratooriume ning masinaruume. Paljud neist olid kaevatud sama sügavale kui kaevandused ja möbleeritud, valgustatud ning mugavalt sisustatud. Õhuvaatluste-vastase maskeeringu osas oli siinne rahvas vilunud. Nad polnud varjatud ainult üle kogukonnakeskuse lendavate õhulaevade, vaid ka vaenlase eest, kes oleks võinud läbi ülemiste puuokste metsa prantsatada. Kõik laagrid või majapidamisehitised olid ebaregulaarse kuju ja värviga, sulandudes suurte puude sekka, mille vahele nad peitusid.

Wyomingide territooriumil oli 724 laagrit või elamut, mis asusid umbes 15-ruutmiilises piirkonnas. Täielik rahvaarv, arvestades nii mehi, naisi kui ka lapsi, gängiliikmeid ja „vahetisi“, oli 8688.

Ka tehased olid territooriumil laialt hajutatud. Koondumine kitsasse piirkonda polnud kusagil lubatud. Nii palju kui võimalik, olid nii pered kui üksikisikud paigutatud eluruumidesse tehaste või büroode läheduses, kus nad töötasid.

Kõik füüsiliselt terved inimesed töötasid kahenädalaste perioodidena vaheldumisi sõjalistel ülesannetel ja tööstuses, välja arvatud need, kes olid hõivatud majapidamistöödega. Töötingimused tehastes ja büroodes olid ideaalsed, mistõttu kõigil oli palju tervislikku tegevust vabas õhus. Samuti olid inimesed tugevad ja tegusad. Laiskust peeti vaat et kõige hullemat tüüpi antisotsiaalsuse ilminguks. Rasket tööd ja üldisi teeneid kogukonna hüvanguks autasustati eri moel - täiendavate privileegide, võimupositsioonidele edutamise ja mitmesuguste elu mugavamaks tegevate ning luksusesemetega.

Jõudehetkedel pakkus mulle suurt rõõmu istuda väljaspool elamut, kuhu olin majutatud koos Bill Hearni ja veel kümne mehega, ning jälgida juhuslikke möödujaid. Nood sööstsid rahulike, ent kiirete liigutustega metsarajal üles-alla, tõustes maapinnalt pikkade peaaegu horisontaalsete hüpetega, liikudes aeg-ajalt ühelt käepäraselt pea kohal asuvalt oksalt teisele ja liueldes taamal maale tagasi. Normaalne reisimiskiirus piisavalt sirgete metsaradadega kohtades oli umbes kakskümmend miili tunnis. Sellised asjad nagu autod ja rongid (millest mul olid mitte rohkem kui kuu aja vanused mälestused) tundusid võrreldes nonde vööde või „hüppajate“ poolt pakutud mugava reisimisviisiga kirjeldamatult tobedad ning mõttetud.

Bill soovitas mul minna mitmepäevasele matkale tehasest tehasesse, et võiksin näha ja õppida võimalikult palju. Kogu kogukonnale oli mu saabumisest teatatud ultroonilise raadiosaate Everywhere kaudu, mulle kui „vahetisele“ osaks langenud hinnang jõudis kogukonna igasse hoonesse ja raadiojaama ning tänu sellele võeti mind igal pool huviga ja abivalmilt vastu.

Külastasin tehaseid, kus ultroonilised võnkumised isoleeriti õhust ja muundati subelektroonilisele, elektroonilisele ning tuumatasandile, misjärel neist tehti kaht suurepärast sünteetilist elementi - ultronit ja inertronit. Omandasin pinnapealseid teadmisi kombineeritud keemilistest ja mehhaanilistest tegevustest, mille läbi toodeti eri tüüpi sünteetilist kangast. Vaatasin masinate tootmist, mida kasutati ehitusplatsidel eri tüüpi ehitusmaterjalide valmistamiseks. Ent eriti huvitasid mind sõjamoonatehased ja rakettlaevatsehhid.

Ultron on suure molekulaarse tihedusega ja suhteliselt elastne tahke aine, mis on seejuures sajaprotsendiliselt valgus-, elektri- ja soojusjuhtiv. Kuna valguskiired läbisid seda täielikult, oli see ka absoluutselt nähtamatu ja mittepeegelduv. Ka selle magnettundlikkus on peaaegu, ehkki mitte päris, 100 %. Seega on see normaaltingimustes väga raske, ent äärmiselt tundlik „tõukurite“ ehk antigravitatsiooniliste tõukekiirte suhtes, mida Hanid kasutavad oma tähelaevade „jalgadena“.

Inertron on teine suur triumf Ameerika ultronjõudude uuringutes ja katsetustes. See arendati välja vaid mõni aasta enne mu ärkamist mahajäetud kaevanduses. See on sünteetiline element, mis on üles ehitatud ultrooniliste võnkumiste keerulise heterodüünimise läbi „infratasakaalustatud“ subioonilistest esinemisvormidest. See on täiesti inertne kõigi ultroonilistest kõrgemate elektri ja magnetjõudude suhtes, s.t. subelektroonilise, elektroonilise, tuuma- ja molekulaarjõu suhtes. Selle tulemusel on tal hulk hämmastavaid ja väärtuslikke omadusi. Üks neist on kaalu täielik puudumine. Teine on soojuse täielik puudumine. Sellel pole mingit molekulaarset võnkumist. See peegeldab 100 % endani jõudvast soojusest ja valgusest. Katsudes ei tundu see muidugi külm, sest imeb käesoojuse endasse. See on tahke, väga tiheda molekulaarse struktuuriga hoolimata oma kaalutusest, väga tugev ja elastne. See on täiuslik kaitse lõhustuskiirte vastu.

Raketipüstolid on kuuli väljalaskmise mehhanismi poolest väga lihtsakoelised leiutised. Tegu on lihtsalt kergete torudega, mis on tagaosast suletud päästiku poolt käivitatava oraga padrunipõhja õhukese naha läbistamiseks. See naha läbitorkamine tekitab keemilise ja tuumareaktsiooni. Terve padrun väljub torust omaenda jõul ja väga väikese algkiirusega, mis peab olema vaid piisav laskmistäpsuse kindlustamiseks. Nii ei pea torud olema väga tugeva ülesehitusega. Kuuli lennukiirus suureneb tee peal. Kuul võib olla tavaline või lõhkekuul. See võib plahvatada sihtmärki tabades, kindlal ajahetkel või võib plahvatuse määrata nende mõlema kombinatsioon.

Enamasti rääkisime Billiga relvadest, sõjalistest taktikatest ja strateegiatest. Veidral kombel polnud tal aimugi turmtule võimalustest, ehkki „tulemüüri“ kohutav efekt selliste fugassmürskudega, mida need moodsad raketipüstolid kasutasid, oli mu jaoks ilmselge. Ent näib, et turmtule idee oli Esimesele maailmasõjale järgnenud õhusõdade, hiljem ameeriklaste poolt Hani õhulaevade vastaseks võitluseks maapinnalt välja arendatud veidrate geriljataktikate ja gängisõdade, mis, nagu ma olin kuulnud, olid veel paar põlvkonda tagasi peaaegu pidevalt kestnud, käigus kaotsi läinud.

„Ma olen mõelnud,“ ütles Bill ühel päeval, „kas me saaksime kasutada mingisugust turmtuld Pahavereliste vastu. Suurülem ütles mulle täna, et ta on rääkinud sel teemal teiste gängidega, ja et kõik on arvamusel, et Pahaverelised võiks üldse ära hävitada. Wilma Deeringi tapmiskatse ja nende ilmne soov gängide vahel paksu verd tekitada on ärritanud kõiki kogukondi Allegheny mägedest idas. Ülem ütleb, et kui me neid ründame, ei vaidle keegi vastu. Nüüd näita mulle jälle, kuidas sa seda Argonne’i metsas tegid. Arvan, et tingimused saavad olema enam-vähem samad.“

Kordasin selle koos temaga detailselt läbi ja me koostasime järk-järgult muudetud plaani, mis pidi paremini sobima meie võimsamate relvade ja „hüppajate“ kasutamisega.

„See saab lihtne olema!“ juubeldas Bill. „Homme liuglen ma alla ja räägin sellest ülemaga.“

Esimese kahe nädala jooksul, mis ma Wyomingide seas viibisin, nägime mina ja Wilma Deering teineteist päris palju. Muidugi tundsin ma tema suhtes mõnevõrra lähedasemat sõprust, eriti kui arvestada, et tegu oli esimese inimesega, keda ma oma pikast unest ärkamise järel nägin. Meid lähendas veel ka asjaolu, et ma ta elu päästsin, kuigi ma ei oleks saanud seda mitte teha, ning eriti veel minupoolne lugupidamine tema vastu, kuna oli minu jutustuse kergemalt omaks võtnud kui teised. Võisin hõlpsalt ette kujutada, kui uskumatu mu lugu tunduda võis.

Ka see, et ta minu vastu ebatavalist huvi tundis, oli loomulik. Esiteks olin ma ta isiklik avastus ja olin ta elu päästnud. Teiseks oli ta teadmishimulise ja mõtliku loomuga tüdruk. Minu lugudest ja kirjeldustes 20. sajandi kohta ei tüdinenud ta kunagi.

Teistele kogukonnaliikmetele näis meie sõprus igatahes mõnevõrra nalja tegevat. Näis, et Wilma oli tuntud külma suhtumise poolest meestesse, nii et teised tõlgendasid tema hoiakut minu suhtes valesti ja see tegi neile palju nalja. Wilma ja mina ignoreerisime seda igatahes nii palju kui võimalik.

HANI ÕHURÜNNAK

Wilma laagris oli tüdruk nimega Gerdi Mann, kellesse Bill Hearn oli lootusetult armunud, nii et me käisime neljakesi päris palju ringi. Gerdil oli teistest erinev välimus. Kui Wilmal olid samasugused tumepruunid juuksed ja pähklikarva silmad nagu teistel ta kogukonna liikmetel, siis Gerdil olid punased juuksed, sinised silmad ja väga ilus nahk. Ta on küll praeguseks juba mitmeid aastaid surnud, kuid mälestus temast on ere, kuna tema välimus meenutas teatud 20. sajandi naisi, kelletaolisi olin moodsate ameeriklaste seas harva kohanud. Olime ühel päeval neljakesi just selle teema üle arutlemas, kui ma omandasin oma esimese kogemuse Hani õhurünnakuga.

Me istusime kõrgel künkaserval ja vaatasime orule, kus metsa varjus kihas nähtamatu inimtegevus.

Teised kolm, kes olid kuulnud iirlastest vaid põgusalt kui rassist maakera teises otsas, mis, nagu nemadki, oli suutnud mässu käigus mongolite ülemvõimu vastu jääda ellu ohtlikku elu elavate põgenikena, kuulasid huviga mu teooriat, et Gerdi esivanemad mitmesaja aasta tagusest ajast pidid olema iirlased. Ma seletasin, et Gerdi oli iiri juurtega ja et tema perekonnanimi võis varem olla olnud McMann või MeMahan või veel iidsematel aegadel „mac Mathghamhain“. Neile pakkusid huvi ka mu oletused et „Gerdi“ oli sama nimi, mis „Gerty“ või „Gertrude“ 20. sajandil.

Keset meie vestlust ehmatas meid alarmrakett, mis paiskus põhja pool kõrgele õhku, mis tekitas pilvena triivivat punast suitsu. Sellele järgnesid teised raketid põhjataeva hajutatud punktides.

„Hani rünnak!“ hüüdis Bill hämmastunult. „Esimene seitsme aasta jooksul!“

„Võib-olla on mõni nende laev lihtsalt kursist kõrvale kaldunud,“ söandasin ma pakkuda.

„Ei,“ ütles Wilma mõningase ärritusega hääles. „Sel juhul oleksid need rohelised raketid. Punane tähendab vaid üht, Tony. Nad pühivad oma lõhustuskiirtega maast üle. Kas sa näed midagi, Bill?“

„Oleks parem kui me varju läheksime,“ ütles Gerdi närviliselt. „Oleme siin neljakesi pundis koos. Nad võivad olla kaheteist miili kõrgusel ja vaateväljast väljas, ent jälgida meid ikkagi prožektoriga.“

Bill uuris kiiresti oma pikksilmaga silmapiiri, ent ei märganud ilmselt midagi.

„Parem kui me hargneme,“ ütles ta lõpuks. „See on käsk, teate küll. Vaadake!“ Ta osutas orule.

Siin-seal vilksatasid puulatvade kohal väikesed inimkogud.

„See on halb,“ kommenteeris Wilma hüppajaid lugedes. „Vähemalt viitteist inimest on näha ja nad kõik stardivad ühest punktist. Kas nad tahavad meie asukohta reeta?“

Tavaline korraldus elanikele õhurünnaku puhul oli täielikult hajuda. Lõhustuskiirte teele ei tohtinud jääda ühtki inimrühma ega isegi kaht inimest koos. Põlvkondadepikkused kogemused olid tõestanud, et kui talitati nii ja kõik püsisid puude kaitsvas varjus, pidid Hanid isegi kogukonna väikese osa hävitamiseks käima lõhustuskiirtega jalg-jala haaval üle territooriumi paljudest miilidest.

Gerdi keeldus igatahes Billist lahkumast ja Wilma püsis samasuguse jonnakusega minu juures. Ta põhjendas oma teguviisi sellega, et mul puudusid kogemused sellistes olukordades käitumise kohta, unustades seejuures täiesti, et need puudusid ka tal endal - viimase õhurünnaku ajal oli ta olnud vaid 13-14-aastane.

Kuna ma ei suutnud teda lahkuma veenda, hüppasime me koos veerand miili paremale, kuna Bill ja Gerdi kadusid nõlvast alla puude vahele.

Tahtsime Wilmaga leida koha, kust võiksime hoida silma peal orul ja põhjataeval. Leidsime sellise peidukoha mäetipu lähedal, kus võisime jämedate okste kaitsvas varjus puutüvede vahelt orus toimuvast hea pildi saada.

Rohkem rakette välja ei lastud. Ainsaks nähtavaks tõendiks, et orus olid üldse kunagi inimesed viibinud, olid mõned sinitaevas triivivad ja hajuvad punased pilved.

Siis pigistas Wilma mu käsivart ja näitas käega millegi suunas. Nägin seda kaugel õhus, madalnähtavusvärvi katte tõttu paistis see kummitusdirižaablina.

„Seitsme tuhande jala kõrgusel,“ sosistas Wilma ja tõmbus mulle lähemale. „Vaata.“

Laev meenutas kujult 20. sajandi suuri dirižaableid, mida olin näinud, ent ilma rippuva juhtgondli, mootorite, propellerite, stabilisaatorite ja kõrgustüürideta. Kui selle kurjakuulutav kogu kiiresti lähenes, mõistsin, et see oli laiem ja mõnevõrra lamedam, kui olin oletanud.

Nüüd võisin näha laeva õhus hoidvaid tõukekiiri, mis meenutasid päevavalguses vaevunähtavaid prožektorikiiri (ent olid inimsilmale vaevunähtavad ka öösel). Olin oma instruktoritelt kuulnud, et tegelikult oli kaks kiirt. Nähtava kiire tekitasid laeva seadmed ja suunasid selle „kandjaimpulsside“ kiirena maapinnale. Tõeline tõukekiir, mis teatud mõttes esimest täiendas, oli tekitatud „kandja“ tegevusest ja kontsentreerus Maa massilt tagasi üles suundudes. See muutus järjestikku elektrooniliseks, nukleaarseks ja lõpuks molekulaarseks, vastavalt Maa massi ja „kandja“ vahemaale. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et laev püsis õhus ülespoole ülespoole sööstva õhusamba abil, mis meenutas purskkaevu töö läbi pidevalt alalhoitavat veekera.

Ründaja lähenes uskumatu kiirusega. Selle mõlemad kiired olid kallutatud terava nurga all ahtri suunas, nii et laev libises edasi kohutava inertsiga.

Laevast tulistati aeg-ajalt välja kaks lõhustuskiirt, ent seda hooti ja juhuslikult. Kuid iga kord, kui need kiired silmipimestavalt särades maapinnale langesid, sulasid mets, kivid ja maapind, millel need mänglesid, olematuks.

Kui ma vaatasin hiljem üle nende kiirte poolt maapinda jäetud armid, osutusid need umbes viie jala sügavusteks ja kolmekümne jala laiusteks ning paljastunud pinnasekihid olid laavalaadse tekstuuriga, ent kahvatu, küütleva ja roheka värvitooniga.

Igatahes ei kasutanud laev kiiri süstemaatiliselt enne oru keskpunkti kohale jõudmist, mis oli kogukonna kõigi ettevõtmiste südameks. Siis peatus see äkki, suunates tõukekiired kiiresti ettepoole ja tõmmates need järk-järgult tagasi vertikaalasendisse, nii et need hoidsid laeva liikumatuna hõljumas. Siis algas süstemaatiline hävitustöö.

Lõhustuskiired liikusid edasi-tagasi, kündes künkalt künkale paralleelseid vagusid. Me ahmisime hämmeldunult õhku, nähes, et need kündsid üha uuesti üle kohtade, kus me teadsime olevat laagrid ja tehased.

„See on õudne!“ oigas ta, hirmunud silmis peegeldumas küsimus. „Kuidas said nad asukohta nii täpselt teada, Tony? Kas sa nägid? Nad isegi ei kõhelnud. Nad jäid seisma ette kindlaksmääratud kohas... ja... ja see oli täpselt õige koht!“

Me ei rääkinud sellest, mis oleks saanud, kui kiired oleks meile suunatud. Teadsime seda niigi. Oleksime sekundi murdosa jooksul lõhustunud hajutatud elektroonilisteks võnkumisteks. Veidral kombel klammerdus see 25. sajandi iseseisev tüdruk kaitset otsides minu, suhteliselt primitiivse 20. sajandi mehe külge, kes ma olin mõttega sellest kohutavast võimalusest märksa vähem harjunud.

