- "Mul olid võimalused juba aastaid, paraku, aga ainult paberil. Liidu seadustik inimkatsetuste osas on arvatavasti tänaseni äärmiselt - tagurlik."
-"Ma saan aru ka hirmust ja eelarvamustest, kuid kui katsete kulg on osavõtjatele absoluutselt ohutu, siis ma ei näe mingit põhjust iganenud standarditest ja väärtustest kinni hoidmiseks."
- "Võtkem närvisüsteemi kui elektroskeemi ja elektro-neuroloogi kui insenerikätt.... kõik on nii ümbersuunatav, vähemalt ajutiselt"

- Katked prof. Evan Lambrecht-i esinemisest, endisaegses propagandistlikus telesaates "Impeeriumi õhtud".



Kell kukkus ning justkui selle tähistamiseks virutas Iversen mulle lahtise käega keset selga sõbraliku laksu. Või pigem hoobi, mille kõige täpsemaks iseloomustamiseks võis öelda, et tegemist oli kõike muud, aga mitte patsutusega. Üritasin tekkinud köhahoogu maha suruda ning teenisin norrakalt ära heatujulise naeru.
"Köhi, köhi, mõnda aega pole sul seda nagunii võimalik teha," kõlas sõbralik soovitus mu läkastamise saateks ja "No, kasuta nüüd juhust, meha," lisas ta oma pooldekõrva hambaridade vahelt, kui nägi, et ma mitte tema sõnade järgi talitada ei taha.

Ajasin ennast uuesti sirgu, köhahoog oli vaibunud ning nägin, et Olef tegi käega liigutuse, nagu tahaks veel korra oma kamraadlust kinnitada. Näitasin talle mõttes trääsa ning heitsin ennast operatsioonilauaks nimetatavale sõrestikule. Doktor Krauss, kes kogu Iverseni pullimist - nii ta seda ise nimetas - apaatselt jälginud oli, ärkas justkui ellu ning mõned minutid hiljem olin ma juba rihmade ja klambritega sõrestikule tõmmatud, saateks Iverseni poolsed võltssüdamlikkusest tilkuvad küsimused stiilis: "Tahad ma toon sulle kohvi, aga kokat, kokat ikka lonksukese võtad või üks kiire sigarett äkki?"
Enamus neist küsimustest olid inspireeritud sellest, et Krauss oli "kass läbi lukuaugu" taktikat kasutades kummist hambaklotsi otsas oleva vooliku mulle juba hingetorru surunud. Tundsin kuidas ta traadid mu kopsudesse lükkas - kõigepealt vasak, siis parem.

Lebasin nagu kuivama tõmmatud voodilina ning üritasin norralase katkematut lõõpimist meelelahutusena võtta. Krauss tegeles ennastunustavalt nõelte märkepunktidesse surumisega ning mõne hetkega nägin välja nagu tuulerõugete käes vaevlev siil.
Ei mingeid küsimusi, et kuidas ma end tunnen või kas oli väga valus. Lihtsalt sihikindel asjatamine millegi kallal, mille teemal mul puudus pärast rihmade kinnitamist igasugune sõnaõigus.
Krauss kadus vaateväljast ning juba hetk hiljem tundsin ma, kuidas laud koos minuga püstloodi tõuseb, seejärel pöördub ning kõik, mis ma nägin, oli Iverseni nimelise juuksepahmaka väljumine. Tema sõnade järgi oli protseduuri jõledam vaadata, kui läbi elada. Selles osas ma nõustusin, aga täpsustaksin, et jõledam vaadata küll, aga alles siis, kui sa tead omadest kogemustest, et mis täpselt toimub.

Edasine oli juba vaat et rutiin - Krauss kontrollis rihmasid, ühendas kaablid ning jõnksutas klambreid paika. Liigutas veel korra isegi elastset koonust mu kurgus, justkui kindlustamaks, et mul ikka võimalikult ebameeldiv oleks ning tegi tuimestussüsti - veeni.
Järgnes aju verevahetust kiirendav süst kuklasse, kõrvus hakkas kohisema ning järgmisena tundsin, kuidas kanüül selga lükatakse. Ootasin, ülejäänud torkeid ma enam ei tundnud.mitte impulssaatori lööke kuklasse. Ma lihtsalt teadsin, mis toimub, see teadmine ei olnud kuidagi kergendav.
Kõige jubedam oli esimene elektrilöök seljaajju. Just nagu lükataks sinna juuspeene nõela asemel hoopis laetud piksevarras. Sellega kaasnev kramp oli nii rebiv, et tundsin, kuidas mu keha üritab läbi paigalhoidvate rihmade tungida. Värisesin üle kere. Higistasin nagu palavikus ja kui mu pilk poleks olnud fikseeritud viimasesse kolmandikku, ehk seina ja lae kokkupuute kohta, siis oleksin saanud ise hinnata, kui suure roojaookeani ma põrandale tekitasin - vahi mõtteid, eksole.

