Laserpüstol suitses külma öhe. Hämaras toas tõusis aurupahvak aeglaselt lae alla ning hajus ühtlase sujuvusega laiali. Aknast puhuv tuul pani Altani judisema, higi pealael sillerdas ja nirises läbi kulmude silmadesse.
„Kes nüüd piisavalt sai?“ küsis tõmmu mees elutult toalt, hääl roidumusest kare. Küüned kratsisid habemetüügast, vesised silmad pilkusid ühtesoodu pimedusse.
Altan virutas laibale jalaga ribidesse. Kõlas vaid vaikne mütsatus. Põrandat kattev vaip, millel surnu lamas oli uhke, keeruliste mustrite ja värvide kombinatsioon, helesinisel riidel punane laik järjest suuremaks laienemas.
„Vabandust,“ ütles Altan kohe otsa. „Vabandust. Neetud, ma ei tahtnud sind üldsegi lüüa.“
Aga surnul oli ükskõik. Ta lihtsalt lamas. Avatud silmega taat, habetu kortsulise lõua ja armilise näoga. Tuba oli vaikne, tuule vihin vaevukuuldav, hiline tund ühtki häält tänavalt mitte kinkiv.
Altan vahtis ümberringi. Silmad kohanesid pimedusega, esemete siluetid joonistusid välja veel selgemini kui päikese käes kümblevas hommikus. Vaipadega kaetud seinad ja nende vastu toetuv mööbel, looklevad mustrid puitu graveeritud. Täiesti arvestatav elupaik. Ei kehv, ei ülemäära külluslik. Mitte, et kumbki Altanile korda oleks läinud. Tema oli vaid vanameest oodanud ning siis talle ühe korraliku lasu kõhtu kihutanud. Kui taat põlvili langes ja räsitud häälega anuma hakkas, oli Altan teda veel teisegi lasuga kostitanud. Kolmas lask oli see, mis vanamehel tossu lõpuks välja susistas.
Vanameest kattis lai sünnimärk, mis sirutus üle poole näo. Määrdunud Rikk, kardetud palgasõdalaste jõugu juht. Nüüd, Altani käe läbi surnud. Altan oli kuulnud, et kui kättemaks saab tasutud, pidavat südamelt kivi langema. Kõik rääkisid nii. Ka raamatud. Eriti raamatud, need vanad seiklusjutud, mida ta poisikesest saati armastanud oli. Hing pidavat omajagu kergemaks minema ning enesetunne märgatavalt paranema. Ent Altan ei tundnud midagi. Ei mingit kivi, kergust ega heameelt. Lihtsalt vastikust laiba suhtes. Määrdunud Rikk lamas siin, tema ees, vana sõber ja vana raibe. Altan sülitas. Keegi ei saanud iial piisavalt.

*

Pisike kosmoselaev uhas üle ookeani. Tohutu, avar eimiski, täpselt sama surmav kui ilmaruum planeedist väljaspool. Lainetriibud tõmbusid all vees kokku, laienesid, põrkusid omavahel. Altan vahtis aknast välja, kõrval piloot laeva juhtimas. Kaugele ta küll ei näinud, armastus vanakooli suurekaliibriliste püsside vastu oli ühel parajal hetkel lõivu nõudnud, kui püss keset lahingut rikki läks ning sädemelaine üle noormehe silmade tuulas. Kulmud kasvasid ajapikku tagasi, ent täielik nägemine mitte. Eredad värvid ning päikesevalgus tegid silmele haiget, eemalolevad esemed joonistusid vaid käeulatuses välja. Siiski võttis kuju kaugel eespool veepiiril nähtav väike kogu, mis aeglase järjepidevusega kasvas. Altan sulges silmad ning hingas aeglaselt sisse, seejärel pühendus habeme sügamisele. Nädal oli kiiresti möödunud.
„Kauaks seekord jääd?“ kõlas naisehääl. Piloot klõpsis laeva armatuurlaual mingeid nuppe, hõõguvpunased juuksed peas krunni keeratud. Ta vaatas hetkeks Altani poole ja naeratas, hambad puseriti, kena noor nägu tedretähne ja täitumata unistusi täis.
„Kurat teab.“ Altan kehitas vaid õlgu. Tal polnud õrna aimugi, mida tegema pidi või tahtis. Kuus aastat olid nad koos Määrdunud Rikiga Sarvekandjaid juhtinud, alates sellest kui ta kuueteistkümneaastaselt Maalt jalga lasi, ajani mil ta ühel ootamatul hetkel oma nõuandja poolt äkiliselt kõrvale tõugati. Sõda oli kõik, mis ta õppinud oli. Neli pikka aastat jahtimist samuti, nädal tagasi otsa saanud, kui Rikk kolm laservihku kerre neelas. Mida tegid need, kes olid terve igaviku ühe eesmärgi poole püüelnud ning selle seejärel saavutanud? Kus olid juttude järjed, mis seletasid mida kuradit kangelased oma ülejäänud eluga peale hakkasid?
„Sa peaksid endale hobi leidma,“ jätkas neiu. „Tead, midagi, mida teha siis kui sa parasjagu kõiki teisi täis ei mulgusta.“
„Hobi?“ Altan vahtis pilooti jahmunud pilguga. „Nora, sul on imelikud vaated sellest, kes ma olen.“
„Mul ei ole üldse vaateid sellest, kes sa oled.“ Ta osutas sõrmega aknale. „Mu vaade on ookean.“
„Mul ei ole mingit hobi vaja,“ ütles Altan kärsitu mõtlematusega. Samas, kes teadis. Mis neetud asi see hobi õigupoolest üldse oligi? Neile, kes ajahätta ei jäänud. „Mis sa mõtlesid muidu?“
„Noh, isegi vilunud palgasõduritel on elus pehmemat poolt vaja.“ Ta suunurgad tõmbusid kelmikalt ülespoole. „Kudumine ja kokkamine. Tead, kodused tegemised.“
Altan turtsatas. „Nende jaoks on olemas poed. Üsna asjakohased kah.“
Punapäine piloot raputas pead. „Eks ise tead. Kogu selle aja vältel, mil me üksteist teadnud oleme, pole ma veel iial näinud, kuidas sa sokke nõelud. Kuri Altan, sama karvane kui karud ja sama sõbralik kui...“ Ta vakatas. „Sama sõbralik kui. Neetud, mis on sama sõbralik kui sina?“
„Ma olen üsna sõbralik,“ vastas Altan ülespuhutud nördimuse ja pettumuse seguga. „Nende vastu, kes mind sallivad.“
„Keegi ei salli sind.“ Nora naeris, muhe heli kokpiti täitmas. „Praegune seltskond välja arvatud, muidugi.“
Altan võttis põuest prillid, pani ette ja suunas pilgu esiaknast välja. Nende pisike kosmoselaev hakkas eemalolevale kogule lähemale jõudma. Keset ookeani seisis ilmatu mägi, kõrge ja sile, kangekaelselt ümbritsevas vees juurdunud ja valendavat päikesevalgust lõikav. Mida lähemale nad jõudsid, seda enam võttis udu veepiiril kogu, kaljupank kaugel kui linnamüür, ühtlaste vahedega tehisaukudest aur välja pressimas ning taeva poole püüdlemas, moodustades alatasa kuju muutvaid pilvi. Udulinn, kaljule ehitatud inimkoloonia, mis sügavusest maaki välja kaevas ning selle kohe teraseks ümber sulatas. Linna südamena tuksuvatest maa-alustest sepikodadest tõusev aur maalis pildi hingavast kaljust, linnast, mis elas ning õitses.
„Mis sul plaanis on?“ küsis Nora, kui kosmoselaev kokkupressitud lennuväljale maandus. Nelinurkne maandumisplats oli surutud taeva poole turritavate kaljunukkide põhja, hõljukitele ja laevadele tõusmiseks ja laskumiseks, kalju sisse ehitatud hiiglaslike plasmakahurite igihaljas vaateväljas, valmis vähemagi ohu korral neljast suunast korraga tuld andma.
Altan mõtiskles, kes Sarvekandjaid juhib, nüüd mil Rikk surnud ning tema ammu läinud. Mingi järjekordne molkus, ei mingit kahtlust. Kuid seni kuni ta vana jõuk temast eemal püsis, polnud seal väga vahet. Ehk kunagi ristuvad nende teed taas, kuid parem hiljem kui varem.
„Otsin tööd.“ Altan kinnitas vöö külge püstolikabuuri ja tõmbas püksirihma koomale. „Müün oma tuld ja elu.“ Ta vaatas platsil ringi. Töölised sibasid edasi-tagasi, juhatasid piloote, vedasid lasti ning tegid niisama kitsas paigas ruumi. Silmad olid kuivad, ta võttis prillid eest ning asetas need hooletult armatuurlauale. „Säärases kohas nagu Udulinn leidub alati neid, kellel minusuguste oskusi tarvis läheb.“
„Ei saa vastu vaielda.“
„Ise?“
Nora kehitas õlgu. „Last ja laadung. Ehk mõni reisija. Lähimatele planeetidele on nõudlus suur. Kena viis vabakutselisena rahvast ja lasti vedada. Vähem tingimusi, vähem nööre ümber kaela.“
„Aitüma sõidu eest.“ Altan sobras veidi oma nahkvammuse põuetaskus ning tõmbas sealt välja vana pleekunud paberilipiku, suure tolmurulli ning kolm hõbemünti.