Teadsime, et paljud meie kaaslased on nende mõne hetke jooksul meie silme all täielikku olematusse pühitud. See kõik halvas meid vaimselt ja füüsiliselt, ehkki ma ei tea kui kauaks.

Igatahes ei saanud see kaua kesta, sest kiired polnud jõudnud orupinda künda rohkem kui umbes kolmkümmend 20-jalast vagu, kui ma sain enesekontrolli tagasi ja raputasin Wilmat karmilt, tuues temagi tardumusest välja.

„Kui kaugele see raketipüstol laseb, Wilma?“ nõudsin ma, tõmmates oma püstoli välja.

„Oleneb raketist, Tony. Sellesse saab laadida ka pikima lennuulatusega raketi, ent pikemast torust laseksid sa sellega täpsemalt. Aga miks? Selle laeva soomust sa raketi jõul läbistada ei suudaks, isegi kui rakett selleni ulatuks.“

Kobasin oma raketipaunas erutunult kohmerdades. Mul oli tekkinud idee, mida ma tahtsin järele proovida – nimetasin seda „plaaniks“, unustades, et Wilma ei saa minu iidsest slängist aru. Lõpuks valisin tema abiga välja suurima lennuulatusega plahvatava raketi paunas ja laadisin selle oma püstolisse.

„See ei jõua seitsme tuhande jala kaugusele, Tony,“ vaidles Wilma. Hoolimata sellest sihtisin ma ettevaatlikult. Mulle oli veel üks mõte pähe löönud. Mulle oli öeldud, et toetav tõukekiir muutus molekulaarseks tingimusel, mida kutsuti „viieks logaritmiliseks tasemeks“ (sellest allpool oli tegu lihtsalt elektroonilise „voolu“ või pulseerimisega „kandja“ allika ja Maa keskmise massi vahel).

Kui saaksin enne seda taset tulistada oma lõhkekuuli voolu kohas, kus see hakkas materiaalset ainet ülespoole kandma, kas ei tõuseks siis kuul koos õhusambaga, koguks kiirust ja tabaks laeva piisava löögijõuga, läbistamaks soomust? Igal juhul oli see proovimist väärt. Ka Wilma läks väga põnevile, kui ta mu plaanist aru sai.

Vaatasin palavikulisest ringi, otsides okstepundart, mille vastu püstolit toetada, sest pidin sihtima nii hoolikalt kui võimalik. Lõpuks leidsin relvale sobiva toe. Sihtisin kannatlikult laevamürakat meie peade kohal, suunates raketi selle tüürpoordi poole sellise nurga alt, mis pidi vähemalt minu arvestuste kohaselt jätma eespoolse tõukekiire raketi trajektoorile. Lõpuks nihkus sihik punkti, mida olin otsinud ja ma vajutasin õrnalt nupule.

Hetke jooksul me lihtsalt vahtisime hinge kinni hoides.

Äkki vajus laeva vöör allapoole, nagu hakkaks see õhus ümber nähtamatu telje tiirlema. Laev hakkas pendlina kõikuma. Wilma hakkas erutunult karjuma.

„Oh Tony, sa tabasid seda! Sa tabasid seda! Lase uuesti ja kukuta see alla!“

Meil oli kahe peale veel vaid üks ülikauge lennuulatusega rakett ja minu püstolisse sisestades pillasime selle suurest erutusest kolmel korral maha. Siis sundisin ma end puhtalt tahtejõuga rahu säilitama, kuna Wilma toppis kisendamise vältimiseks oma väikese rusika endale suhu, sihtisin veelkord ettevaatlikult ja tulistasin. Hetke jooksul oli Wilma haaranud lootusesädemest, et minupoolne avastus võib tuua lõpu Hanide valitsemisele.

Raketi nähtamatu lend näis kestvat igaviku.

Siis nägime me laeva kukkumas. See näis laisalt allapoole langevat, ent kukkus tegelikult kohutava kiirendusega õhus ringi pööreldes. Kontrolli alt väljunud lõhustuskiired tegid tohutuid metsikuid kaari ja lõikasid ühel korral sügava lõhe läbi metsa vähem kui kakssada jalga kohast, kus me seisime.

Mürtsatus, millega raske alus maad tabas, kajas küngastelt vastu – 18 000 või 20 000 tonni kiirendusega püstloodis kukkumisel seitsme tuhande jala kõrguselt. Purustatud metallimass mattus sümboolse kättemaksuna maapinda iseenda tekitatud suitseva ja poolsulanud laastatud ala keskel.

Pärast viimaste helide sumbumist valdas lagedat maastikku ängistav vaikus.

Kaugel nõlvast allpool hüppas üks juubeldav kogu puude varjust välja. Ning kaugel eemal veel üks ja veel üks.

Silmapilkselt läbistasid taevast signaalraketid. Üksteise järel muutusid väikesed punased pahvakud triivivateks pilvedeks.

„Hajuge! Hajuge!“ karjus Wilma. „Poole tunni jooksul on siin terve Hani laevastik Nu-Yokist ja teine Bah-Flost. Nad saavad sellest oma rekordograafide ja asukohamäärajate abil kohe teada. Nad lasevad õhku kogu oru ja maa miilide ulatuses. Gängile ei jäeta aega jõudu koguda. Vaata signaale. Me peame hüppama. Oh, ma olen su üle nii uhke!“

Suundusime üle mäeharja pikkade hüpetega ida suunas, Delaware’ide maakonna poole.

Aeg-ajalt pahvatasid signaalraketid taevasse. Enamik neist olid „punased hoiatused“, „hajumise“ signaalid. Ent Wilma mõistis teatud teist tüüpi rakettide põhjal, mille ta tuvastas Wyomingi rakettidena, et see, kes iganes korraldusi andis (me ei teadnud, kas Ülem on elus või mitte) oli andnud käsu lõplikuks põgenemiseks lõuna suunas ja nii muutsime me suunda.

Mõtlesin, et oli tohutult kahju, et kõik klanniliikmed polnud veel ultrofonidega varustatud, ent Wilma seletas mulle, et neid polnud jaotamise jaoks veel piisavalt palju toodetud, ehkki nende üldist laialijagamist oli peetud võimalikuks juba paari kuu jooksul.

Rändasime pikalt, püüdes orust võimalikult kaugele jõuda, kuni öö saabus.

Kui tihenev hämarus muutis hüppamise liiga ohtlikuks, otsisime me mugava koha puude all ja sõime ära osa oma kuivtoiduvarudest. See oli esimene kord, kui ma seda kraami maitsesin - kõrge toiteväärtusega sünteetiline aine, mida kutsuti „concentroks“ ja mis oli sellest hoolimata mõnevõrra mõru ning halva maitsega. Ent kuna piisas umbes suutäie söömisest, siis see ei lugenud.

Meil kummalgi polnud mantlit, nii et me ronisime läbinisti väsinute ja õnnelikena sooja saamiseks teineteise kaissu. Mäletan, et Wilma, ise kerra tõmbudes, tegi mingi unise märkuse meie ühteheitmise kohta, nagu olnuks see juba otsustatud ja mina olin üllatuslikult selle mõttega nõus, ehkki polnud temast vähemalt teadlikult varem nii mõelnud. Aga me mõlemad jäime kohe magama.

Ka hommikul ei leidnud me armuasjade jaoks eriti aega. Praktiline probleem, millega silmitsi seisime, oli liiga suur. Wilmale tundus, et Wyomingi plaan peab olema Susquanna territooriumile põgenemine, ent tal olid selle plaani tarkuse kohta omad kahtlused. Tänu oma vaimustusele Hani laeva allakukutamise üle ja äsjatärganud huvile mu võluva kaaslase, kes oli ühelt poolt palju rohkem tsiviliseeritud, kuid teisalt siiski primitiivsem kui ma ise, vastu olin unustanud kurjakuulutava fakti, et Hani laeva, mille olin hävitanud, meeskond pidi olema teadnud Wyomingi Tehaste täpset asukohta.

Wilma meelest pidi see tähendama, et kas Hanid olid arendanud välja meile tundmatud täiuslikumad instrumendid või olid Wyomingide või lähedalasuva gängi seas reeturid. Mõlema võimaluse puhul, väitis ta, järgneksid uued Hanid rünnakud ja kuna Susquannad olid hästi organiseeritud ning omasid tavalisest tootlikumaid tehaseid, võis oodata, et järgmine rünnak tabab neid.

Kuid igatahes pidime me teiste põgenikega võimalikult kiiresti ühendust võtma, nii et hoolimata eelmise päeva liigsest hüppamisest helladest lihastest jätkasime oma teekonda.

Me olime rännanud ainult paar tundi, kui nägime kümmekond miili eespool mitmevärvilist raketti.

„Hoia vasakule, Tony,“ ütles Wilma, „ja oota vilet.“

„Miks?“ küsisin ma.

„Kas nad pole sulle veel raketikoodi andnud?“ küsis ta vastu. „Seda roheline-kollane-purpurpunane tähendab - koonduda viis miili raketi asukohast itta. Sa tead, et koondumine raketi asukohta tooks kaasa lõhustuskiirerünnaku.“

Meil ei võtnud kaua määratud kogunemiskoha lähedusse jõudmiseks, ehkki me reisisime nüüd puude all, hüpates vaid aeg-ajalt ülemistele okstele kontrollimaks, kas taevast ei paista raketisuitsu. Ja varsti kuulsime me kauget vilet.

Umbes pooled gängiliikmed ootasid meid kohas, kus kõrgete puude oksad olid põimunud väikese oja kohal. Suurülematel ja ründeülematel olid gängijäänuste ümberkorraldamisega käed tööd täis.

Kandsime oma kohalejõudmisest suurülem Hartile koheselt ette. Ta vaikis, kuid tundis ilmselget huvi, kui meie lugu kuulis.

„Teie kaks püsige minu lähedal,“ ütles suurülem, lisades süngelt: „Ma lähen kohe tagasi orgu koos saja väljavalitud gängiliikmega ja mul on teid vaja.“

LÕKSU SEADMINE

Viieteist minuti pärast olime juba teel. Ohutusnõudeid oli kiiruse huvides teatud määral leevendatud ja hüpati üle metsade ning väljade, ent koondumine oli keelatud. Suurülem määras ühe künkanõlva kogunemiskohaks.

„Me peame riskima sellega, et meid nähakse, kuni me ei koondu,“ kuulutas ta, „seda kuni viie miili raadiuseni jõudmiseni kogunemiskohast. Pärast seda tahan, et kõik nähtamatuna püsiksid ja varjatult liiguksid. Ja hoidke oma ultrofonid lahti ning lülitatuna 10-4-7-6 peale.“

Saime Wilmaga varustuseülemalt lahinguvarustuse. See koosnesis pikaraualisest püssist, püstolist, inertronist tehtud laskemoonikastist, mis muutis kogu kandami vaid mõne untsi raskuseks ja lühikesest mõõgast. Kinnitasime selle varustuse rihmadega teineteise õlgadele, hüppevööde kohale. Lisaks sai igaüks meist ultrofoni ja kerge intertronteki, mis oli keeratud kuue tolli pikkuseks ja 2-3-tollise läbimõõduga silindriks. Tekiriie oli äärmiselt õhuke, ent inertronisegu koostises muutis selle küllaltki soojahoidvaks.

„Paistab, et läheb asjaks,“ märkis Wilma põlevate silmadega. (Ja siinkohal pean ma mainima kummalist asja. Sõna „asi“ 20. sajandi ameerika sõnavarast oli säilinud, ent ei tähendanud enam „tööstust“ ega „kauplemist“, sest sellistest asjadest kui täielikult kogukonna ettevõtmistest räägiti nüüd kui „tööst“ ja „kaubavahetusest“.

„Asi“ tähendas nüüd lihtsalt võitlemist ja oligi kõik.

„Kas te tõite kogu selle varustuse orust?“ küsisin varustuseülema käest.

„Ei,“ ütles ta. „Polnud aega midagi kokku koguda. Kogu selle kraami kauplesime me mõne tunni eest Susquannade käest. Olime koos ülemaga teel alla ja ta laskis mul asjad enneaegselt ära korraldada. Aga oleks parem kui te kaks liikuma hakkaksite. Ülem viipab teile praegu.“

Hart oli meid telefonide juurde kutsumas, kui me üles vaatasime. Niipea kui olime seda teinud, hüppas ta eemale, kutsudes meid käeviipega endale lähestikku järgnema.

Ta oli tugev mees ja sööstis piki selles kohas suhteliselt sirgelt voolava oja kaldaid pikkade, kiirete ning madalate hüpetega ülesvoolu. Siiski suutsime me Wilmaga pingutades talle järele jõuda.

Kuna me oma hüpped järk-järgult tema omadega sünkroniseerisime, visandas ta iga hüppega kaasnevate urahtuste saatel meile oma tegevusplaani.

„Me peame suure asjaga alustama – rh! - varem või hiljem,“ ütles ta. „Ja kui – rh! - Hanid on leidnud viisi meie asukohtade kindlakstegemiseks – rh! - on nüüd aeg alustada, ehkki Ülemate Nõukogu – rh! - on kavatsenud mõned aastad oodata, kuni piisavalt rakettlaevu on – rh! - ehitatud. Ent hoolimata kõigist ohvritest, mida see nõuab – rh! - ei saa me lubada neil ennast põgenemise pealt tabada -rh! Me seame kollastele saatanatele lõksu – rh! - orgu, kui nad tulevad oma vraki järele – rh! - ja kui nad ei tule, lähme rakettidega mõnede nende liinilaevade järele – rh! - Nu-Yoki, Glee-lani, Sikaga suunal. Me võime kasutada – rh! - seda su ideed tõuke – rh! - kiiri mööda üles tulistamise kohta. Tahan, et sa seda meile demonstreeriksid.“

Manitsedes meid veelkord endale lähestikku järgnema, kiirendas ta tempot ja me Wilmaga pidime temaga sammu pidamiseks ülimal määral pingutama. Vaid nõlvadest üles tõustes osutusid mu tugevamad lihased kaalukamaks tema suuremast vilumusest ja ma suutsin temaga sammu pidada, nagu see oli olnud ka Wilma puhul.

Magasime sel ööl oma inetronitekkide all mugavamalt ja olime koidu ajal juba teel, hüpates ettevaatlikult üle mäeharja, mis kõrgus oru kohal, kust olime Wilmaga lahkunud.

Ülem uuris oma ultroskoobiga taevast, kulutades selle ülesande jaoks kannatlikult umbes viisteist minutit, lülitas siis telefoni sisse, kontrollis ükshaaval kõigi alluvate olemasolu ja andis neile juhised.

Tema esimeseks korralduseks meile kõigile oli lülitada oma kõrva- ja rinnakettad alalisele režiimile.

Need ultrofonid erinesid täielikult sellest, mida oli kasutanud Wilma kaasluuraja päeval, mil ta bandiidigängi rünnakust päästsin. See oli tervikuna olnud mahutatud väiksesse kukrusse. Need, millega me nüüd olime varustatud, koosnesid kõrvaketaste paarist, milest kumbki kujutas endast eraldi iseseisvat vastuvõtuseadet. Kettad käisid väikestesse taskutesse kõrvade kohal riidest kiivrites, mida kandsime ja summutasid peaaegu kõik välised helid. Sarnaselt kõrvaketastele olid rinnakettad iseseisvad saatmisseaded, mis olid seotud rinnale mõni toll kaelast allpool ja mis käivitati häälepaelte abil läbi keha kudede. Nende seadete täielik tegevusraadius oli umbes kaheksateist miili. Vastuvõtja helikvaliteet oli märkimisväärselt hea ja täielikult vaba 20. sajandi raadiote staatilisest mürast, hääle tugevus oli aga otseses seoses rääkija kaugusega.

Ülema seade oli kolmekordistatud tugevusega, nii et ta käsud pidid lõikama vahele kõigile alluvate omavahelistele vestlustele, ehkki neidki peeti võimalikult vähe ja ainult kontakti säilitamise eesmärgil.

Imetlesin selle moodsa sõjalise sidepidamisviisi tõhusust võrreldes iidsete aegade kohmakate signaalvahenditega ning ka teisi 25. sajandi tõhusaid sõjapidamismeetodeid, mis erinesid 20. sajandi omadest nagu öö ja päev. Näiteks teadsid kaasaegsed ameeriklased väga vähe käsitsivõitlusest ja mõistagi ei teadnud nad midagi kaevikusõjast. Turmtulest ei olnud neil aimugi, kuigi nad omasid hävitava jõuga relvi. Ja ilmselt polnud kuni minu hiljutise mõttevälgatuseni tulnud keegi mõttele tulistada rakett tõukekiirde ning lasta kiirel endal heita see üles Hani õhulaeva elutähtsaima osani.

Hart paigutas oma alluvad kannatlikult õigetele positsioonidele, andes esmalt korraldused laagriülematele ja püsides siis ise vaikselt, kui nood võitlejaid ükshaaval positsioonidele määrasid.

Lõpuks oli helistatud sajale võitlejale oru ümbruses, künkanõlvadel ja –tippudes ning nad kõik paiknesid kohtades, kust avanes hea vaade Hani laeva vrakile. Ent niipalju kui ma näha võisin, polnud kogu positsioonidele paiknmisei jooksul keegi neist nähtavale ilmunud.

