Põhjus, miks BAAS 1997. aastal sündis, oli sügavalt egoistlik. Nagu kõik 40-aastased ja vanemad ulmikud mäletavad, siis nõuka ajal ilmus üleüldse palju vähem raamatuid kui praegu, eriti vähe ilmus sealjuures küllaltki põlu all olnud ulmet. Tulemuseks oli olukord, et vähegi pühendunud ulmehuvilise jaoks ammendus omakeelne ulmekirjandus üsna ruttu ning kui huvi püsis, polnud muud valikut, kui muudes keeltes lugemise peale üle minna. Paljude jaoks oli loomulik esimene valik vene keel. Sedavõrd kuidas piirid avanesid, muutus hoopis olulisemaks inglise keel ning kui mina võõrkeeltes lugemiseni jõudsin, siis avastasin, et inglisekeelse ulmekirjandus on kui põhjatu ookean, kus on raske orienteeruda ja teri sõkaldest eristada.

Ulmelisti algusaegadel kirjutas Jüri Kallas sinna paar autoritutvustust, mille järel tekkis mõte, et oleks tore kui olekski lausa selline sait, kuhu inimesed võiksid kirjutada arvamusi enda poolt loetud ulmeraamatute kohta ja seeläbi jagada teavet, mis mida väärt on. Kuna ma sellise saidi loomiseks vajalikku programmeerimist sel hetkel mingil määral valdasin, siis ma väga kaua ei mõelnud ning saidi ülesehitusel võtsin šnitti võtsin peamiselt kahelt lehelt. Üks oli Amazon, kus on võimalik tänaseni arvustada, kuid mis pole väga hästi organiseeritud ja on pigem müügile orienteeritud, mistõttu pole ta absoluutselt bibliograafilisel põhimõttel organiseeritud. Teine oli tänaseks juba ammuseks surnud Rootsi sait sf-books vms, kust võtsin layoudi idee, et ühes raamis on autorid ja teises teosed.

Vaatasin listist järgi, et täpne kuupäev oli 19 juuni, kui idee sai rahvale välja pakutud – selle peale tuli paar vastust umbes selles stiilis, et tee kõigepealt ära ja siis vaatame. Kaks päeva hiljem oli esimene BAASi versioon üleval. Esialgu polnud seal mingit kujundust ega sisu, vaid lihtsalt kolm raami ja põhimehhanismid. Kirjutasin esimese arvustuse Simaki „Linnale“, läks kaks päeva mööda ja Jüri lisas 9 pikemat arvustust. 2 päeva hiljem lisasin mina veel mingi portsu. Juuni lõpuks oli kokku juba 71 arvustust. 30 juuli kirjutas üks arvustaja (Wõrokas) 49 arvustust lausa ühe päeva jooksul. Märtsis 1998 oli jälle kõrghetk kus päevade saldo oli 50, 54 ja 56. 98. aasta apriilis oli üks päev 61 arvustusega, detsembris 1998 kirjutas kasutaja Dragofor ühe päevaga 65 arvustust. Rekordpäev on aga ilmselt senini 17. veebruar 2000, kus Taivo Rist kirjutas 90 arvustust. Enda sõnade järgi aga kogus ta neid arvustusi pikema aja jooksul. Tänaseks on meil 15 aastaga kogunenud ligi 35 000 arvustust, mis teeb keskmiselt 6,4 arvustust päevas.

BAASi tegemise algfaasis oli väga palju abi Jüri Kallasest, kes oli pidevalt juures ja aitas mõelda - näiteks kuidas venekeelseid teoseid BAASi sisestada ja muid lugematuid detaile. Alguses sai arvustada vaid romaane ja jutukogusid, hiljem lisandusid jutud eraldi ning asjad loksusid paika. Väga intensiivne arendus jätkus mõnda aega. Praeguseks on see tegevus küll suuresti soikunud. Viimane kaalukam uuendus oli kuu arvustuse valimise süsteemi sisseseadmine.

Nimelt, 2004. aasta aprillis vaimustusin ma Kristjan Ruumeti arvustusest Dan Simmonsi „Iliumile“, mis oli äärmiselt haaravalt kirjutatud. Ütlesin, et kui miski üldse, siis see vääriks seda, et ta kuu parimaks arvustuseks nimetada. Kristjan haaras sõnast ning kirjutas kokku eeskirja, mille järgi iga kuu parimaks arvustajaks nimetatu valib järgmise kuu parima arvustuse. See süsteem toimib tänaseni.