„Pfft.“ Nora naeris kõlava häälega, paljastades oma kõverad hambad. „Kolm aastat oleme koos lennanud. Mis ajast sa mulle sõidu eest maksnud oled?“
Altan kehitas õlgu. Head kombed ei ole kedagi kunagi ära tapnud. Ta raputas otsa veel ka pead. Võib-olla oli, ent hetkel ei tulnud küll kedagi pähe. Proovida võis alati, lihtsalt ühel hetkel kui ei paku võib just ette tulla see moment, kui oleks võinud.
„Osta mulle kunagi lihtsalt üks õlu. Või kaks. Või rohkem.“ Nora lülitas laeva mootori välja ning sättis ühe lahtise kihara kõrva taha. „Tead mis,“ vaatas ta Altanile otsa. „Kui Udulinna sõjasulase teenistuskäik ootamatult lühikeseks jääb, tule sinna kõrtsi, noh.“ Ta otsis hetke sõnu, näpud nipsu löömas. „Noh, see mis iganes seal mäenuki otsas on. Nurgatagune või mis iganes. Tead küll.“
Altan naeratas. „Algav Öö. Tean.“
„Ja-jah, täpselt seesama. Ainus korralik koht kus saab korraga juua ja magada. Igal juhul, äkki on tarvis siit ookeanist minema saada ning ma olen veel linnas.“
Altan toppis mündid ja muu prahi tagasi taskusse, noogutas Norale ning astus laevast välja.

*

Udulinn kihas ja sumises kui herilasepesa. Lennuväli jäi seljataha, mõni kitsas allee siia, mõni trepp sinna ning Altan jõudis laiale tänavale, ühele Udulinna peamistest. Ta jahmus hetkeks, rahva tulv ning hoonete kõrgus ta ees pikalt laotumas, kogus siis hinge ning jätkas sammu. Majad olid ehitatud peamiselt helesinistest kivilahmakatest, tugisambad taeva poole tõusmas, riideräbalad ühelt rõdult teisele ühendatud, mõnel neist värvilised vapid alla rippumas, mõnel pesu kuivamas, mõned hoopis liiga auklikud, et neid millekski asjalikuks kasutada, vaid kauge päevavalgus teed pilvede vahelt alla otsimas.
Siin all tänaval sagis rahvas. Udulinn oli alguses küll rajatud inimkolooniana, üks esimesi planeete kaugsektoritest, millele Ühendatud Inimnõukogu oli leidnud vaevaks inimkonda Maalt laiendada, ent tänaval vooriv elanikkond jättis kõike muud kui inimkoloonia mulje. Maalasi küll oli, ja üldsegi mitte vähe, enamik rahvast oli aga tulnukad, helehalli nahatooniga humanoidid naabersektorist Mizrami planeedilt, pikliku keha ning kitsa lõuaga, karvutud, pisikese suu ja kitsaste silmadega sügaval-sügaval koobastes, alatasa igale poole oma läbistavaid pilke heitmas. Inimesed olid Udulinna algusaastail üsna tõrksad planeedile kolima, ehk oli tegu maailmaga, mille üüratul ookeanil vaid üks mägi vett trotsis, ehk oli tegu liiga kauge kosmosesektori ja ohuga, mis vahemaaga kaasnes, ehk oli tegu aga naeruväärselt kõrgete hindadega, millega tõotatud maad müüa üritati. Mizrami elanikud aga haarasid võimalusest kõigi oma kuueteistkümne sõrmeküünega, nende õitsevale ühiskonnale olid Udulinna hinnad tühisemad kui tuule käes edasi kanduv tolm. Ühendatud Inimnõukogu ei jätnud aga jonni, maalased pidid samuti uusi kolooniaid asustama, eriti siis kui sääraseid ressursse uude maailma panustati. Seega antigi lõppeks Udulinna elamispaiku vaat et päris muidu, soodsa liisingu ja planeedile tasuta transpordiga.
Altan kõndis kivimajade vahele kokku surutud tänaval, laial, ent astumisruumi vähem kui kuumadel sütel. Ta polnud eriti paljude mizidega kokku puutunud, ent tulnukrass oli viisakate kommetega ega küsinud iial liialt palju. Seetõttu olid ka nende rohked maailmad üsna tulusad palgasõduri otsade leidmiseks.
Kellegi õlg tabas valusalt Altani nägu ning mees lõi hambad huulde. Vabandus hõigati üle õla, eksija oligi kadunud. Altan üritas rahvasummas teed teha. Tänav oli täis metallkärusid ning müügilaudu, puidust tehtud sõidukid ja mööbel puudus Udulinnast pea täielikult. Igal pool müüdi kala, värsket, kuivatatud, soolatud ning erilise terava vürtsiga maitsestatud. Üllataval kombel siin aga ei haisenud, vähemalt mitte kala järgi. Tuul leidis kitsastel tänavatel oma tee ning kandis ookeani mõnusat vinu, kala aga lõhnas meeldivalt, just nagu oleksid ostjad ise selle merelt püüdnud. Põiktänavatel magasid pappliistude all kodutud, loikudes ja mudas ühtviisi paremat homset oodates.
Kaupmeestel oli hea põli, kala läks müügiks nii kohalikele kui ka siia reisinud kokkuostjatele. Kogu ookean oli valla, juhul kui vajalik püüdmisluba olemas. Pea kohal rõdult rõdule ühendatud räbalatel rippusid ka mitmed käed, inimeste viiesõrmelised, mizide kaheksased, mõned muud veidra kuju ja ilmega. Kõik loata kalastajate omad, üks rängemaid kuritegusid, mida Udulinnas võimalik sooritada. Kandis, kus karjamaid pole ning peamiseks valuutaks ja vahetuseks meresaadused, ei talutud võimude jaotuses neid, kes liiga nurgataguseid otseteid leida üritasid.
Altan surus end elanike ja müügilettide vahelt läbi, soolane lõhn ninas, vürtside kibe ja magus maitse suus. Ta tõmbas nahkvammuse endale tihedamini ümber ja kontrollis, et püksitaskutesse raha ei oleks ununenud. Siinseil tänavail oli arukas kõik põues luku taga hoida. Vargad tegutsesid lootusrikkalt, ent märksa suuremat ohtu kujutas endast kogu laste jada, kes igal pool kerjas. Enamik lapsi kandis külmas ilmas vaid narmendavaid pükse, ei särke, ei saapaid, vaid judisevad vared, millele peale vaadates võis roided üle lugeda. „Härra, härra, andke palun midagi!“ kõlas eest, tagant ning kõrvalt. Altan uratas, tõukis ettejäävaid jõnglasi ja kiirendas sammu. Polnud midagi hullemat kaasa tundmisest täbaruses tunglevatele kerjustele, eriti kui nendeks olid lapsed, kes suurima tõenäosusega pealetükkivat talve üle ei ela. Neil, kes suutsid Udulinnas vaesusest üle olla, oli muretu põli, ent kõigile edukaile elanikele oli vastukaaluks ka lugematul hulgal neid, kes ei jaksanud oma elu õigele rajale juhtida.

Altani sihtpaik oli siksakilise tänava lõppu umbsoppi pressitud, nii et iga suvaline kunde seda üles ei leiaks. Uks paukus Altani taga kinni. Ta ees pääses valla hämar ruum, metallist laudade ja toolidega, metallist lae ja seintega, küünlavalguse käes ühtviisi tantsivate varjudega. Võõrastemaja oli tavalisest kehvema mainega, viletsad toad kõrgete hindadega, just nagu õigele omakasupüüdjale vajalik. Eeskoda kõrtsil ei olnud, nelinurkne baarilett ruumi keskel passis ka vastuvõtu pähe tegutsema. Inimeste ja mizide hulgas leidus ka üksikuid muid tulnukaid, mõni nurgalauas omaette jooki rüüpamas, mõni teistega koos klõmakat võtmas, mõni niisama diivanil lösutades raamatut lugemas. Baarileti keskel kuivatas hiiglasliku õllekõhuga mees klaasi.