Ülem rääkis meile oma plaanist, mille kohaselt tema, mina ja Wilma pidime vrakki uurima. Kui Hani laevad peaksid taevasse ilmuma, pidanuks me hüppama künkanõlvade poole.

Soovitasin lasta tal oma alluvatel pikaraualised püssid valmis panna ja suunata kujuteldavale sõõrile vraki ümber. Sel ajal kui ta seda korraldas, hüppasime me kolmekesi alla Hani laevale, mängides märklauda, kuna ta käskis igal mehel eraldi relvad õigesse punkti sihtida ja sihituks jätta.

Samal ajal ronisime Wilmaga vrakki, ent ei leidnud suurt midagi. Praktiliselt kõik instrumendid ja masinad olid kokkupõrke käigus tundmatuseni deformeerunud või täielikult hävitatud laeva lõhustuskiirte poolt, mis olid pärast kokkupõrget moondunud vrakis oma tööd jätkanud.

Meeskonnaliikmete laibatükkide otsimine oli ebameeldiv ülesanne. Ent see tuli ära teha. Nagu ma tähele panin, erinesid Hanide riided täielikult ameeriklaste omadest, meenutades rohkem neid, millega olin oma varasemas elus harjunud. Need olid tehtud siidilaadsetest sünteetilistest kangastest, püksid olid põlvepikkused, avarad ja mugavad, särkidel puudusid käised.

Wilma seletas mulle, et Hanide kehad ei vajanud mingit kaitset, välja arvatud tõmbetuulte vastu, sest nende linnad olid täielikult suletud ja omasid suurepäraseid ventilatsiooni- ning küttesüsteeme. Mõistagi oli see nende õhulaevadel samuti korraldatud. Hanidel oli vastumeelsus otsese päikesekiirguse suhtes, sest nende valgustusseadmed eraldasid kindla koguse ultraviolettkiirgust, nii et loomulik päikesevalgus polnud vajalik nende tervise hoidmiseks ega tundunud neile meeldivana. Kuna Hanid ei tundnud inertroni saladust, ei kandnud ükski neist antigravitatsioonivööd. Ent hoolimata sellest, et nad pidid kogu aeg loomulikus raskusjõus elama, olid nad füüsiliselt ameeriklastest märksa vähem arenenud. Füüsilises mõttes elasid nad jõudeelu, igat tüüpi seadmed aitasid neil kõiki töid läbi viia ja iga paarist sammust pikema teekonna läbimiseks olid neil mugavad transpordivahendid.

Isegi selle väändunud laevavraki põhjal võisin ma näha, et istmed, toolid ja sohvad mängisid nende elus väga olulist rolli.

Ent ükski laip polnud ülekaaluline. Näis, et laibad kuuluvad tervetele, ent äärmiselt alaarenenud lihastega meestele. Wilma seletas mulle, et nad olid arendanud teadusliku näärmekontrolli ja mõistagi ka dietoloogia nii kõrgele tasemele, et päris paljud nende seast elasid saja-aastaseks, säilitades seejuures suurepärases olukorras arteriaalsed veresooned ning üldtervisliku seisundi.

Igatahes polnud mul aega uurida laeva ja selle sisu nii põhjalikult, kui oleksin soovinud. Aeg surus peale ja meie ülesandeks oli leida mõni vihje tapva täpsuse kohta, millega laeva meeskond oli avastanud Wyomingi Tehased.

Ülem oli vaevu lõpetanud ettevalmistused turmtulesõõriks, kui üks luurajatest põhjapoolsel künkanõlval teatas seitsme Hani õhulaeva lähenemisest, mis moodustasid õhus suure poolringi.

Hart hüppas künkanõlvale, käskides meil ultrofoni teel sama teha, ent me Wilmaga olime omavaheliseks vestluseks kiivrite näokatted üles tõstnud ja „rääkijad“ välja lülitanud ning ajaks, mil me avastasime, mis oli juhtunud, olid laevad juba näha. Nad olid meile lähenenud suure kiirusega.

„Hüpake!“ kuulsime me ülemat käskimas, „Deering põhja, Rogers itta!“

Ent Wilma vaatas mulle tähendusrikkalt otsa ja osutas kohta, kus laeva väändunud kaitseplaadid maapinnast välja turritasid ja varju pakkusid.

„Liiga hilja, ülem,“ ütles ta. „Nad näeksid meid. Pealegi arvan ma, et siin on midagi, millele me peaksime pilgu peale heitma. Tõenäoliselt on see nende magnetograaf.“

„Te kirjutate alla omaenda surmaotsusele,“ hoiatas Hart.

„Me riskime sellega,“ ütlesime Wilmaga üheaegselt.

„Ise teate,“ vastas ülem. „Rogers, võta praeguseks juhtimine üle. Poisid, kas te kõik tunnete ta hääle ära?“

Meie kõrvus kajas jaatav koor ja ma panin pea kiiresti tööle, kuna me tüdrukuga kükitasime väändunud metallimassi varju.

„Wilma, otsi see salvestis üles,“ ütlesin, teades, et paljast rääkimise faktist piisas kogu komando olukorraga kursis hoidmiseks. „Teie seal nõlvadel, hoidke oma püssid turmtulesõõrile sihituna ja olge valmis. Teie mäetippudel, kui palju teid seal on? Rääkigu kõigepealt need, kes on Bald Knobil, ja siis üksteise järel need, kes on Bald Knobist ida, põhja ja lääne pool.“

Mehed teatasid kordamööda oma nimed. Neid oli kakskümmend.

Määrasin nad nimede järgi erinevaid Hani laevu sihikul hoidma, loetledes viimaseid asukoha järgi taevas vasakult paremale.

„Sihtige oma raketid tõukekiirtele umbes kolmveerandi tee kaugusel maapinnast. Täpne sihtimine on tähtsam kui see, mis nurga alt seda täpselt teha. Hoidke neid kiiri pidevalt sihikul. Ärge tulistage enne minu korraldust. Deering leidis salvestise üles. Hanid pole meid ilmselt märganud või vähemalt arvavad nad, et oleme orus kahekesi, sest nad maanduvad ilma lõhustuskiiri aktiveerimata. Teie arvamused?“

Mu kõrvaketastes valitses vaid vaikus.

„Deering ja mina püsime siin, kuni nad maabuvad ning väljuvad. Jääge valvele ja olge valvsad.“

Suurim Hani laev maandus kiirelt ja vaevata. Kolm laeva lendasid lõuna poole luurelennule, tõustes kõrgemale. Ülejäänud hõljusid liikumatult umbes tuhande jala kõrgusel.

Läbi väikese plaatidevahelise prao vaadates nägime me tohutut laevamürakat maandumas meie planeeritud turmtulerõnga piirile. Uks kõlksatas mõne jala kõrgusel maapinnast lahti ja meeskonnaliikmed ilmusid ükshaaval nähtavale.

„WYOMINGI TAPATALGUD“

„Nad tulevad laevast välja,“ rääkisin vaikselt, hoides kätt suu kohal, sest kartsin, et nad kuulevad mind. „Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse-kaheksa-üheksa. Paistab, et see on kõik. Kes oskab öelda, kui palju mehi sellises laevas tavaliselt on?“

„Umbes kümme, kui pardal pole reisijaid,“ vastas üks minu meestest, ilmselt nõlval viibijate hulgast.

„Mis relvad neil on?“ küsisin ma.

„Ainult noad,“ tuli vastus. „Nad ei luba kunagi käsikiirgureid laeva võtta. Kardavad õnnetusi. Selle kohta on nad ametliku otsuse vastu võtnud.“

„Jätke nad siis meile,“ ütlesin ma, sest mul oli plaan tekkinud. „Teie nõlvadel, võtke laevad üleval. Turmtulesõõrist loobuda. Jagunege nende tõukekiirte sihtimisel. Kõik teie mäetippudel, sihtige lõunasse suundunud laevade tõukekiiri. Ärge tulistage enne korraldust.

Wilma, rooma vasakule poole kohani, kust sa saad otse laeva ukseni hüpata. Kõik need mehed jalutavad pundis ümber vraki. Kui nad on kaugemas otsas, annan ma sulle teada ja sa sööstad ühe hüppega läbi ukse. Ma tulen sinu järel. Võib-olla meid ei märgata. Valvurist sees saame me jagu, aga ära tulista. Me võime märkamatuks jääda nii sellele meeskonnale kui ka laevadele ülal. Nad ei näe üle selle vraki.“

See oli nii lihtne, et tundus uskumiseks liiga hea olevat. Laevast välja ilmunud Hanid kõndisid laisalt ümber vraki ja rääkisid kurguhäälel. Vraki uurimine pakkus neile suurt huvi, ent nad paistsid meie suhtes üsna pahaaimamatutena.

Lõpuks olid nad kaugemas otsas. Iga hetk olid nad ettevaatlikult vrakki sisenemas.

„Wilma, hüppa!“ peaaegu sosistasin ma käsu.

Wilma peidukoht ei asunud uksest Hani laeva küljest kaugemal kui viisteist jalga. Ta kükitas juba hüppevalmilt, jalad toetatud metalltala vastu. Võttes arvesse inertronvöö tõstejõu sööstis ta, pea ees, mürsuna läbi ukse. Järgnesin talle sekundi murdosa järel kohmakamalt, ent sugugi mitte väiksema kiirusega, lõin oma õla valusasti vastu ukseserva, põrkasin sellelt rikošetiga eemale ja liuglesin lõpuks vastu teadvusetut tüdrukut. Wilma oli ilmselt peaga vaheseina tabanud ja end uimaseks löönud.

Olime laevas veidi lärmi tekitanud. Korralikult valgustatud vahekäigust kostsid lohisevad sammud.

„Kas on mingit märki, et meid jälgitakse?“ küsisin meestelt nõlvadel.

„Mitte veel,“ kuulsin ülema vastust. „Laevad meie pea kohal ei liigu ikka. Ühtki kiirt pole valla päästetud. Mehed maapinnal on vrakiga hõivatud. Enamik neist on roomanud vrakki ja väljaspool nägemisulatust.“

„See on hea,“ ütlesin kiiresti. „Deering lõi oma pea ära. Meelemärkuseta. Vähemalt üks meeskonnaliige läheneb meile. Meid pole veel avastatud. Ma tegelen nendega. Oodake veel veidi, aga olge valmis.“

Ilmselt oli lähenev mees mu viimaseid sõnu kuulnud, sest ta peatus järsku.

Küürutasin liikumatult ruumi kaugemas servas. Ainult ühe vastase pärast ei kavatsenud ma mõõka välja tõmmata. Eeldasin, et ta on paras nõrguke ning otsustasin temast paljaste kätega jagu saada.

Mees, kelle müra vaibumine oli ilmselt maha rahustanud, kõndis ümber vaheseina - ma hüppasin.

Tabasin teda jalgadega kõhtu, misjärel ta teadvuse kaotas.

Jooksin mööda peakoridori, otsides piloodikabiini. See paistis laeva ninast ja oli hüljatud. Kuidas saanuks ma laeva juhtimisseadmed niimoodi ära lõhkuda, et teiste laevade salvestusseadmed mu tegevust ei jäädvustaks? Vahtisin tohutut juhtimisseadmete hulka. Ohtralt kange ja rattaid. Kabiini keskel, tugevalt laevapõranda külge kinnitatud kokkupandaval mitmeotstarbelisel alusel oli miski, mida ma pidasin tõukekiire-generaatoriks. Näidik sellel helendas ja seda ümbritsevast metallkastist kostis nõrka surinat. Aga mul polnud aega seda uurida.

Üle kõige kartsin, et laeval võivad olla mingid automaatseadmed, mille kaudu mind teistel laevadel kuulda võidakse. Katse juhtimisseadmeid ära lõhkuda olnuks liiga riskantne. Loobusin sellest mõttest ja taganesin vaikselt kabiinist. Pidin lootma, et rohkem meeskonnaliikmeid pardal polnud.

Jooksin tagasi sissepääsuga piirnevasse ruumi. Wilma lebas endiselt kohas, kuhu oli kukkunud. Kuulsin lähenevate Hanide hääli. Oli aeg tegutseda. Järgmised paar sekundit pidid selgeks tegema, kas õhus olevate laevade meeskonnad püüavad meid olematusse sulatada ja kas see neil ka õnnestub.

„Olete valmis, poisid?“ küsisin, roomasin positsioonile ukse vastas ja tõmbasin püstoli välja.

Jälle kostis jaatav koor.

„Siis tulistage „kolme“ juures neid tõukekiiri, kõiki neid - ja Jumala nimel, ärge mööda laske!“ Olin juba omaks võtmas üldkasutatavaid sõnu - „dis“ lõhustaja ja „rep“ tõukaja kohta. Ja ma hakkasin numbreid lugema.

Arvan, et mu „kolm“ kõlas veidi nõrgalt. Tean, et selle väljaütlemine nõudis kogu mu vaprust.

Piinava hetke jooksul ei juhtunud midagi, vaid laeva maismaaülesandeid täitvad meeskonnaliikmed lonkisid mu vaatevälja.

Siis pöörasid nad ehmunult pilgud üles. See, mida iganes nad taevas nägid, tarretas nad hetkeks õudusest paigale.

Üks neist viskas mind noaga. See kriimustas mu põske. Siis tormasid paar Hani ukseava poole. Ülejäänud järgnesid. Ent ma avasin oma püstolist lähitule, vajutades nuppu nii kiiresti kui võimalik ja sihtides nende jalgu kindlustamaks, et mu plahvatavad raketid tabavad sihtmärki ja teevad oma töö.

Raketiplahvatused olid kurdistavad. Koht, kus Hanid seisid, mattus pimestavasse lõõska. Siis polnud seal enam midagi peale nende tükkideksrebitud ja moonutatud laipade. Nad olid olnud suhteliselt lähestikku ja ma olin neid kõiki tabanud.

Jooksin ukseni, oodates, et lõhustuskiired mind iga hetk igavikku pühivad.

Nägin, et üks laev oli umbes kaheksandiku miili kaugusel alla kukkunud. Otse minu ette tekkis lõhustuskiir, väreles veidi kõhklevalt ja hakkas siis pühkima otse laeva poole, milles seisin. Ent kiir ei jõudnud selleni. Sama kiiresti, kui oleks lamp välja lülitatud, sööstis kiir ühele poole ja hetk hiljem tabas veel üks hiiglaslik vrakk maad. Vaatasin välja ja astusin siis laevast maapinnale.

Ainsad õhkujäänud Hani laevad olid kaks lõunasse suundunud luurelaeva, mis rippusid vertikaalselt õhus ja langesid aeglaselt allapoole. Kaks ülejäänut pidid olema alla kukkunud sel ajal, kui olin omaenda rakettide plahvatustest kurdistatud.

Keegi tabas ühe allesjäänud laeva teist tõukekiirt ja see kukkus teispool mäetippu mu vaateväljast väljapoole. Teine triivis kaugemal eemal diagonaalselt allapoole, lõhustuskiir tigedalt maapinnal mänglemas.

Karjusin tohutust rõõmust ja kergendusest.

„Ülem, võtke juhtimine uuesti üle!“ röökisin ma.

Mu kõrvus kajasid ta korraldused, kui ta saatis hüppajaid langevat laeva jälitama, ent ma ei pööranud neile tähelepanu. Hüppasin tagasi Hani laeva ruumi ja põlvitasin oma Wilma kõrvale. Mõtlesin, et ta pehmendustega kiiver oli löögi jõudu kõvasti vähendanud, muidu oleks ta kolp mõranenud.

„Oh, mu pea!“ oigas ta teadvusele tulles, kui ta õrnalt kätele tõstsin ja temaga laevast välja kõndisin. „Me võitsime, kallis, eks ju?“

„See on enam kui kindel,“ rahustasin teda. „Kõik peale ühe on alla kukkunud ja see üks triivib langedes lõuna poole. See, kus me olime, langes vigastamatult meie kätte. Kui me pardale jõudsime, oli seal vaid üks meeskonnaliige.“

Vähem kui tund aega hiljem käskis suurülem oma alluvatel lülitada ultrofonid 3-20-3 peale, et kuulata Hani luureteenistuse Nu-Yokis tõlgitud raadioteavitust Susquanna jaamast. See oli ühtlasi avaliku hoiatuse ja uudise vormis:

„Siin Avaliku Julgeoleku Teenistus, Nu-Yok. Edastame hoiatuse eralaevade navigaatoritele ja uudise avalikes huvides. Seitsmest laevast koosnev eskaader, mis lahkus täna hommikul Ny-Yokist, et uurida GK-984 hiljutist hävimist Wyomingi orus, on hävitatud rea samasuguste müstiliste plahvatuste poolt, mis purustasid GK-984.

Seitsmest laevast viie telefonid, ekraanid ja kõik teised signaalseadmed lõpetasid äkitselt töö umbes samal hetkel, umbes kell 7:4:9.“ (Vastavalt Hani ajaarvamisele 7 ja 41/100 pärast südaööd.) “Pärast tõsiseid häireid lakkasid asukohamäärajad töötamast. Wyomingi orule kohandatud elektroaktiivsuse registreerijad tööle ei hakanud.

AJT-l pole ühtki vihjet, milline katastroof eskaadrit tabas, välja arvatud kindlad tõendid sarnase plahvatusliku fenomeni kohta nagu GK-984 puhul. GK-984 kukkus hiljuti alla, sooritades orule kiirterünnakuid, mille eesmärgiks oli suguharuliikmete tehaste ja laagrite süstemaatiline hävitamine. Teenistus on jõudnud ilmselgele järeldusele, et suguharuliikmed on leiutanud uue ja seni kindlakstegemata õhulaevade ründamise tehnika ning on soovitanud Taevassündinul anda Navigatsiooniluure osakonnale kohesed ja piiramatud volitused selle tehnika uurimiseks ning kaitsemeetmete väljaarendamiseks.

