Algselt ilmus autorite Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana kirjutatud lugu järjejutuna Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu. Ka Reaktor avaldab selle jutu järjejutuna, et pakkuda lugejatele sarnast lugemiselamust.
Eelmine osa


Pusisin oma jala kallal, sättisin sinna tehnikute ruumist kaasa krabatud juhet, kui minuga võttis ühendust sõber Kivi.
„Kuule, saad korra tulla üht asja vaatama, logi näe sellele aadressile.”
Miks ma ei saand, oli mul ju nüüd uhiuus ajur. Läksin võrku ja võtsin osutatud kausta lahti. Sain ainsa pilguga aru, millega tegu. „See on .human fail,“ ütlesin Kivile. Sirts oli olnud Kosmoseinstituudis samasugune, seepärast tundsin seda failitüüpi hästi.
„Infokogum, mis tekib, kui inimese aju nanorobotitega kaardistatakse ja kõvakettale digitaliseeritakse.“
See ei olnud seal ainus, vangla automaatsüsteemid olid jõudnud juba terve pinutäie vange digitaliseerida.
„See on teistsugune kui teised. Vähemalt poolteist korda mahukam. See ei saa olla tavaline inimene. Paneme käima?“
„Mis mõttes? Neid ei saa ju virtuaalsuses käivitada!“
Kivi naksutas keelt. „Vanasti jah ei saanud, aga vaata siia, ma leidsin ühest serverist uut tarkvara, millega saab digitaali virtuaalis tööle tõmmata. Ilmselt on neil seda ülekuulamisteks ja muuks sihukeseks vaja. Nüüdsel ajal liiguvad asjad kiiresti.“
Silmnähtavalt Kivi lausa põles soovist teada saada, milline üks digitaliseeritud inimene virtuaalsuses välja näeb ja ega ma saanud talle seda ette heita. Ka mind intrigeeris mõte puhtast, vaid arvutis elutsevast inimmõistusest.
„Jumal sinuga, pane käima, kui tahad.“
Kivi ei lasknud seda endale kaks korda öelda, ta käivitaski faili. Esialgu ei olnud midagi aru saada, süsteemid alustasid oma ülesandeid, sähvisid mõned kirjad ja siis ilmus logisse kasutaja, nimega Puuslik.
„Tere Puuslik.“
„Tere.“
„Kas sa tead kuskohas sa oled?“
Hetk vaikust.
„Kiire skaneering andis tulemuseks, et asun Haapsalu Täisautomaatses Vanglas.“
„Kas sa tead mille pärast sa siin oled?“
„Minu metaandmed ütlevad, et pärast õnnetust osaühingus Ühishaud, kus hävisid osaliselt mitme digitaalse inimese andmed, olen ma kokku pandud kõigist neist jäänud andmetest. Kuna mu seisund on ebastabiilne, siis paigutati mind Haapsalu Täisautomaatse Vangla Digitaalosakonda.“
Ta vaikis hetke. „Minu meelest on see ebaõiglane.“
„Muidugi on see ebaõiglane!“ põrutas Kivi. „me olemegi siin selleks, et sind päästa. Mu sõber siin,“ ta viitas minule, „plaanib ka põgenemist ja oleks hea, kui sa saaksid talle siin süsteemis niikaua katet teha, kuni ta välja saab.“
„Siis võid ise ka teistesse võrkudesse edasi kihutada. Kujutad ette, sa oled maailma esimene vaba digitaalne mõistus võrgus,“ lisasin.
„Mitte esimene,“ ütles Kivi. „Olen kuulnud, et Hiinas...“
„Te tahate vabastada vange?“
„Mitte kõiki, siin on igasuguseid pasatskeid.“
„Igal inimesel on õigus vabadusele, see on inimõigustes kirjas.“
„Sa oled mingi jurist või?“
„Osa minust oli, enne õnnetust.“
„Ma hakkangi kohe oma inimõigust realiseerima,“ ütlesin. „Te siin vaadake siis, et kõigil valvesüsteemidel ja androididel oleks tegemist, kui ma lifti lähen ja minema kõnnin.“
„Saab tehtud,“ vastas Kivi.
Logisin end välja ja asusin taas oma jala kallale. Mitme inimese failidest kokku pandud digitaal? Huvitav, mis tunne tal oli? Kuigi selleks, et tunded oleks, vajaks ta ilmselt mingit paremat riistvara, see vangla oma lasi tal tegutseda vaid kõige primitiivsemal moel, see polnud mõeldud kommertskasutuseks ja ajaviitetegevusteks.

