Nagu pealkirjastki järeldada võib, on tegemist Ransom Riggs´i teise raamatuga ebatavaliste laste sarjast ja oodata on ka kolmandat. Kuna seda eesti keelde veel tõlgitud pole, saab inglisekeelse väljaandega tutvuda
portaalis goodreads.
„Tontide linnas“ jätkuvad eriliste võimetega orbude (kelleks on oma nooruslikes kehades seitsekümmend aastat veetnud vanainimesed) seiklused seal, kus eelmise raamatu lõpus pooleli jäid. Tontide ja hingetute ehk koletiste, kes jahivad laste hingi, käest põgenema pääsenud lapsed hulbivad ülekoormatud paatides merel. Torm keerab ühe paatidest kummuli, osa pagasist läheb kaotsi, lapsed on mandrile jõudes näljased, läbikülmunud, üks neist veritseva haavaga ja teine haige... Nagu poleks sellest veel küllalt, on laste eestkostja, Miss Peregrine linnu kehasse vangistatud ja vajab kiiresti abi inimeseks tagasi muutumisel, enne kui inimlikkus temast lõplikult kaob. Kuni neljanda peatükini ongi vaid hala ja hädaorg ning kirjeldused peategelase ja tema pruudi suudlustest. Vahele mahub küll ka ühe hingetu tapmine.
Neljandas peatükis lisandub huvitavaid tegelasi, kelleks on ebatavalised loomad. Nende abiga pääsevad põgenikud Londonisse, kus nad peavad üles leidma ühe ülimalt olulise ebatavalise olendi, kes ainsana suudaks linnuks muutunud Miss Peregrine´i tagasi inimeseks muuta. Ülesanne pole sugugi kerge, sest lapsed mitte lihtsalt ei rända, vaid reisivad ajas eriliste ühenduskohtade ehk ajasilmuste kaudu ning neil tuleb minna 1940. aastasse, keset sõda ja langevaid pomme, kannul tontide armee. Algab tihe sündmuste jada, mille järgi saaks vändata põnevusfilmi täis kaklusi, tapmisi, verd ja veidrikke. Käiakse läbi mustlaslaagrist, kirikust, tsirkusest ja jäätunud majast. Raamat lõpeb ootamatu pöördega, mis näitab kõike eelnenut täiesti uues valguses ning jääb jällegi huvitava koha peal pooleli.
Raamatu kiituseks võin öelda, et kuigi see on mõeldud vanemale koolieale, kõlbab romaani lugeda ka täiskasvanul, sest erinevalt tavalisest lasteraamatutest on tegelased küpsema mõtlemise ja käitumisega, tõestades autori väidet, et laste kehadesse on vangistatud vanainimesed. Mõnes kohas lööb küll vanainimese lapselikkus välja, aga sellist keha omades on rumal käitumine andestatav.
Kõige tähelepanuväärsemad on illustratsioonideks kasutatud mustvalged fotod, mis autori väitel pärinevad erakogudest ja vanakraamiturgudelt. Fototöötlust olevat kasutatud minimaalselt, kuid pilte vaadates tundub see väheusutav, sest mõnel pildil on peata inimene või laps, kellel haigutab keres ümmargune auk. Anomaaliaid on teisigi. Igatahes suutis autor pildid hästi teksti sisse sobitada ja lugu piltidega kohandada, kirjeldades tegelasi ja sündmuskohti just sellistena, nagu need fotodel olid kujutatud.
Laituseks toon lisaks imalatele suudluste ja kallistuste stseenidele välja imeliku detaili seoses nutitelefoniga, mis peategelase taskus nii esimese kui teise raamatu sündmuste ajal kasutult vedeles. Telefon sai märjaks, põrutada, külma ja kuuma. Lisaks oli sellel aku tühi. Aga teise raamatu lõpus hakkab see järsku imeväel tööle. Tehakse Inglismaal alles vägevaid telefone, kas pole?
Kokkuvõtteks soovitan „Tontide linna“ kõigile seikluste ja õuduste armastajatele, sest siin jätkub mõlemat. Tegemist on ülimalt kummalise ja kõhedusttekitavaid pilte sisaldava raamatuga.