Järgmine löök aju tagakolmandikku oli jälle ainult tajutav. Tundsin, kuidas kõik aeglustub, plastklamber mu suus ja toru minu kurgus hajusid kuskile ära - nagu kõik ülejäänugi - võõrkehad esimesena ja siis keha tervikuna.

Kolmas löök - ma teadsin, et selga - tekitas krambi. Ainult, et enam ei tahtnud vormituna tunduv lihatükk rihmasid purustada vaid justkui nende eest põgeneda - kokku tõmbuda, miskiks kuubikuks, palliks, keraks...millekski. Tundus, nagu ma kisuks ennast kokku.
Neljas pimestas hetkeks. Hetkeks, mis tegelikkuses kestis pea tunni ja sellele järgnev elektro-impulssidevool ülakehas mõjus pigem tüütu torkimise, kui millegi valusana.
Lõpuks hakkas kõik mu ümber surisema, aga see tulenes vist sellest, et Krauss laskis laua tagasi horisontaalasendisse ja siis tuli tema. Tema, see viimane mis magus nagu neitsiveri" - kui Iverseni tsiteerida.
Terve maailm muutus neoonvärveis ruubiku-kuubikuks, millega mängivad kellegi nähtamatud käed. Järgnes vist pimestus - võimalik, et veel üks - ning mu keha tuli justkui kuskilt tagasi.

Märkasin, et Krauss vabastab mind mu viimastest köidikutest - millal ta sellega alustas? - ja kui mu käed vabanesid, lõin automaatselt olematut elektrivarrast oma pea kohal. Sjärgnes šokk, p, ehk hetk, mil aju üritab veenduda, et teda ei peteta. Et kas ta on tõesti võimeline kõik töötamiseks vajaliku organismist ise kätte saama. Tunnistada järsku, et varem ülitähtsad organid enam ei tööta, et kas nad pole tõesti kunagi töötanud. "vältida ei saa, see tuleb üle elada"- nii selgitas seda vähemalt doktor Lambrecht.

Ühesõnaga ehmusin, mulle jõudis kohale, et ma ei hinga, et veri mu soontes on kuum ja liigub kiirete lainetena ning kopsud mu rinnus lihtsalt tuksuvad, on lihtsalt olemas ja tuksuvad südame taktis. Mu käed lendasid instinktiivselt suu ette. Iversen oli mu kõrvale ilmunud - millal ta tagasi tuli - haarasin ta käsivarrest ning surusin oma hõõguva otsmiku selle vastu. Surusin nii kui jõudsin ja ma teadsin, et tal on valus, aga ma klammerdusin tema käe kui viimase terve mõistuse tugisamba külge. Ajus peksis, põlved tõmbusid kõhu alla krõnksu ja ma vajusin norrakat kaasa tõmmates külili.

Minutid möödusid ja kõige hullem läks üle. Ka meeletu tahe õhku sisse tõmmata kadus, ehkki kurgus pakitses endiselt ja keel tõmbles iseenesest suus ringi. Siiski, tasapisi taastus kontroll iseenda üle ning enam kurku ei tõusnud.
Tõusin uuesti istukile, Krauss oli momentaalselt platsis ja mõõtis mu pulssi, kontrollis ajuimpulsside sagedust, peksis oma haamriga mu põlvi, torkis indikaatornõelaga närvipunkte - see oli juba harjumupärane. Rutiin, ehk midagi, millega harjud pärast esimest korda. Aga see abitu ahastus, toimetulematusetunne, lämbumistundest tekkiv surmahirm – need on asjad, mis löövad vist rivist välja elu lõpuni.

