Kui ma juhtun kellelegi sellest mängust jutustama, on väga raske seletada, et sellise pool-juustuse pealkirja taga on hämmastavalt mitmekülgne ning ilus kosmoseseiklus. Mängu teeb aga veel paremaks, on asjaolu, et optimaalseks mängimiseks on vaja kaht mängijat, mis lisab mängunaudingule veel ka mängijatevahelise interaktsiooni. Sellist võimalust näeksin ka teiste mängude juures, kui see vähegi võimalik on. Antud hetkel saab sellest saadavat mõnu aga võrrelda vaid Artemise ning mööndustega ka Empty Epsilon-iga.
„Couch co-op”, nagu seda inglise keeles nimetatakse, on uuemate arvutimängude puhul jäänud võrdlemisi unarusse. Võimalik, et seda on rohkem, kui mulle ette on juhtunud, kuid väga suurt levikutendentsi ma selle väga meeldiva mehaanika juures täheldanud ei ole. Õnneks meeldib indiemänguloojatele eksperimenteerida rohkem kui suurtele ettevõtetele, kes püüavad üldiselt oma suuremate projektidega kindla peale minna.
Antud mäng soovitab küll kasutada mängimiseks pulti, kuid isiklikult avastasin, et klaviatuuriga (hiirt antud juhul tarvis ei ole) mängimine on täiesti nauditav ning mõistlik. Loomulikult on arvutimängude puhul keeruline klaviatuuriga kuhugi tugitooli või diivanile vajuda, kuid tänapäeva juhtmevabadusega arvestades ei ole selles kindlasti midagi üleloomulikku. Ainuke mure on üksi mängides, kus 4 suunaklahvi ei kata ära kõiki võimalikke variante, kuhu sa oma lemmiklooma (jah, üksi mängides on sul lemmikloom, keda käsutada) saad saata, kuid kahekesi mängides ei tekita see mingeid probleeme.
„Lovers in a Dangerous Spacetime” on väga huvitava kujunduse ning maailmaga mäng, kus saavad kokku space-opera ning nunnu multikas. Graafiline disain mõjub algul ehk pisut lapselikult, kuid see on loo-põhiselt väga kenasti põhjendatud: Galaktikas, kus kõik elab harmoonias, on peamiseks energia-allikaks armastus, mille jõul töötab ka tohutu reaktor suures kosmosebaasis. Õhust ja armastusest elamine saab sellega hoopis teise tähenduse, eks ole? Igal juhul juhtub reaktoriga midagi, mille tulemusena avab see portaali, kust hakkavad välja ronima igasugused elajad-masinad, mis töötavad anti-armastusel. Ainukesed, kes saavad kogu galaktikat päästa, olete teie ning teie eksperimentaalne kosmoselaev. Sellega algab meeletu seiklus läbi erinevate tähesüsteemide, et koguda kokku kõik neli laialilennanud reaktori tükki ning taastada kord.
Läbi nelja kampaania (+ tutorial), mis viib mängijad Suurest Vankrist Orionini ja veelgi kaugemale, saavad mängijad arendada oma laeva, sõdida tohutu hulga erinevate vastastega, lennata läbi ussiaukude ning kõmmutada vaenlasti nii õhus, maal kui vee all. Erinevates tasemetes pakutavad keskkonnad on hämmastavalt mitmekesised. Kohati tühjavõitu avakosmos vaheldub laeva tiirlema paneva veevoolu, jõhkra gravitatsiooniga tähtede, tohutu mõjuulatusega pommide (mille eest ära sõitmisega on alati kibekiire) ning mõnikord ka ajapiiranguga tasemetega. See kõik loob väga mitmekülgse mänguelamuse, mida võib erinevalt arendatud laevaga väga teistmoodi mängida olla.
Mängijate poolt juhitaval algsel kosmoselaeval on 6 kohta, mis lahingu käigus pidevalt mehitamist vajavad. See tähendab, et mängijad peavad ohuolukorras pidevalt siiberdama, et vastastest jagu saada ning laev tervena hoida. Põhilaeval on neli kahurit, navigatsioonipult ning jõuvälja terminal. Lisaks neile kuuele tuleb vahel ka konsooli taga kaarti vaadata ja eriti karmides kohtades õigel ajal laeva superrelva kasutada. Lisaks sellele pakub mäng ka arenguvõimalust erinevate kivikeste näol, millega saab võimsamaks muuta relvastust, mootorit või jõuvälja. Kivikesi on kolme eri tüüpi ning nende funktsioon erinevate konsoolide taga on täiesti erinäoline. Kogu laeva varustuse arendamine pakub kogu möllu juures veel ühe põneva lisatahu, millega mängijad eksperimenteerida saavad.
Et aga pidevalt värsket verd peale voolaks, kogunevad pidevalt ka kogemuspunktid, millega saab lukust lahti erinevaid mehaanikaid – võimalus paigaldada seadmetele mitu kivikest, mis annab juurde veel hulga katsetamist 6-e täiesti omapärase kombinatsiooni näol – või teisi laevatüüpe. Erinevaid laevu on kokku 3 + veel 3 laeva, mille kõik konsoolid on kohe alguses varustatud üht tüüpi kivikesega. Kolm esimest laeva ei ole põhilaeva erinevat värvi versioonid, vaid nad on põhimõtteliselt täiesti erinevad.
Negatiivsetest aspektidest rääkides võiks kohati tõsta kollide varieeruvust ning nende võimeid. Ootasime kolmandast kampaaniast midagi uut ja põnevat, kuid vastased on reeglina kõik sarnase ründemehaanikaga (kas projektiilid või energiarünnak), varieerudes üldjuhul vaid välimuselt, kiiruselt ning jõult. Teine asi, mis silma jäi oli kivikeste rohkus, mille tõttu muutus osa meie laevakoridori laoks, kuna kõik seadmed olid juba optimaalselt kivikestega varustatud. Nende rohkus annab küll alguses mängijatele rohkem ruumi eksperimenteerida – eriti oluline on see enne suure paharasti vastu minekut –, kuid viimaks muutub see tüütuks.
Kuna 6 konsooli on kahe mängija jaoks pisut palju, siis oleks tore näha ka uuendust, mis laseb mängu tulla ka kolmandal mängijal ning muudaks tasemed natuke raskemaks – kolm olla seltskond, nagu räägitakse.
„Lovers in a Dangerous Spacetime” on tubli tükk kahe-inimese-meelelahutust, mis tekitab frustratsiooni, põnevust, vaidlusi ning loomulikult ka võidurõõmu – tavaliselt pärast lõpu-kolli. Mängu mitmekülgsus pakub lusti ka teisel katsel, kuigi loo-põhiselt midagi ei muutu. Kahekesi laevaga läbi tule, vee ja vasktorude sõita on lihtsalt lahe.
Mängu ninnu-nännu kujundus võib küll mõningaid inimesi natuke pelutada, kuid tabasin end mõttelt, et ilmselt ei pakuks realistlikum simulaator tühjas kosmoses sõitmisest kahele mängijale nii palju mängulusti – jään siinkohal ootama, et mõni mängulooja minu õhtu visatud arvamuse põrmustaks. Hetkel aga astun ma tagasi meie kosmoselaeva ning põrutan hävitama viimase kampaania lõpu-kolli.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.