Alustan seda arvustust ebatraditsiooniliselt ehk mitte sündmustiku, vaid maailma kirjeldusest. See on ülimalt lopsakas ja paljusid žanreid omavahel siduv, meenutades industriaalajastusse jõudnud fantasymaailma. Maagiat kasutatakse tööstuslikult, sulandades inimestest ja rauast kõikmõeldavaid võikaid biomehhanisme, ning kesk tossavaid auruvedureid ja streikivaid tehaseid sibavad, ujuvad, lendavad ringi igat laadi putukad-mutukad ning muud fantastilised elukad. Täpsemalt elab tegevuskohaks olevas New Crobuzoni linnas mitukümmend eri rassi, millest põhilisemad on inimesed, lindinimesed, vees elavad reptioloidid, kaktusinimesed ja putuknaised. Lisaks on veel Alienist pärinevat tulnukat meenutavad unenäosööjad, paralleeluniversumites elutsevad pooljumalikud ämblikud ja mõistuslikud aururobotid.

Raamatu üldine õhustik, mis silme ette tekib, on pärit justkui filmist „The City of Lost Children”, kuhu on lisatud veel täiendavalt verd ja rupskeid, moodsatest õudusfilmidest pärinevaid olendeid ja kummalisi ümbertehtud ebardeid. Värvikust lisab autori reljeefne kõnepruuk, kus ta leiutab üha uusi viise, kuidas linna sitahunnikuga võrrelda. Põhimõtteliselt võiks tõmmata paralleeli suisa Lovecraftiga, ainult selle erinevusega, et kui Lovecraft kirjeldas kui õudne kõik on, siis Miéville kirjeldab pidevalt, kui sitt ja haisev kõik on. Samuti laenab autor palju 19. sajandist ja pöörab omalaadsesse nihkesse, näiteks Rappija Jacki asemel on linnas müstiline tüüp nimega Jack Poolpalvetaja, kelle ühe käe asemel on tohutu suur palvetajaritsika jalg.

Tulles sündmustiku juurde, on raamatu üheks olulisemaks keskseks tegelaseks nö „põrandaalune teadlane” Isaac Dan der Grimnebulin, kelle laborisse astub ühel päeval sisse Yaghareki nimeline lindmees, kes on mingi klannisisese kuriteo tõttu oma tiibadest ilma jäänud ja soovib, et Isaac talle uued tiivad ehitaks. Isaac hakkab hoolega tööle (motivatsiooni lisab suur kotitäis kulda) ning alustab erinevate lennuvõimeliste olendite ja nende tiibade arengu uurimisest. Selleks laseb ta endale üle linna kokku kanda igat laadi linde ja putukaid ning ootamatult avastab ta, et talle on lisaks kõigile muudele sulelistele ja kitiinilistele olenditele toodud üliharuldane unenägusid õgiv ja unepasa nimelist narkootikumi tootev putukas. Viimane paneb muidugi laborist plehku ja hakkab viimaks ohustama kogu linna eksistentsi.


Valdav enamus raamatu tegevust ongi seotud sellega, kuidas õnnetu teadlane üritab kaht pealtnäha võimatuna tunduvat ülesannet lahendada ja peab seejuures lisama, et Isaac oli vähemalt minujaoks tegelane, kellega oli väga kerge samastuda. Tõsi küll, tema seksuaalne huvi putuknaiste vastu jäi pisut arusaamatuks, aga muus osas hästi loodud ja mulle väga meeldinud karakter. Eks ma olen ise ka pisut vastaline ja kergelt ülekaaluline tehnikahuviline.

Kõigist teistest värvikatest tegelastest oligi järgmine kõige põhjalikumalt välja joonistatud tegelaskujuks Isaaci armastatu Lin. Ülejäänud paljud ujuvad-hüppavad-lendavad tegelased jäid minu arvates liiga sündmuste käivitamiseks vajalikeks atribuutideks. Mõnede puhul (nagu näiteks linnapea ja värdjalikult deformeerunud narkoboss) oleks isegi soovinud rohkem tausta teada saada, kuid nende liinid jäid lõpuni häirivalt lahtisteks.

Kokkuvõtteks on mul raamatu kohta halba öelda vaid seoses kujunduse, tõlke ja formaadiga. Kui end China Miéville'ilikult väljendada, siis Erseni kaanele oleks justkui soolehaigusega fotoshop sittunud, vedela pasa pärast saapaga laiali hõõrunud ja sinna veel otsa rögistanud. Tõlkeosas tundusid mõned laused kohmakad ja boiler ei tõlgita boileriks! See on katel. Ja kõik kes sellele vastu vaidlevad, püüdku korraks ette kujutada raamatut „Tants ümber auruboileri”. Naljakas, eks-ole?



Ja miks on teos löödud kolmeks, aga mitte kaheks? Praegu on saadud üks paks ja kaks õhemat teost, tegelikult oleks võidud teha täiesti julgelt kaks ühepaksust osa. Arvestada tuleb ka seda, et tänu kolmekslöömisele on tegemist kõige kallima teosega, mida ma kunagi ostnud olen - vanas rahas tuleks selle hinnaks mingi tuhat krooni. Mitte, et ma ostu kahetseks, aga ikkagi.