Arendusega on lood sedasi, et küllaga on leidunud inimesi, kes igasuguseid tarku asju on nõudnud või soovitanud. Võimaluste piires on neid ka arvestatud ja juurutatud. Kuu aega tagasi BAASiga selle ettekande tarbeks taastutvudes avastasin, et olen sinna igasuguseid asju nikerdanud, mis mind ennast praegu ajuti hämmastavad. Muidugi soovitati ka selliseid asju, mis reaalsuses ei töötaks - näiteks kirjanduse soovitaja, mis tänu nõukogude aja kirjanduspoliitikale realiseeruks pigem ühesuunalisena, pakkudes söögi alla ja peale ühte ja sama raamatut, milleks oleks „Asum“ või „Lilled Algernonile“.

Mõned arvustajad tahtsid välja, kuhu endast kirjutada. Tegin selle võimalikuks, paraku on seda võimalust kasutanud vaid veerand või veel vähem kasutajatest. Eelneva loomuliku jätkuna lisasin ka arvustajate arvustamise võimaluse, kuid see lõppes täieliku fiaskoga kui kasutaja Saara, kelle tegevuse kohta ma kirjutasin tema arvustustest lähtuvalt negatiivse kommentaari, saatis mulle solvunud vastuse, milles mind saadeti pipramaale ja veel nelja muusse erinevasse kohta. Tegin vajalikud järeldused.

Kõige aktiivsem täienduste soovitaja läbi aegade on olnud Kristjan Sander ja ma olen õppinud neid sujuvalt ignoreerima.

graaf4

BAASi rekordaasta on 2001, mil kirjutati peaaegu 4600 arvustust. See arv on iga järgneva aastaga pidevalt kahanenud ja stabiliseerunud kuskil tuhande juures. Ma ei pea seda traagiliseks, sest alguses oli täiesti ilmne paisu tagant väljapääsemine. Paljud algaastate viljakad arvustajad nagu Valja, Avo Nappo või Arvi Nikkarev on nüüdseks sest tegevusest peaaegu loobunud. Indrek Harglagi ei loe/arvusta enam eriti ulmet, sest tal muud tegemised.
graaf1

Teine stagnatsiooni allikas on demograafilis-poliitiline – arvustajate põhimass on, nagu 10 aastat tagasi nii ka praegu, jätkuvalt sündinud 70ndatel, noori peale eriti ei tule.
2001, see rekordaasta oli samas ka eesti ulme lühikese kuldajastu omamoodi kõrghetk, kus puhkes õide Indrek Hargla talent, kus ikka veel kirjutasid Belials ja Orlau, tuli palju raamatuid välja ning kust pärineb mitmeid teoseid, mida ka täna on nauding lugeda. Kui ilmusid Indrek Hargla esimesed raamatud, siis kõik need said BAASis tohutu tagasiside. Ka tõlkekirjandust ilmus siis nii palju, et oma aastase ulmelaksu võis kätte saada saada vaid omakeelsetest raamatutest.
graaf2

Mingit jäädvustust sellest eesti ulme nn kuldajast BAASis kujutavad endast 2003. aasta intervjuud, kus üritasin kokku võtta kõik olulised inimesed ja neid ulmeteemadel küsitleda. Kahe kirjanikuga jäi see kahjuks tegemata, sest Tarlap ja Berg polnud lihtsalt internetiseerunud. Üks intervjuu, mille tegin Krista Kaeraga jäi avaldamata, sest seda ümmargust teksti, mis ta kirja pani, polnud mõtet teistele näidata.

2005. aastal ilmus ajalehes Eesti Ekspress Raul Sulbi ja Fagira D. Morti koostööst eesti ulme hetkeolukorda portreteeriv artikkel, milles muuhulgas väideti, et BAAS on varjusurmas. Väidan vastu, et BAAS ei ole varjusurmas – ei ole seda kunagi olnudki ega ole ka praegu. See on normaalne olek, kus me praegu oleme. Küll aga võib täheldada mõningat arvustuste evolutsiooni – need on muutunud sisukamaks ja pikemaks kui algusaegadel ja kuldajastul.

Veel numbreid ehk baasi statistikat
nimekiri1

Kolm kõige pikemat arvustust BAASis pärinevad Ats Millerilt. Raul Sulbi on selles edetabelis hästi esindatud, samuti nagu Toomas Tursk, kes on küll kirjutanud vähe, aga see-eest väga pikki arvustusi.