*

Lahkusin med-sektsist juba omal jalal. Komberdades, kuid siiski ise. Angaari jõudes aitas Iversen mul skafandrisse ronida ning alati valmis Krauss lükkas uinutinõela jaoks mõeldud ja skafandrikrae küljes oleva kanüüli mu kaelaarterisse.
Torge oli tajutavalt võõras. Üldse, mitte miski ei olnud nagu peab. Ka õlgadele laskuv kiiver tundus jälle vale kujuga olevat. Lülitasin sideraadio sisse ning kuulsin Kraussi häält: "Kontrollime - lülita esimene sisse!"
Lõin vasaku käega vastu kaelast paremal asetsevat kummiga kaetud stopperlülitit. Lülitit, mis aktiveerib vasakpoolse. Vasaku vajutamisel - toimis – tekib omakorda lühis, mis aktiveerib süstla ning arterisse sisestatav unerohi lülitab mu sekundiga välja.
Viimase võimaluse vahend kriisiolukorraks, katsetusteks raskendatud tingimustes.
Juhuks, kui enam vaimselt ei jaksa.
Selle Vajalikkuses olin ma veendunud kohe, kui nägin laborivideotelt endal kõri ja rinnakorvi rebestavaid šimpanse. Kui hulluks võivad minna inimesed, polnud mul aimugi ja parem oligi.
Iversen oli ka skafandrisse pugenud ning Kraussi juhtimisel sisenesime angaari. Nelikturbiinliikur seisis stardivalmilt väljumisluugi ees kogu oma tobeduses. Kaks korda neli turbiini nagu jalad ja juhtpult kui pea kaabeldusest ja tugisambast koosneva kaela otsas - kosmosekass, mis kosmosekass - ainult saba oli puudu.
Iversen liikus skuutri juurde, täpselt nagu mina kaks päeva tagasi - rollid olid jälle vahetunud. Tema üleeile 126 minutit avakosmoses - mina täna 120+. Kui kõik sujub, siis võib-olla isegi ülempiirina määratletud 140, aga eks näis.

"Hei, Balt, kass on suht läbi, see tähendab, et ta on normis, aga turbiinide jahutussüsteem kukub ülekoormusel ära." See oli Lannings, valgetes tunkedes pardamehhaanik ning nagu kõik teisedki, ei kutsunud temagi mind nimepidi, vaid rahvuse järgi - balt.
"Vaheta nelikuid iga 30 minuti järel, kuuled, ära kauem jõriseda lase. Iversen - jälgi ka, et ta vahetaks, tuleta talle meelde, ok? Kui see läheb, siis on mindud ja nii, et keegi enam kokku ka ei korja - sõelaga ka mitte, selge?"
Midagi minus kihvatas, ma ei tea miks, aga miskipärast tundus, et valged tunked ja mehhaanik on midagi, mis on äärmiselt vale - nagu pühaduseteotus. Lapsepõlvest mäletasin, et tunked olid rohelised, sinised, aga mitte valged. Mitte iialgi valged.
Isegi Krauss oma kirurgikombekas ei näinud nii kuradi steriiline välja nagu see tunkedesse kukkund pask.
Ma ei saand enam, pöörasin pilgu ja astusin kassile - las raisk seletab, las ta muliseb oma nelikutest ja kurat teab millest veel. Närvi ajas, et sidet ei olnud võimalik välja lülitada. Tänu sellele pidin ma, lisaks niigi sitale enesetundele, kuulama veel, kuidas see kuradi Tehno-Willy seletab midagi "nii jahutussüsti kui ka balanssaatorite miskipärasest väljalülitumisest tsipakenegi üle piiri tõusva tempra korral". Lisaks veel tiraad selle ohtlikkusest ja ma lootsin, et ta sureb - kohe ja äärmiselt piinarikkalt.

...Kollane, roheline ning uks mu ees avanes - käivitasin kassi hõljukina ning sõitsin vahelüüsi, pöördusin istmel ja nägin, kuidas alla laskuv uks Iverseni minust lahutama hakkas. Mida rohkem tema skuuter sulguva ukse taha kadus, seda jõulisemalt mu süda puperdas. Ma polnud veel kurat, tühjuseski kui juba - juba.
Imelik - esimene minut väljas on kõige raskem, sest siis sa oled järsku seal ja teised on sees.
Muidugi, Iversen rääkis, et 126-l ta tundis, kuidas tähed ta silmist sisse hakkavad lendama. Justkui ainult selleks, et rindkerre söösta ja seal nagu pärmitainas paisuma hakata ning samal ajal kumiseb peas: " Ära tõmbel, rahu, kõik on kohe ok."
Edasi ta ei pidanud enam vastu - kerge kõks vasakule poole kaela, siis paremale – kõik. Ning minul tuli kassile ronida, et tagasi sõita, aga see pole see.