Samal ajal soovitab Teenistus tungivalt eranavigaatoritel seda piirkonda vältida ja püsida võimalikult lähedal ametlikele linnadevahelistele õhuteedele, kus nüüd patrullib kogu oma jõududega Sõjateenistus, korraldades teedealustele aladele kiirerünnakuid kümne miili laiuses. Sõjateenistuse teatel ei kavanda nad praegu suguharuliikmetele vasturünnakuid.

Sõjateenistus ja Navigatsiooniluure osakond on arvamusel, et kui katastroofi põhjus ei selgu lähiajal, on avalikud huvid paremini kaitstud selle teadusliku uurimise kui vasturünnakukatse läbi. Samuti kaasneks sellise tegutsemisega väiksem inimohvrite arv, sest vasturünnak võib tuua kaasa kõigi selles osalevate laevade hävitamise. Seega jätkab sõjavägi kuni uute tõendusmaterjalide väljailmumise või Taevassündinu vastupidiste käskudeni kaitsepoliitikat.

Lo-Tani mitteametlikust teadaandest võib järeldada, et Taevanõukogu on asunud küsimust arutama.

Navigatsiooniluure Teenistuse loal edastame järgneva kokkuvõtte nende põhjalike uuringute tulemustest:

Eskaader jõudis kohani Wyomingi oru kohal, kus kõigi järelduste kohaselt pidi olema GK-984 vrakk. Sellele järeldusele viis laeva asukohamääraja viimane salvestis enne allakukkumist. Seal registreerisid kõigi laevade alumised prožektoskoobireleed GK-984 vraki. Vraki ja orupõhja teleprožektoskoobivaatlused ei näidanud ühtki tõendit suguharuliikmete sealviibimise kohta. Ei laevadel ega alalistes asukohtades paiknevad registreerijad näidanud ühtki muud märki elektroaktiivsuse kohta kui eskaadrilt endalt pärinev. Baasi eskaadrikomandöri käsul suundusid LD-218, LK-745 ja LG25 lõunasuunalisele luurelennule 8000 jala kõrgusel. GK-43, GK-981 ja GK-220 jäid 2500 jala kõrgusele õhku, GK-18 aga maandus, et teaduskomitee liikmed saaksid vrakki isiklikult uurida. Uurimissalk väljus laevast, vaid üks mees jäi piloodikabiini. Ta seadis kõik prožektoskoobid peale RB43,“ (see tähendas kolmandat prožektoskoopi vöörist, parem alumisest tekist) „universaalsele fookusele, RB43-ga aga jälgis ta maismaaülesandeid täitva rühma liikmeid, kes ümber vraki kõndisid.

Esimene baasis asuvate instrumentide poolt registreeritud ebanormaalne fenomen edastati automaatselt GK-18 prožektoskoobi RB-4 poolt. See sisaldas kaht silindritaolise kujuga rohelist raketti, mis sööstsid vrakist laeva maandumissektsiooni, samal ajal kui uurimisrühm oli vaateväljast kadunud. Selliselt lähidistantsilt polnud nad täpselt identifitseeritavad, seda tänu universaalsele fookusele, millele prožektoskoop oli seatud. GK-18 baasikapten andis mehele piloodikabiinis kohe korralduse asja uurima minna ja nägi teda vastavalt käsule kabiinist väljumas. Hetk hiljem jõudsid piloodikabiini elektrofonini segased helid, mida võisid tekitada raskelt mahakukkuv mees, piloodikabiinile lähenevad sammud, kabiini sisenev ja sealt kiiresti lahkuv kogu. Baasikapten usub praeguseks, et tegu polnud piloodikabiini jäänud meeskonnaliikmega ja fotosalvestised kinnitavad ta arvamust. Enne kui baasikapten temaga rääkida jõudis, lahkus ta kabiinist, samuti ei järgnenud mingit vastust häiresignaalile, millel kapten laskis terves laevas plinkida.

Siinkohal näitas laeva prožektoskoop RB-3, mis oli nüüdseks väljunud fookusekontrolli alt, ähmast pilti laeva poole tagasi kõndivatest maismaaülesandeid täitnud meeskonnaliikmetest. RB-4 näitas seda selgemalt. Siis näitasid mõlemat instrumendid hulka pimestavaid plahvatusi ja elektrofonireleed registreerisid kohutavaid põrutusi, laeva elektroonilised seadmed ja prožektoskoobiseadmed lakkasid töötamast.

Raportid teiste laevade baasivaatlejatelt ja –komandöridelt, mida toetavad fotosalvestised, näitavad, et plahvatused leidsid aset keset maismaaülesandeid täitnud meeskonnaliikmeid, kui nad, ilmselt pahaaimamatult, laeva poole naasid. Teadaolevalt järgnesid kiirelt üksteisele kohutavad plahvatused kolme õhushõljuva laeva pardal ja ümbruses, nende tõukekiiregeneraatorite lähedal, misjärel neilt laevadelt ei saabunud enam ühtki signaali.

Kolmest lõunasse luurele suundunud laevast tabas LD-248 täpselt samasugune saatus. Selle salvestised lisavad meie teadmistele katastroofist vähe. Ent LK-745 ja LG-25-ga olid lood teised.

LK-745 releeinstrumendid näitasid, et plahvatused hävitasid selle tagumise tõukekiiregeneraatori ja laev rippus, ahter allpool, mõnda aega pendlina kiikudes õhus. Eespoolsed ekraanid ja indikaatorid ei lakanud töötamast, ent nende salvestised on kaootilised, kui jätta välja üks prožektoskoobifoto, millelt on näha kausikujuline orupõhi ja allakukkuv GK-981, ent ei ühtki nähtavat tõendit suguharuliikmete kohta. Ka piloodikabiini ekraanisalvestis on kaootiline pilt tagaseina vastu mürtsatavatest ja kukkuvatest meeskonnaliikmetest. Siis plahvatas esimene tõukekiiregeneraator ja kõik signaalid kustusid.

LG-25 saatus oli mõnevõrra sarnane, ainult et see laev rippus, vöör allpool ja triivis tuules lõuna poole, langedes aeglaselt kontrolli alt väljunult maapinna suunas.

Laeva piloodikabiin oli purustatud, mistõttu polnud loota suulist raportit selle lahingukaptenilt. Tagumiste siseekraanide salvestis näitab meeskonnaliikmeid ronimas tagumise tõukekiiregeneraatori poole eesmärgiga see käsitsi kontrolli alla võtta ja tõstejõudu suurendada. Laiades kaartes edasi-tagasi kõikuvad prožektoskoobireleed salvestised vähe väärtuslikku, välja arvatud oma kõikumiste lõpus. Üks neist, mis kuulus masinale, mis oli juhtumisi seatud teleskoopilisse fookusesse, näitab mitmeid väga väärtuslikke pilte kõigi teiste laevade kukkumisest. Kõigi tagaosa prožektoskoopide salvestised lubavad detailselt rekonstrueerida laeva pendeldamise ja väänlemise õhus ning vajumise maa poole. Ent ükski neist piltidest, kus on jäädvustatud metsad laevast allpool, ei anna vähimatki vihjet suguharuliikmete sealviibimisele. Viimane plahvatus viis selle laeva täielikult rivist välja 1000 jala kõrgusel ja punktis orukeskmest nelja miili kaugusel kagus.“

Sõnumi lõpus korrati hoiatust lenduritele oru vältimise kohta.

USKUMATU REETMINE

Pärast selle aruande kättesaamist ja jätkuva toetuse kinnitusi naabergängide suurülematelt otsustas Hart Wyomingi oru kogukonna taasrajada.

Territooriumi ettevaatlik uurimine näitas, et esimene Hani laev oli „kiiritanud“ ainult põhjapoolseid maalappe ja nõlvu.

Sünteetilise kanga tehas oli osaliselt minema pühitud, kuigi alumiste korrusteni maa all polnud lõhustuskiired jõudnud. Kaitsev puudevari selle kohal oli igatahes hävitatud, nii et tehas otsustati maha jätta, viies sealt enne ära kõik kasutuskõlblikud masinad ja tootmisviisidele viitavad tõendusmaterjalid, mis pakkunuks huvi Hani teadlastele, pidanuks nad tulevikus orgu naasma.

Laskemoona- ja rakettlaevatehased, mis olid rünnaku ajal olnud just tööd alustamas, olid jäänud puutumata, nagu ka teised tähtsad tehased.

Hart tõi Swquanna Tehastest kohale suur-nukiülema ja koostas plaani uute laagrikohtade rajamiseks, hajutades need kaugemale lõunasse ning vältides Hani kiirte poolt kõrvetatud alasid ja nende laevavrakkide vahetut lähedust.

Sellel perioodil jälgiti pingsalt Hanide sõnumeid, kuna esimesena oli tööle pandud telefonitehas. Kui sai selgeks, et Hanid ei kavanda lähiajal kättemaksurünnakuid, kutsuti kõik kogukonnaliikmed koju tagasi ja normaalne elu jätkus.

Olime Wilmaga päev pärast laevade hävitamist abiellunud ja veetnud selle vahepealse perioodi kõrgmägedes telkides rõõmsaid mesinädalaid veetes. Naastes oli meil mõistagi juba omaenda laager. Meid määrati laagrisse nr. 1017. Ja nagu võis arvatagi, saime me tükk aega lõõpida teemal, kumb meist kahest siis ikkagi laagriülem oli. Suurülema ja muidugi ka suur-nukiülema protokollides seisis see tiitel minu nime järel, ent Wilma rõhutas nagu muuseas oma vankumatut arvamust, et see ei tähenda midagi-ja soovi korral õnnestus tal mind selles ka enamasti veenda.

Olin nüüd täieõiguslik gängiliige, sest olin otsustanud uue kodu otsingutest mujal loobuda, hoolimata sellest, et oleksin väga tahtnud tutvuda 25. sajandi eluga maa teistes osades.

Wyomingidel oli kõrge moraal ja suurülem Harti valitsuse all oli nende käsi palju aastaid hästi käinud. Ent nagu ma avastasin, olid paljud gängid halvasti organiseeritud, neis puudus kõvakäeline juhtimine ja need kubisesid gängiliikmete-vahelistest intriigidest. Lõppkokkuvõttes jõudsin ma järeldusele, et on targem püsida rühmas, mis on juba oma sõbralikku suhtumist minusse tõestanud ja kus mul paistsid olevat võimalused edasijõudmiseks. Kaasaegsetes ühiskondlik-majanduslikes oludes oli isiklik vabadus, millega olin 20. sajandil harjunud, võimatu. Ma oleksin igas inimliku suhte faasis olnud sama tähtsusetu kui 20. sajandi poliitik, kes ei kuulu ühegisse parteisse.

Mulle näis, et kogu see kaasaegne elu oli korraldatud viisil, mida ma oma iidsest vaatenurgast nimetasin „poliitiliseks“. Ja seoses sellega tegi mulle palju nalja, kui universaalseks oli muutunud sõna „ülem“ kasutamine. Ülema suhetes alluvatega oli sama vähe formaalsust, nagu 20. sajandi poliitbosside puhul, sama kehtis alluvate sügava austuse ja nende huvide eest seismise kohta ülema poolt. Ta oli üheaegselt autokraat ja sõltuv alluvate hinnangust tema tegevusele, mis aitas tal oma autokraatiat säilitada.

Aseülem, kes ei suutnud oma alluvate lojaalsust tagada, kõrvaldati kiiresti võimult nende endi või oma ülemuste poolt, nagu iidne 20. sajandi partei valimisringkonna juht, kes kaotas kontrolli oma häälte üle.

20. sajandi ühiskondlikku korraldust arvestades, poleks selline süsteem toona minu meelest saanud eksisteerida mujal kui vaid poliitikas. Mõte, mis saanuks siis, kui Esimeses maailmasõjas oleks USA õhujõude juhitud sarnase süsteemi järgi range sõjalise distsipliini ja üksikisiku taandamise asemel tasalülitatud hammasrattaks masinavärgis, tekitas minus külmavärinaid.

Ent tänu rahva sajanditepikkusele kannatusele Hanide käte läbi, oli välja arenenud ennastohverdav ja ühishuvisid oluliseks pidav mõttelaad, mis muutis selle süsteemi rakendatavaks ja tõhusaks kõigis inimestevahelistes koostöö vormides.

Suhtun sellesse kõigesse siiski veidi ketserlikult. Minu kaaslased suhtuvad mu mõtetesse sel teemal samasuguse õudusega, nagu paljud auväärsed 20. sajandi inimesed suhtusid mistahes ketserlikku vihjesse, et Esimeses Põhiseaduses kirjeldatud riigivalitsemisviis ei sobinud 20. sajandi tingimustesse enam nii hästi kui 19. sajandi alguse omadesse.

Hilisematel aastatel täheldasin, et rahva moraal oli teatud määral nõrgenenud, sest Hanid olid lõpuks hävitatud koos kõigi nende tehastega ja ameeriklased olid välja arendanud uue luksusliku majanduse. Olen näinud ahnuse ja egoismi taastärkamise märke. Igavene ringkäik näib jätkuvat. Kardan, et rikkused taaskoonduvad aeglaselt, ent kindlalt eraisikute kätte, arenevad jäigad ühiskondlikud reeglid, neile järgnevad korruptsioon ja allakäik ning lõpuks lõpetab mõni kataklüsmiline sündmus selle ajastu ja juhatab sisse uue.

Igatahes kaldub see teema kõrvale mu loost, mis on ikkagi meie ammustest lahingutest Hanide vastu ja mitte meie kaasaegsematest enesekontrolli-probleemidest.

Meie võit seitsme Hani laeva üle oli kogu maa põlema sütitanud. Saladus oli ettevaatlikult teistele gängidele edasi antud ja kogu maa oli ühest servast teiseni kihevil. Laskemoonatehastes töötati palavikuliselt ja juhuslike Hani laevade küttimisest sai põnev sport. Tulemused olid meie põlisvaenlaste jaoks katastroofilised.

Vaikse ookeani rannikult tuli teade suure 75 000-tonnise kandevõimega ookeaniülesel liinil opereerinud liinilaeva allakukutamisest. Laev oli rünnaku hetkel olnud pilvede kohal ja maapinnalt polnud seda võimalik näha. Tosin sacramentolast olid näinud selle tõukekiirte häguseid piirjooni otsesuunal enda poole liikumas, videvikus olid need meenutanud taevassekerkivaid kummituslikke sambaid. Raketi tulistamine kiirde polnud neilt palju vaeva nõudnud, ehkki selle tabamine valmistanuks neile raskusi, kui kiir liikunuks nende poole täisnurga all. Nad tabasid üht tõukekiirt. Teine polnud laeva õhushoidmiseks piisavalt tugev. Laev hõljus, nina ees, maapinnale ja kuna see oli relvitu ning soomustamata, ei valmistanud neile raskusi selle tükkidekslaskmine ning meeskonna ja reisijate kallal massimõrva sooritamine. Mulle tundus see barbaarne, kuid samas ei olnud mina kannatanud sajanditepikkuse karmi tagakiusamise all.

Jersey Randadelt saime sõnumi Nu-Yok-A-lan-a liinilaeva hävitamisest. Oma liivakarva riietuses praktiliselt nähtamatud ja piki rannajoont poolenisti liiva maetud liivasnaiperid ootasid päevade kaupa, riskides lõhustuskiirte rünnakuga ja tabades lõpuks neli laeva ühe nädala jooksul. Hanid lõpetasid sellel marsruudil liinilendude korraldamise ega saatnud Randadele karistussalkasid. Viimane asjaolu näitas, kui kõvasti oli meie edu neid vapustanud.

Mõni nädal hiljem kutsus suurülem Hart mind enda juurde.

„Tony,“ ütles ta, „tahtsin sinuga kahest asjast rääkida. Üks neist kahest puudutab asja, mis peaks minumeelest lähipäev üldkasutusse minema. Ilma suuremate rakettide kasutamiseta ei saa ma enam rohkem Hanide laevu tõukekiiri tulistades alla tuua. Nad käituvad meiega nüüd targemalt. Nad paigaldavad oma laevade keredesse tõukekiiremasinate alla ülipaksud soomused. Erielaste rühm tulistas täna hommikul Bah-Flo lähedal üht laeva, saavutamata seejuures vähimatki edu. Plahvatused raputasid laeva, ei läbistanud seda. Nii palju kui me nende ettekannete põhjal teame, on nad oma laboratooriumides arendanud välja uue ülisuure tõmbetugevuse ja elastsusega sulami, mille tõukekiired hoolimata neist omadustest sõelana läbistavad. Meie raportid näitavad, et erielaste raketid põrkasid laevalt kahju tegemata eemale. Enamik rühmaliikmetest hukkusid järgnenud lõhustuskiirerünnaku käigus.

See tähendab, et asjad lähevad kõigi gängide jaoks lähiajal tõsiseks. Suurülemad pidasid just ultrofonide teel maha rahvuskogu koosoleku. Otsustati, et Ameerika peab organiseeruma rahvuslikul pinnal. Esimeseks sammuks on tsoonideks jaguneva liidu loomine. Mind tehti Kesk-Atlandiäärse Tsooni Superülemaks.