„Keda ma näen,“ kõmistas ta, asetas klaasi letile ning pühkis käed oma plekkidest kubiseva põlle sisse. „Kas see pole mitte mu lemmikpalgasõdur, karupoeg Altan ise! Sa oled vahepeal veel karvasemaks läinud.“
Altan naeratas, ajas käe läbi juuste ja lõi rusikad letile. „Sina oled hoopistükkis paksem.“
„Paksem!“ kõmistas baarimees. Hetkeks kortsu tõmbunud kulmud tõusid juuksepiirini ja mees ähkis hoopis naerda. „Jah, sedand küll.“ Ta kehitas õlgu. „Aga nimeta mulle üks peenike kõrtsmik.“
„Ma ei usalda peenikesi kõrtsmikke.“
Kõrtsis valitses sume hõng, lae all hõljusid kajasummutusmehhanismi tõttu madalad hääled ja veidi helisevamad naerud, kulistamine ja lonksud, klaaside kokku löömine ja jutukõmin. „Mida ma sulle pakkuda võin?“
„Midagi süüa,“ ütles Altan ilma igasuguse pausita. „Ja siis noid teist sorti pakkumisi.“

„Onder, siin on ju kala,“ Altan ajas lusikaga kausis ringi. Tumerohelist värvi kala, mida siinsete turgude lettidel hulganisti leidus, maitsev ning peaaegu luudeta. „Vanasti olid suured lambalihatükid. Mis värk on?“ Ta võttis ühepajatoidust suure ampsu ja pühkis käeseljaga rasvaseid huuli. Õnnestus vaid rasv ja puljong habemesse edasi ajada.
Kõrtsmik nõjatus tooli seljatoele ning hüüdis noorele abilisele leti taga, et too kogu majandamise hetkeks või enamaks enesele koormaks võtaks. „Lammas on kallis,“ vastas Onder. „Ja see tüüp, kes siia salaja odavamalt sokutas, koksati ühel õhtul ilma igasuguse etteteatamiseta ära.“
„Päriselt?“ küsis Altan leiva ja pajaroa ahmimise vahepeale.
„Siinsamas uksest väljas.“ Kõrtsmik vangutas pead. „Sai suraka. Tead, selle närvipüssiga, mis su mõneks ajaks halvab. Rööviti ära, veeti hõljukiga õhku ning siis visati pilvede kohal välja. Kukkus raibe päris täpselt, naabermaja katusele. Plärts ja kogu keha oli lödi, just nagu need juurviljatükid sul kausis. Üks silm veeres üle eendi, langes tänavale. Verd oli samuti igal pool. Õnneks neil naabreil isegi vedas, hommikul tuli torm, pesi ära.“
Altan oli järjekordset suutäit võtmas kui pani suu hoopis kinni ning lusika tagasi kaussi. „Näen, et su oskus rahva isu äratada pole kuhugi kadunud.“
„Söö, söö.“ Onder vahtis ringi, abiline eemal kundesid kantseldamas. „Nälga pole mõtet jääda.“
Altan kinkis talle viltuse naeratuse. Polnud enam midagi, mis peale kahtekümmend kuut eluaastat tal isu ära oleks suutnud võtta. Palgasõdurina oli see talle jõuliselt peakolu sisse taotud. Süüa tuli siis, kui oli, ükskõik mis tingimused ümberringi. Kondikubust lastekari väljas oli talle Maa põua-aastad taas meelde toonud. Siis, kui enamik viljakat põllumaad metropolide ehitamiseks riigistati ning talunikud mujale sektoritesse uutele planeetidele kolisid. Esimest korda kui ta tõelist nälga enese silme ees oli näinud, massilisena rahva hulgas, oli tegu südantpööritava ja alandliku vaatega. Alandlikkus läks üsna kiirelt üle, siis kui Altan mõistis, et ta ees oli tuhat kannatajat, järgmised tuhat nurga taga, järgmises linnas, järgmisel planeedil. Miljonid. Ja et ta ise oli üks neist. Iiveldustunne ei läinudki enam üle, jäi vaid raudkindel isu ja soov enam iial mitte nälga tunda. Ta matsutas suud. Kala ta ees olevas kausis maitses hästi. Ehk peaks veenma Ondrit kõrtsi päevaseid ülejääke ära viskamise asemel lastele jagama.
„Sa soovisid muid pakkumisi kah,“ ütles kõrtsmik, kui kauss tühjaks sai. Kaks kannu õlut kõlksasid kokku. Saviga oli Udulinnas napp lugu, enamik nõudest oli metallist ning jättis joogile ebameeldivalt õlise maitse.
Altan rüüpas, neelas, ohkas. „Sa tead, et soovin. Mis sul on?“
„Lase ma mõtlen.“ Onder ristas sõrmed, pööras need väljapoole ning venitas. Sõrmed raksusid, mehe lihavale näole joonistus edev naeratus, hambad hämara valguse käes paistmas. „Kaks sektorit eemal käib ranraidide planeedil kodusõda. Sinna on alati rohkem relvaviibutajaid tarvis.“
Altan raputas pead. „Liiga ohtlik.“ Sõda oli viimane koht, kuhu ta praegu oma nina ihkas toppida. Väsimus ja aastatepikkune lahingupõli. Ehk kunagi hiljem, kui ta on vana ega hooli enam suurt oma tervisest. Ta soovis, et Määrdunud Riki tapmine oleks viimane kord pika aja jooksul, kui tal tuleb kedagi tulistada. Lisaks oli ta jõuk oma teed läinud, uute meeste värbamine oleks aga liialt tüütu.
„Nooh, kohe siis lükkad tagasi, kui ma olen midagi leidnud,“ ütles Onder teeseldud haavatusega ning võttis kannust lonksu. „Aga egas ma eeldanudki, et kohe esimene klapib. Mis veel, ahjaa. Siinsamas päikesesüsteemis on veel ka Jar'fa planeet. Seal on Tuhande Korruse linn, mille peaminstri ihukaitsesalk on üsna vilets. Kuuldavasti kui õnnestub üks maha lüüa, avaneb tegijale salgas koht. Sinulaadsele jõmmile peaks olema paras ots. Pole just eriti õilis töö, ent raha on raha.“
„Liiga etteaimamatu.“ Palgasõdur võttis suure sõõmu ning nautis kõrtsmiku ülepuhutud kõnemaneeri. Ondriga oli see neil juba omavaheliseks naljaks kujunenud. „Neil on tobe komme lubada seaduslikult ihukaitsjaid rünnata. Midagi selle kohta, et ainult parimad ja tugevamad jäävad sel juhul alles.“
„Võtab ka sihiku suurtelt ninadelt. Kui kõik on usinad ihukaitsjaid tapma, ei mõtle keegi asjapulkade peale. Olgu.“ Onder hingas pikalt sisse. „Vaatame siis veel, igavene ärahellitatud iseteadja. Hmmm.“ Ta trummeldas sõrmedega lauaäärel, ise naeru kihistades. „Muidugi. Just eile astus mu juurest läbi üks tavapäratu välimusega sell. Üsna koleda näolapiga, ent kes olen mina ilu üle arvamust avaldama.“ Ta patsas kätega vastu kõhtu, hiiglaslik vats vabisemas. „Igatahes, too inetu sell otsis salakaubavedajat. Kuuldavasti oli kargo säärane ei küsi, ei vasta tüüpi. Tavaline.“
Altani suu tõmbus muigele. „Juhtumisi on mul just praegusel hetkel olemas võimalus täpselt seda teha.“
„Said uue laeva?“ Onder tegi kannupõhja jäänule otsa peale.
„Mitte päris.“ Järgmine sihtpunkt oli Algav Öö. Nora oli kindlasti uue otsa üle rõõmus. Ja tema oli rõõmus, et Nora oli rõõmus. Kõik võidavad. „Tänud, Onder. Sinu peale võib alati loota.“
Paks kõrtsmik tõusis ja võttis laua pealt nõud. „Seni, kuni sa mäletad.“
Altan pilgutas silma, tõmbas põuest pleekunud paberilipiku, tolmurulli ja kolm hõbemünti. Prahi toppis tühja kaussi, hõbemündid kõrtsmiku põlletaskusse. „Aga sea siis asi valmis.“ Ta jäi hetkeks toppama. „Oota. Kas sa esimesed kaks andsid nimelt, teadsid, et lükkan tagasi?“
Ondri nägu lõi särama. „Otse loomulikult.“

*

„Kui kindel sa selles tüübis oled?“ Nora oli ümber riietunud, kosmoselaeva piloodivormi asemel oli ta selga tõmmanud palju mugavama ja Altani arvates silmadele meeldivama heleda triiksärgi. Oma leekivad juuksed oli ta alla lasknud, need vedelesid laisalt ta õlgadel.
„Onder?“ Altan muigas ja turtsatas pisukese naerupahvaku. „Onder on tavaline vahemees. Ehk isegi tavalisest raasuke etem. Udulinnas olen alati tema kaudu otsi leidnud, ka Sarvekandjate päevil. Teab keda moosida, keda pitsitada, keda ohjata siis, kui käest läheb. Kui linnas miskit toimub, võib olla kindel, et paks kõrtsmik on asjast teadlik.“
Nora raputas pead. „Sarvekandjad. Kes mõttehiiglane säärase nime peale tuli?“
„Määrdunud Rikk.“ Altan oleks sülitanud, aga head kombed ei lubanud. See ei olnud siiski Ondri kõrts, Algav Öö oli mõnevõrra kõrgemast klassist, nii koha mõistes, asudes Udulinna mäe tipus, kui ka rahva käitumisviisilt. „Kui me palgasõduri ametit pidama hakkasime ning jõugu lõime, koosnes see suuremalt jaolt inimestest, kelle Maa suurlinnade ühiskond oli korralikult läbi tõmmanud. Leidsimegi tee teistesse päikesesüsteemidesse ning enese relvade ja oskuse müümisele.“
Nora jõi suurest klaasist veini, sama punast kui ta juuksed. Altan oli küüdi eest jookide ostmisega tasunud.
