„Õnnitlen esimese raamatu ilmumise puhul! Romaanivõistlusel 2015 äramärgitud käsikiri jõudis viimaks kaante vahele. Tegelikult pole tegemist sugugi esimese teosega sinu sulest. Oled avaldanud jutte ulmeajakirjas Reaktor ning kogumikus „Saladuslik tsaar 2“ ilmus ühistöö Maniakkide Tänavaga, mis kandis pealkirja „Prussakad jäävad”.”

1. Kui kaua sa oled kirjutamisega tegelenud? Kas su esimesed jutud kuulusid samuti ulmevaldkonda?

Esmalt mudugi: aitäh õnnesoovide eest! Minu esimesed loovkirjutamise katsetused jäävad varasesse teismeikka ehk enam kui kahekümne aasta taha. Jah, paar päris esimest katsetust võiks tõesti liigitada ulme valdkonda, kuigi pigem lastekirjandusse. Sealt edasi tuli pikk periood, mil ma tegelesin peamiselt poeesiaga, kuid mu proosatekstid on vist kuidagi iseenesest üheksal juhul kümnest ikkagi sisaldanud ka ulmelist elementi.

2. „Süsteemis“ jutustatakse kauges tulevikus elava ebatavaliselt intelligentse neiu keeruliselt elust. Kas tegemist on pigem noorteromaani või täiskasvanutele mõeldud ulmega?

Kui ma lugu kirja panin, nägin ma lugejana ikkagi pigem täiskasvanud inimest. Kedagi, kelle elukogemus aitab paremini mõista pilti pildi taga, kuid mu käekiri on kindlasti pigem kerge ning lootusetu optimistina eelistan ma otsida lugudes seda sädet, mis võiks edasi viia või edasi liikumiseks motiveerivalt mõjuda. Nüüd, mil lugu on kirjas, toimetatud ja kaante vahel, pean ma vist nentima, et see tõepoolest sobib ka noortekirjanduse hulka ning, mine tea, ehk on tal tolles riiulis isegi mugavam olla.

3. Kui paljud sinu juttudest on valminud Tartu ulmekirjutamise töötoas? Kas „Süsteem“ sai alguse just seal?

Ulmekirjutamise töötuba on kindlasti mõjunud imeliselt nii uute ideede tekkimisele kui oma oskuste lihvimisele, kuid Süsteemi alusidee oli tolleks hetkeks juba paigas ning suures osas vist kirjaski, kui ma esmakordselt töötoast kuulsin. Küll aga on kõik need minu tekstid, mis viimase paari aasta jooksul Reaktorisse on jõudnud, saanud alguse just töötoast.

4. Sul on tütrega kahepeale blogi, milles arvustate loetud raamatuid. Mida arvad eesti keeles ilmunud noorteulmest, kui see ühe lausega kokku võtta?

Hmm, ühe lausega? Ma arvan, et mu lugemus sel teemal ei ole piisav millegi suure ja üldistava väitmiseks, kuid eks siingi toimib turumajandus ehk tõlgitakse ikkagi seda, millel on potentsiaali müüa, ning tihtilugu juhtub see kahjuks kiirtrendina ning aja peale ja seetõttu jääb tagumine mõtlemine poolikuks või tõlge tooreks ning ilmselge on ka see, et kuna noortest inimestest valdava lugejaskonna moodustavad tüdrukud, on raamatupoodide noorteriiulid peamiselt just neile suunatud valupunkte käsitlevaid raamatuid sisaldav, kuigi tegelikult tahaksin ma seda lauset alustada hoopis küsimusega: mida pidada noorteulmeks ning miks on eristus noorteulme ja vanade(?)ulme vahel parem kui muul moel teostatav lahterdus?

5. Milline on sinu kõige lemmikum raamat läbi aegade?

Ohh, pagan! Silme eest käib hetkel läbi meeletu nimekiri raamatutest, mis mind on aegade jooksul mõjutanud, endasse haaranud ning korduvalt kätte võtma sundinud („Krabat”, „Kas androidid unistavad elektrilammastest?”, „Pöidlaküüdi teejuht läbi galaktika”, „Trifiidide päev”, „Sinuhe”, „Ubik”,...), kuid kõige enam on mu vaimustus kinni August Sanga tõlkena ilmunud Moliere'i Misantroobis. Selles ühes loos on kinni nii ajastu, sellest väljumine, mõtlemistpakkuvad mõtted, kuid ka imetlust vääriv sõnaseadmisoskus.

6. Kui tõenäoline on sinu arvates raamatus kirjeldatud süsteemi, mille juurde kuulub DNA-analüüside põhjal inimestele abielulubade väljastamine, tekkimine päriselus? Kas pead seda pigem vajalikuks või ebaoluliseks?

Ilmselgelt tänases päevas mittevajalikuks ja mittesoovitatavaks, kuid tõenäosus? Kui suur on tõenäosus, et keegi, kuskil tulevikus teeb otsuseid, mis lähiümbruses tunduvad loogilised, kuid laiemas perspektiivis osutuvad idiootseteks? Kui suur on tõenäosus, et keegi kuskil võtab ette mõne mittehalva otsuse ning väänab selle omakasust või sisemiset rumalusest ebamääraseks irveks? Ma usun, et üsna suur. Geneetika on siinjuures vaid üks võimalikest radadest ning maailm on märksa laiem.

7. „Süsteem“ on küllaltki mahukas ning hõlmab pikka ajavahemikku, mis algab peategelaste kooliaastatega ning lõpeb tema lapse suureks kasvamisega. Kui palju aega kulus raamatu kirjutamiseks?

Ma veeretasin seda mõtet kuu või paar oma kuklas, kuid reaalsete sõnadega mängimiseks kulus ehk pool aastat, et esimene tervikversioon kirja saaks. Sealt edasi algas lihvimine ning teatud kohtade täpsustamine või vahele ja ümber kirjutamine. Selline mitmenda versiooni lugemine ja parendamine oli füüsiliselt ja vaimselt kindlasti keerulisem ja kurnavam, kuid käis seetõttu pigem hooti ja teiste tekstidega vaheldumisi.

8. Kes sa oled eraelus? Milliseid hobisid harrastad veel lisaks kirjutamisele ja lugemisele?

Eks ma teen kõike seda sama, mida enamik teisigi inimesi – käin tööl, kasvatan tütart ning püüan hoida kodu sellisena, et see entroopiale alludes päris koost laiali ei vajuks. Kui sellest kõigest aga aega üle jääb, siis tegelen sellise toreda spordialaga nagu bridž ning neil öötundidel, mil raamat on just läbi saanud, kuid und veel ei tule, saab natuke ka kudumise või õmblemisega tutvust uuendatud. On teemasid, mille puhul ma tahaks oma teadmisi kõvasti suurendada (teadusajalugu on üks neist), on teemasid, mida püüan praegu meelde tuletada ja paremini mõista (pigem teoreetilise füüsika valdkonnast). Samas, eks sellega ole nii nagu kõige muugagi – ühe inimese sisse mahub ainult ühe inimese jagu ideid ja mõtteid ning igas päevas on vaid loetud arv tunde tegutsemiseks. Vahel saab neid tunde kahekümne neljani loendada, kuid enamasti tuleb piirduda ikkagi vähemaga.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0821)