Praegu oleme me omadega sees. Hanid alustavad kindlasti karistusretki ja me peame nad oma laagritest ning tehastest eemal hoidma. Olen mõelnud alalise maaväe loomisele, umbes nagu need 20. sajandi regulaararmeed, millest sa mulle rääkisid. Sellel peaks olema kaks eesmärki: sõjategevuse viimine Hanidele võimalikult lähedale ja peibutisena toimimine, hoidmaks nende tähelepanu eemal meie tehastest. Selle juures on mul su abi vaja.

Teine asi, millest ma tahtsin sulle rääkida, on järgmine: nii hämmastavalt ja võimatult kui see ka ei kõla, on kusagil meie seas inimrühm või võib-olla terve gäng, mis on meid Hanidele reetnud. Tegu võib-olla Pahavereliste või mõne Hanide linna lähedal elava gängiga. Tead küll, sada viiskümmend aastat tagasi segasid mõnede noist inimestest esivanemad oma verd Hanide omaga, teenides neid vahel ka orjadena. See oli enne seda, kui nad kogu oma teenindusotstarbelise masinavärgi täiuslikkuseni arendasid.

Üks selline gäng, keda kutsutakse nagradeks, on põhja pool Bah-Flo lähedal ja teine pineydena tuntud gäng on Kesk-Jerseys. Teadmisi on neil vähevõitu. Neil ei saaks olla infot, mida Hanidega jagada, ega oleks nad ka suutelised seda edasi andma. Nad on täielikud metslased.“

„Mis tõendeid meil täpselt selle kohta, et keegi Hanidele infot edastab, on?“ küsisin ma.

„Olgu,“ vastas ta, „kõigepealt toimus meie vastu rünnak. Selle esimese Hani laeva meeskond teadis täpselt meie tehaste asukohta. Sa ju mäletad, et see hõljus täpselt kohale oru kohal ja alustas süstemaatilisi kiirerünnakuid. Järgmiseks, on päris ilmne, et Hanid on teada saanud, et me püüame kinni nende elektrofonilaineid, sest nad on läinud tagasi oma vana, ent ülitäpse juhtaparatuuri-süsteemi peale. Ent me oleme viimase nädala jooksul neid ikkagi püüdnud, paigaldades piki „teearme“ automaatseid kordusesituse-seadmeid. „Teearmideks“ kutsume me neid maaribasid Hanide regulaarsete laevaliinide all, mida nad ettevaatusabinõuna sageli kiirtega kõrvetavad, ennetamaks lehestiku kasvu, mis võiks meie võitlejaid varjata. Ent nad on neid teesid viimasel ajal nii intensiivselt „kiiritanud“, et näib, et ka see strateegia on neile tuttav. Ja lisaks on nad hakanud koodi kasutama. Viimaseks, oleme kinni püüdnud kolm nende sõnumit, mille sisuks on nende mõnevõrra närviline vaidlus meie „müstilise“ ultrofoni olemasolu üle.“

„Aga nad ei tea siiani midagi ultroonilise aktiivsuse iseloomust ja kontrollimisest?“ küsisin ma.

„Ei,“ ütles suurülem mõtlikult, „paistab, et neil pole selle kohta vähimatki infot.“

„Siis on päris selge,“ söandasin ma kindlalt väita, „et kes iganes neile infot edastab, teeb seda jupihaaval. See näib rohkem juhusliku infoga kauplemisena kui pideva Hanide heaks spioneerimisena. Võimalik, et nad hoiavad võimalikult palju infot tulevaste tehingute jaoks.“

„Jah,“ vastas Hart, „ja Hanide-poolseks vastukaubaks pole informatsioon, vaid mingid kaubad või privileegid. Saame selle kohta teada, kui need kaubad üles leiame. Arvan, et pean reisi ette võtma ja kohtuma isiklikult suurülematega.“

Pildi autoriks Dean Kotz deankotz.deviantart.com

HANI LINN

See vestlus pani mind mõtlema. Kogu Hanide-vaheline elektrofooniline kommunikatsioon oli olnud ameeriklastele päris palju aastaid vabalt jälgitav ja Hanid olid selle äsja avastanud. Sajandeid polnud nad meis mingit ohtu näinud. Selge see, et neil polnud kunagi pähegi tulnud oma arhiive salastada. Kusagil Nu-Yokis, Bah-Flos või Lo-Tanis endas pidid dokumendid reeturliku tehingu kohta olema rohkem või vähem avalikult kättesaadavad. Kui me ainult need kätte saaksime! Mõtlesin, kas seda saaks teha rünnakuga õhust.

David Hearn ja mina arutasime seda meie Hani-asjade ülema ning tema ekspertidega. Järgnes päevi kestnud uurimistöö, mille käigus uuriti läbi ja analüüsiti kõiki Hanide side salvestisi viimase kümne aasta jooksul. Lõpuks korjasid nad korjasid nad kogu infost välja kõvasti detaile ja panid neist kokku selge pildi Hanide suurest keskarhiivist Nu-Yokis, kus hoiti ametlike dokumentide lõputuid lademeid pidevalt kättesaadavatena koheseks prožektoskoopimiseks linna kõigi ametite jaoks ja süsteemist, mille järgi informatsiooni arhiveeriti.

Üritus hakkas paistma teostatavana, ehkki kui ma seda Hartile esimest korda tutvustasin, keeldus ta kohe seda ellu viimast. See oli mõeldamatu, ütles ta. Puhas enesetapp. Aga lõpuks õnnestus mul teda veenda.

„Ma vajan,“ ütlesin ma, „Blashi, kes tunneb täielikult Hani raamatukogude süsteemi, Bert Gaunti, kes on aastaid olnud spetsialiseerunud nende sõjaväebüroodele, kiirtespetsialist Bill Barkerit ja parimat sööstjapilooti, kes meil on.“ Sööstjad on ameeriklaste poolt välja arendatud ühe- või kahemehelised laevad, inertronist tugisõrestikega (mis värviti sõja ajal alati roheliseks, tagamaks nähtamatust roheliste metsade kohal lennates) ja puhtas ultronist „kõhualustega“.

„See on siis Mort Gibbons,“ ütles Hart. „Meil on ainult kolm sööstjat alles, Tony, aga ma riskin neist ühe kaotamisega, kui sina ja teised vabatahtlikult oma eludega riskite. Aga pea meeles, ma ei soovita ega käsi ühelgi teist minna. Saadan kohe kõigile tehaseülematele sõna, et nad annaksid teile kogu vajaliku varustuse.“

Rääkides plaanist Wilmale, eeldasin et ta hakkab pisaraid valades raevukalt vastu vaidlema, ent ta ei teinud seda. Ta oli tehtud palju kõvemast puust kui 20. sajandi naised. Mitte, et ta oleks neist vähem nutta tihkunud või vahetevahel vähem kapriisne olnud, ent ta ei nutnud samadel põhjustel.

Ta lihtsalt vaatas mulle otsa mõistmatu pilguga, milles näis olevat veidi uhkust, ja küsis innukalt detailide kohta. Pean tunnistama, et see, kui vapralt ta oli valmis mu kaotamisega riskima, valmistas mulle mõnevõrra pettumust, kuigi tundsin tema kindlameelsuse üle uhkust. Alles hiljem sain ma teada, kui vähe ma teda sel ajal tundsin.

Järgmise päeva koiduvalguses olime valmis teele liuglema. Olin Wilmat meie laagris hüvastijätuks suudelnud ja pärast viimast ühist nõupidamist ronisime oma aluse pardale ning liuglesime õrnalt üle puulatvade kursil, mis pärast kolme Hani laevateega ristumist pidi meid viima Atlandi ookeani kohale üle Jersey ranniku, kust me Nu-Yokini tõuseksime.

Kahel korral pidime me Hani laevade möödumise tõttu maabuma ja liikumatult õhutee läheduses ootama. Need olid pinevad hetked. Kui meie laeva rohelist „selga“ oleks märgatud, oleks meid hetkega lõhustatud. Ent meid ei märgatud.

Lõpuks vee kohale jõudnud, tõusime me suures, kümnemiilise läbimõõduga spiraalis, kuni meie kõrgusmõõtur näitas kümmet miili. Siin seiskas Gibbons oma rakettmootori ja me hõljusime märksa kõrgemal transatlantilistest laineritest (mille lennusuund meist nagunii põhja poole jäi), oodates öö saabumist.

Siis pöördus Gibbons oma juhtimisseadme juurest eemale ja naeratas mulle.

„Tony, mul on sulle üllatus,“ ütles ta, tõmmates suurelt kastilt, kus olin arvanud hoitavat moonavarusid, kaane maha. Ja kastist astus kergendatult ohates välja Wilma.

„Kui sa lähed nulli (levinud väljend päeva kohta, mil keegi lõhustuskiire poolt pihustatakse), kas sa, Tony, arvad siis tõesti, et ma lasen sul üksi minna? Kui sa läinud ööl rääkisid ilma minuta minekust, ei suutnud ma oma kõrvu uskuda, kuni mõistsin, et sa oled ikka veel mitmes mõttes viissada aastat ajast maas. Kas sa ei tea, kallis, et mees ei saa oma naist hullemini solvata? Muidugi sa ei teadnud.“

Näis, et kõik teised olid saladusega kursis olnud ning oleks minu kallal halastamatult norinud, kui Wilma hoiatav pilk poleks neid takistanud.

Ööhakul manööverdasime me otse linna kohale. See võttis veidi aega ja arvutamist Bill Barkerilt, kes seletas mulle, et pidi koha valima ultroonilise asukohamääramise abil. Ta kartis, et ka vähim elektrooniliste instrumentide kasutamine reedaks meie asukoha vaenlase lokaatoritele. Tegelikult ei julgenud me tuua oma sööstjat madalamale kui viis miili, kartes, et selle kogu võib peegelduda nende instrumentidelt.

Lõpuks õnnestus tal igatahes meid linna peamise torni kohale sättida.

„Kui minu arvutused peaks kasvõi kümme jalga tornist kõrvale kalduma,“ märkis ta enesekindlalt, „söön ma selle torni ära. Ülejäänud on sinu teha, Mort. Püüa teda paigal hoida. Ei – jälgi seda mõõdikut – punast, mitte rohelist kiirt. Näed, kui sa hoiad selle täpselt nõela keskel, on kõik korras. Kiire laius märgib seitsetteist jalga. Torni platvorm on 50-jalane ruut, mis annab sulle päris suure mängumaa.“

Vaatasime veidi aega, kuidas Gibbons kummardus oma kangide kohale, sättides neid nobedate sõrmeliigutustega paika. Pärast mõningast kõhklust jäi kiir nõelale koondatuks.

„Nüüd,“ ütles ta, „kukume.“

Avasin luugi ja vaatasin alla, ent tundes õhku laevast joana hõredasse atmosfääri paiskamas, sulgesin selle kohe uuesti. Armatuurlaua tagant kostis Gibbonsi protestikarje.

„Ma unustasin,“ pobisesin ma. „Rumal minust. Muidugi peame me end lüüsikambri kaudu alla kukutama.“

Lüüsikamber, millele ma vihjasin, oli sarnane neile, mida kasutati mõnedes 20. sajandi allveelaevades. Me kõik sisenesime sellesse kambrisse. Kambris oli meile vaevu ruumi õlg-õla kõrval seismiseks. Mõninga rähklemise järel saime oma spetsiaalsed õhukiivrid pähe ja kohandasime õhurõhu sobivaks. Meie märguande peale tegi Gibbons lüüsi õhutühjaks, pumbates õhu laevakerre ja pärast väikese signaaltule välgatust kiskus Wilma luugi lahti.

Pannud ultrontraadi lahti keerduma, ronisin ma välja ja hakkasin sujuvalt maa poole liuglema.

Muidugi olid meil vööl vööd, kohandatud vaid mõneuntsisele kaalule. Ja viis miili rullikeeratud ultrontraati, mis pidi meile teed juhtima, oli peen kui ämblikuniit, ehkki usun, et see oleks suutnud meid kõiki viit täiskaalu juures õhku tõsta, nii tugev ja sitke oli see nähtamatu metall. Kuna traat oli puhtast metallist ja seega täiesti nähtamatu isegi päevavalgel, olid meie vööde külge kinnitatud väikesed rõngad, mis traati mööda alla libisesid.

Laskusin traadi lõppu mööda. Wilma järgnes mõne jala kõrgusel minust, seejärel Barker, Blash ja Gaunt. Gibbson jäi muidugi maha, et hoida laeva õiges kohas ja kontrollida traadi viiramist. Meil kõigil olid õhukiivritesse ultrofonid paigutatud, nii et võisime vestelda üksteise ja Gibbonsiga. Ent Wilma soovitusel hoidsime need kitsal tööraadiusel, sest ehkki meile oleks meeldinud lasta suurülemal meie vestlusi kuulata, kartsime, et Hanide informaatorid, kelle vastu suunatud süütõendite jahil me olime, võiksid samuti meie vestluse kinni püüda. Me ei kartnud, et Hanid meid kuulevad. Tegelikult oli meil see täiendav eelis, et võisime isegi pärast maabumist vabalt vestelda, kartmata, et nad kuulevad meie hääli läbi meie õhukiivrite.

Mõnda aega ei näinud ma allpool midagi peale täieliku pimeduse. Siis mõistsin ma suuresti ümbritseva õhu põhjal, et vajume läbi pilvekihi. Me läbisime veel kaks pilvekihti, enne kui midagi nägema hakkasime.

Siis ilmus umbes kaks miili allpool üks ilusamaid vaatepilte, mida olen iial näinud - suure Hani linna Nu-Yoki pehme, ent sädelev kuma. Selle kandekonstruktsioonide iga jalatäis näis hõõguvat ebamaises kumas, tornid olid kuhjatud üksteise otsa ja kõik see toetus linna ääretule vundamendile. Mulle oli öeldud, et linn koosnes 728-st jõgede pinna kohal kõrgusse ulatuvast tasandist.

Märkasin üllatusega, et linn ei katnud ligilähedaseltki sama territooriumi, mis 20. sajandi New York. Tegelikult hõlmas see ainult Manhattani saare lõunaosa, üks osa linnast kattis Idajõge ja laius piisavalt suures ulatuses üle selle, mis kunagi oli olnud Brooklyn, mahutamaks dokke suurtele liinilaevadele ning teistele õhusõidukitele.

Otse mu jalge all oli väike tume laik. Tegu näis olevat ainsa kohaga linnas, mis kirkalt ei helendanud. See oli linna tähtsaim torn, mille ülemistel korrustel paiknesid suur arhiiv ja peamine prožektoskoobitehas.

„Sa võid nüüd traadi välja lasta,“ teatasin Gibbonsile ultrofoni teel ja päästsin lahti väikese kaalustatud mügara. See kukkus püstloodis alla ja me järgnesime sellele päris kiiresti. Pidurdasime me oma kukkumist kinnastatud käte abil piisavalt, nägemaks, kas mõni Hani valvur või juhuslik öine hulkuja pole mügarikku, millel hõõgus märguandena meile nõrk tuli, märganud. Ilmselt polnud ja me sööstsime jälle kiirendusega alla.

Maandusime ainsagi äparduseta torni katusel. Maandumiskoht oli pimedusse mattunud, mis tuli meie plaanile kasuks. Kuna torni kohal polnud midagi valgustamist väärivat ega polnud ka põhjust tornikatust ennast kusagil kõrgemalt jälgida, olid Hanid jätnud katuse valgustamata ja võimalik, et see seisis täiesti kasutuseta. Sel põhjusel olimegi valinud tornikatuse maabumiskohaks.

Saanud meilt teate maabumise kohta, kustutas Gibbons tule mügarikul, mis muutus täiesti nähtamatuks nagu traatki. Meie ultrofonisõnumi peale pidi ta selle uuesti süütama.

„Peame tulevahetusest hoiduma,“ hoiatasin ma. „Kasutame ainult mõõku ja neidki hädavajaduse korral.“

Üksteise ligi hoides ja liikudes vaid inertonivöödega inimestele omase kergusega, jõudsime teispoole ust ja kaldteest alla katusealusele korrusele, kus Gaunti ja Blashi kinnitused asusisid sõjaväe bürooruumid.

Kaks korda manitses Barker meid peatuma, sest meie teele jäid peeglilaadsed „aknad“ läbikäigu seinas, mille alt me end põranda ligi surudes läbi roomasime.

„Prožektoskoobid,“ ütles ta. „Ilmselt sellisel öötunnil kõigest automaatsalvestusele lülitatud. Siiski, pole vaja, et pärast meie lahkumist neile meist mingid salvestised jääksid.“

„Oled sa siin kunagi varem käinud?“ küsisin.

„Ei,“ vastas ta. „Ent ma olen uurinud nende elektrofoonilist sidet seitse aastat ja ma suudan need masinad ära tunda, kui ma neile otsa komistan.“

VÕITLUS TORNIS

Seni polnud me Hane silmanud. Torn näis hüljatuna. Igatahes kinnitasid Blash ja Gaunt mulle, et sõjaväe bürooruumides on vähemalt üks mees „teenistuses“ , ehkki ta ilmselt magab ning raamatukogus ja prožektoskoobitehases kummaski on kaks või kolm meest.

„Me peame nad rajalt maha võtma,“ ütlesin ma. „Wilma, kas sa ampullid „rohuga“ võtsid kaasa?“

„Jah,“ ütles ta, „kaks igaühele. Võtke!“ Ja ta jagas need laiali.

Me olime nüüd katusest kaks korrust allpool ja kohas, kus pidime lahku minema.

Ma ei tahtnud Wilmat silma alt ära lasta, ent see oli vajalik.

Meie plaani kohaselt pidi Barker minema prožektoskoobitehasesse, meie Blashiga raamatukokku ja Wilma ning Gaunt sõjaväe bürooruumidesse.