Välisluuk hakkas tasapisi avanema, ootasin kannatamatult, ükskõik mida, aga ära siit kahe ukse vahelisest põrgust, ära sinna... lõpuks ometi.

Hoolimata esimese minuti seadusest tundsin avarusse jõudes, kuidas paanika kaob. Viha valgete tunkede ja Henningsi vastu kadus. Ka hirm kadus tasapisi ja tahtmine, et Olef kogu aeg nähtaval oleks, kadus ka.
Võib-olla, et see ongi see murrang, millest Lambrecht rääkis. See, mida me saavutada üritasime, oli käes. Hetk, mida olime minut-minuti järel pikenevate katsetega siin juba kolm kuud taotlenud. Võimalik, eks näis Eerik - sadanelikümmend ja saad tagasi maale. Tundsin kuidas sügav kergendustunne või rahulolu minust üle jooksis.
Käivitasin kassi A-neliku impulssrežiimile ja tundsin, et turbiinde paarisjõnksud on kõige rahustavam asi maailmas. Istusin, seljaga sõidusuunda ja nägin Iverseni väljumas.

*

Vaadata polnud midagi, teha ka mitte. Kaks korda oli kõlanud kõrvaklappidest Iverseni röögatus - "Balt, ära unista, vaheta nelikut" ja kaks korda olin ma seda parasjagu tegemas olnud.
Nõjatusin vastu kassi kaela ja vahtisin tühjusse. Eemalt paistis Iversen skuutril, kaugemal süstik - üks kella üheteistkümnes, teine kella kolmes. Igavus, painav igavus ja juurdehiiliv ärevustunne.

Sättisin ennast rätsepistmesse. Paanikanupu asetasin endast vasakule, signaaltuled paremale ning kägardasin ennast, kuni tundsin, et kiiver vastu kassi kolksatas. Kõht valutas ja ma mõistsin, et olin juba pikemat aega kõhulihastega hingamist imiteerinud.
Ikka pingule - lõdvaks, pingule - lõdvaks. Proovisin seda vältida, kuid üle paari minuti vastu ei pidanud. Kasutasin teist meetodit, tõmbasin ennast krampi, lugesin kümneni ja peaaegu, et oleksin üritanud lihtsalt mõttesse tõmmatud olematut õhku mitte kuskilt välja puhuda. Võdistasin ennast, taipasin, et tegin seda täiesti tahtmatult ning.... tegin seda jälle.

"Hingamine ehk vere varustamine hapnikuga pole üldse oluline. Kõik, mida vaja, on meie kehas olemas. Tuleb lihtsalt tekitada vajadus selle kätte saamiseks ja võimalus kiireks ümberlülituseks ja seal tuleb mängu meie seljajaju. Hapniku juurdevool, see vaid kergendab aju funktsioneerimist. Kogu probleem seisneb selles, et ehkki su organism juba teab, et kopsud on lihtsalt vooluring sinu kehas, ei taha sinu alateadvus sellega leppida,kui nüüd kogu protsessi lihtsustada" - Lambrechti sõnad.
Kahjuks ei mõjunud need eriti rahustavalt. Oi, kuidas ma tahtsin hoopis oma aju funktsioneerimist lihtsustada. Tõmbasin ennast kägarasse ning surusin kiivris pea vastu põlvi.

Üritasin ette kujutada, et kiivrit pole, et ma surun põlved oma silmakoobastesse ja kõik läheb paremaks, paremaks. Ma olin läbinud katsetused kinnises ruumis ja vees ning nüüd viimane tiir, ehk neli-viis kuud avakosmoses.
Pea vastu ja sa saad minema.

