Kuigi öeldakse, et pärast kaklust rusikatega ei vehita, vaieldakse ikka ja jälle selle üle, kas mingi auhinna saanud teos oli auhinda väärt, või oleks pidanud auhinna hoopis mõni teine saama. Kutsikatnimeliste fännigruppide ja Hugo auhinna teema andis sedasorti vaidlustele lihtsalt äkilisema hoo ja uuemale ajale kohaselt ka agressiivsema vormi. Kuid ei kutsikatest tahtnud ma siin kirjutada, sest neist on küll ja küll räägitud ning tundub, et praegu on selleteemaline lärm ka pisut vaibunud, et siis järgmisel aastal uue hooga...
Kui aga kellegi jaoks sõnapaar "Hugo ja kutsikad" tõesti midagi ei ütle, siis viitaks siinsamas Reaktoris ilmunud Tõnis Hallaste artiklile "Puppygate ehk Läbikukkunud Hugo 2015" või siis Estcon 2015 raames toimunud Raul Sulbi ja minu vestlusele "Hugo skandaali tagamaad".
Tõtt-öelda tellis Reaktor minult pärast Estconi isegi veel ühe loo kutsikatest ja Hugost, aga mulle tundus, et teema on kuidagi ammendunud või ei leidnud ma lihtsalt värsket lähenemisnurka. Loobusin, aga saatus veeretas mu teele paar vene ulmeauhindade teemalist kirjatükki ning...
Alustaks kaugelt ja meenutaks omaenda esimesi tõelisi kokkupuuteid ulmeauhindadega. Aasta oli tõenäoliselt 1988 või 1987, mil ma otsustasin, et osalen venelaste ulmeauhinna Velikoje Koltso hääletamisel. Hääletamine toimus nõnda, et kõik huvilised said ekspertide poolt koostatud nominatsiooninimekirja ja siis selle järgi hääletasid. Iga hääletaja võis ka omalt poolt ühe-kaks nimekirjas mitteolevat teost lisada. Mulle oli see huvitav mitmel põhjusel: lugesin asju pisut metoodilisemalt; leidsin ja lugesin tekste, mida muidu ehk poleks leidnud ning huvitav oli ka vaadata, et kuidas paigutub minu valik lõpptulemuse suhtes. Pean ütlema, et see viimane tekitas minus omajagu nõutust, sest võitsid vendade Strugatskite ja Kir Bulõtšovi mitte kõige paremad tekstid.
Aruka inimesena sain ma ka üsna kiirelt aru, et miks niimoodi? Olin selleks ajaks juba aastajagu tellinud-lugenud venekeelseid fanzine'i ning seetõttu olin ka omajagu kursis venekeelse ulme jõujoontega, et keda fännid kirjanikest hindasid ja keda põlgasid. Strugatskid olid jumalad ning Bulõtšov oli samuti korralik inimene ja armastatud autor. Ja siis olid need autorid, kelle nime viisakas seltskonnas suhu ei võetud. Eks ka minule on Strugatskid ja Bulõtsov ikka meeldinud, aga kuna mul lemmikautoreid pole, siis hääletasin ma pigem äkiliste ja uudsemate tekstide poolt. Tundus aga, et lõviosa vastanuid tegeles pigem sellega, et nende lemmik auhinna saaks. Kas ma pettusin tulemustes? Pisut kindlasti, kuid ega see pettumus nüüd ülisuur ka polnud, sest järgmisel aastal osalesin ma taas. Ja ega ma oma pettumistes ainuke polnud: mäletan, et ühes fanzine'is võttis üks terava ütlemisega fänn kahe aasta tulemused ette ja nüpeldas fänne nende rumalate valikute pärast.
Ei ole midagi uut siin päikese all ning karta on, et fännilik rahuolematus olukorraga ja selle rahulolematuse valjuhäälne ja tervakõlaline kuulutamine on fändomi juurde käinud sellest hetkest, mil fändom tekkis. Ja ega ainult fännid rahuolematust avaldanud. Volgaconil kuulsin ma kuidas üks kirjanik oli väga õnnetu, et tema tekst kuhugi esikümne lõppu platseerus ning siis teine kirjanik, kes kohajagu kõrgemale jäi, lohutas rahulolematut küüniliselt ja ütles, et paremini tuleb kirjutada...
Enam kui kümme aastat hiljem ütles ühes oma auhinnakõnes sedasama paremini kirjutamise tõde ka Aleksandr Gromov, sest taaskord oli kerkinud vene fändomis küsimus, et miks kogu aeg saavad auhindu ühed ja samad autorid. Võimalik, et kellegi jaoks kõlavad taolised avaldused ülbusena, aga (ulme)kirjanduses mingit üheselt parimat teksti valida on niiehknaa keeruline. Kes hindab kirjanduslikku teostust, kes uudset ideed, kes hoopis mõnusat seiklust ning enamus auhindu antakse ju parimale teosele, jättes targu täpsustamata, et milles see paremus peaks seisnema.
Arukamad inimesed on ammu aru saanud, kuivõrd suhteline on see parima valimine ning ilmselt sellest suhtelisusest tõukus ka ühe venna Strugatski ütlus: auhindu antakse selleks, et teha headmeelt meeldivale inimesele.
Samas, auhindu on vaja, kasvõi selleks, et propageerida häid tekste, et ärgitada inimesi neid lugema. Jah, paratamatus on, et sageli korduvad auhinnatud teoste nimekirjades ühed ja samad nimed, et sageli tekib teose lugemise järel õigustatud küsimus: "Mille eest!?" Ja siiski kaalub minuarust auhinnanduse positiivne mõju üles mõned mõrudad hetked. Ning kui lõpetuseks korraks veel n-ö kutsikate juurde tagasi tulla, siis isiklikult mina ei heida neile ette tahtmist toppida nominatsiooni enesele meelepäraseid teoseid... heidan ette ja olen kuri, et nad kehvasid teoseid ja semusid nomineerisid...
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.