Ületasime Blashiga põiki pika koridori ja peatusime suure võlvitud raamatukogu ukse ees. Piilusime ettevaatlikult sisse. Kolme suure kommunikatsiooniseadme taga istusid raamatukoguoperaatorid. Vahel küünitas mõni neist laisalt kangi järele või vajutas uniselt nupule, kuna väikesed numbrikujulised tuled vilkusid. Nad vastasid kõiksugu elektrograafilisi ja ekraanisalvestisi puudutavatele päringutele linna kõigist osadest.

Teavitasin oma kaaslasi olukorrast.

„Parem oodake veidi,“ soovitas Blash. „Päringute arv väheneb peagi.“

Wilma teatas, et ohvitser sõjaväe bürooruumides magab sügavalt.

„Anna siis talle üks ampullitäis,“ ütlesin.

Barker ei pidanud tegema midagi muud kui valvama prožektoskoobitehases. Mõne hetke pärast andis ta teada, et on end korralikult ära peitnud ja omab head vaadet kogu korrusele.

„Arvan, et võime nüüd riskida,“ ütles Blash mulle ja avas mu noogutuse peale ampullikaane. Muidugi ei mõjutanud aurud meid läbi kiivrite. Nad olid täiesti lõhnatud ja nähtamatud ning mõne sekundi pärast kaotasid raamatukoguhoidjad teadvuse. Me astusime ruumi.

Gaunt sõjaväe bürooruumides ja Blash raamatukogus hoidsid olukorral tähelepanelikult silma peal, kuna me Wilmaga püsisime valvel ja patrullisime aeg-ajalt lähemates koridorides, mõõgad tupest tõmmatud ning mikrofonide helivastuvõtu tugevus põhja keeratud.

„Ma kuulen midagi lähenemas,“ ütles Wilma veidi aja pärast erutunud toonil. „Kuulen mingit pehmet libisevat heli.“

„See on lifti hääl,“ sekkus Barker prožektoskoobikorruselt. „Oskad sa selle asukoha kindlaks teha? Ma ei kuule midagi.“

„See kostab minust ida poolt,“ vastas Wilma.

„Ja minust lääne poolt,“ ütlesin ma, ise heli vaevu kuuldes. „Wilma, see jääb meie vahele, aga on lähemal sulle kui mulle. Ole ettevaatlik. Blash ja Gaunt, kas te olete mingit infot leidnud?“

„Kohe saame,“ vastas üks neist. „Anna meile veel kaks minutit.“

„Tegelege siis sellega edasi,“ ütlesin ma. „Me valvame.“

Pehme libisev heli katkes.

„Ma arvan, et see on päris minu lähedal,“ ütles Wilma peaaegu sosinal. „Tule mulle lähemale, Tony. Mul on tunne, et kohe juhtub midagi. Mu närvid pole ilmaasjata kunagi nii pingul olnud.“

Mõnevõrra ehmunult sööstsin suure hüppega mööda koridorida ristumiskohani, kus teadsin teda olevat.

Keset hüpet kuulsin oma ultrofonis teda ehmunult õhku ahmimas. Kui olin koridoride ristumiskohas maandunud, nägin Wilmat, mõõk verest nõretamas, sõjaväe bürooruumide ukse poole taganemas ja põrandal lebavat liikumatut inimkogu. Kaks ülejäänud Hani, kurjakuulutava välimusega noad käes, piirasid ta kahelt poolt sisse, kuna kolmas, keda uhkete riiete põhjal võis kõrgeks ohvitseriks pidada, üritas meeleheitlikult oma mahukast taskust elektrofoonilist seadet välja sikutada. Kui ta oleks suutnud häiresignaali teele saata, olnuks meie edasist saatust võimatu isegi kujutleda.

Olin neist vähemalt seitsmekümne jala kaugusel, ent kükitasin maadligi ja hüppasin kogu jalalihaste jõudu mängu pannes nende poole. Oleks õigem öelda, et pikeerisin neile peale, sest ma oleks peaaegu tabanud üht meestest peaga, üritamatagi jalgel maanduda.

Ilmselt hoiatas teda mingi instinkt, sest kui ma tema lähedusse sööstsin, pööras ta kiiresti ümber. Ent selleks ajaks olin ma üpriski põrandaligi vajunud ning end tikksirgeks ajanud, et kõver põlv või jalalaba mind temani jõudmast ei takistaks. Haarasin mõõga ja lõin.

Jõhker löök lõhestas ta kubemest põseni ja ta keha kukkus minu peale, mistõttu mu liug lõppes komistades.

Ka ülejäänud kaks pöörasid ehmunult ringi. Wilma hüppas ühe juurde ja lõi ta külglöögiga maha. Vaatasin sel hetkel üles ja Hani näolt paistnud hämmeldunud hirm Wilma hüppe pikkust nähes on sööbinud teravalt mu mällu. Nähtavasti polnud Hanid meie inertronivöödest kuulnud ja nii täitsidki meie õhulennud neid õõvaga.

Kui ma jalule tõusin, hüppas verega määrdunud Wilma uuesti ja isegi selles kriisisituatsioonis leidsin aega ta tasakaalumeele ning kiiruse imetlemiseks. Seekord sööstis ta, nagu minagi olin teinud, pea ees läbi õhu ja läbistas imekena löögiga viimase Hani kõri.

Wilma koperdas ebakindlalt jalule, tuikus imelikult ja kukkus siis ebakindlalt koridori kõhuli. Ta oli minestanud.

Samal hetkel teatasid Blash ja Gaunt vaimustunult, et olid leidnud dokumendi, mille järele olime tulnud.

„Kõik tagasi katusele!“ andsin käsu ja tõstsin Wilma kätele. Tänu oma inertronivööle tundus ta sulgkerge.

Sõjaväe bürooruumidest väljunud Gaunt liitus meiega kohe ja koridoride ristumiskohast leidsime oma üllatuseks meid oodanud Blashi. Ent Barkerist polnud märkigi.

„Barker, kus sa oled?“ uurisin ultrofoni teel.

„Minge rahulikult katusele,“ vastas ta. „Ühinen seal teiega kohe.“

Jõudsime ilma edasiste äpardusteta vabasse õhku ja ma andsin Gibbonsile laevas juhtnöörid ultrontraadi otsas oleva mügariku läitmise kohta. Mõne jala kaugusel meist süttiski tuhm valgus. See, kuidas ta suutis laeva nii manööverdada, et meiepoolne traadiots ühes kohas püsis ega hakanud röögatutes kaartes pendeldama, on mulle siiani mõistatuseks jäänud. Kui öö poleks olnud ebaharilikult vaikne, poleks ta suutnud isegi traadi esimesi pendeldusi kontrolli all hoida. Lisaks oli tuul sel ööl puhunud eri õhukihtides ja suundades. Ent Gibbons käis rakettlaevaga harukordselt osavalt ümber ja oma peente seadmete kaasabil õnnestus tal traadi nihkumisi aistida vaat et ennegi kui need toimusid ning nende mõju laeva asukohta nihutades neutraliseerida.

Blash ja Gaunt kinnitasid oma rõngad traadi külge ning mina tegin sama enda ja Wilma omadega. Ent ringi vaadates pidin nentima, et Barker oli ikka kadunud.

„Barker, tule siia!“ kutsusin ma. „Me ootame!“

„Kohe tulen!“ vastas ta ja sel hetkel võis tõesti ta kaldteest üles tulevat kogu näha. Rõngast traadi külge kinnitades kihistas ta naerda ja ütles midagi väikese üllatuse kohta, mis tal Hanide jaoks varuks oli.

„Ära keri traati kokku rohkem kui paarisaja jala võrra,“ juhendasin ma Gibbonsit. „See võtaks liiga palju aega. Me hõljume üles ja kui oleme pardale jõudnud, võime traadi alla visata.“

Üles hõljumiseks pidi igaüks meist ühe või kahe naela võrra kergemaks saama. Jätsime oma mõõgad ja kingad maha, kuna Gibbons keris traati veidi ülespoole ja jättis selle siis rippuma, hakates kasvava kiirusega tõusma, meie traadi otsas rippumas.

Külm õhuvool tõi Wilma teadvusele ja ma teavitasin teda kiiresti meie missiooni edust. Võisin allpool näha meist järjest kaugemale jäävat tuhmilt helendavat mügarat üha laienevates kaartes pendeldavat, käies üha uuesti ja uuesti üle ruudukujulise musta tornikatuse. Täiendavate ettevaatusabinõudena käskisin Gibbonsil tule mügarikul kustutada ja süüdata teine valgusallikas laeva „kõhualusel“, sest meie kiirus oli nüüd nii suur, et hakkasin kartma, et võib tekkida raskusi endi pidamasaamisega. Me langesime sõna otseses mõttes kohutava kiirendusega ülespoole.

Õnneks oli meil selle probleemi, mida keegi meist polnud veidral kombel ette näinud, lahendamiseks mitu minutit aega. Lahenduse leidjaks oli Gibbons.

„Kui te kõik minu märguande peale traadist kõvasti kinni haarate, ei juhtu teist ühegagi midagi,“ ütles ta. „Kõigepealt hakkan ma seda täiskiirusel sisse kerima. Teid ei raputata väga hullusti läbi. Seejärel vähendan ma järk-järgult traadi kiirust ja selle kaal hoiab teid tagasi. Olete valmis? Üks-kaks-kolm!“

Tema märguande peale haarasime kõik oma kinnastatud kätega kõvasti traadist. Me pidime olema tõusnud tema arvatust märksa kiiremini, sest see manööver väänas päris kõvasti meie käsi ja tekitas iiveldamapaneva pendelvõnkumise.

Mõnda aega jäi meil üle vaid pendeldada umbes veerand miili laiuses kaares, umbes kolme ja poole miili kõrgusel linnast ja endiselt rohkem kui miili võrra laevast allpool.

Gibbons lõdvendas oskuslikult traati, kuna meie hoog seda ülespoole kiskus. Siis olime lõpuks endid tagasi kontrolli alla saanud ja jätkasime teekonda ülespoole, suutes oma kiirust osalt kinnaste abil vähendada.

Kõik me ohkasime kergendatult, kui olime läbi lüüsi turvaliselt tagasi laeva roninud, ultrontraadi minema visanud ja luugi kinni löönud.

Olles suuresti teadmatuses ees ootava veelgi jubedama kogemuse osas, arutasime info üle, mille Blash ja Gaunt olid kahekesi Hani dokumentidest leidnud, ja selle üle, kas peaks kohe Hartiga ultrofoni teel ühendust võtma.

PÕRGU SEINAD

Näis, et reetmise oli toime pannud mandunud Sinsingi gäng, mille territoorium asus mõned miilid Nu-Yokist põhjas Hudsoni jõe metsakasvanud kallastel. Nad olid andnud Hanidele infokilde, saades vastutasuks mitu vana tõukekiiregeneraatorit ja õiguse häälestada need kasutamiseks Hani elektrofoonilise jõu lainele, tingimusel, et õhus viibides täidavad gängi laevad Hani liiklusameti korraldusi.

Teised tahtsid uudistest jalamaid ultrofoni teel teada anda, sest alati oli olemas oht, et me ei jõua nendega gängi juurde tagasi.

Mina vaidlesin igatahes vastu. Oli küllaltki suur võimalus, et Sinsingid meie sõnumi kinni püüavad. Isegi kui me kasutanuks suunatavat prožektorit, võinuks neil ikkagi olla luurajaid suurtel gängidevahelistel aladel läänes ja lõunas. Nad põgenenuks Nu-Yoki ja pääsenuks teenitud karistusest. Oli elutähtis, et see nii ei läheks, sest teistele nõrgematele gängidele andnuks see halba eeskuju ja tekitanuks kriisi, kuna nad lekitanuks vaenlasele veel rohkem elutähtsat infot.

„Tagasi mere kohale!“ andsin Gibbonsile käsu. „On vähem tõenäoline, et nad meid selles suunas jälitama tulevad.“

„Rahu, ülem, rahu!“ vastas ta. „Oota, kuni me veel miili või kahe võrra kõrgemale tõuseme. Nad on praeguseks kindlasti meie retke kohta teada saanud ja nende lõhustuskiirtesein peaks iga hetk tööle hakkama.“

Samal ajal kui ta rääkis, paiskus laev allapoole ja vajus ühele küljele kreeni.

„See see ongi!“ karjus ta. „Hoidke kõik kõvasti kinni! Me lähme, nina ees, üles!“ ja ta lükkas rakettmootori lüliti laialt lahti.

Ühest tagumisest illuminaatorist välja vaadates võisin näha udust helendavat ringi ja atmosfäär omandas kõikjal kergelt küütleva varjundi.

Olime juba peaaegu jõudnud kõrgemale lõhustuskiirteseina, mis kujutas endast linna katkematu ringina ümbritsevatest generaatoritest väljuvat õõnsat hävingusilindrit, hävitusraadiusest. See oli Hanide peamine kaitsesüsteem, mida polnud siiani kasutatud, kui perioodilised katsetused välja jätta. Polnud teada, kas nad olid aimanud, et silindri sees võib viibida Ameerika rakettlaev. Tõenäoliselt oli generaatorite sisselülitamine pigem ettevaatusabinõu, takistamaks mistahes katseid linna kohale lennata.

Ent hoolimata oma suurest kõrgusest olime ikkagi suures ohus. See, kui palju kiired ise meid kahjustada võisid, oli küsitav, sest need toimisid efektiivselt mitte palju rohkem kui seitsme või kaheksa miili raadiuses. Suurem oht peitus silindrisiseses kohutavas langevas õhuvoolus. Töötavad lõhustajad põletasid oma teele jäänud õhu eimillekski ja kõrgemalt sööstsid õhumassiivid seda asendama. Õhk langes silindrisse tormituule kiirusel. Ilmselt toimus sama ka müürist väljas, ent selle sees oli efekt mõistagi tugevam.

Meie laev kõikus ja värises. Meil oli vaid üks põgenemisvõimalus - tõusta kõrgele õhuvoolu kohale. Koos õhuvooluga allapoole triivimine tähendanuks lõpptulemusena vältimatut hävingut, kuna mingis madalamas õhukihis oleks meid lõpuks kiirteseina imetud.

Ent nagu näidikutelt näha, hakkas meie kõrgus järk-järgult kiiremini suurenema ja mõnetunnise heitluse järel olime vabanenud keerisest ning jõudnud hõredatesse kõrgematesse õhukihtidesse. Õudus meie all peitus nüüd mitme pilvemoodustiste kihi alla.

Gibbons tõi laeva normaalsesse asendisse tagasi ja suundus ida poole, vastu ühele kõige ilusamale päikesetõusule, mida olin elus näinud.

Tegime algul lõunasse ja siis läände suundudes suure ringi, triivides kergelt ning aeglaselt läbi õhu, sest Gibbons oli rakettmootorid välja lülitanud, säästmaks neid võimalikult palju. Olime loodusjõududega võideldes nende kütusevarusid kohutavalt kurnanud. Hetkeks hõrenesid pilved meie all ja võisime kaugel allpool näha hiiglasliku maakaardina laiuvat Jersey rannikut.

„Me pole veel pääsenud,“ märkis Gibbons äkki, osutas oma periskoobile ja seadis selle teleskoopilisse fookusse. „Hani laev, täpsemalt „sukelduja“ - ja nad on meid märganud. Kui see laev meie pihta oma kiirega lajatab, on meiega kõik.“

Vahtisin lummatult ekraani. Nägin sigarikujulist laeva, mis meenutas kujult meie oma ja mille illuminaatorite proportsionaalne suurus oli umbkaudu võrreldav meie sööstjate omadega. Saime hiljem teada, et nende meeskonnad polnud enamasti suuremad kui kolm või neli meest. Neil olid voolujoonelised kered ja sabad, mis sisaldasid kaht universaalliigendiga ühendatud kalasaba-kujulist tüüri. Sellised laevad tõusid oma võimsate tõukekiirte abil suurtesse kõrgustesse, kogusid siis kiirust, pikeerides otse või nurga all, kasutades viimasel juhul mõnikord teravnurga alla pööratud tõukekiiri. Laev oli juba meie kohal, ehkki jäi meist mitu miili põhja poole. Laeva meeskond võis muidugi püüda end meile sappa haakida ja rünnata meid kõrgelt õhust allapoole sööstes kiirega.

Äkki väljus laevast pimestav kiir, tungides meist paremal aeglaselt allapoole. Laev hakkas veidras spiraalis allapoole liikuma, selle manöövri eesmärgiks oli ilmselt kiir meieni tuua.

Gibbons hakkas kohe tegema manöövreid, mis ilmselt meenutasid hirmunud hane omi. Ta liigutas laeva rakettmootorite jõul vaheldumisi eri nurga all edasi ja tagasi. Nende ebakindlate manöövrite käigus liikusime me sihitult ringi, sööstsime äkitselt paremale ja vasakule ning langesime püstloodis alla. Ent kogu selle aja sukeldus Hani luurelaev meie poole, nuheldes oma kiirega otsusekindlalt õhku meie ümber. Korra läbis kiir õhu mitte rohkem kui tuhat jalga meist allpool ja me kukkusime järsult hävinud õhu kohale tekkinud vaakumisse.

Laev oli jõudnud meist vähem kui miili võrra kõrgemale ja lähenes meile mürsu kiirusel, kui kõik lõppes. Gibbons vandus alati, et see oli vaid puhas vedamine. Võib-olla see oligi nii, ent piloodid, kel nii veab, mulle meeldivad.

