Mõtleme veidi ajas tagasi. Aastal 2009 tuli välja „X-Men Origins: Wolverine“, mis suutis ühe kõrvaltegelase ikka korralikult ära rikkuda, võttes Marveli koomiksite kõige suuremalt lobamokalt ja killuvennalt kõnevõime. Samahästi oleksid filmitegijad võinud Wolverine'ile metallküüniste asemel pajalapid kätte panna ja lasknud Gambitil loopida vastaseid tavaliste ketšupipakkidega. Vaatajate õnneks tegelase sellest inkarnatsioonist loobuti ja kui lekitatud testklipp, mis näitas palju originaalilähedasemat Deadpooli, sai väga sooja vastuvõtu osaliseks, otsustasid mõned targemad produtsendid oma rahakotirauad lahti teha ja filmile dollarid alla panna. Eelarveks anti küll umbes kolm korda vähem raha, kui teiste tuntud nimede nagu Iron Mani või Thori puhul, kuid see-eest anti vabamad käed, et teha üks tõsiselt verine ja ropp koomiksifilm. Ja tänuväärsel kombel kasutati see võimalus ka korralikult ära.
Sarnaselt koomiksipaneelidel seiklemisele on ka filmikaadrites vastaseid tampiv Wade Wilson ehk Deadpool teadlik, et ta on tegelane filmis ja murrab sageli läbi neljanda seina, pöördudes otse vaataja poole või nihutades näiteks kaamerat. Praeguses olukorras, kus superkangelaste filme tehakse nagu konveieril, on väga värskendav näha mõnda, mis on oma teostuselt teistsugune ja veidi julgem. Tegelase äratab taas ellu Ryan Reinolds, kes mängis teda ka „Originsis”, kuid seekord sai ta tõesti selles rollis särada ja naudib ilmselgelt oma tööd niihästi maski kandes kui ka ilma. Ka teised näitlejad on hästi valitud, näiteks Wade’i naist mängiv Morena Baccarin, keda ulmefänn tunneb seriaalidest „Firefly”, „Stargate SG-1” ja „V”, või T. J. Miller, kelle dialooge Wade’iga võiks vaadata eraldi filmina.
Vaatamiseks ei pea olema suur koomiksifilmide fänn või teadma palju teistest filmidest ja seriaalidest, kuid see aitab kindlasti olulisel määral kaasa, et kõiki nalju täiel määral nautida. Näiteks oli Deadpoolis kaks stseeni, mis on selgelt mõjutatud Monty Pythonist. Need on naljakad ka omaette, kuid veelgi paremad, kuid tead algmaterjali. Sellele lisanduvad viited muusikale, kirjandusele, isegi filmi tootmisel tekkinud probleemid, nagu eelarve kärpimine, on naljadena filmi toodud. Teistkordne vaatamine on igati õigustatud, kuna esimesel korral lihtsalt ei taba kõike. Soovitaksin lausa enne uuesti minemist eelnevalt Wikipediast ja IMDbst lisa lugeda, et viited märkamata ei jääks.
Pärast esimest vaatamist jäi mind ainult üks asi veidike häirima, mida sai ka korduvalt ühele ja teisele mainitud, kui oli tarvis filmi kohta arvamust avaldada. Nimelt tundus, et saamisloo osa oleks võinud tõesti olemata olla, kuna see on praeguste superkangelaste filmide üks kõige tüütum klišee ja on veidi irooniline, et lugu, mis viskab nalja teiste omasuguste filmide tüüpiliste elementide üle, sisaldab kõige silmatorkavamat nendest. Huvitaval kombel häiris see teisel korral vähem ja nii ehk teisiti pidin juba algusest peale tunnistama, et vähemalt on saamislugu hästi tehtud ja ülejäänu sisse selliselt põimitud, et ei muutu tegelikult tüütavaks. Usun küll jätkuvalt, et Deadpool toimiks paremini müstilise tegelasena, kelle puhul vaataja ei tea, kuidas selline veider antikangelane tekkinud on, kuid õnneks ei riku antud lahendus otseselt midagi ka ära. Vähemalt peaksid tegelased saama nüüdseks juba kinnitatud järjes rahulikult verd ja roppuseid pritsida, ilma et peaksid eellooga enam nii palju vaeva nägema. Kuulujuttude kohaselt peaks lisanduma ajareisijast mutant Cable, nii et on, mida oodata.
Kassarekordeid murdev „Deadpool“ näitas, et R-reitinguga superkangelaste filmid võivad toimida ja kuigi on veel vara öelda, kas see asjaolu mõjutab ülejäänud žanrifilme mingil olulisel määral, tekib vähemalt lootus, et ehk tuleb sellest siiski midagi head. Igatahes soovitan filmi kindlasti vaadata, muuhulgas ka neil, kes tavaliselt superkangelaste filmidest vaimustuses pole, kuna tegu on teistsuguse lähenemisega ja kena doosi meelelahutust peaks probleemideta kätte saama. Ja jääge kinno (või diivanile) kindlasti kuni lõputiitrite lõpuni, see paar minutit ootamist õigustab end.