„Mu vend ütles alati, et mees, kes teenib elatist palgasõdurina, ei ole õige võitleja. Raha pole piisav põhjus sõdimiseks.“
„Ahsoo. Idealist seega.“ Altan naeratas taas ja tõstis oma veiniklaasi Nora suunas. Nägemine kuidas neiu rahulikult puhkas, oli tal alati meele rõõmsaks teinud. Rohkem veetlevamat kaaslast oli ringi rändamisel raske tahta. „Raha on ainus põhjus sõdimiseks.“ Pisike paus, mil ta jala üle põlve lõi ning siis jätkas. „Võrdluseks, sulle meeldib veini juua. Aga oskad sa seda valmistada?“
Vastuseks oli vaikus.
„Ma arvasingi nii. Vaata, Nora. Sa oled veel noor.“ Ta turtsatas. Mitte, et ta ise vanem oleks olnud. „Mingil hetkel saad aru, et igaüks meist ei oska ehitada maja või arvutada kosmoselaeva vajaka tähtedevahelise lennu valemeid. Vaadata panganumbreid nii, et need rahaks muutuksid. Sama ka sõdimisega. Kui sa ei ole milleski osav, miks ei tohiks sa palgata neid, kes selles head on?“
Neiu rüüpas taas veini, silmad naeru täis. „Ma ei osanud iial arvata, et sa filosoof ka veel pealekauba oled.“
Altan muheles. „Mingi hetk proovisime ka rohkem organiseeritud võitlemist, lepinguid valitsustega. Lendasime sektorite äärele planeete vallutama, piire kehtestama. Aga alati kaasnes nendega mäejagu bürokraatiat ja ilgeid reegleid. Palju lihtsam on mõne kelmist poliitikuga kahtlases kohas käte löömine ning siis otsese probleemi eemaldamine.“
„Nii et sa lihtsalt tapad neid, kelle eest sulle makstakse?“
„Enamjaolt.“ Altan valas pudelipõhja enda ja Nora vahel pooleks, siis võttis järjekordse lonksu. „Kohustus sureb südametunnistuse juures.“ Neiu kortsus kulmude peale kehitas ta õlgu. „Mul ei ole vaja teada, mitu last on mu ohvritel, kui palju raha nad heategevuseks annetasid või kui palju nad iga kuu oma vanemate hooldekodule kulutavad. Need kes palkavad, osutavad, mina vajutan päästikut. Küll siis pärast surma vaatame, kui palju mu hing kaalub.“ Mitte, et surm Altani tööga alati oleks kaasnenud. Valdavalt olid otsad rahulikud, käid tähtsa näoga ringi ja hirmutad söakaid huvilisi, turvad asjapulki või vead kargot ühest universumi otsast teise. Aeg-ajalt tuli aga ette ka päästikule vajutamist ning siis tuli valmis olla, ükskõik kui vähe ka tol hetkel elu ei soovinud võtta.
Nad vaikisid mõnda aega. Altan vaatas ringi. Avar ja valgusrikas ruum, täis kallitesse rõivastesse riietatud rahvast ning ennastimetlevaid pilke. Samas jäi ka enamik kõntsa all-linna maha, nii et Altan nägi, miks Nora säärase koha valis. Võõrad planeedid ei erinenudki palju Maast. Samasugused probleemid kolletusid igal pool, polnud vahet kas valitsuse eesotsas olid inimesed või tulnukad. Soov vältida murede lahendamist ning täita omaenda taskuid oli inimloomus, Altan aga leidis, et seda sai rakendada kõigile.
Akende taga oli päike kõrgel, näha oli kaugeleulatuvat tüünet ookeani ning valgeid lainetriipe. Mäe tipus, Algavast Ööst mõnevõrra eemal trotsis tuult hiiglaslik kivist tahutud kuju, oma pikkuses pea kolmkümmend meetrit. Vanamees, kandiliseks voolitud lõuga katmas lainetav habe, mis ta ümara kõhu peale langes. Din Vatarr, merejumal, kes müüdi kohaselt Udulinna mäe planeeti katvast ookeanist välja tõstis, elanikud avasüli vastu võttis ning neile kalastuse iidseid teadmisi õpetas. Õnged ja võrgud olid ammu välja vahetatud, nüüd püüdsid rikkamad kalastajad droidide ja laserrelvadega. Ent vaesemad ei unustanud. All turul olid paljud elanikud avalikult Din Vatarri ususümboleid kandnud, peenest terasest kalapea kujulisi amulette, mida templitest tasuta saadi. Kalapüük ei olnud vaid tegevus, samavõrd tähtsad olid ka usundiline meeleseisund ning ohverdused, mida jumalale jagati.
„Ehk hakkan vaikselt purju jääma,“ ütles Altan kokkuvõtteks, justkui omaenda mõtteist ärgates. Ta polnud ikka veel selgusele jõudnud, mida ta oma elus edasi teha soovis, nüüd kui Rikk oli surnud ning Altani viimane side Sarvekandjatega lõigatud. Ehk midagi samalaadset Noraga, liikuda neiuga ühes erinevate maailmade vahet, seni kuni keegi teda veel maha nottinud ei olnud. Altan ei teadnud ühtki palgasõdurit, kes oli vanaks elanud, ainus mis võimalik, oli enne surma võimalikult rõõmsana seigelda ning avantüristina järgmist otsa püüda. Lõputud tulevahetused oli kindlaim viis kiiresti hauda jõudmiseks. Võib-olla oli õige aeg pisikeseks elupildi muutuseks.
„Nii et ütle, kas võtame siis selle otsa või mitte.“
„Lihtsalt kargo vedamine?“
„Lähme, saame õhtul palkajatega kokku ning räägime sotid sirgeks.“
Nora kehitas õlgu. „Raha on raha.“
Altan noogutas. Kauba vedamine oli lollikindlaim viis elatist teenida. Kindlasti parem kui lendavate laservihkude eest pea õlgade vahele tõmmata ning palju kosutavam ka hingele. Erinevate maailmade nägemises oli midagi rahustavat, lennata kosmose sektorite vahesid, maanduda planeetidel päevaks-paariks, ehk isegi nädalaks, kogeda alatasa midagi täiesti uut. Ainus, mida Altan iial elus teha oli soovinud, oli näha erinevaid maailmu. Maa oma ülepea kasvanud tööstuse ja korporatsioonidega, looduse välja suretanud suurlinnade põleva helgiga oli kõigest kauge algus. Elu vilas aga tuhande muu maailma all-linnades, teiste palgasõduritega vesteldes, veidrate tehnikavidinate uudses kasutamises, tulnukatega semmides, kõrtside hommikukellani vastu pidamises ning miljoni erineva planeedi nägemises. Sellest ei saanud Altani isu iial täis. Kui seda sai veel teha kellegagi, kellest hoolid ning oled koos nii mõndagi näinud. Eh, mõtles Altan. Selleks olidki inimesed siia ilma peale pandud.

*

„Loodan, et võime su Ondrit usaldada. Tundub, nagu ta oleks Udulinna asjaoludega kursis.“ Nora seisis Altani kõrval, käed ruudukujulisele baariletile toetumas. Leti keskel olid riiulitel igat sorti pudelid, peamiselt kaugemate maailmade alkohol, mille manustamiseks inimeste maks mõeldud ei olnud. Lett ise oli avatud neljale küljele, ühtviisi võrdväärne igast otsast.
Nad olid veidi aega Ondriga otsa üle arutanud, mille järel paks kõrtsmik tööpakkujat kutsuma läks. Kõrtsis polnud rahvast palju, nurgas diivanil tukkus üks inimene, istmetel olid mõnedel silme ümber helepunased holoekraanid, mõned mizid vestlesid niisama, mõned lahkusid õue. Metalli ja kivi vahel laudadel põlesid paksud küünlad, vana maailma igandid kuid sellegipoolest hubasemad kui tehisvalgus, igaüks laua kohal varje väänates.
„Ma ei usalda kedagi, kellel on rohkem sõpru kui mul.“
„Kõigil on sinust rohkem sõpru.“ Nora hingas sügavalt sisse. „Tõenäoliselt polnud parim aeg oma ebakindlust väljendada,“ parandas ta kiiruga.
Altan võttis vöö küljes kabuuris oleval laserpüstolil ohutuse maha. Umbusklik loomus oli teda kakskümmend kuus aastat elus hoidnud. Polnud mingit põhjust end nüüd muutma hakata. Ta tahtis neiule vastata, ent Onder tuli juba tagasi. Kõrtsmiku nägu oli lusti täis, suunurgad kõrvuni, silmad vilavad ning kärsitusest ülepakatavad. Temaga ühes tuli jässakas tulnukas, Altanist veidi pikem, ent laiaõlgne, kordades raskem ja kõvera ilmega. Mizrami planeedile polnud ta üldsegi omane, kuigi hallikas nahatoon, sügaval koobastes peituvad silmad ning eelkõige kaheksa sõrme kummalgi käel andsid tunnistust, et justnimelt sealt ta pärineski. Miz kandis madala kaelusega särki, mis paljastas ta armidest räsitud kaela. Nora jõllitas jahmunult, Altan sulges aga silmad ja vandus vaikselt.