Sain jalaga just valmis, kui kongi uks paiskus lahti ja metallkolemid tormasid sisse. Minust välja tegemata veeretasid nad õndsas uimas oleva Peetri minema. Jäin neile imestunult järgi vaatama. Niipalju kui mina Peetri operatsioonide graafikut mäletasin, siis oli veel vara. Alles ta oli oma meheaust ilma jäänud ja nüüd oleks pidanud olema pikk taastumisvahe. Äkki nad ei viigi teda operatsioonile? Otsustasin neil läbi turvakaamerate võrgu silma peal hoida. Sain koridorikaamera pildi oma viisori ekraanile just siis, kui meditsiiniosakonna metalluksed kinni kolksatasid. Nii, et ikkagi operatsioon. Klõpsasin huvitult meditsiiniosakonna kaamerale. See, mis ma nägin, pani mu südamevidina hetkeks jõnksuma.

*



Läbi kaamerasilma paistis operatsiooniruum, kui põrgu eeskoda. Kõikjal kanderaamid neile seotud patsientidega ning kogu ruum oli kaetud värske vere pritsmetega. Selle hulluse keskel askeldas robotkirurg ning teostas maniakaalses tempos korraga kolme operatsiooni. Mis siin toimus? Kuidas see võimalik oli? Peeter ei olnud ärganud, lebas endiselt uimas, oodates oma järjekorda ja üks androididest süstis talle parasjagu midagi sisse. Küllap tema armastatud narkoosi. Sellal, kui ma Peetrit takseerisin, avanesid kirurgiasaali uksed ning sisse veeretati veel kaks kanderaami meestega, keda ma samuti tundsin. Need olid tehnikud, kes olid niivõrd agaralt operatsioonide ajal robotkirurgi järgi valvanud. Kanderaamid pargiti Peetri kõrvale. Tehnikud rabelesid nagu pöörased, röökisid ja sõimasid androide.
„Mis, kurat võtaks, siin toimub?!” raevutses paks, kelle andmed ma olin enda omadega ära vahetanud.
„Püsige rahulikult, ma päästan teid, te saate siit peagi vabaks,“ vastas simuleeritud inimhääl. Puuslik? Kas see oli tõesti Puuslik, kes seal möllas? See ei saanud olla keegi muu. Kuidas ta juba jõudis? Ta pidi alustama juba siis, kui me alles Kiviga temaga rääkisime. Virtuaalse olevuse jaoks liikus aeg ilmselt hoopis teises tempos. Tema jaoks ei olnud ümbrusega tutvumine, andmete analüüsimine ja tegutsema asumine kõigest mõne minuti jooksul mingi probleem. Tehnikud ei saanud aga oma olukorra tõsidusest aru.
„Mis tähendab peagi? Lase meid kohe lahti!“
„Niiviisi ei suuda te oma vabadust hoida. Ma pean teid veidi täiustama.“
„Mida täiustama? Me oleme tehnikud!“
Androidid lükkasid ühe värskelt tehisjäsemetega varustatud vangi robotkirurgi alt ära ja pika venelase tema asemele.
„Mida, kuused-palgid, sa minuga teha kavatsed?”
„Põgenemise ettevalmistamine pole lihtne, luu ja liha on liiga pehmed, et suudaksite end vabaduses kaitsta. Asendan nõrgad komponendid vastupidavamatega.“
Pikka tehnikusse süstiti midagi ja too jäi vakka. Nüüd lükati Xnder kirurgi alla.
„Mis kuradi vastupidavus? Oota! Pea!“ Sain nüüd endaga teostatud operatsiooni jälgida uuest vaatenurgast ja peab ütlema, et see ei näinud sugugi vähem jäle välja. Seejuures tundus pealtvaatajana kõik märksa kiiremalt käivat, kui kanderaamil lebades. Naksti oli nahk eemaldatud, peenemad sooned laseritega kinni põletatud, suuremad klambritega suletud ja kirurgi robotkäsi asus säärt põlveõndlast lahti tõmbama. Kõik läks samamoodi hetkeni, kui robotkirurg tehniku jalaluu tükkideks purustas. Mees röögatas ja avas narkoosist hoolimata silmad. Ta silmitses juhmilt verist könti, jalast turritavaid luukilde ning pomises siis: „Näe, jõudsimegi ära oodata kuni defekt uuesti ilmnes,“ ning kaotas taas teadvuse.

