Kuigi öeldakse,‭ ‬et pärast kaklust rusikatega ei vehita,‭ ‬vaieldakse ikka‭ ‬ja jälle‭ ‬selle üle,‭ ‬kas mingi auhinna saanud teos oli auhinda väärt,‭ ‬või oleks pidanud auhinna hoopis mõni teine saama.‭ ‬Kutsikatnimeliste fännigruppide ja Hugo auhinna teema andis sedasorti vaidlustele lihtsalt äkilisema hoo ja uuemale ajale kohaselt ka agressiivsema vormi.‭ ‬Kuid ei kutsikatest tahtnud ma siin kirjutada,‭ ‬sest neist on küll ja küll räägitud ning tundub,‭ ‬et praegu on selleteemaline lärm ka pisut vaibunud,‭ ‬et siis järgmisel aastal uue hooga...


Kui‭ ‬aga‭ ‬kellegi jaoks sõnapaar‭ "‬Hugo ja kutsikad‭" ‬tõesti midagi ei ütle,‭ ‬siis viitaks siinsamas Reaktoris ilmunud‭ ‬Tõnis Hallaste artiklile‭ "Puppygate ehk Läbikukkunud Hugo‭ ‬2015‭" ‬või siis Estcon‭ ‬2015‭ ‬raames toimunud Raul Sulbi ja minu vestlusele‭ "‬Hugo skandaali tagamaad‭"‬.

Tõtt-öelda tellis Reaktor minult pärast Estconi isegi veel ühe loo kutsikatest ja Hugost,‭ ‬aga mulle tundus,‭ ‬et teema on kuidagi ammendunud või ei leidnud ma lihtsalt värsket lähenemisnurka.‭ ‬Loobusin,‭ ‬aga saatus veeretas mu teele paar vene ulmeauhindade teemalist kirjatükki ning...



Alustaks kaugelt ja meenutaks omaenda esimesi tõelisi kokkupuuteid ulmeauhindadega.‭ ‬Aasta oli tõenäoliselt‭ ‬1988‭ ‬või‭ ‬1987,‭ ‬mil ma otsustasin,‭ ‬et osalen venelaste ulmeauhinna Velikoje Koltso hääletamisel.‭ ‬Hääletamine toimus nõnda,‭ ‬et kõik huvilised said ekspertide poolt koostatud nominatsiooninimekirja ja siis selle järgi hääletasid.‭ ‬Iga hääletaja võis ka omalt poolt ühe-kaks nimekirjas mitteolevat teost lisada.‭ ‬Mulle oli see huvitav mitmel põhjusel:‭ ‬lugesin asju pisut metoodilisemalt‭; ‬leidsin ja lugesin tekste,‭ ‬mida muidu ehk poleks leidnud ning huvitav oli ka vaadata,‭ ‬et kuidas paigutub minu valik lõpptulemuse suhtes.‭ ‬Pean ütlema,‭ ‬et see viimane tekitas minus omajagu nõutust,‭ ‬sest võitsid vendade Strugatskite ja Kir Bulõtšovi mitte kõige paremad tekstid.

Aruka inimesena sain ma ka üsna kiirelt aru,‭ ‬et miks niimoodi‭? ‬Olin selleks ajaks juba aastajagu tellinud-lugenud venekeelseid fanzine'i ning seetõttu olin ka omajagu kursis venekeelse ulme jõujoontega,‭ ‬et keda fännid kirjanikest hindasid ja keda põlgasid.‭ ‬Strugatskid olid jumalad‭ ‬ning Bulõtšov oli samuti korralik inimene ja armastatud autor.‭ ‬Ja siis olid need autorid,‭ ‬kelle nime viisakas seltskonnas suhu ei võetud.‭ ‬Eks ka minule‭ ‬on‭ ‬Strugatskid ja Bulõtsov ikka meeldinud,‭ ‬aga kuna mul lemmikautoreid pole,‭ ‬siis hääletasin ma pigem äkiliste ja uudsemate tekstide poolt.‭ ‬Tundus‭ ‬aga,‭ ‬et lõviosa vastanuid tegeles pigem sellega,‭ ‬et nende lemmik auhinna saaks.‭ ‬Kas ma pettusin tulemustes‭? ‬Pisut kindlasti,‭ ‬kuid ega see pettumus nüüd ülisuur ka polnud,‭ ‬sest järgmisel aastal osalesin ma taas.‭ ‬Ja ega ma oma pettumistes ainuke polnud:‭ ‬mäletan,‭ ‬et ühes fanzine'is võttis üks terava ütlemisega fänn kahe aasta tulemused ette ja nüpeldas fänne nende rumalate valikute pärast.‭

Ei ole midagi uut siin päikese all ning karta on,‭ ‬et fännilik rahuolematus olukorraga ja selle rahulolematuse valjuhäälne ja tervakõlaline kuulutamine on fändomi juurde käinud sellest hetkest,‭ ‬mil fändom tekkis.‭ ‬Ja ega ainult fännid rahuolematust avaldanud.‭ ‬Volgaconil kuulsin ma kuidas üks kirjanik oli väga‭ ‬õnnetu,‭ ‬et tema tekst kuhugi esikümne lõppu platseerus ning siis teine kirjanik,‭ ‬kes kohajagu kõrgemale jäi,‭ ‬lohutas rahulolematut küüniliselt ja ütles,‭ ‬et paremini tuleb kirjutada...

Enam kui kümme aastat hiljem ütles ühes oma auhinnakõnes sedasama paremini kirjutamise tõde ka Aleksandr Gromov,‭ ‬sest taaskord oli kerkinud vene fändomis küsimus,‭ ‬et miks‭ ‬kogu aeg‭ ‬saavad auhindu ühed ja samad autorid.‭ ‬Võimalik,‭ ‬et kellegi jaoks kõlavad taolised avaldused ülbusena,‭ ‬aga‭ (‬ulme)kirjanduses mingit üheselt parimat teksti valida on niiehknaa keeruline.‭ ‬Kes hindab kirjanduslikku teostust,‭ ‬kes uudset ideed,‭ ‬kes hoopis mõnusat seiklust ning enamus auhindu antakse ju parimale teosele,‭ ‬jättes targu täpsustamata,‭ ‬et milles see paremus peaks seisnema.

Arukamad inimesed on ammu aru saanud,‭ ‬kuivõrd suhteline on see parima valimine ning ilmselt sellest suhtelisusest tõukus ka ühe venna Strugatski ütlus:‭ ‬auhindu antakse selleks,‭ ‬et teha headmeelt meeldivale inimesele.‭

Samas,‭ ‬auhindu on vaja,‭ ‬kasvõi selleks,‭ ‬et propageerida häid tekste,‭ ‬et ärgitada inimesi neid lugema.‭ ‬Jah,‭ ‬paratamatus on,‭ ‬et sageli korduvad auhinnatud teoste nimekirjades ühed ja samad nimed,‭ ‬et sageli tekib teose lugemise järel õigustatud küsimus:‭ "‬Mille eest‭!?" ‬Ja siiski kaalub minuarust auhinnanduse positiivne mõju üles mõned mõrudad hetked.‭ ‬Ning kui lõpetuseks korraks veel n-ö kutsikate juurde tagasi tulla,‭ ‬siis isiklikult mina ei heida neile ette tahtmist toppida nominatsiooni enesele meelepäraseid teoseid...‭ ‬heidan ette ja olen kuri,‭ ‬et nad kehvasid teoseid ja semusid nomineerisid...