„Karupoeg!“ rögises tulnukas.
Altan oli vihanud seda, et ta karvast keha alati karudega seostati, ent niimoodi oli Määrdunud Rikk teda alguses kutsuma hakanud ning hüüdnimi jäigi külge, kasutuses isegi nende poolt, kes polnud iial ühtki karu näinud ega teadnud mis loomad need sellised üldse olid.
„Ma eeldan, et te olete tuttavad,“ ütles Nora, kulmud ikka veel kõrgel.
„Binduir Jämekael,“ tutvustas Altan, mõru maik suus. „Raibe, keda ei õnnestunud isegi süstemaatilise kõrinüsimisega surnute hulka saata.“
„Oli see alles ots,“ vastas Binduir. „Palju huvitavam kui enamik neid, mis nüüd meile pähe määritakse. Tol hetkel mulle ei meeldinud, ent nüüd tagasi vaadates tasus rahaline pool end täiesti ära. Mis sa arvad, Karupoeg?“
Ainus, mis Altanile ei meeldinud, oli see, et Jämekael tolle otsa kätte ära ei surnud. Määrdunud Rikk ja jõugu arst suutsid kahepeale Binduiri kõri kinni õmmelda ning laserkiirega verejooksu peatada, pärast mida kandis mees Jämekaela nimetust. Aga tööots on tööots ja raha on raha ning hetkel tuli vaadata millisest otsast tuul puhub.
„Onder siin rääkis, et sul on teatud kargot vaja vedada.“
Binduir raputas pead. „Pooleldi tõsi. Mul on kargot vaja avada.“
Nora jahmunud pilk vahetus kahtluse vastu. „Kuidas palun?“
„A-va-da,“ kordas Binduir. „Tead, see kui midagi, mis on kinni, tehakse lahti.“
Altan vaatas altkulmu Jämekaelale otsa, siis Ondrile, siis tagasi. Kahtlus hiilis talle südamesse. Midagi oli korrast ära. Binduiri mäletas ta igamehe tõprana, ent Onder oli kaugelt liiga vaikseks jäänud. Tavalise uhkustava priiskamise asemel oli lõug kange, ta ei teinud isegi katset seletamaks, millise hea otsa ta Altanile leidis ning kui palju Altan talle võlgu on. Mitte, et Altan säärast priiskamist eales pahaks oli pannud, kõrtsmiku lustakas loomus oligi see, mille tõttu ta palgasõdurile meeldis. Ent taolisest rõõmsast hooplemisest polnud lõhnagi.
„Ma kardan, et säärast teenust me ei paku.“ Ta haaras Noral õlast ning kavatses pöörata, ent Jämekael segas vahele.
„Sa ei kavatse ju jalga lasta, nüüd kui me su uuesti üles leidsime?“ Ta naer kõlas kui roostes raua lihvimine ning kandus siin kivi ja metallseinte vahel edasi kui lõputu kaja. „Eks ole, poisid?“
Kaugemal nurgas diivanil tukkuv mees tõusis püsti, käsi vööl püstolile toetamas. Temast veidi eespool holoekraane vaadanud kaks karmivõitu väljanägemisega inimest vajutasid kõrvadel olevaid seadeldisi, mille peale holoekraanid haihtusid, ning pöördusid ümber. Miz, kes oli enne kaaslasega vestelnud, nõjatus nüüd üksi Altani selja taga seinale. Ülejäänud rahvas oli aga ühtäkki kadunud, peale nende kaheksa ei olnud kõrtsis kedagi.
Ja siis Altan nägi. Ta ei suutnud vastu panna ning mügises veidi omaette naerda. Olukord tundus niivõrd totter. Kuidas ta neid mehi ära ei olnud tundnud. Nägemine polnud tal küll teab mis, ent oleks siiski pidanud nii tühiseks ülesandeks piisama. Ta kobas käega põuetaskus, justkui eeldades, et nüüd on prillidest mingit kasu, ent siis meenus, et ta oli need Nora kosmoselaeva unustanud.
Tukkuja astus ettepoole, kõhetu välimusega nooruk. Holoekraani vaatajad tõmbasid kabuurist relvad, laserpüstol kummalgi käes.
„Elajas,“ osutas Altan pöidlaga selja taha mizi suunas. „Näljane Eldur,“ vaatas ta kõhetule noormehele silma. „Ja need kaks,“ turtsus ta ekraani vaadanute suunas. Ühel oli sikksakiline nina ammustest tagumistest põsesarnadega ühele tasapinnale väändunud, teisel lõug põletusarme täis. „Kui need pole Haamer ja Paljaslõug Yando, siis pole Onder ka paks. Näib, et sa Jämekael oled kogu Sarvekandjate ülejäägi enesele sappa võtnud.“
„Haa-haa-haa,“ tegi Binduir elutu häälega. Ta ajas rinna kummi. „Meie olemegi Sarvekandjad.“
„Tõesti?“ Altani silmad läksid üllatusest ümaraks. Ta tundis kuidas Nora ta kõrval pingule tõmbus, ent ei suutnud jässakale mizile torget ütlemata jätta. „Ma arvasin, et neil neljal jätkub ajusid täpselt sinnamaani...“ Ta vakatas. „Oota. Neil ju ei olegi ajusid, millest ma üldse räägin?“
Vandesõnad ja ropp urin vaibusid, kui Binduir oma parema käe tõstis. Käe, mille ümber oli veider metallkinnas, justnagu aastatuhandete vanustes rüütlijuttudes, mida Altan armastas, ent kaheksa sõrmega ning hoopistükkis kenam. „Sinu välja löömise ning tolle raisa plärakanäo surmaga olen ametiredelil tõusnud hoopis mina. Sarvekandjate jõuk kuulub nüüd minule. Minule!“
Nora kehitas õlgu ja vaatas Ondri poole. „Ma eeldan, et tolle lubatud otsaga on nüüd kööga. Ei?“
Onder oli vahepeal ennast koguda jõudnud ning saanud palgasõdurite vastasseisust innukust. „Peate aru saama.“ Ta hääl oli taas ülespuhutud, selg sirge kui kingitust ootaval jõnglasel, kehahoiak ennastimetlev ja ütlemata rahulolev. „Ma olen tuulelipp. Pöördun sinnapoole, kus kõige soodsam. Ja olla mestis grupi sõjasulastega on ilmatult parem kui olla mestis üksi sinuga, Altan.“
„Raisk te tahate?“ Altan imes läbi hammaste õhku. Mis iganes mängu siin nüüd mängiti, ei saanud ta seda Ondrile pahaks panna, isegi kui oleks tahtnud. Paks kõrtsmik oli üks ta väheseid sõpru ning vahendanud talle pikkade aastate jooksul rohkem otsi kui Udulinna ümbritsevas ookeanis veetilku oli. Onder polnud mingi kangelane, vaatas alati selles suunas, mille poole teda sihtiv relv osutas. Nüüd tuli lihtsalt vooluga kaasa minna.
„Nagu ma ütlesin,“ Binduir Jämekael nõksatas peaga ning tema neli palgasõdurit panid laserpüstolid tagasi kabuuridesse. „On meil üks asi vaja avada.“
Näljane Eldur, Haamer ja Paljaslõug Yando võtsid oma endised kohad sisse, istudes kas siis diivanile või laua taha. Elajas vajutas kõrtsi välisukse elektroonilist lukku ning jäi ukse vastu edasi nõjatuma. Erinevalt viletsast sisustusest, polnud Onder turvasüsteemiga küll õnne katsunud.
Altan ja Nora jäid ühele poole letti, Onder ning Binduir teisele. Jämekael tõmbas põuest mingi ekraaniseadme ning viskas selle letile. Altan haaras vidina kätte, ekraan nagu ekraan ikka, ning vahtis seda juhmi mõistmatusega. „Mis see nüüd olema peaks?“ küsis ta.
„No kuule,“ tegi Jämekael. „Sa oled ju arukas mees. Aruta.“
Altan raputas pead, vaatas Norale otsa, nägi, et neiu raputas ühes. „Vaatasid siit multikaid?“
Binduir ei leidnud Altani naljas niivõrd palju lõbusat. „Sa tead täpselt, mis see on.“ Kui Altan vaikis, oli mizi kord oma rasket pead vangutada. „Vanamehe pangakonto. Ja sinul on koodid.“
„Mul on mis?“ Altan oli suhteliselt kindel, et ta kõrvad ei olnud veel vaigust ära ummistunud.
„See on Sarvekandja juhi pangakaart, idioot.“ Binduir pigistas oma vasakut kätt kõvasti ümber letiääre. „Ära isegi ürita mulle valetada. Ma tean, et te mõlemad jändasite sellega, kui sa veel jõugus olid, ning pärast sinu välja löömist tegeles Määrdunud selle ekraaniga edasi.“
Õigus, mõtles Altan. Muidugi. Ekraan oli tüüpiline musta turu pangakaart Mizramilt, kasutamiseks lihtne ja kiire, eelkõige oma võimekuses elektroonilistesse seifidesse sisse murdmiseks ning raha jäljetuks ümber laadimiseks. Ta oli minevikus tõesti taolisi mudeleid kasutanud, ent seda siin ammu ning kogu oma teenitud raha juba õhku lasknud.