Enimarvustatud autorite puhul pole küllap eriline üllatus, et ülekaalus on need kirjanikud, keda avaldati nõukogude ajal näiteks Mirabilia sarjas. See on kindlasti tingitud ka omaaegsetest suurtest tiraažidest – tõenäosus, et need raamatud on kellelegi kätte sattunud, on lihtsalt niivõrd suur. Esimesel kohal selles edetabelis on Ray Bradbury. Samas teeb rõõmu, et teisel kohal on täiesti postsovietlik nähtus Indrek Hargla – tema raamatute kohta on kirjutatud 831 arvustust. Kui midagi veel esile tõsta, siis Marek Simpsoni, kes on 26. kohal 256 arustusega, mis on minu arust fenomenaalne, kuna ta pole tegelikult üheski aspektis eriti tähtis autor. Alles peale teda tuleb näiteks hoopis rohkem kirjutanud ja avaldanud Siim Veskimees.
autor2

18-ndal kohal on üllataval kombel Philip K. Dick. Üllataval, sest teda pole eesti keeles väga palju avaldatud (3 teost). Hinnatumate autorite esimesele kohale tuleb Sapkowski, kes on nüüd ka eesti keelde tõlgitud ja teisel kohal Tolkien. Kui statistikamootoris mängida hinnatumate autorite edetabelis koguarvustuste kriteeriumiga (kuva autorid, kelle teoste kohta on kirjutatud vähemalt N arvustust), siis kui seda N-i vähendada, hakkavad edetabelis figureerima slaavi autorid ning kui seda veel rohkem vähendada, täitub edetabel nn piiripealsete teoste kirjutajatega.

Enimarvustatud teoste osas pole taas midagi üllatavat: esimesel kohal on „Asum“, teisel kohal mitte nii kõrgete pallidega hinnatud teos „Needuste allee“, siis tulevad „Kääbik“, „Linn ja tähed“, „Trifiidide päev“ ja nende järel Kettamaailma esimene romaan ning Zelazny Amberi-sarja esimene romaan. Üldiselt on sedasi, et mingi sarja esimene romaan kogub kõige rohkem arvustusi ja saab ühtlasi ka kõige kehvemaid hindeid, kuna seda loetakse tihti maitseprooviks ja kellele ei meeldinud, need enam edasi ei loe. Mingi teose keskmine hinne langeb alati ka siis, kui see eesti keelde tõlgitakse.

Enimarvustatud juttude edetabelis on esimene „Tont nr. 5“, teisel kohal „Robbie“, edasi „Kes suudab asendada inimest“, „Masin, mis võitis sõja“, „Inetu poisike“. Saate isegi aru, et loen praegu ette Algernoni raamatu sisukorda. Aga kaheksas koht kuulub Maniakkide Tänava „Teoloogiatudengi katsele“. Kuivõrd keskmine hinne on 2.7, siis ilmselt puudutas see lugu paljude hingekeeli. Karen Orlau on näiteks oma kirjandusõpiku juttudega „Rannahiidsed“ ja „Oraakli surm“ 11.-12. kohal.

BAASis konto avanud umbes tuhandest inimesest on vähemalt ühe arvustuse kirjutanud 318. Üldiselt on uute arvustajate lisandumise tempo samuti tänaseks kõvasti vähenenud.
graaf3

50% arvustajate koguhulgast on kirjutanud vaid mõne arvustuse, samal ajal 9 viljakamat arvustajat on kirjutanud üle kolmandiku arvustustest, ehk 12 000 kuskil 35 000-ndest.

Loetud teoste keeleline jaotus on järgmine: eestikeelseid teoseid on arvusatud 18 500, inglisekeelseid 10 000, venekeelseid 4600, mitmeid erinevas keeles loetuid 500, soomekeelseid 360, saksakeelseid 200, võrokeelseid 2, rootsikeelseid 4 poolakeelseid 5.

„Loetud:” reale saab kirjutada ka muud, näiteks leiab sealt järgmisi sedastusi: „inglise keeles ja mõnust mügisedes“, „inglisekeeles raskustega“, „õnne tänades, et pole nõukogude armees teeninud“, „väga äbarikus eesti keeles“, „valjul häälel“, „aegajalt punastades“, „valdavalt enne uinumist“ , „muhedeles kõvera muigega“ ja „vaevu roopi tagasi hoides“.

Viljakaimate arvustajate edetabelisse, kus on vähemalt 200 arvustusega andmebaasi toetanud, mahtus 50 kasutajat ning esimesel kohal seisab seal Kristjan Sanderi nimi.