Võtsin kiiresti Kiviga privaatselt ühendust, see jutles teisel kanalil alles Puuslikuga. „Kuule, see oli suur viga, et me selle hullu lahti päästsime, vaata mida ta teeb! Me peame ta uuesti välja lülitama.“
Kivi kiikas operatsioonisaali ja ehmatas.
„Lase siit jalga, ma teen sulle uksed lahti.“
Nüüd ei lasknud mina endale kaks korda öelda. Piilusin koridori – seal vedasid androidid vange operatsiooniblokki. Libistasin end välja ja sööstsin valvurite eest, kes nüüd selgelt Puuslikule allusid, varju hoides ukseaugust ukseauku, lifti poole viiva massiivse rauast turvaukseni. Näitasin selle turvaelemendile kõigepealt keskmist näppu ja siis silma võrkkesta – uks avanes sahinal. Jätkasin teekonda läbi elust pulbitsema löönud vangla ning läbisin sama libedalt ka järgmised turvauksed. Tundsin end kui arvutimängu kangelane – Supermario, teel lossini, kus ootas mu printsess, Sirts. Siis sattusin ootamatule takistusele. Kõige viimane uks – lõpuboss minu eluohtlikus mängus – oli varustatud võtmeauguga. Saate aru, mitte elektroonilise lukuga, vaid PÄRIS võtit vajava lukuga. Kivi ei saanud siin mind aidata. Jõllitasin seda imeasja nagu põrsas tapamaja väravat. Kuradi kurat! Selleks polnud ma valmis. Kõik siin vanglas toimis ju elektrooniliselt, ja nüüd äkki päris võti! Virutasin rusikaga vastu ust, see kõmises vaid kumedalt.