„Selle kuradi vidina koode mul nüüd küll ei ole, miks peakski?“ Hääletoon oli tublisti ärritunum kui ennist ning kraadi võrra kõrgem. Kogu see jant millegi nii labase nagu Jämekaela rahaahnuse tõttu. „Ma lahkusin Sarvekandjatest neli aastat tagasi. Siis, kui see jahupea Rikk kõik te kamba minu vastu pööras. Kui sa eeldad, et mul on oskus vaimudega suhelda ning hauast koode kaevata, on sulle hoopis teine vastus tulemas.“
„Altan,“ venitas Jämekael. „Altan. Sa valmistad mulle pettumuse.“
Altan kiristas hambaid. Nora oli nüüd mõni aeg vaikinud, tema kogu vestluse enesele kanda võtnud. „Siis haara tuub sinepit, lase peale ja neela alla. Sujuvam.“
Ruumis oli võimu võtnud vaikus. Palgasõdurid ei ajanud omavahel juttu. Kuulda oli vaid Ondri katkendlikke hingetõmbeid. Jämekael ei naernud. „Ma ei usu sind.“
Altan turtsatas. „Võid uskuda mida soovid. Udulinna elanikud usuvad, et mäe all elavad lohed ning udu on aur nende sõõrmeist. See ei tähenda, et nii olekski.“
Palgasõdurite juht raksutas sõrmenukke. „Ma pean kahetsusega teatama, et säärast vastust ma heaks kiita ei saa.“
Kahetsus, ühmas Altan. Kõik alati kahetsevad. „Ainuüksi Udulinnas on tehnikaspetsialiste jalaga segada. Palka mõni lahti muukima.“ Ta oli mõnevõrra rahuneda suutnud, palgasõdurite valvsad pilgud hoidsid teda ärkvel, õhus hõljus küünlasuitsu ja umbsuse segus ka õige pea lõhkeda ähvardav pinge.
Binduiri kulmud vajusid laugudele raskelt otsa, suu oli vaid peenike kriips. Silmad pesitsesid nii sügaval koobastes, et pupille polnud hämaruses näha. Altan hingas sisse. Tal polnud mingit soovi selle salga vastu võidelda. Viis palgasõdalast kellega ta koos oli joonud, verd valanud ning ühelt planeedilt järgmisele reisinud. Säärase sideme läbi lõikamine oli kõike muud kui meeldiv, isegi sellise lurjuse puhul nagu Jämekael. Oma kättemaks oli tal käes, ühest piisas täiesti. Ainus, mis järel, oli soov veeta ülejäänud elu rahulikumalt ning võimalikult vähese verevalamisega. Ta vaatas kaaslase poole, Noral sama teritatud pilk kui tal. Jämekael urises.
Altani käsi sulgus ümber püstolipideme, nimetissõrm päästikule toetamas. Kõigepealt tuli Elajas maha võtta. Seljatagune puhtaks, seejärel ülejäänutele keskenduda. Baarilett pakkus vähemalt mingisugust katet ning ruumi metallist ja kivist interjöör lubas vähem purunenud tükke kui puit või klaas. Ta naeratas. Vanakooli relvad olid ettearvamatud, kuulid võisid igale poole põrkuda või rikošetti lennata, laservihud olid aga rohkem sirgjoonelised ning hajusid kivi või metalli tabades laiali. Ehk oli nooruspõlve aastail saadud õnnetus isegi tulus. Rohkem ettevaatust. Kõigele lisaks nägi ta hämaruses paremini kui valguse käes.
Ent enne kui ta ümber pöörata ning Elajale laservihu näkku saata jõudis, purskus Jämekael rämedalt naerma. Kõik ehmusid, Nora astus sammu tagasi, Altan aga kartis hoopis, et mõni palgasõdur tulistab kohkunult sellegipoolest. Ei midagi taolist. Üle Ondri näo voolasid higipiisad, Jämekael aga naeris ja naeris. Altan sulges silmad ja ohkas, kergendus ja raev mõlemad südant kraapimas. Neetud Binduir. Altan oli teda alati vihanud, nüüd rohkem kui ilmaski varem. Lollid naljad ja ettearvamatu raev ning nendevaheline joon, mis iga aastaga üha enam hägustus. Elab oma mullis ega hooli kellegi teise tunnetest.
„Ei no jõle naljakas,“ ütles Altan ning asetas käe Nora õlale.
„Kas te nägite oma nägusid,“ ütles Binduir, ikka veel turtsudes. „Raisk, see oli alles midagi.“ Ta pühkis vaba käega silmi ja kõverdas suud. „Tehnikaspetsialist. Ma lootsin, et saab sinu kaudu, tead odavam. Ja noh, vanade aegade eest, saad samuti osa. Minu jaoks olid võrdväärne teistega. Mis mul Määrdunud Riki vimmast.“
Altan lakkus kuivi huuli ning noogutas. Võrdväärne teistega. Kurat teadis. Jämekael oli küll olnud tema vastu närukael, ent seda oli ta kõigiga. Kellelgi polnud täpset aimu, mis selle lurjuse peas ringi voolas. „Sellegipoolest, ma ei tea ikkagi neid koode.“
„Mis seal ikka.“ Jämekael vaatas oma meestele järgemööda otsa, igaühele käsi laiutades ning Ondrile sõbralikult vastu turja lajatades. Ta tõstis oma parema käe ja painutas sõrmed avatud rusikaks, otsekui äärmiselt halva vangikongi moodustades, metallkindal toavalgus sinna-tänna peegeldumas. Ta pilk püüdis Altani silmad, näol tontlik irve. „Aga mis teist siis kasu on?“

Metallkinnas hakkas madala häälega undama ning läks ühtäkki punaseks kui hõõguv raud. Igast näpuotsast tõmbus avatud rusika keskele pisike energiavihk, eredam kui plahvatav päike. Kõige keskmesse tekkis vähehaaval paisuv pisike kera. Kui Binduir Jämekael sõrmed korraga lahti lõi, kihutas energiavoog väledalt Ondri kere poole. Paksu kõrtsmiku suu vajus hetkeks lahti, siis tabas energiavihk ta rinda ning paiskas mehe hirmsa hooga vastu seina. Kõlas krõmpsuv heli, kui Onder kolba metalli ja kivi vastu lõhki lõi, verd, liha ja luutükke igale poole laiali loopides. Elutu keha kukkus toolile ning lõi selle uppi, metall põrandal kolksudes, seinale jäi vaid jäletu plekk, mis aeglaste niredena alla voolas.
Altan toibus eneselegi üllatuseks silmapilguga. Maailmas oli üks reegel, see mis määras, kes elab ja kes sureb. Need kes mõtlesid kiiresti, olid ainsad, kes lahingumöllus ellu jäid. Plaan jäi samaks, mis enne Jämekaela naerma puhkemist. Altan lükkas Nora alla baarileti katte varju ja pöördus. Vasak käsi tõmbas kärmelt laserpüstoli välja, sõrm vajutas päästikule. Siis vajus ta ka ise baarileti vastu, palgasõdurite lasud pea kohal sähvimas.
Elaja kukal lõi vastu ust samamoodi nagu kõrtsmiku oma vastu seina. Pea küll ei õhanud, ent tuhm hüüe pääses valla. Mehe selg toetus uksele, jalad andsid aeglaselt järele. Mizi kaheksasõrmelised käed vajutasid kõhule justkui lootes, et suudavad niimoodi verejooksu peatada. Veri aga voolas omasoodu. tegemist polnud nende laservihkudega, mis keresse ainult augu põletasid. Altan tunnistas mõttes lasku, modifitseeritud käsirelvad olid üle prahi. Ta ei olnud eales julgenud nii kaugele minna, et proovida automaatsihtijat, oma tunnetus oli alati parem. Nagu ka nüüd. Mizi silmist voolasid pisarad, suust kostis vali veniv ägin. Püstoli oli ta unustanud, kogu tähelepanu koondus haavale.
„Sa neetud raibe!“ röögatas Altan. Mis iganes kõhklust ta palgasõdurite tapmise vastu oli ennist tundnud, oli meel nüüd selgem kui eales varem. „Sa raisk! Onder oli täiesti tavaline sell, milleks teda tappa?“
Vastuseks kõlas taas Jämekaela räme naer.
„Me oleksime pidanud sul raisal surnuks laskma voolata,“ hüüdis Altan püssilaskude ja mööbli nihutamise häältesegus, pani käe üle baarileti ning tulistas järjepinu huupi saali. „Mitte su närust kaela mätsima.“ Ta röökis vihahoo käes vappudes seosetuid vandeid ja tulistas, püstol käes rabelemas.