Torkab silma, et kirjandusliku taustaga inimesed kirjutavad pikemaid arvustusi – kirjanikud ja tõlkijad on ilmselgelt suuremad lobisejad.

Mina olen salamisi oodanud, millal laekub BAASi arvustus inimeselt, kes on sündinud hiljem kui BAAS tekkis. Tuleb veel oodata, kõige noorem arvustaja praeguse seisuga on sündinud 1992. aastal.

Ekstsessidest ja BAASiga seotud skandaalidest

Kõige hullem asi mis juhtunud on, oli 2003. aasta crash, kui kõvaketas lendas ja kaduma läksid poole aasta arvustused, mida mingil määral kompenseeris Taivo Rist oma kõvakettaga (nii mina kui paljud teised said oma arvustused tagasi). Igal juhul oli tegemist asjaga, mille üle saab vaid häbi tunda.

Teist nähtust sümboliseerib fraas "BAAS maas". Ats Milleri sõnutsi oli BAAS on avatud 24/7 – st 24 päeva kuus ja 7 tundi päevas. See oli suuresti seotud asjaoluga, et koristaja käis igal õhtul ruumi koristamas. Vaatas, et tuluke põleb ja tõmbas masina välja. Ja ta oli väga järjekindel, lõpuks lahendas asja silt "mitte välja lülitada".

Kui vaadata Algernoni ja listiarhiive, tuleb välja neli suuremat BAASiga seotud skandaali. Paksu verd tuli näitekst sellest, kui ma tüdinesin ära, et pidevalt tulid juurde arvustajad nimega „molkus“ või „bnc39“ ja otsustasin neid edaspidi enam mitte vastu võtta. Aegajalt saan siiamaani kirju, et miks te pole mu baasi kontot “Rohi Esimene” kinnitanud. Rohi olla tuntud frangi nimi ja Esimene on niisama ilus perekonnanimi. Tähelepanuväärne on, et alguses kirjutasid pea kõik BAASi arvustusi oma pärisnime all. Alles aastal 2000 tekkis Delfi jms ning algas anonüümsete kommentaaride kultuur ja see hakkas kanduma ka BAASi. Minu meelest väärib BAAS paremat kui arvustajat nimega dragofor89.

Teine tõsine skandaal oli siis, kui Lauri Lõhmus kirjutas eesti autorite teoste kohta paar suhteliselt rämedat arvustust ning Algernoni veergudel puhkes arutlus, et kas selline arvustus on normaalne, milles öeldakse, et mine sauna taha ja lase endale kuul pähe või toppige see haisev okse endale suhu tagasi. Lõppes see skandaal sellega, et Lauri Lõhmus pani arvustused „leebuma“, st koristas nad BAASist ära, kuid lugeda saab neid siiani Algernoni kirjaveerust.

Kolmandaks oli Tundmatu Arvustaja juhtum 2001. jaanuaris, kus Wõrokas pani baasi Kreutzwaldi ennemuistsete juttude kogumiku ja kukkus seda suure õhinaga jutthaaval arvustama. Seepeale puhkes äge arutelu, mis lõppes sellega, et nimetatud teos ja tekstid kustutati ning meililisti tuli kiri, kus Wõrokas nõudis, et ma kustutaks tema ära, kustutaks ära kõik ta arvustused ja saadaks kokkupakitult talle meilile. Mõningase arutelu järel õnnestus need arvustused siiski BAASis säilitada.

Neljas. Marek Simpson kirjutas ca paarsada arvustust vene autoritele ja ühel hetkel kustutas need oma initsiatiivil ja ainult temale teadaoleval põhjusel kõik ära. Seepeale kirjutasin ma väikese programmikese, mis taastas arvustused backupist.

Kokkuvõtteks

Baas ei ole statistiliselt usaldusväärne vaid moonutatud. Kui põhiosa arvustustest on ca 30 arvustaja kirjutatud, siis ei ole mõtet sealt tõde otsida. BAAS ei ole ka kogu maailma ulme bibliograafia. BAAS on kollektiivlooming. Mina tegin selle selgroo või mootori, Jürka panuseks on BAASi bibliograafiline pool, kogumike sisukorrad jmt; kõige tähtsamad on siiski kahtlemata arvustajad ise, kes on andnud asjale sisu. Loodan, et nüüd ja edaspidi on BAASist inimestele kasu.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0578)