*




„Lukustatud uks ei erine tegelikult lahtimuukimist vajavast arvutiprogrammist,“ ütles Kivi mulle.
„Tegele sina uksega, ma püüan vahepeal Puuslikku rahustada.“
Hingasin rahulikult sisse ja välja, korrastasin mõtteid, toetusin vastu seina ja hakkasin tegutsema. Uue ajuriga oli vangla süsteemis surfamine nagu mee söömine. Ikka nagu öö ja päev võrreldes viisoripuldil mässamisega. Vaatasin logidest järgi, et viimati võttis turvakapist võtme tehnik Xnder. Kurat, jälle need tehnikud! Ilmselt oli tüüp võtme endale tasku unustanud. Vandusin mahlaselt eesti-hiina segakeeles. Lootsin, et tüübid on peale neile tehtud oppi kuskil taastusravis oimetud. Mina igatahes olin olnud ja neil läks palju kehvemini kui mul.
„Tead,“ võttis Kivi ühendust, „kiirusta, mul on tunne, et ta suhtub meisse juba kahtlustavalt. Eriti sina oma tehniku andmetega tundud talle kahtlane.“
„Käigu põrgu!“
„Igaks juhuks kiirusta. Ma ei suuda teda kuidagi välja lülitada, ega isegi eriti takistada. Vaat, kui saadab sinu ka veel opilauale.“
Sülitasin, võtsin haiglakaamerad ette ning sirvisin kiirelt nii operatsioonitoa, rümbatoa kui terve hunniku teisi konge läbi. Ei midagi. Tahtsin juba kaamerate süsteemist lahkuda, kui mu tähelepanu köitis väike link allnurgas teiste vahel - ”Jälgi turvavõtmete liikumist reaalaajas”. Klõpsasin sellele, panin võtme numbri otsingusse. Mu silme ees rullus lahti vangla kaart ning sellel punaselt plinkiv täpp – no muidugi! Kuna tegemist oli sedavõrd turvalise ligipääsuvahendiga, siis oli ta varustatud varastamise puhuks eraldi mikrosaatjaga. Õnneks ei olnud võti kaugel, liipasin tagasi. Nagu kiuste hakkas tehisjalg streikima, ju siis ei andnud juhe ikkagi korralikult ühendust. Neetud Hiina kräpp! Hirm oli sellesse põrgusse tagasi minna, kuid õnneks seni veel Puusliku androidid mind ei puutunud. Vaatepilt koridorides oli aga kohutav. Need ei olnud enam inimesed, kes seal ringi liikusid, need olid monstrumid! Operatsioonisaal töötas ilmselt täie võimsusega ja ravimite abil pandi kõik värskelt opereeritud kohe jalule. Viimaks olin ruumi juures, kus pidi võti asuma. Astusin sisse ja mõistsin ainsa pilgu järel, et niisama ma võtit endale ei napsa. Mõlemad mehed olid oma vooditel ärkvel ja põrnitsesid mind valusegaselt. Tegin kiiresti vandeseltslasliku näo.
”Mehed, ma tulin teid päästma.”
”PÄÄSTMA!” kraaksatas Xnder. ”Mingi kuradi hullunud AI lõikas meil just päästmise nimel jalad ja käed otsast!”
„Kehv lugu.“
Samal hetkel võttis minuga ühendust Kivi: „Kuule, see Puuslik on täiesti segane. Tee sealt parem kiiresti sääred!“
„Ma sulle teen, kehv lugu,“ kiunus paks, kargas püsti ja järgmine hetk tabas mind ränk hoop. Lendasin põrandale ja lõin pea valusalt vastu linoleumi. Side ajuriga katkes, ilmselt tuli teip lahti. Paks püüdis mulle otsa ronida, kuid vist loksus nüüd mu jalaühendus paika, sest see hakkas tööle. Virutasin tehnikule kogu kunstjõuga jalge vahele. Paks pudenes maha nagu kohvikruus lauaservalt. Kostitasin teda veel lõuahaagiga, lüües sõrmenukid valusalt ära ning siis ründas mind juba venelane. Ta kargas peale energiaga, mida üks operatsioonilt tulnud mees kohe kindlasti ei tohiks omada ning andis mulle sihukese hoobi jalaga rindu, et vaarusin tagasi ning põrkasin tilgutiraami vastu. Haarasin sellest ning suskasin venelast. Ta püüdis tilgutist kinni haarata, kuid ots libises sõrmede vahelt läbi ja otse talle silma. Venelane röögatas ja haaras halisedes näost, kus üks silm nõrgus alla nagu toores kanamuna.
Pöördusin maas köögutava Xndri poole: ”Võti siia või saad veel teise paugu kelladesse!”
See sobras väriseva käega taskus ning heitis midagi kõlisevat minu suunas. Krahmasin võtme pihku ja lahkusin sõjaväljalt nii kiirelt kui mu jalg lubas.
„Xnder,“ kostis koridoris mu kohal Puusliku simuleeritud inimhääl. „Miks sa mu kaaslasi ründasid? Soovisid ju samuti põgeneda?“
Võpatasin. „Ma põgenengi,“ vastasin talle.
„Mulle tundub, et sa tahad meid hoopis takistada, minna võimudele teatama!“
Androidid ja koletised koridoris pöörasid oma pead minu poole. Neelatasin ja andsin jalgadele valu. Vaevalt siin enam seletamine aitab.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0544)