Siis, ootamatult laksas Nora talle tagantkätt vastu nägu. Neiu oli aastatega taolise löögi täiuslikkuseni lihvinud ning valu ja jahmatus sähvatasid Altani mõtteisse. Ta jättis tulistamise hoobilt järele, tõmbas käe tagasi leti taha varju, palgasõdurite agar naer ikka veel kõrvus helisemas.
„'da kuradit?“ küsis ta põske hõõrudes.
„Maailmas on üks reegel, mäletad,“ vastas Nora, pilk Altanit alistuma sundides. „Ära sa püstolit päris üle ka kuumenda.“
Muidugi, mõtles Altan. Muidugi. Need kes suutsid kiiresti mõelda. Polnud mingit mõtet oma püstolit tuksi keerata. Tol ühel korral kui ta relvaga õnnetus juhtus, oli ta poolest nägemisest ilma jäänud. Ta tänas mõttes kõiki vägevaid jõude, kes talle Nora olid kaasa saatnud. Mõnikord oli vaja lihtsalt kedagi, kes su maa peale ja hetkesse tagasi toob. Kogu maailma karjumine ei suudaks Ondrit ellu äratada, aga kätte maksta saaks tema eest küll. Altan vakatas korraks. Kättemaks. Taas. Niipea kui üks on käes, tuleb teine otsa ning vajab lahendamist. Ja alles hiljem on võimalik vaadata, mis edasi saab. Altan lootis, et hiljem saabub võimalikult ruttu.
„Siia,“ ütles ta ning suunas nad letivahelisse boksi. Välisukse juures oli Elajas tühjaks voolanud, vereloik hämara valguse käes sillerdamas. Püstol oli tal ikka veel kabuuris, mehe viimased hetked olid kulunud lootusetule enesepäästmisele. Altan kiikas hetkeks üle leti ning tõmbas pea järsult tagasi. Trobikond laservihke ruumi kaugemas otsas varjuvatelt palgasõduritelt tabas letti, tagumist seina ning lage.
„Noh?“ küsis Nora.
„Kolm kohtlast on kaugemasse nurka mingi tõkke laudadest ehitanud.“ Altan hõõrus higised käelabad pükstesse kuivaks. „Jämekael on teisel pool üksi.“
„Mis me teeme?“ Nora hingeldas ning vahtis enda relva otsusekindla pilguga. „Laseme need raisad maha ning läheme oma teed?“
„Kõlab nagu plaan,“ vastas Altan. Ta otsustas just taas uuesti piiluda, kui midagi jõuliselt vastu baariletti lõi ning seda toetavast talast suure tüki kivi välja õgis. Kiviprahti lendas üle nende peade, tolm tungis ninna ja silmadesse. „Neetud,“ ütles Altan. „See neetud energiarelv ta käes.“
„See kinnas?“
„Jah. See kuradi kinnas on nagu mingi kahur, nägid sa, mis see Ondriga tegi?“
Nora köhis kurgu tolmust puhtaks. „Aga sellel on pikk laadimisaeg. Ta peab vahepeal ka püstolit kasutama.“
„Ta ei kasuta püstolit,“ vastas Altan. Upsakus suure võimsa relva üle. „Olgu,“ ütles ta. „Sa tulista Jämekaela suunas, ma vaatan neid palgasõdureid.“
Ta suunas püstoli toa tagumise otsa suunas, andis pimesi tuld ning vaatas selle käigus üle leti. Jämekael oli Nora laskude eest laua taha tõmbunud, ent kõik palgasõdurid mitte. Näljane Eldur oli hiilinud seina varjus lähemale, kahtlemata lootuses neid ootamatult tabada. Oma õnnetuseks siiski mitte piisavalt varjus. Altan klõpsutas võidukalt päästikut, laservihud lendasid noormehe poole. Kõlas kohkunud karjatus, seejärel vaikne müts, seejärel oli Eldur liikumatu. Altan tulistas korraks ka kaugemale laudade poole ning tõmbus kiiresti varju.
„Näljane sai üsna tubli viimase portsu,“ ütles Altan. Surnud vaenlane on kõige mugavam vaenlane.
Nora tahtis vastata, ent sööst eredat valgust lendas baarikapi sekka, tekitades raevuka lõhkemise. Nad külvati üle klaasikildude ja alkoholipritsmetega. Altan sai halvema laadungi endale. Nahkvammus oli küll midagi peatanud, ent mitu väiksemat kildu oli siiski läbi läinud. Ta tõmbas neist suurima parema õla ja kaela vahelt välja ja oigas. Haav ei olnud eriti sügav, ent põletas kui keev vesi. Näos olid täkked, millest immitses verd. Nora tiris ühe killu ta põse haardest vabaks. Altan krimpsutas valu peale nina ja uratas. Neiu oli vigastustest pääsenud, ainult nägu oli samuti veidi kriimuline.
„Tulista seda raiska,“ sosistas ta, haaras ühe pudeli ning heitis selle üle leti toanurga poole. Vastuseks laksatasid mõned lasud.
Altan vajutas Jämekaela suunas päästikut, kuid metallist lauast ei läinud midagi läbi. Toanurgast kõlas aga röögatus ja ropp sõim Nora suunas.
„Ma sain ühe,“ ütles neiu, suunurgad kõrvuni.
Altani süda peksles sees kui äikesetorm, neiu naeratusest, tulevahetusest, vihast Jämekaela ja Sarvekandjate vastu.
„Millise?“ küsis ta.
„Koledama,“ vastas Nora, nägu tõsine.
Nad puhkesid möllu ja surma sees naerma, sama hullunult kui Binduir ennist. Seekord aga miz ei ühinenud, karjus ainult ähvardusi ja sõimu.
„See on üsna karm võistlus.“ Altan raputas lõbusalt pead. „Ma ei suuda otsustada kumb neist inetum oli.“
Neiu hingas aeglaselt sisse. „Lõuapooliku.“
Altan turtsus taas. „Oleks ma ise selle nime peale tulnud. Aga Paljaslõug Yando on seega samuti minevik.“ Ta noogutas ja üritas rahulikult mõelda. Mida pikemaks tulevahetused läksid, seda ettearvamatumaks nad muutusid. Ta ei soovinud venitada, kuni üks Binduiri energiarelva kärakas nad poolkogemata üles leiab. Ei, oli vaja kiiresti tegutseda. „Kuula,“ ütles ta vaikselt. „Põhiline eesmärk on nüüd Haamer maha võtta. Kui tema on surnud, jääb ainult Jämekael. Palju lihtsam, või noh võib-olla mitte lihtsam, aga lootustandvam on temaga niimoodi võidelda, et kedagi teist peale meie enam ei ole.“
„Mis sul mõttes,“ küsis Nora, kulm kipras.
Altan hammustas huulde. Plaanid olid siia ilma loodud vaid selleks, et nad untsu läheksid. Ent midagi oli vaja. „Ootame ära kuni veel üks energialatakas tuleb.“ Ta hingas sügavalt sisse, lootes iseendast jaksu ammutada. „Siis on vähemalt sellega väheseks ühel pool, kuni taas täis laeb. Selle aja jooksul teed sina mulle katet ja mina jooksen Haamri juurde. Üks paha vähem.“
„Ja Jämekael?“
„Selle silla ületame siis kui kohale oleme jõudnud.“ Altan kehitas õlgu. „Kasutame ta enda moodust. Palju tulejõudu teeb loodetavasti otsa peale.“
Nora noogutas. Justkui vastuseks tuli taas energiasööst, sedakorda üle leti ja nende peade, vastu metallseina. Heli kõlas kui orelimuusika, ruum otsekui vappus, valgus pimestas nad hetkeks.
„Nüüd,“ hüüdis Altan, tormas letiuksest välja ning tagumise seina poole, kus Haamer passis. Nora andis Binduiri poole tuld, tabades vaid seina ja laudu.
Altani õlg kiskus meeletult krampi, veri kleepis särgi ihu külge. Ta silmad tõmbusid hetkeks Ondri laibale, murdunud kägar elutut keha, vereplekk seinal nirisemas. Ta vahtis seda, õudus mõtteis ning hetkeks oli kõik muu peast läinud. Onder, vana sõber ja parim mees Udulinnas. Onder, kes oli talle nii palju tööotsi sehkendanud ning alati juurde pakkunud. Onder, kellega nad lugematuid kordi siinsamas kõrtsis viimase kutse järel letil norskasid. Onder, kes...
Altan nägi silmanurgast mingit kogu enda poole kihutamas. Ta pööras ennast, just hetkel mil Haamri tömbiks taotud nina ta näo ette jõudis. Mees rammis teda ootamatu jõuga, paisates nad mõlemad maha.
