Sellest on möödas veidi üle viie aasta, kui Frictional Games'i „Amnesia: The Dark Descent” indie-õudukate turgu elavdas ja kogus endale põhjendusega palju kiitust. Kaks aastat tagasi tuli välja järg „Amnesia: A Machine for Pigs.” Kuna Frictional usaldas selle tegemise The Chinese Roomi kätte, kes otsustas eelmise mängu elemente oluliselt lihtsustada, polnud vastukaja enam sugugi nii üksmeelselt heatahtlik. Täpsemalt saate mõlema kohta lugeda Reaktori 2013. aasta oktoobrinumbrist.

Õnneks paistab, et Frictionalil oli vähemalt hea vabandus „Amnesia” järje väljapoole suunamise jaoks – väikese stuudiona on neil ressursid piiratud ja nad tahtsid tegeleda SOMA arendamisega. Aeg-ajalt internetti lekkinud materjal tekitas huvilistes, muuhulgas minus endas küllaldaselt ootusärevust ja nii polnud vaja pikalt mõelda, et Steamis taas rahakotti kergendada ja kohe usinalt uude hirmuäratavasse maailma sukelduda.

Lugu viib seekord veealusesse uurimisjaama nimega PATHOS-II, mis on peategelase, Simon Jarreti sinnajõudmise ajaks üsna viletsas seisus. Inimesi pole kusagil näha ja koridorides uitab ringi vaid mõni üksik koletis, kellega on parem kokkupuuteid vältida. Kui nüüd peaks esimene mõte olema, et ehk on mäng liiga sarnane „Bioshockiga” või äkki kopeerib SOMA meeleheitlikult esimest „Amnesiat”, siis võin rahustada – mäng teeb oma asja ning peagi oled süvenenud sellesse uude maailma ja loosse, mida see maailm jutustab. Ühtlasi ei ole mul mingit soovi lugu lähemalt lahata, sest, nagu selliste puhul tavaks, on parem sisu ise avastada. Niipalju saan lisada, et ehkki mitmes kohas tehtavad valikud ei muuda küll otseselt mängu sisulist arengut – ja sellest on mõneti kahju –, jääd nende valikute eetiliste ja filosoofiliste külgede üle ilmselt siiski oluliselt kauemaks mõtlema. On meeldiv, kui üks arvutimäng suudab avaldada sellist mõju.

2015-09-23 00007


Mängutehnilisest poolest on süsteem „Amnesiast” tuttav. Simon uitab ringi arvukates ruumides, koridorides ja seekord ka merepõhjas, üritades kokku panna tervikpilti endaga ja enda ümber toimuvast. Kuna erinevalt „A Machine for Pigsist” pole kõik lõppu jõudmiseks vajaliku raja kõrvaharud suletud, on avastamisrõõmu rohkelt ja maailmast täieliku ülevaate saamiseks on kasutada audiologid, arvutid, isiklikud kirjad ja veel mõned muud meetodid. Seejuures tuleb olla ettevaatlik, kuna siin ja seal hulgub ringi koletisi ja taas ei saa end nende eest kaitsta. Atmosfäär toimib ja kuigi koletisi on vähem kui esimeses „Amnesias”, on kohtumised seda pingelisemad. Asjade näppimiseks saab taas lihtsa hiireklõpsu asemel kasutada süsteemi, kus vajutad esemele ja lohistad hiirt soovitud suunas. Võimalik, et kõigile ei meeldi, kuid leian jätkuvalt, et see on väike ent tõhus element, mis aitab paremini mängumaailma sisse elada. Keskkonnapusled on paremad, kui „A Machine for Pigsis”, kuid inventarisüsteemi siin praktilises mõttes pole ja suurt hunnikut kola endaga kaasas tassima ei pea. Kas see on positiivne või negatiivne külg, jäägu igaühe enda otsustada, mina olin mängu ajal liigselt toimuvasse süvenenud, et sellele mõelda.

2015-09-22 00004


Graafilise tehnilise külje pealt ei tee mäng midagi enneolematut ja peaks jooksma ka vähem kui tipptasemel raua peal, ehkki kuuldavasti võib mõnel esineda kaadrisagedusega probleeme, olgugi et arvuti jõudlus peaks piisav olema. Ise seda õnneks ei kogenud ja väga sagedane ei paista see mure olema. Kunstilisest küljest on igatahes osavalt loodud ilus, hirmuäratav ja salapärane maailm, milles jäin korduvalt peatuma, et lihtsalt ümbrust imetleda. Ehkki õudust on vähem ja ulmet rohkem, soovitan mängu kindlasti mängida taas pimedas ja kõrvaklappidega, kuna koos mängu kunstilise poole, narratiivi ja hea helidisainiga on nii kerge end ümbritsev unustada ja täielikult toimuvasse maailma sisse elada.

On raske öelda, kas „SOMA” on parem kui „Amnesia” või vastupidi, ühes on ühed elemendid tugevamad, teises teised, kuid mõlemad on kindlal kohal mu parimate mänguelamuste reas ja ma ei kõhkle hetkegi, kui soovitan „SOMAt” ka teistele ulmefännidele.

2015-09-23 00009
2015-09-23 00019
2015-09-23 00017
2015-10-29 00002
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0599)