Olukord hakkas tasapisi laabuma, rinnus ei põletanud ja kumin peas kadus. Surusin pead veel rohkem vastu põlvi ning vajusin poolunne. Mind äratas Iverseni röögatus kõrvaklappides: "Balt, tahad vist juppeks lennata, eksole? Kuhu ma su tükid saadan, kõik ühte kohta või puistan õhust üle Rewalsinki?"
Vaatasin ehmunult kella ja nägin, et kolm minutit oli üle läinud. Tõusin, lükkasin tõepoolest välja lülitunud jahutuse uuesti sisse ja vahetasin nelikut.
Et "neid" mõtteid eemale hoida, üritasin meelde tuletada Lambrechti juttu. "Esimene asi, mida emaüsast väljudes teeme, on see, et me hingame hapnikku. Me teeme seda reflektoorselt enne, kui me seda tegevust tegevusena tajuma hakkame. See saadab meid kogu elu ning ehkki aju on närvide elektriga sugereerimise tulemusena võimeline kuni kolm tundi ilma otsese hapniku juurdevooluta töötama, ei ole meie teadvus võimeline sellega leppima. Kui inimest kägistada, siis ta satub paanikasse - teate ju seda."
Teadsime ja tundsime, esimesed katsed olidki üks suur hästitasustatud õudusunenägu.
Lambrecht soovitas meil suruda käsi rusikasse ja jälle lahti - hingamistaktis ning natuke aega see petekas aitas, kuid hoolimata sellest me nutsime, lasksime ennast hirmust täis. Üritasime röökida, appi karjuda, väänlesime rihmades ning iga õhtu vandusin ma, et see viimane kord jääb viimaseks.
Aga jah, 118 minutit juba ja kõik oli peaaegu, et korras.

Kosmosekass liikus minu all edasi kergete võngatustega, kõigepealt NE ja SW turbiin, sekund pausi, ja siis SE ja NW - nagu laulutaktis. Laulu, ühe kindla laulu, mida ma lapsena endale kogu aeg ette mängisin, teinekord tundide kaupa - ühte ja sama lugu.
See oli Nancy Weddingi "Stardust", kuid ma ei mäletanud enam sõnu. Polnud vist kunagi mäletanudki. Universal oli tollal minu jaoks poolvõõras keel - ning see, millest see piltilus brünett plaadikaanelt laulis, jäigi mulle mõistmatuks.
Lihtsalt see rütm, lihtne kuid haarav rütm, mida praegu mängisid mulle ette neli piklikku turbiini, valju ja katkendliku, kuid samas kuidagi püsiva nurrumisena.
Ümisesin omaette esimesed read ja taipasin ehmatusega, et ma kuulen oma häält - ei, pole võimalik - meelepete.
Lihtsalt ettekujutus, mis tekkis ainult hetkeks, aga see-eest hirmsaks hetkeks - kuradima hirmsaks.

Langetasin käed, mille olin juba löögivalmilt kõverdanud, tagasi enda ette ning hakkasin hoopis vastu kassi selga takti lööma. Järjekordne tõestus, et nii paanikanupp kui märgutuled on mõttetus. Kui ikka tunned, et kontroll kaob, siis vilgutades ülevaate andmine on viimane asi, mida sa teha tahad. Lihtsalt, kui tunned, et murdepunkt on lähedal, siis lööd ennast auti - lihtne, konkreetne ja toimiv. Aga jah, ehkki kõik tundus sujuvat, tuli valvel olla. Loendur näitas 127-t minutit ja võis kindel olla, et see "kramp" ei jää viiimaseks.
Mõtlesin, kas äkki katkestada, pöörata ümber ja kutsuda Iversen vastu? Samas, ärevust ega paanikat polnud ja enesetunne ei olnud kuskilt otsast halvemaks läinud. Pigem vastupidi - ehk tõesti murrang?
Jätkasin õttes ümisemist.
"Üle kolmekümne minuti vastu taevast vaadates, juhtub..." oli esimese salmi algus. Järsku ma teadsin seda nagu oleks ma seda kogu aeg teadnud. See oli alateadvussesse salvestunud ja nüüd päästis mind sellest tapvast igavusest, kustutades viimasegi hirmutunde ja toites lapsepõlvemälestustest tekkinud eufooriat.
Laulsin mõttes, suud liigutamata edasi, kuid hoolimata sellest ma lihtalt tundsin, kuidas kogu lugu heliseb kosmoses. Kui ma viimase ahastava refrääni "Tõuse ja tee, mida sa tegema pead..." kosmosesse paiskasin, siis teenisin kassilt sellega heakskiitva njäugatuse.