Altani püstol lendas avanenud sõrmede vahelt eemale, kokkupõrked palgasõduri ja maaga olid hinge kinni löönud. Ta ajas end käpuli, ent kõik, mis peas ringles oli küsimus: miks Haamer teda tulistanud ei olnud? Ju vist kuumenes laserpüstol üle, ainus seletus. Haamer viskus talle otsa, sõrmed ümber kõri sulgumas. Altan lõi vastu Haamri lihaselisi käsi, ent täiesti kasutult. Silmad ähvardasid peast välja tungida, kopsud ammu õhust tühjad. Pilt oli täiesti hägune, veel enam kui muidu. Altan virutas vastasele ribidesse, kuulis urinat. Haare ei lõdvenenud. Ta ägises ning haaras viimases meeleheites palgasõduri peast, surudes pöidlad talle silmadesse. Haamer röögatas, pea väänles, Altani pöidlad lohisesid silmest välja. Haare ümber kõri tugevnes. Järsku tabas miski Altani parema käe sõrmi. Põletav, lõhkuv valu, just nagu oleks ta käsi maha raiutud. Ta üritas karjatada, ent kurgust ei tulnud häält. Haamri pea nõksatas, mees vajus Altanile mütsuga otsa.
„Üles, üles,“ kuulis Altan läbi undavate kõrvade. Ta lükkas Haamri laiba enda pealt maha, õlg kange kui kaljud, parem käsi valusam kui miski iial varem. Ta köhis ja ägises, suust tatti voolamas. Keegi haaras ta õlast ning lohistas teda edasi, laserpüstoli lasud vingumas.
Hetkel, mil Nora ta leti taha vedas, lõhkes ilmatu kärgatusega järjekordne alkoholiriiul ning paiskus ümber, killud igale poole purskumas. Möödus sekund, minut, tund, päev. Ehk kauemgi. Hingamine tuli aegamööda tagasi, Altani silmad harjusid valgusega. Ta märkas Haamrit, letist veidi eemal, peas auk suitsemas, veri juustesse mulisemas. Altani paremalt käelt olid kaks väiksemat sõrme puudu. Nora laserivihk oli need Haamri surmalõivuks nõudnud. Ta otsis püstolit, ent see oli käeulatusest väljas. Neiu istus ta kõrval, selg vastu letti toetumas. Altan jättis ta katte varju, hetkel vajas Binduir Jämekael tapmist.
„Aitab,“ kõmises Jämekaela hääl. „Aitab.“
Altan ei arvanud, et talle aitab. Kõik palgasõdurid olid surnud. Välja arvatud Jämekael. Energiavihk lendas üle leti välisukse poole, kõlas vandumine. Altan hingas sisse ja tõusis.
Binduir seisis keset kõrtsiruumi, segipaisatud lauad-toolid ümberringi, neli surnud kaaslast ja Onder ühes. „Mul on see,“ ütles ta ja viipas parema käega. Metall ta sõrmede ümber tantsiskles hämaruses, pooled küünlad laudadel kustunud. Baariletil Altani ees põles üks, end justkui lahingumöllu keskele unustanud. „Võin siin laua taga peituda ja teid tulistada seni kuni lõpuks üles ütlete. Sa ei saa võita.“
Altan kehitas õlgu. Võib-olla. Aga üritama pidi.
„Kuidas kogu see sopp siin sul nüüd seadme pealt raha aitab saada?“ Altan osutas leti ette põrandale, kus purunenud ekraaniga vidin veiniloigu sees ujus. Elajas ja Eldur ja Yando ja Haamer, kõik mehed vanast jõugust, kõik kes oleksid vabalt võinud paar aastat edasi tiksuda ning palgasõdurielu nautida. Kõik surnud Binduiri ahnusest. Altan kiristas hambaid. Isegi närukaeltest kaaslased olid kaaslased ning ühelgi juhil ei olnud õigust neid niisugusel isekal eesmärgil surma saata.
Jämekael urises. „Sa raisk,“ ütles ta. „Sa neetud raisk, ei suuda kunagi ära surra. Aga täna on sul vilets päev.“ Metallkindas sõrmed paindusid kokku ning alustasid hõõgumist.
Altan surus hambad kokku. Ta ei kavatsenud taas leti taha peitu pugeda. Need kes suutsid kiiresti mõelda olid ainsad, kes lahingumöllus ellu jäid. Ta haaras leti alt piraka pudeli Mizrami õlist alkoholi, tõusis ning virutas selle Binduiri poole. Täistabamus, energiarelva laadimine katkes ning miz taarus sammu tagasi, keha alkoholi ja klaasikilde täis.
„Olgu,“ ütles Jämekael, hääl vihast kähe. „Teeme siis rasket moodi.“ Ta surus käed rusikasse ja kõndis ettepoole, jäädes letist paari meetri kaugusel seisma.
„Siin kõrtsis on üsna pime,“ ütles Altan naeratades. „Löö särama!“ Ta haaras letilt põleva küünla ja saatis ka selle Binduirile.
Palgasõdurite juht lõi lõõmama kui pööripäevane tuleriit. Ta kriisked täitsid metalse ruumi ning kajasid seintelt vastu, üha valjemini ja valjemini. Altan ei olnud kümne aasta jooksul pärast Maalt lahkumist iial näinud kedagi surnuks põlemas. Ja lootis, et ei näe ka eales uuesti. Jämekael paiskus vastu laudu, viskus ümber ja tõmbles kontrollimatult, põlevad käed leekides nägu kraapimas, kõik kuusteist sõrme. Kirbe hais täitis Altani nina. Ta kiirustas baarileti vahelt välja, Haamri kõrvale, kuhu ta püstol pudenenud oli. Binduiri karjed lakkasid ühtäkki, sama kiiresti kui olid alanud.
Altan sulges silmad ja viskas püstoli tagasi põrandale. Kogu rõõm ja kergendus lahingu võitmisest oli kadunud. Kõik oli üsna samamoodi kui kättemaksu saamine Määrdunud Rikilt. Täpselt samamoodi. Ondri surma eest oli ta nüüd tasunud, Binduir Jämekaela elutu keha põles keset kõrtsi edasi. Mizi lootus kiirelt raha teenida lamas loigus, ekraaniseade, millelt nüüd midagi saada polnud võimalik. Altanit see ei huvitanud. Nüüd oli tõepoolest Sarvekandjatega ühel pool. Kedagi polnud järel. Vähemalt kedagi, kes ohtu suutnuks kujutada. Kaks neima oli tasutud, tema sai seega lõpuks vaadata, mis juhtub pärast kättemaksu.
„Nora, nad on kõik otsas,“ ütles ta ja avas silmad. Siit surmaurkast tuli hetkel võimalikult kiiresti eemale saada. „Lähme siit kus kurat.“
Vastust ei tulnud. Tõenäoliselt oli ka neiu jaks otsas - ega Altan isegi hetkel midagi asjalikku öelda ei osanud. Ta läks tagasi baarileti vahele, mis oli niivõrd hästi neile kindluse eest passinud. Nora istus seal, samamoodi kui ennist mil Altan Binduirile vastu astus. Ta silmad olid suletud, pea rinnal justkui puhkamas. Juuksed langesid särgile, ühtviisi punased mõlemad. Neiu särgiesine oli klaasikildudest kirju, igaühe ümber verine ring. Ta istus rahulikult, ei ühtki muret, näol naeratus, mida Altan sedavõrd kalliks pidas. Igal pool põrandal vedelesid purunenud pudelid, killud ja metallitükid. Õhk oli maha voolanud alkoholist paks. Altan põlvitas neiu kõrvale, suust pääses valla lootusetu karje, võõras ja võigas, selline, mida ta isegi ära ei tundnud.
„Ei, ei, ei,“ röökis ta ning haaras neiu pea käte vahele. Isegi Parema käe läinud sõrmed ei teinud valu, vähemalt mitte sellist, mida ta hetkel tundnud oleks. Nora, keda ta oli viimased kolm aastat teadnud ning kellega ta oli koos mööda universumit ringi seigelnud ja tormilist elu avastanud. Kes oli ta samm-sammult kättemaksule lähemale toonud. Altan kisendas ning lõi rusikaga vastu letti. Kuradile see kättemaks. Kuradile, talle polnud seda vaja. Võtku tagasi, andku neile raiskadele elu tagasi. Andku Norale elu tagasi. Altani silmad olid pisaraid täis, neiu nägu valgus läbi nende häguseks laiguks.
Altan ei teadnud kaua ta seal niimoodi oli. Saatust ja palgasõdureid ja jumalaid kirudes ja sõimates. Ennast kõige rohkem. Kõik oli läinud. Kõik oli ta ära andnud. Kättemaksul oli samuti hind. Hind, mida Altan kõigest hingest tagasi ihkas anda. Binduiril oli olnud õigus. Ta ei saanud võita. Mingil hetkel otsustas ta tuim mõistus, et Ondri kõrtsi võib rahvas ootamatult sisse astuda. Ent ta ei hoolinud sellest. Kõik, millest ta hoolis oli surnud. Isegi universumis ringi seiklemine tundus nüüd mõttetu ja tühja unistusena. Altan vajutas Nora laubale suudluse ning kattis ta õrnalt oma nahkvammusega.

*

Neiu kosmoselaev kandis ta Udulinnast välja, ookean all sama tüüne kui ennist, lained rahulikult loksumas. Valgus oli ere ning silmele valus, ent ta ei haaranud prillide järele. Pilved kutsusid ta endasse, võtsid avasüli vastu. Justnagu udu, pimestav ja tontlik ning kõike enese sees peitev. Pilved olid just nagu udu.