Keset meie sihituid peadpööritavaid manöövreid, Hani laev meie pilgu ees hirmutava kiirusega kasvamas ja selle kiir meie poole tungimas ning järgmise sekundi jooksul vältimatu hävinguga ähvardamas, nägin ma Gibbonsi sõrmi liikumas tema raketipüstoli käepidemel ning sekund hiljem nägin ma Hani laeva lasketiiru savitaldrikuna tükkideks paiskuvat.

Mõnda aega kõikusime ja õõtsusime me metsikult õhus, kuna Gibbons pingutas meeleheitlikult, viimaks laeva tasakaaluasendisse ja umbes 4-ruutjalane tükk laeva küljest ahtri lähedal läbiroostetanud metallina murenes. Kiir oli meieni jõudnud, ent meie lõhkerakett oli tabanud vastast tuhandik sekundit varem.

Osa meie tüürist oli hävitatud ja mootor oli saanud kahjustada. Ent me suutsime sujuvalt tagasi üle Jersey söösta, ületasime laevateed, silmamata õnnekombel ühtki Hani alust ja maandusime lõpuks väikesel välul puude all Harti laagri lähedal.

UUS ÜLEM

Olime oma saabumisest ultrofoni teel teada andnud ja Nõukogu poolt ümbritsetud suurülem oli ise meid vastu võtmas ning uudiseid kuulamas. Saime omakorda teada, et öösel oli Pahavereliste rüüstajate jõuk, kes olid maskeeritud meist veidi lääne pool asuva Altoonade gängi liikmeteks, hävitanud mitu meie laagrit, enne kui meie inimesed olid koondunud ja nad tagasi tõrjunud. Nende eesmärgiks oli olnud ilmselt meie ja Altoonade vahel konflikt tekitada, ent õnnekombel oli üks meie vahetistest tundnud ära võitluse käigus tapetud Pahavereliste juhi.

Suurülem oli mobiliseerinud gängi täieulatuslikuks vasturünnakuks ja valmistus suunduma sõjaretkele eesmärgiga Pahaverelised välja juurida.

Vaatasin aseülemate sünget sõõri ja mõistsin, et Ameerika saatus oli sel hetkel nende kätes. Nende kombed nõudsid kohest kättemaksu rünnaku eest ja kõiki jõupingutusi, et see edukalt täide viia. Ent minu meelest oli strateegiliseks vajaduseks hoopis Sinsingide kohene ja täielik hävitamine. Meie andmetel võis olla ainult tundide küsimus, kuni nad vihjed Ameerika nulltroonika-saladustele Hanidele maha kauplevad.

„Kui suur jõud meie käsutuses on?“ küsisin ma Hartilt.

„Kõik muudest kohustustest vabad mehed ja neiud,“ vastas ta. „See teeb seitsesada abielus ja vallalist meest ning kolmsada tüdrukut, rohkem, kui kõiki Pahaverelisi kokku on. Kõik nad on varustatud vööde, ultrofonide, raketipüstolite ja mõõkadega ning võitlevad nagu segased.“

Mõtlesin, kuidas asja nende otsusekindlate meeste jaoks sõnastada, olles ähmaselt teadlik, et nad kõik ootasid minu järel.

Lõpuks hakkasin ma rääkima. Ma ei mäleta tänini, mida ma täpselt rääkisin. Kõnelesin rahulikult, rõhutades meie kogutud informatsioon olulist, tõestasin oma seisukoha õigsust loogika abil ja punkthaaval ning maalisin jubeda pildi ohust, mida osaline liit Sinsingide ja Nu-Yoki Hanide vahel endast kujutas. Usun, et mu kõne kõrgpuntiks oli kirglik vanne minna üksi meie rassi põlisvaenlaste vastu, kui „Wyomingid näitavad mõtlematult halba eeskuju ja asetavad gängidevahelise vaenu kogu Ameerika lootustest kõrgemale.“

Kui olin lõpetanud, valdas mind rahutunne, nagu oleksin kogu loos olnud kõrvaltvaatajaks. Olin samuti tundnud ka Esimeses Maailmasõja mitmes täbaras olukorras. Jälgisin näoilmeid, üritades neist aru saada ja olin otsustanud oma ähvardused ka täide viia, kui otsus peaks minu ettepaneku vastu olema.

Ent Hart aimas muutusi Nõukogu liikmete mõtetes kiiremini kui mina. Ta tõusis puutüvelt, millel oli istunud, püsti.

„Nüüd on see otsustatud,“ ütles ta ringis seisvaid alluvaid vaadates. „Olen juba pikka aega selle hetke saabumist aimanud. Olen kindel, et Nõukogu nõustub minuga, et meie hulgas on mees, kes sobib minust paremini Wyomingi gängi ülemaks, ehkki tal on olnud väga vähe aega kohanemiseks kaasaegse eluviisiga. Tõotan teha kõik, et mistahes hinnaga ta võimu toetada.“

Jutu lõpetanud, kõndis minu juurde, võttis oma rohelise sulega kiivri, mis kujutas endast ta ametitunnust, peast ja minu üllatuseks asetas selle mu masinlikult välja sirutatud kätte.

Nõukogu liikmete heakskiitev möire lõi mind pahviks. Keegi oli sõnumi teistele gängiliikmetele ultrofoni teel edastanud ja kuigi mu kiivri kõrvakatted olid üles keeratud, võisin kuulda rõõmuhõiskeid, millega nähtamatud jüngrid tervitasid mind lähematelt ning kaugematelt nõlvadelt, laagritest ja tehastest.

Minu esimeseks sammuks oli teha kindlaks, et telefoniülem polnud uudist gängiliikmetele vahendades mu kõnet uuesti eetrisse lasknud ega maininud mu plaani rünnata Pahavereliste asemel Sinsinge. Telefoniülema eitav vastus oli mulle suureks kergenduseks, nii et ma vannutasin Nõukogu ja oma kaaslasi saladust pidama ning säilitasin eksliku mulje, nagu suunduksime me Pahavereliste vastu.

Tolle gängi liikmed pidid küll kohutavalt hirmul olema, sest meie inimesed saatsid pidevalt teele suitsukatteks mõeldud ultrofoonilisi sõnumeid ja kaugematele gängidele suunatud propagandat. Need vendlustundele rõhuvad üleskutsed gängidele, kes asusid liiga kaugel, et neid võinuks tabada sama õnnetus, mis meid, oli tuntud trikk.

Ma muigasin. See oli järjekordne hea põhjus plaanide muutmiseks. Kui me oleksime Pahavereliste hävitamise kohe käsile võtnud, olnuks osasid gänge ilmselt raske veenda, et tegu pole õigustamatu vägivallaga. Kadedus ja eelarvamused ei olnud kadunud. Oli gänge, kes oleks toetanud pigem Pahaverelisi kui meid ning see mure oli lootusetult looritatud taibukate valedega, mida lakkamatu signaalina eetrisse lasti.

Ent Sinsingide hävitamine oleks teine asi. Esiteks lootsin ma, et keegi ei hoiata neid ja asi saab avalikuks alles pärast selle toimumist. Teiseks kujutanuks nende tõukekiirte abil liikuvad laevad ja muu varustus endast ümberlükkamatut tõendit nende kauplemisest Hanidega - ja ajal, millest ma kirjutan, suhtuti Ameerikas Hanide kauplemisse märksa hukkamõistvamalt kui kõige hullemasse gängidevahelisse konflikti.

Kutsusin kohe kokku Nõukogu vaheistungi. Tahtsin nimekirja kõigist meie sõjalistest ressursidest.

Lõin kohapeal uue, „kontrollülema“ ametikoha, määrates selleks Ned Garlini ja andsin talle varem kuulunud tehasteülema koha ta abile. Tundsin, et vajan kedagi, kes koordineeriks sõjakäigu ajal eri valdkondadesse puutuvat infot ja hoiaks minu asemel muutustel silma peal.

Võtsin vastu raportid ultrofoni-, toiduvarude-, transpordi-, lahinguvarustuse-, elektroonilise aktiivsuse, elektrofoonilise luure, ultroskoobi-, õhupatrulli- ja kontaktvahiüksuste ülematelt.

Muidugi olid mu plaanid kampaania läbiviimise osas mõjutatud mu 20. sajandi kogemustest. Minu esimeseks ülesandeks oli juhtorgani loomine, mille käigus kavatsesin ühendada nii äris kui sõjanduses levinud tõhusust tagavad põhimõtted, mis paistsid mu praktiliselt vaatenurgast parimad ja lihtsaimini kohandatavad.

Soovisin luua organisatsiooni, mis polnuks nii kitsalt spetsialiseerunud kui ülalmainitud, vaid tegelenuks Sinsingide tegevusega luure vaatenurgast, luuraks Hanide tegevuse järele, täiustaks mu üksuste sidepidamist, teostaks koostööd lahingutegevuse juhtimisel ja täiustaks hädaolukorra jaoks mõeldud varude ning ressurside mobiliseerimist.

Plaani paikapanemiseks pidime mitu tundi koos Nõukoguga kõva tööd tegema. Algul määrasime igasse „divisjonile“ vastavalt selle vajadustele sobivad spetsialistid ja tagasime vastava varustuse. Seejärel nimetasid uued divisjoniülemad need lahingujuhtimis-, iseseisvateks või peakorteriüksusteks. Kahe luuredivisjoni nimedeks said A ja M, „A“ tähistas keskendumist Ameerika vaenlastele ja „M“ mongolitele.

Meie side eest vastutava divisjoni, mis määras paika ultrofoonilised sagedused ja signaali tugevuse ning hoolitses operaatorite ja varustuse eest, nimetasin ma „Kommunikatsioonideks“.

Määrasin Bill Hearni nii peamisi kui ka teistest eraldi tegutsevaid üksusi juhtivaks lahinguülemaks. Ressursidedivisjoni vastutusalasse määrasin ma meie üksikud õhusõidukid ja kõik transpordi- ning varustusküsimused. Spetsialistidest ülemad jäid oma divisjonide juurde.

Lõpuks määrasime kontaktisikud divisjonidevahelise sidepidamise jaoks ja lõpetasime sellega oma korraldustöö.

Nii oligi mul koos divisjoniülematest koosnev „Peastaap“, mille liikmed kandsid otse ette kontrollülem Ned Garlinile või mu isiklikule abile Wilmale. Ja kõigil divisjoniülematel oli omaenda väike staap.

Isikkoosseisu ja ressurside lõplikul kokkulugemisel sain teada, et meil oli umbes tuhat „võitlejat“, kellest umbes 350 kuulusid üksusse, mida nimetasin Teenistusdivisjoniks ja ülejäänud Bill Hearni Lahingudivisjoni. Teine mainitud divisjon oli küll tegelikult mõnevõrra väiksem, sest paljud väikesed üksused olid sellest eraldatud ja pidid iseseisvalt tegutsema. Lõppkokkuvõttes arvasin ma, et hetkel, mil me lahingusse astume, koosneb meie reaalne elavjõud umbes viiesajast võitlejast.

Meil oli ainult kuus väikest sööstjat, ent tänu meie väikesele retkele Nu-Yoki oli mu peas küpsenud plaan, mis pidi muutma nende arvu piisavaks, sest inertroniplokkide varud olid suuremad kui olin oodanud. Ressursidedivisjon suutis vähendada moonakastide kaalu mõne untsini, pakkides nende sisu tihedamalt kokku või libistades kastidesse täiendavaid inertroniplokke. Sööstjad võisid neid õhku tõsta ja vedada suures koguses. Ultrontraatide külge kinnitatuna olnuks neil peaaegu võimatu lahti pääseda.

Mõistagi oli ka kogu isikkoosseis „hüppajatega“ varustatud ja kui iga mees ning tüdruk vaid ballasti piisavalt hoolsalt sobivaks seadistanuks, võinuks neid kõiki ka vabalt läbi õhu pukseerida, lastes neil ultrontraatidest kinni hoides sööstjate all kiikuda või nonde sabas tuhiseda.

Selles poleks olnud midagi väsitavat, sest see poleks nõudnud suuremat jõupingutust kui ühe-kahe-naelase raskuse käes hoidmine, vaid õhuhõõrdumine oleks suurtel kiirustel ebamugavust valmistanud. Ent olemaks enam kui kindel, et me ei kaota ühtki oma isikkoosseisu liiget, andsin ma karmi käsu, et vööd ja puksiirtraadid peavad olema varustatud nööride ning konksudega.

Gängi organiseeritus ja distsipliin tagasid asjade piisavalt kiire käigu, et saime päikeseloojangul teele asuda.

Sööstjad tõusid ettevaatlikult ükshaaval õhku, igaühel inimestest ja moonakastidest koosnev „saba“ kergelt puksiirtraadi otsas rippumas. Käepärasemaks kasutamiseks olid puksiirtraadid tehtud ultronisulamist, mis erinevalt metallist endast oli nähtav.

Algul rippusid kõik need „sabad“ allapoole, ent kui laevad liikusid lahingurivvi ja suundusid kiirust kogudes ida poole Pahavereliste territooriumi suunas, hakkasid need laevade sabas liikuma. Ja igalt laevalt tulid raskelt kaalustatud traate mööda allapoole ultroskoobide ja ultrofonidega varustatud või vaid omaenda silmanägemisele tuginevad vaatlejad, uurides tähelepanelikult kogu maakohta, kuna ülalpool kummardusid Luure mehed oma sööstjates armatuurlaudade ning ekraanide kohale.

Jätsime Wilmaga kontrollülem Ned Garlini ajutiselt asju korraldama ja liuglesime kaalustatud traati mööda umbes poole teeni vaatlejate ning laeva vahel - kohani, mis oli laevast umbes tuhat jalga allpool. Mulle ei lakanud kunagi rõõmu pakkumast sel viisil läbi õhu hõljuda, usaldades täielikult inertronvöö turvalisust.

Kui ekspeditsioon jõudis Pahavereliste territooriumi kohale, ronisime me tagasi sööstjasse ja juhtisime ettevalmistusi pommitamiseks. Mulje jätmine, nagu toimunuks esialgselt plaanitud rünnak, oli osa mu plaanist.

Umbes viieteist miili kaugusel nende laagritest meie laevad peatusid ja säilitasid tühikäigul töötavate rakettmootorite abil oma asukoha, et ultroskoobioperaatoritel oleks aega territoorium meie all põhjalikult läbi uurida. Oli elutähtis, et meie tegevuskava järgmine osa täies salastatuses ellu viidaks.

Pika ootamise peale saime teada, et maapinnal meie all pole näha jälgegi inimasustusest ja alla saadeti suurele laskekaugusele spetsialiseerunud laskurite üksus tosina raketipüstoliga. Üksuse liikmed olid varustatud eriliste automaatseadmetega, mille Ressursidedivisjon oli mõni tund enne meie lahkumist mu tellimusel välja töötanud. Tegu oli sihtimis- ja ajastamisseadmetega. Pärast laskekauguse, rakettide tõusunurga ja rakettlaengute hoolikat hindamist jäeti relvad peidetuna jõeorgu maha ning mehed vinnati laeva tagasi. Kindlaks määratud tunnil pidid need mehitamata raketipüstolid hakkama automaatselt Pahavereliste nõlvu pommitama, muutes iga lasu järel veidi oma sihtmärki ja tõusunurka, nagu olid toiminud ka paljud meie suurtükid Esimeses maailmasõjas.

Samal ajal suundusime me kahekümne miili kaugusele lõunasse ja maandusime, oodates, et pommitamine algaks, enne kui üritame üle Hani laevatee hiilida. Pidasin sellist tegutsemist turvalisemaks, sest pommitamine pidi Hani vaatlejate tähelepanu kõrvale juhtima.

Ootamine oli närvesööv, ent asi läks planeeritult ja meie eskadron suundus üle laevatee piisavalt kõrgelt, et laevade sabas veetavad võitlejad ning moonakastid maapinda ei puutunud.

Teise laevatee märkamatu ületamine Jersey Randadel enam nii hästi ei õnnestunud. Teel kihutas väga madalal Hani laev. Saime sellest teada oma elektrooniliste asukoha- ja suunamäärajatega, samuti määrasid laeva täpse asukoha meie ultroskoobid. Laev ligines nii kiiresti ja madalalt, et pidasin parimaks peituda hetke vaikselt kohas, kuhu olime maandunud, selle asemel, et püüda laeva nina eest läbi lipsata.

Iva oli selles, et kuigi hanidel ei olnud sarnaseid seadmeid, nagu meie ultroskoobid, millega me võisime pimedas näha (teadud piirini loomulikult), ning nende elektroonilised seadmed olid praktiliselt võimetud meid avastama, kuna kõik peale loomuliku elektroonilisi signaale saatvad seadmed olid meie sõidukist eemaldatud peale elektrofoonilise vastuvõtjate (mida ei ole lihtne avastada), olid hanidel mõned väga kõrge tundlikusega heliseadmed, mis töötasid vaikse ilma puhul laitmatult, vähemalt kui tegu oli õhu kaudu leviva heliga. Kuid „maapealne müra“ takistas neil kasutamast neid seadmeid, määramaks teatud helide tekkekohta.

Siiski olid laeva tundlikud instrumendid mingi meiepoolse müra registreerinud, sest kuulsime selle elektroonilisi seadmeid sisse lülitumas ja edastamas laeva baasikomandörile registreeritud lärmi kohta tavapärase raporti. Ent pealtkuuldud vestlusest jäi mulje, et nad polnud heli allikat kindlaks teinud ja Pahavereliste maadelt umbes kuuskümmend miili läänes kostvad plahvatused pakkusid neile märksa rohkem huvi.