Silitasin teda ning tundsin, kuidas kiisu mulle tänulikult vastu nurrub. See oli meeliülendav, jätkasin laulmist ning kass müristas nurruda, mis jaksas. Huvitav, kas see Iversenini ka kostis. Otsisin pilguga Olaf-it ja nägin, kuidas ta heakskiitvalt ja laulu taktis märgutulesid vilgutab - ka tema kuulis – loomulikult.
Kosmoses ei ole heli...barjääre ja laul, laul, mis suudab olla nii hingematvalt ilus, ei saanud kedagi külmaks jätta. Ka kassi mitte, pisikest kosmosekiisut, kes minu laulu saateks oma helisevaid njäusid kuuldavale lasi.
Jah, kass, kes njäugus mulle.
Silitasin teda katkematult ning tundsin, kuidas tema keha soojus läbi mu kinnaste tungib ning märkasin silma nurgast, kuidas Iverseni sõiduk meist vasakule ilmus.
Kass kiunatas haledalt - Iversen ei meeldinud talle. Alati lõõpiv ja tahumatu Iversen ei meeldinud kellelegi ja ei meeldinud seega ka kiisule.
Surusin sõrmed sügavamale tema kasukasse, kuid see ei aidanud. Minu kosmosekiisu kartis. Iversen vilgutas tuledega ning kass muutus veel ärevamaks. Tundus, nagu tahaks ta ennast tagajalgadele ajada - avakosmoses.

Sa mu rumaluke, sul pole ju jalge all kindlat pinda, ainult tühjus - tobuke. Surusin käed ümber kassi kaela katsudes teda rahustada, kuid sellest polnud abi. Nägin, kuidas lendav norralane veelgi lähenes ning tundsin, kuidas kassist käis läbi hirmuvärin.
Viipasin käega, et ta eemalduks - kiisu oli ju silmnähtavalt paanikas. Rahmasin veelkord käega, kuid kassi näugumine muutus juba hüsteeriliseks. Tuli ta maha rahustada. Kui ta täiesti paanikasse satub ja rabelema hakkab, kukun ma ju ta seljast. Ise-enesest püüaks skuuter ju mu kinni, aga kass jookseks minema ning katsed tuli lõpule viia - ma pean maksku mis maksab kiisu maha rahustama.

Mingi mütsatus ja kiisu ahastav kräunatus äratas mu mõtetest ning pead pöörates nägin, et Olef oli tulistanud haaketrossi kassi külge ning vilgutas tuledega - aga mis sest trossist?
"Ma ei pea ju tulema. Sina ka ei pea tulema - pole vajadust - kiisu rahuneb maha niipea, kui sa eemale lähed," tahtsin ma talle karjuda, kuid avastasin, et mu kõnevõime on kuhugi kadunud. Aga, ta nagunii ju ei kuuleks mind ja... kurat, mingu meist lihtsalt kaugemale.

Pidin talle kuidagi märku andma, kuid nii kui ühe käe kassi kaela ümbert ära tõmbasin, tundsin ma, kuidas ta üle kere värisema hakkab. Värisema - ei, kass lausa vappus nagu palavikus. Seega surusin käe uuesti tema kaela ümber ning lauspaaniline võdisemine katkes kui lõigatult. "Ma saan hakkama," kinnitasin ma endale. "Mu kass jääb mulle alles ja ma ei hinga, aga ma saan mõelda ja sa kuuled ju mind."
"Tasa-tasa kiisu," sosistasin kassile veel mõttes julgustavalt kõrva ning sain vastutasuks tänuliku njäu. Mõtlesin, et mis oleks saanud, kui ma oleks Iverseni skuutrile roninud, kassile käega löönud ning taipasin, et midagi veab mind kuhugi, kuhugi ära.

Haakisin käed tugevamini ümber kiisukese kaela. Surusin kannad tema pehmesse kasukasse, võimalikult ettevaatlikult, et ma ma talle haiget ei teeks.
Alles siis pöörasin pead ning nägin Iverseni mulle mõistmatult vastu jõllitamas.
See siga oli kassile selga roninud, ehkki ta nägi, et loom kardab ju teda.
Kes kurat selle norralase peas on - kass hakkab ju kohe jälle paanitsema. Iversen aga sikutas mind turvakaablist ja ma pidin ühe käe lahti laskma, et kaablirihma lahti haakida. Ta astus mu kõrvale, kummardus ja vahtis mind hullunud pilgul. Mis ta ütleb, mida ta räägib - mõtlesin ja järsku taipasin, et kass on magama jäänud.

Rahulikult ja soojalt lebas tema keha minu all. Naeratasin Iversenile ning surusin uuesti käed kassi kaela ümber, ignoreerides meest, kes üritas mind vist püsti tõmmata. "Ei , ei, ma ei lähe kuskile mu pisike kiisu, jääme siia. Minu pisike kosmosekass ja loll norrakas läheb ka kohe ära," sositasin ma uinunud kosmosekiisule ja sulgesin silmad.


Sildistus: "Liit dr. Evan Lambrecht-i vastu."[653]
- Salvestise nr. 642 ([ 4/4 ] 7/7) põhjal.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0687)