Kohe, kui see laev oli meist möödunud, tõusime jälle õhku ja järgisime eelmise öö marsruuti, tõustes pikas poolringis ookeani kohale, pöörates siis põhja ning lõpuks läände. Muidugi suundusime me Nu-Yoki enda asemel seekord Sinsingide maale linnast põhjas.

HÄVINGU SÕRM

Pärast Hudsoni jõe ületamist mõned miilid linnast põhja pool, viskasime me alla mitu seadmetega täielikult varustatud Luuredivisjoni M üksust. Nende seadmekastid olid kenasti mõne untsi raskusteks muudetud ja lisaks kasutasid mehed kandamite kergendamiseks oma parašütistikeepe.

Veidi maad põhja pool ületasime uuesti jõe ja hakkasime alla viskama Luuredivisjoni A ning mõnede kaug- ja lühimaa laskurite üksuste võitlejaid. Seejärel püsisime me ühe koha peal, kuni hakkasime raporteid saama. Võtsime Sinsingide territooriumi järk-järgult piiramisrõngasse, meie luureüksused töötasid nii maast kui õhust visalt ja kannatlikult nende kiiregeneraatorite ning teleskoopide kallal. Ühel hetkel pöördus Garlin lõpuks minu poole ja ütles:

„Piiramisrõngas on nüüd paigas, ülem. Oleme hõivanud inimtühjad positsioonid kõikjal nende ümber.“

„Las ma uurin järele,“ vastasin ma ja uurisin ekraanilt paistvat valgustatud kaarti, mida katvad väikesed valgusringid sümboliseerisid kohti, kus ultroskoopilise vaatluse põhjal ei asunud ühtki vaenlast.

Ma noogutasin Bill Hearnile. „Hakka asjaga peale, Hearn,“ ütlesin ma, „ja paiguta oma turmtule-võitlejad positsioonidele.“

Ta rääkis ultrofoniga ja kolm laeva hakkasid liikuma vaenlase territooriumi ümbritseva laia mõttelise ringi poole. Iga paari minuti tagant laskis üks laskur oma üksuseülema käsul traadist lahti, kinnitas oma parašütistikeebi pandla ja triivis pimedusse allpool.

Bill moodustas kaks lahingrivi, millest üks paiknes paralleelselt jõega ja teine asus otse selle vastas, jättes kogu vaenlase territooriumi endi vahele lõksu. Jõekaldail paiknesid kaks kaitseliini, üks neist üles- ja teine allavoolu. Viimatimainitud olid mõeldud lihtsalt positsioonide hoidmiseks. Ülejäänud lahingrivid olid mõeldud kogu endi vahel paikneva ala fugass-turmtulega ülekülvamiseks, kummagi liini võitlejad pidid tulistama viie miili raadiuses. Kui kaks turmtulemüüri olid omavahel kohtunud, pidid mõlemad lahingrivid minema üle lühimaa-turmtulele ja jätkama kõigi eelmisest tulemüürist läbi pääsenud vaenlaste lõksupüüdmist.

Samal ajal hoidis Bill oma reserve, väljavalitud meestest koosnevat sajamehelist üksust (sama, mis oli koos Harti ja minuga võidelnud Hanide eskaadri vastu) õhus, umbes samapalju mehi rippumas iga nelja laeva „sabas“.

Viimane loendus üksuste, kompaniide, divisjonide ja ülesannete kaupa näitas, et kõik meie sõjajõud paiknesid õigetel positsioonidel. Hanide aktiivsuse kohta piirkonnas polnud ühtki ettekannet ja ükski nende eetrisse antud sõnum ei viidanud Hanide vähimatelegi kahtlustele meie ekspeditsiooni toimumise kohta. Ka polnud Sinsingidel neid ees ootavast saatusest aimugi. Saabunud raportite järgi töötasid keset nende laagrit tühikäigul tõukekiiregeneraatorid, mis ilmselt kuulusid Hanidelt reetmise eest saadud laevadele.

Jälle andsin ma käsu ja Hearn andis selle oma alluvatele edasi.

Meist kaugel allpool, mitme miili kaugusel paremal ja vasakul ilmusid nähtavale kaks turmtulejoont. Meie kõrgest asukohast paistsid need sädelevate ja plinkivate tuledena ning vahemaa summutas plahvatused millekski kauge kõuemürina sarnaseks. Hearnil ja tema abidel olid üksuseülematele ultrofoni teel jagatavate käskude ning nende muutmistega käed-jalad tööd täis, ent lõpptulemusena viisid need tuleliini joondamise ja turmtulemüüri aukude sulgemiseni.

Divisjoni A ülem teatas, et Sinsingi liikmed (tegu oli saamatu ja distsiplineerimatu gängiga) on rünnakust täielikus segaduses ja saadavad naabergängidele korduvaid abipalveid. Eirates fakti, et mongolid polnud sajandeid lõhkeaineid kasutanud, olid nad jõudnud järeldusele,et rünnaku toimepanijateks on Hanid. Nende pöörased palved jätkusid samas vaimus, jätmata tähelepanekuta Hanide elektrofoonilisi järelepärimisi toimuva kohta, kes olid aga ilmselt lahingumüra kuulnud ning püüdsid nüüd lahingu toimumiskohta kindlaks teha.

Siinkohal alustas minu poolt lõunasse linna poole teele saadetud sööstja pettemanöövrit, hoidmaks Hanid kodus. Selle kaugmaa-laskureid täis „saba“ hõljus nähtamatuna pimedas taevas ja pommitas linna umbes viie miili kauguselt suurima lõhkejõuga rakettidega, mis olid meie käsutuses. Kuna laskurite sihtmärgiks oli terve linn ja eesmärgiks seal sõltumata tekitatud kahjustuste suurusest võimalikult palju paanikat külvata, polnud neil tabamisega raskusi. Võisin näha linna kuma ja noatorgetena sähvivaid plahvatavaid rakette. Lõpuks pöördusid Hanid, kes ei saanud aru, mis toimub, tagasi kaitsetaktika juurde ja käivitasid oma „põrgusilindri“ ehk ülespoole suunatud lõhustuskiirte seina. See tegi meie pommitamisele mõistagi lõpu. Kiired toimisid täiusliku kaitsemehhanismina, lõhustades meie raketid kohe, kui nendega kokku puutusid.

Kui nad polnud enne kiirte sisselülitamist laevu välja saatnud ja kui neil ühtki laeva juba varem läheduses õhus polnud, oli kõik korras.

Uurisin selle kohta Garlinilt, ent ta kinnitas mulle, et Luuredivisjon M polnud täheldanud ühtki märki Hani laevadest lähemal kui 800 miili. See andis meile mõneks ajaks vabad käed, sest enamik nende salvestusseadmeid toimisid läbi „surmaseina“ halvasti või ei toiminud üldse.

Võtsin oma käsutusse staabilaeva ühe ekraani ja oma otsesesse alluvusse spetsialistist operaatori, lastes tal fokuseerida ekraani meie lahingrividele all. Tahtsin näha oma võitlevaid sõdureid suures plaanis.

Ta hakkas oma lüliteid vajutama ja mõnda aega jooksid üle ekraani kaootilised varjud, mis läksid vaheldumisi fookusse ning fookusest välja, kuni ta jõudis lõpuks õige regulatsioonini ja sai mulle näidata ilmselt saja jala laiust pilti metsaalusest, puude läbipõimunud oksad ning okastik paistmas maapinna kohal reaalsusesse sulavate varjudena.

Nägin üht meest oma pika rauaga püssi vilunud kiirusega laskevalmis seadvat. Ta huuled olid veidi pruntis, nagu oleks ta vilistanud, kui ta kõrget alust, millele toru oli toetatud, paika seadis. Ta keerutas kiiresti nuppe relval, reguleerimaks sihtimist ja raketi tõusunurka. Siis võttis ta suurest kastist, mis paistis piisavalt raske kiitsaka aluse katkitegemiseks, laskemoonavöö, sisestas selle otsapidi relva ja valis nuppudel õige kombinatsiooni.

Seejärel astus ta kõrvale ja piilus mõnda aega läbi puude enda ees. Toru ei värahtanudki, ent ma teadsin, et see saatis vähem kui sekundiliste vahedega teele väikesi mürske, mis, liikudes omaenda vähendatuna hoitaval jõul, lendasid kaares läbi õhu, et maanduda täpselt viie miili kaugusel ja plahvatada kaheksatolliste mürskude jõuga, mida olime kasutanud Esimeses maailmasõjas.

Teine laskur viiskümmend jalga temast paremal viipas käega ja hõikas talle midagi. Siis korjas ta oma relva ja selle aluse üles, hindas enda ees paistvate puude kaugust ning nende madalaimate oksade kõrgust, sirutas end veidi ettepoole ja hüppas kergelt umbes kahekümne viie jala kaugusele. Järgmine hüpe viis ta veel umbes kahekümne jala kaugusele ja seal hakkas ta oma relva üles seadma.

Seejärel andsin oma vaatlejale käsu näidata turmtuld ennast. Tal õnnestus see lähifookusesse saada, ent peale pimestavate sähvatuste seeria, mis ekraanilt paistes terves laevas sähvisid, oli vähe näha. 800-jalane fookus osutus paremaks. Olin arvanud, et mõned meie 20. sajandi Prantsuse ja Ameerika suurtükiväeüksused olid sihtimise matemaatilises täpsuses täiuslikkuseni jõudnud, ent ma polnud varem näinud midagi võrreldavat selle kohutava plahvatuste rivi täpsusega, mis liikus järjekindlalt edasi, niites puid nagu vikat rohtu (või nagu vikat niitnuks rohtu 500 aastat tagasi), pöörates maapinna segamini ning mattes metsahiiglaste pilbastatud ja räsitud jäänused 10-20 jala sügavusele maa alla.

Selleks hetkeks olid kaks tulemüüri juba teineteise lähedale jõudnud, võnkuva, särava, katkematu ja hiilgava hävingu jooned, mis surusid paanikast haaratud Sinsinge vältimatult endi vahele lõksu.

Samal ajal kui ma toimuvat vaatasin, loobus üks nende rühm asjatutest katsetest oma kolme tõukekiiremasinat tööle saada ja sööstsid koos kaaslastega tungleva massiga edasi.

Uurisin kontrollülemalt kiiresti nende õhkutõusmiskatsete nurjumise põhjuste kohta, ja sain teada, et tegelikult toimuvast teadmatuses olevad Hanid olid otsustanud tegutseda endi ohutust silmas pidades ning pärast kõigile oma Allegheny mägedest ida pool lennanud laevadele antud maandumiskäsku katkestanud jõuülekanded, kartes, et Sinsingidele kaubeldud laevu võidakse kasutada nende vastu.

Pöördusin jälle oma ekraani vaatama, mis oli nüüd fokusseeritud keset Sinsingi tehaseid. Reeturite paanika põhjuseks oli vaid hirm, sest meie turmtuli polnud veel nendeni jõudnud.

Mõned neist seadsid üles oma pika rauaga püssid ja tulistasid juhuslikke laske üle turmtulemüüri, ent lõid siis käega. Nad mõistsid, et neil polnud sihtmärki, mille pihta lasta, sest nad ei saanud kuidagi kindlaks teha, kas meie laskurid on mõnesaja jala või mitme miili kaugusel teispool tulemüüri.

Nende ultrofonistid, keda just palju polnud, passisid pingsalt sealsamas, kiivritelefonid rihmadega kõrvade ümber seotud ja liigutasid närviliselt häälestusseadmeid oma vöödel. Polnud kahtlustki, et nad olid osad meie sagedused välja peilinud ja paljusid meie raporteid ning käske kuulanud. Ent nad olid segaduses ja halvasti organiseeritud. Kui neil oli ultrofoniülem, ei raporteerinud nad talle ilmselt kindla süsteemi järgi.

Nüüdseks olid nad hakanud meie pealetungiva tule eest taganema. Vahepeal haaras neid meeleheide ja nad püüdsid taas üle meie turmtulemüüri tulistada, raketiplahvatuste leegid hajusalt sähvimas. Mõned tulistasid lihtsalt huupi kaugusse.

Veidral kombel olid lahingu esimesed kaotused meie poolel. Mõned nende kaugusest tehtud lasud tabasid märki, kuna meie võitlejad järgisid karme korraldusi turmtules püsimise kohta.

Ultroskoopiliselt ekraanilt näis, nagu toimunuks lahing päevavalguses. Ülekandes nähtav pilt meenutas pilvist päeva, mida raketiplahvatused säravamaks muutsid.

Turmtulemüüride vahe polnud enam viissada jalgagi, kui Sinsingid võtsid kasutusele taktika, mida me polnud ette näinud. Esmalt märkasime, et nad teevad end kergemaks, visates lisaseadmed minema. Osa neist viskasid oma erutuses liiga palju asju minema ja sööstsid äkitselt õhku. Siis hõljusid mõned gängiliikmed hajusa parvena sujuvalt ülespoole ja neile järgnes üha arvukamalt kaaslasi, kuna teised, kes olid oma esialgse kaalu säilitanud, püüdsid terve nahaga kõrgelt üle lähenevate turmtulemüüride hüpata. Osadel läks see ka korda. Ülejäänuid tabas turmtuli meie silme all kui tormituul puulehti, nad vajusid kokku ja hõljusid aeglaselt alla või kukkusid keset turmtuld, vööd küljest lastud.

Igatahes polnud meil plaanis lasta ühelgi neist põgeneda ja jõuda Hanide juurde. Andsin Bill Hearnile kiiresti käsu lasta reservüksustel turmtuli avada ja ma kuulsin teda üksuseülematele vastavat matemaatilist valemit haukumas.

Nihutasime oma laevad eemale, sest kuhjuvad plahvatused kasvasid veidraks hajusaks moodustiseks, mis ulatus lõpuks kolme miili kõrgusele. Ma ei usu, et ükski vabadusse hõljuda püüdnud Sinsing ellu jäi.

Ent hiljem saime me teada, et mõned, kes olid üle turmtulemüüri hüpanud, pääsesid põgenema ja jõudsid Nu-Yoki.

Need, kel oli õnnestunud üle turmtulemüüri hüpata, valmistasid meile kõige rohkem peavalu. Kuna pooled meie pikaraualistest püssidest olid ülespoole sihitud, mõistsin ma, et me ei suuda maismaal uut turmtulemüüri luua ja andsin käsu tulemüür kaks miili tagasi tõmmata. Neilt positsioonidelt hakkasid tulemüürid taas teineteisele lähenema, ent seekord polnud eesmärgiks need omavahel kokku viia, vaid lihtsalt panna need plahvatama kolmekümne jala kõrgusel õhus. See ei jätnud Sinsingidele palju võimalusi tulemüüride kohalt või alt läbi hüppamiseks.

Turmtulemüürid liikusid tasapisi teineteise poole, kuni nad lõpuks kohtusid ja hall koiduvalgus kuulutaski lahingu lõppu.

Meie endi kaotuste hulka kuulusid 47 meest maavägedest, kellest 18 olid tapetud käsitsivõitluses meie lahingrivideni jõudnud üksikute vaenlaste poolt ja 62 meest sööstja nr. 4 meeskonnast ning sabas pukseeritud üksustest. Üks vaenlase ultroskoop oli sööstja asukoha kindlaks määranud ja see oli pikaraualiste püssidega alla tulistatud.

Kuna meile teadaolevatel andmetel olid peaaegu kõik Sinsingide Gängi liikmed tapetud, pidasime sõjaretke väga edukaks.

Siiski omas see kõik märksa suuremat tähtsust. Meie turmtule-taktika tõhusus sisendas kõigisse sõjaretkest osavõtnutesse usku, et suudame Hane võita.

Nagu ma Wilmale rõhutasin:

„Kallis, ma olen kogu aeg arvanud, et Ameerika plahvatav rakett on palju tõhusam relv kui Hanide lõhustuskiir, piisab vaid sellest, et kogu gäng õpiks rakette süstemaatilist ja koordineeritult kasutama. Üksikvõitleja relvana, kes tulistab oma vaatevälja jäävat sihtmärki, jääb raketipüss hävitusjõult lõhustuskiirele alla, vaid ta laskekaugus on võib-olla veidi suurem. Probleemiks on, et kuni tänase päevani on raketipüsse kasutatud samal viisil, nagu me kasutasime 20. sajandil vintpüsse ja kaheraudseid. Nende kasutusvõimalused suurtükiväerelvana mööda maismaad liikuvate või õhku kerkivate turmtulemüüride loomiseks on aga vapustavad.

Lõhestuskiir reedab vältimatult oma väljalaskjate asukoha. Raketipüss ei tee seda. Lõhestuskiir tabab sihtmärki vaid sirgjooneliselt. Rakett võib jõuda kaares üle vahepealsete takistuste nähtamatu sihtmärgini.

Ei tasuks ka unustada, et meie ultronistid on lubanud töötada välja täiusliku inertonist kaitsekilbi lõhustuskiirte vastu.“

„Kallis Tony, mõte õudustest, mis meid ees ootavad, võtab mind värisema. Hanid on targad. Nad arendavad välja kaitsemeetmed meie uute taktikate vastu. Ja on kindel, et nad ei koonda meie vastu ainult kõiki oma jõude Ameerikas, vaid Maailmaimpeeriumi ühendatud jõud. Osalt on nende puhul tegu argpükstega, kuid nad on põrgulikult kavalad ning rahuliku, halastamatu ja tigeda visadusega.“

„Hoolimata sellest,“ ennustasin ma, „on Hävingu Sõrm praegu otse neile suunatud ja kui meie sinuga ei hukku võitluses, näeme me päeva, mil Ameerika pühib Mongoli Mädaniku maamunalt minema.“

Inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep