Tõlkinud Piiu Pilt.

Universum lõppes keskpäeval.

Jälle.

Üks väga eriline universum – see, mis vangistas endas olendit, keda Kõndija armastas rohkem kui midagi muud terves Kontiinumis. Universum, kus oli tema.

Kümme minutit enne keskpäeva jättis Kõndija Muutliku Piirimaa seljataha ja astus mainitud universumisse. Ta maandus kohalikust reaalsusest faasinihke võrra vasakul, tähelepanuväärselt tähelepandamatut linna läbiva kaherealise tolmuse maantee kõrval, Maa nimelise planeedi põhjapoolkeral asuval mandril.

Astudes edasi, taaskord faasis ja nähtav, süvenes ta enda ees avanevasse pilti – külma oktoobritaeva all tardunud, nagu ta oli selle jätnud.

Idas kõrgus Kaose Tormi tume sammas üle hävitatud põldude ja metsade, rippudes liikumatult õhus justkui taevaste nööride otsas.

Läänes kangastus linna riismete kohal valgetest tellistest Korra Sein, valmis jätkama oma paratamatut kõikepurustavat lähenemist.

Samuti tardunult, läheneva maailmalõpuga silmitsi, seisis Henka – tema Henka, valge puuvillane pluus ja lotendavad teksad tuule poolt tihedalt vastu keha tõmmatud, pikad juuksed tormituules musta sassis pilvena nägu raamimas.

Hoolimata miljonitest kordadest, mis ta oli selle dramaatilise pildi ees seisnud, võttis see alati Kõndija ajutise ajaliku keha hingetuks. Nii kaunis. Nii trotslik.

Niimoodi hukule määratud.

Henka taga seisis väike krohvitud seinte ja punase laastukatusega kohvik. Olles ainus maja vaateväljas, oli see ka universumi viimane ehitis. Kollane neoonkiri selle akendel lubas kohvi ja saiakest vaid dollari ja üheksakümne üheksa sendi eest.

Mis iseenesest on päris hea tehing, mõtles Kõndija, eriti arvestades kohaliku turu hetkeseisu. Turg koosnes vaid kahest isikust – Henka ja ta ise.

Tegelikult kolmest. Veidrik Jack seisis tardunult kohviku uksel, kus tal oli täielik õigus seista, kuna tegu oli tema kohvikuga. Vähemalt keskpäevani. Kottis dressipluusi ja teksade peal kandis Jack põlle, mis võis olla kunagi valgeolnud, kuid nüüd kuulutas kogu maailmale aastate jooksul valmistatud kohvi kogust ja värvi. Toronto Maple Leafsi nokats heitis varju ta kortsulisele näole, kuid ei suutnud varjata tema pimedate silmade piimjat hägusust.

Võttes oma tavalise koha Henka kõrval läheneva hukatuse ees, keeras Kõndija mõttelist lülitit oma peas. Aeg käivitus.

Ja lõpp algas. Jälle.

„Ma armastan sind, Kõndija,” hüüdis Henka selgi korral üle tuulemüha. Samal ajal õgis idast halastamatult läheneva Kaose Tormi tume keeris maastikku.

„Ja mina armastan sind,” vastas Kõndija nagu alati, vaadates lääne poolt peale vajuvat säravvalget Korra Seina linna lömastamas.

Haarates üksteisel kätest, suunasid nad selgi korral oma ühendatud väe lähenevate jõudude tõrjumiseks, kuid muutes eelnevatega võrreldes kergelt (ent loodetavasti otsustavalt) väe struktuuri.

„Arvad, et sellest on kasu?” hüüdis Henka üle Tormi möirete.

„Jah, aga samas olen ma seda iga kord arvanud.”

Arusaam kirgastus naise näos. „Me oleme seda varemgi teinud.”

Kõndija noogutas.

„Ja ma unustan?”

„Iga kord.”

„Kui mitu korda?”

„Sa ei taha teada.”

„Kas sa jätkad üritamist?”

„Aina ja igavesti, mu arm.”

Kurb naeratus mängles Henka huulil. „Olgu, see teeb lõpu natuke talutavamaks. Kas ma unustan ka sinu?”

„Ei. Sa mäletad kõike selle stseenini siin.”

„Hästi,” ütles naine vaikselt.

Vaid hetke pärast kõrgusid Sein ja Torm neist kummalgi pool, jättes nähtavale vaid kitsa eresinise taevariba otse nende peade kohal. Kõndija käeviipe peale ilmus energiakuppel, mis varjas neid varisevate telliste ja lendleva prahi eest.

Ja nii nad seisid, nagu alati, kössitades kivide sajus särava kaitsekihi all, tuul nende ümber ulgumas.

„Hei, preili!”

Nad pöörasid ümber. Veidrik Jack seisis endiselt ukseavas, pimedad silmad neile suunatud ja käsi ette sirutatud. „Sa unustasid vahetusraha.”

„Mitte praegu, Jack,” karjus Kõndija.

Kaitsev kuppel virvendas ja selle sära hakkas tuhmuma. Seejärel, värisedes justkui surmakrampides, kadus see täielikult.

Sein langes neile peale. Tormist sööstis keerlev udulont otse Henka suunas.

„Kõndija!” karjus ta.

„SEIS!”

Sein peatus poolelt langemiselt, Torm poolelt möirgelt. Maailm tardus, vaikne ja ajatu. Nagu alati.

Kõndija tõusis selle universumi viimaselt maalapikeselt. Tema ees seisis raidkujuna Henka, rusikas käsi taeva poole tõstetud.

Ta vaatas naist hetkeks, mis oleks olnud mõne sekundi pikkune, kui ajal oleks selles kohas veel tähtsust, kuni valu ta rinnas muutus talumatuks.

„Ma armastan sind,” sosistas Kõndija, suudles avatud huuli...

...ning astus universumist välja.

***

Taas seisis ta oma kodu hõbedasel rannaliival violetse mere kallastel – kohas, mis eksisteeris vaid tema peas ja seeläbi olemas oli. Lõputu igimuutuv rannik oli Piirimaa Kaose Mere ja Korra Linna vahel, mis kokku moodustasid kogu Kontiinumi. Kõik, mis oli, on ja saab olema.

Ajastuid tagasi oli ta omal moel vandunud mõlemale neist truudust, mis tegi ta vihatuks ja kardetuks kummagi domeeni valitseja poolt. Näkku nad seda talle muidugi ei ütleks, millist nägu ta ka hetkel ei kannaks.

Sel hetkel kuulus nägu inimmehele. Sama nurgelist siledat lõuga, pikki tumedaid juukseid ja halle silmi kandis ta ka esimest korda Henkat kohates, mis andis sellele näole mõningase eelise teiste ees. Näoga kaasnev keha oli pikk ja kõhn ning kandis pikka tumedat mantlit, halli t-särki ja teksasid nahksaabaste peal.

Kõhnad näpud hoidsid kristallkuuli, mille Kõndija silme ette tõstis.

Selle sisemusest paistis vastkogetud stseen, tagasi keritud ja seisma jäetud tund enne keskpäeva. Henka seisis üksikul maanteel, tema taga naeruväärselt rohmakas kohvik. Kaugusest paistsid juba Kaose Tormi ja Korra Seina alged – kaks peatamatut jõudu püütud hetkesse enne nende pealetungi sellele väga peatatavale maailmale.

Ta heitis ühe viimse pilgu Henka näole, ohkas ja lükkas oma käe dimensiooni, mida nägi vaid tema. Kuul kadus turvaliselt kohta, kus Kõndija hoidis oma kõige kallimat vara.

„Noh,” ütles ta tuulele ja lainetele, „ka sellest polnud kasu.” Esimest korda igaviku jooksul, mis oli kulutatud püüetele Henkat vabastada, hakkas ta kahtlema, kas ta seda kunagi suudab.

***

Mõtlikult sammus ta mööda hõbedase liivaga kaetud kallast suunas, mida ta luges siin maal lõunaks – Muutlikul Piirimaal, tema lemmikmetafoor Kontiinumi jaoks. Ja kuna see oli tema metafoor, siis meenutas see kohta, kus ta oli Henkat esimest korda kohanud.

Vähemalt ligikaudu.

Georgia lahe hallikassinise vee asemel mäsles läänes musta tormitaeva all violetne Kaose Meri ja kolmemõõtmelises maailmas kirjeldamatud olendid moodustusid ja kadusid selle keeristes.

Idas kõrgusid valgete puitmajakeste asemel Korra Linna säravad terasest ja elevandiluust tornid erakordselt sinise ja pilvitu taeva taustal.

Isegi tema võimetel metafooridega manipuleerida olid piirid.

Kuid väikeste erinevuste kiuste meenutas see koht nende esimest kohtumist, ning samaaegselt leevendas ja võimendas ta soovi päästa Henkat teda kaitsvast ja vangistavast tardunud maailmast.

Kõndija ei teadnud ta nime. Polnud isegi küsinud. Ta oli naist kutsunud Henkaks, sest see oli ta olemus. Muutus. Uuendus.Henka oli naernud ja öelnud, et see on nimi nagu iga teinegi.

Kõndija teadis, et ta on jõudnud Henka sünnikohta, sest violetsed lained olid kirjutanud vaid talle loetavad sõnad hõbedasele liivale. Need sõnad olid talle öelnud, et maailmas (mida kohalikud ajalikud Maaks kutsusid) oli sündinud tulevaste muutuste kese, võimeline kõigutama Kaose ja Korra vahelist tasakaalu. Piirimaa valitsejana pidi Kõndija otsustama, kas neid muutusi kaitsta või hävitada.

Ta rändas Maale ja leidis keskme.

Leidis tema.

Ja ta mäletas...

***

...kuidas Henka molbert seisis valgel liival ja akvarelli mahedad värvid sündisid ta kätest pintslitõmmete kaupa. Ja kuidas ta muutis mööduvaid inimesi. Tülitsev paar jäi tema maalimist vaatama ja kõndis edasi käsikäes. Sihikindlalt jooksev mees jäi ta kõrval seisma ning lahkus ebakindlal sammul ja uimasena. Mööduja mööduja järel said naeratustest pisarad ja kurbusest rõõm, segadusest siht ja plaanidest puhas anarhia.

Kui naine vaatas taevast, kadusid tärkavad tormipilved. Kui ta vaatas järve tüünet vett, tõusid sellest tantsisklevad vahuharjad.

Kaosest sai Kord, Korrast Kaos. Ta tajus Tasakaalu.

Ta oli muutuste kese.

See arusaam jõudis vaevu tekkida, kui nende silmad teineteist leidsid. Kõndija astus naise juurde ja nad seisid vastamisi, lainete ja tuule hääl asendamas lausumata sõnu.

Kõndija ajalik keha ütles talle, et naine on kaunis, ja selle vorm paistis ka teisele osapoolele meelepärane olevat. Henka asus täitma seda koletut tühjust, mille oli jätnud temasse oma mõlemast sünniõigusest lahti ütlemine, valides Piirimaa üksilduse nii Kaose kui Korra asemel.

Ta mõistis naise väge.

Nagu temagi, suutis Henka kõigutada Tasakaalu, luua Korrast Kaose ja Kaosest Korra, kuid ta tegi seda alateadlikult, ise mõistmata, justkui oleks tegu kontrollimatu keemilise reaktsiooniga.

Tajudes potentsiaali, asus Kõndija naist õpetama.

Ja viis ta seeläbi hukatuseni.

Henka õppis ja ta vägi kasvas. Kasvas liiga suureks, liiga kiiresti. Kasvas, kuni Kontiinumi valitsejad sellest teadlikuks said.

Ja teda kartma hakkasid.

***

Mõtiskledes Henka vabastamise üle, jätkas Kõndija mööda Piirimaad sammumist. Ta otsis kohti, kus lainete ja liiva moodustatud mustrid andsid märku tema jaoks vastuvõetamatutest kõikumisest Kontiinumi tasakaalus.

Mõne aja pärast, mille jooksul ühes universumis sündis ja suri terve galaktika, kuid teises jõudis elektron vaevu tuuma ümber ringi teha, jõudis ta särava luiteni, mille taga Meri lõikas läbi Piirimaa sügavale Linna poole. Ta astus värske abaja juurde, vilistades viisi, mida Henka oli laulnud nende esimesel kohtumisel.

Keerates järjekordset vaimset lülitit, kadus Piirimaa mere ja liiva metafoor silmist.

Ta hõljus kosmose külmas tühjuses, ümbritsetuna tähekogudest. Kuigi väliselt inimkujuline, koosnes ta keha nüüd tähtede valguses helendavast tolmust ning sirutus üle valgusaastate. Segaja allika leidis ta helekollase kääbustähe näol kaugest galaktikast. Ta kaalus tähe tulevikku. Aeg sööstis edasi. Täht paisus, särades valgelt, siis siniselt ning seejärel purskus väljapoole, neelates endasse kõik kaheksa oma planeeti.

Kõndija tõstis oma galaktikasuurused käed. Aeg keris ennast tagasi. Supernoova ja selle hävitustöö muutusid olematuks. Sirutudes tähe sisse, stabiliseeris Kõndija selle seesmised protsessid, taaskäivitas aja ja keeras lülitit oma peas.

Taaskord seisis ta Piirimaa rannal. Abajas oli kadunud ja hõbedane liiv taas katkematu. Silmitsi Kaose Merega istus ta maha ja ootas.

Kaugel tormiste vete kohal moodustus vesipüks, mis üha suuremaks ja tumedamaks muutudes tema poole kihutas. Pööristuulte möire kõlas vihahüüdena.

Kui see oli paarikümne meetri kaugusel, tõusis Kõndija püsti ja tõstis oma käed. Energiasein purskus ta sõrmeotstest ja vesipüks põrkus sellelt tagasi.

„Ma tervitan sind, Keiosu, Kaose kuninganna,” ütles Kõndija sügava kummarduse saatel ning naeratas kurvalt. „Kuidas sul läinud on, ema?”

Keerises moodustus nägu, sama julm kui see oli kaunis, kadudes ja ilmudes taas tormi igal pöördel. „Mu õnnetu sohilaps,” hüüdis Keiosu üle raju, „jälle sa sekkud mu töösse.”

„Nagu sina sekkusid selle tähe ellu.”

„Kontiinum on tähti täis.”

„Sellel tähel olid planeedid. Üks neist oli koduks intelligentsele eluvormile.”

Tormituul peksles vastu energiaseina. „Kaose valitsejale pole sellised sundmõtted ajalikest kohased.”

„Ma ei ole Kaose valitseja.”

„Kunagi olid. Tule mu juurde tagasi, mu poeg.”

„Ei.”

„Miks?”

„Sa tead, miks. Ma otsin Kenkoud.”

„Kenkou? Tasakaal? Kontiinumis? Sa oled lollpea. Kord ja Kaos eksisteerivad vaid üksteise vastu võitlemiseks ja nii see jääb kuni kõiksuse lõpuni. Saatuse pendel võngub igavesti meie maailmade vahel. Nii peab see olema.”

„Vahel võngub see liiga kaugele.”

„Mida sina ka tead? Sa oled veel laps. Ja armunud ajalikku.”

„Head aega, ema,” kehitas Kõndija õlgu ja pöördus lahkuma.

„See tüdruk – miks sa seda tegid?”

Esmakordselt kuulis Kõndija valu Keiosu sõnade taga. Ta silmitses oma igimuutliku ema tormist kehastust ja meenutas pärast temast lahti ütlemist üksi talutud ajastuid. „Ma olin üksildane.”

Keiosu jäi vaikseks, tuuled vakatasid. „Sa ei suuda teda vabastada.”

„Ühel päeval ma teen seda.”

„Ei, seda ei juhtu. Mul on kahju.”

Sõnade siirus tekitas Kõndijas külmajudinaid. „Mida see tähendab,” nõudis ta järsku hirmu tundes.

„Tema aeg on otsa lõppemas.”

Nende sõnadega neelas vesipüks Keiosu näo ja tõttas mööda pinnalaineid minema.

Pärast ema lahkumist jäi Kõndija veel kauaks tormist merd vaatama ning hirm temas kasvas. Viimaks ta pöördus ja jätkas retke üle liiva.

Ta kõndis kuni külm kuusirp öötaevasse tõusis, ning impeeriumid jõudsid Kontiinumi ühes osas tõusta ja taas tolmu vajuda, kui teises jõudis tärkava intelligentsiga liigi esindaja ajus neuron vaevu impulsi edasi anda.

Kauguses ilmus nähtavale muidu katkematut hõbedast liivariba tõkestav moodustis. Lähemale jõudes osutus see jässakaks valgeks hooneks, mis ulatus Korra Linnast üle Piirimaa kuni Kaose Mereni välja. See meenutas vanglat.

Lüliti keeramise peale kadus Piirimaa taaskord silmist. Kõndija hõljus keset tihedat džunglit paikneva tõrvikutest valgustatud linna kohal, mida domineeris hiiglaslik püramiidtempel. Kuninglikult rüütatud preestrid seisid reas templi ülemistel astmetel. Selle jalamil tungles räpastesse kaltsudesse riietatud nüriilmeline rahvamass.

Aeg kiirenes ja stseenid välkusid mööda: inkvisitsioonid, puhastused, tuleriidad, ristiretked. Usk levis üle planeedi. Lõpuks kaadrid aeglustusid ja alles jäi vaid hüljatud linn, selle põlenud tänavaid ehtimas lugematud laibad.

Taaskord tõstis Kõndija oma käed. Taaskord keris aeg end tagasi esialgsesse punkti. Külvates teadmisi linlaste meeltesse, käivitas Kõndija aja ning jälgis rahvamassi preestrite vastu üles tõusmas. Džunglitemplis sündinud usk suri enne kui jõudis levida.

Kõndija keeras lülitit. Jälle seisis ta Piirimaal. Valge ehitis oli kadunud ja rand ta ees rikkumata.

Pöörates end kauguses helendava Korra Linna poole, istus ta hõbedasele liivale ja ootas.

Peagi hakkas Piirimaa idapoolset äärt tähistav täiuslikult sirge puuderivi tüvi tüve haaval langema. Säravalt valge noolsirge tee lõikas end otse läbi metsa Kõndija suunas. Mööda seda sammus tohutu suur kristalne kogu – inimesekujuline, kuid vaid sirgetest joontest ning nurkadest koosnev, justkui lihvitud teemantidest ehitatud hiiglane.

Kogu sammus täiuslikus rütmis – üks, kaks, üks, kaks – veatult ja muutumatult, iga jalaaste meenutamas kosmilist südamelööki.

Kui tee oli üle hoolitsetud muru hõbedasele rannaliivale pealetungi alustamas, tõusis Kõndija käeviipe peale järjekordne energiasein ja särav sillutis purunes selle vastu tuhandeteks tükkideks. Kristalne kogu peatus.

Kõndija kummardus sügavalt. „Tere tulemast, Tokoyo, iidne muutumatu, Korra valitseja.”

„Sa jalgujääv koerapoeg!” möirgas Tokoyo tema suunas.

Kõndija naeratas hiiglasele. „Kuidas sul läinud on, isa?”

„Ma andsin sellele maailmale korra.”

„Sa andsid neile religiooni.”

„Ma õpetasin neid uskuma.”

„Sa lämmatasid teaduse.”

„Ma andsin neile ajalikele turvatunde ja kindla tuleviku.”

„Sa lõid orjuse ja ebausu, seisaku terve rassi arengus ja ülemaailmse katku, mille teadus oleks suutnud ära hoida.”

Tokoyo raputas oma kristalset pead. „Aitab. Need arutelud ei muuda midagi. Sa jätkad Kenkou otsimist, kuid tasakaalu ei saa kunagi olla.” Päratu kogu pöördus minekule.

Ema lahkumissõnad ja nendega kaasnev hirm torgatasid Kõndija mõtetesse. „Oota!”

Tokoyo pööras tagasi. „Jah, poiss?”

Kõndija kõhkles, kuid jah, see oli seda väärt. „Anna mulle Henka. Vabasta tema universum ja kõik selle asukad ja ma... Ma ei sekku Kontiinumi toimimisse järgmise aastatuhande jooksul.”

Tokoyo vaatas teda ainiti, kalliskivisilmad välkumas. „Kas sa armastad seda ajalikku niivõrd palju?”

Kõndija langetas pilgu. „Jah”

„Siis ma tunnen sulle kaasa,” ütles isa ohke saatel.

Kõndija neelatas. „Miks?”

„Tema vägi on liiga suur. Sa suudad üksigi palju pahandust tekitada. Kui ta vabastataks... teie kaks koos töötamas...” Tokoyo raputas pead.

„Kuid ma olen lubanud mitte sekkuda. Henka hoiaks samuti mu lubadust.”

„Ta ei suudaks. Ta muudab Korra Kaoseks ja Kaose Korraks, tahtku ta seda või mitte.”

„Ta õpiks seda kontrollima. Mina õpetaks teda.”

„Selleks on juba hilja.”

„Mida sa sellega mõtled?”

„Mõtle, laps,” ütles isa toonil, mida ta viimati kasutas, kui Kõndija oli veel noor Korra valitseja. „Kui mina ja su ema mõistsime su ajalikust armsama väe ulatust, ühendasime me oma jõud ja lõime eraldatud ruumiharu, et tema universum ülejäänud Kontiinumist ära lõigata ja ta sinna vangistada.”

„Ja mina lõin selle sisse oma haru.”

Naeratus välkus üle kristalse näo. „Jah, seda me ette ei näinud.”

Kõndija tundis end taas lapsena, rõõmustades isa hääles kõlanud uhkuse üle. Ta raputas pead. „Kuid te ei suuda seda universumit hävitada. Selles harus allub aeg minu käsule. Ma saan seda tagasi kerida ja leida uusi meetodeid tema vabastamiseks. Ja kunagi ma saan sellega hakkama. Ma ei anna alla.”

„Varsti pole sul enam valikut.”

„Mida sa silmad pead?”

„Kord ja Kaos töötavad koos sinu vastu. Mõtle veidi, mida see tähendab.” Nende sõnadega pööras hiiglane ümber ja sammus Korra Linna poole tagasi.

„Isa, kui sa mind kunagi armastanud oled,” karjus Kõndija, „seleta!”

„Mõtle oma maailmale, laps,” hüüdis Tokoyo, „mõtle kõigele.”

Kõndija vaatas oma isa igimuutumatut kogu säravate tornide vahele kadumas. Seejärel pööras ta Korra Linnale selja ja jäi raevutsevat Kaose Merd põrnitsema. See sobis tema meeleoluga märksa paremini.

Mõtle oma maailmale, mõtle kõigele.

Suutmata alla suruda läheneva hukatuse tunnet, sirutas Kõndija käe läbi teise dimensiooni. Käsi kadus ja ilmus taas nähtavale, hoides kõnealust universumit sisaldavat kristallkuuli.

Ta vaatas sellesse püütud stseeni, tagasi keritud ja tardunud tema poolt valitud hetke. Ta mõtles oma maailmale.

Kinni püütud. Tagasi keritud. Tardunud.

Või siis ka mitte.

Stseen oli muutunud. Nii Sein kui Torm paistsid olevat kõrgemad ja lähemal kui esimesel korral, kuid üks märk andis nendest selgematki kinnitust.

Henka. Kui palju kordi oli Kõndija kuuli silmitsenud vaid tema nägemiseks? Ta tundis naise kuju sama hästi nagu enda maalitud portreed.

Ja see oli muutunud. Henka seisis vaatajale lähemal, ta ilme ja kehahoiak olid muutunud ning tuul sasis juuksed uutesse vormidesse. See oli umbes viis minutit hiljem kui esialgne kinnipüütud stseen.

Mitte enam liikumatu. Teades viimaks, kuhu vaadata, nägi Kõndija vaevumärgatavaid tõendusi Kaose ja Korra koostööst ruumiharus, mis tema oma endas ohjeldas.

Ja ta mõistis.

Nad olid Aja enda tema vastu pööranud.

Aeg oli Kaose võimsaim tööriist. Muutust ja kaduvust tagant sundiv igavene jõud oli osa Kaose olemusest.

Kuid aja armutu edasiliikumine oli ka kõige püsivam ja universaalsem kõigist Korra reeglitest.

Kord ja Kaos töötavad koos sinu vastu.

Henka universumis aja peatamine oli andnud te emale ja isale ainsa relva, millest tema vastu kasu oli.

Nad ei pidanud isegi tema ruumiharu hävitama. Kummalgi neist oli oma viis nõrgestada tema kontrolli aja üle ja sellest piisas.

Aeg libises tal käest, üha keskpäevase hukatuse poole. Häving ootas seda maailma, universumit ja kõike sisalduvat – kaasa arvatud Henkat.

Ja ta oli võimetu seda peatama.

Vaadates vahuseid lained, triivisid Kõndija mõtted mööda tormiharjasid, elades uuesti läbi miljoneid katseid naist vabastada, otsides olematut lahendust. Tal polnud võimalik Henkat oma ruumiharust päästa, kuid ta ei saanud aega enam palju kauem tagasi hoida. Tema vanemad olid valmis hävitama terve universumitäie hingesid, et kindlustada Henka surm.

Kõndija vajus kokku ja nuttis. Tal polnud valikut. Ükski elu pole nii palju väärt.

Kui ta viimaks tõusis, oli ta oma otsuses kindel. Tõstes kristallkuuli oma silme ette, hindas ta Kaose Tormi ja Korra Seina kaugust. Kahest tunnist peaks piisama.

Piisavalt aega hüvasti jätta.

Ta keris aja viimast korda tagasi. Torm ja Sein taganesid kaugustesse ja Henka astus selg ees kohvikusse. Kui naine oli hoonesse kadunud, keskendus Kõndija stseenile. Piirimaa hajus ja kohvik sööstis vaatevälja.

Ta astus viimast korda sellesse universumisse.

Viimane kord. Viimane hüvastijätt. Igaveseks.

#

Henka istus kohviku tagumises nurgas oma aknaaluses lemmiklauas. Ta nautis kohviku soojust pärast külma sügispäeva ja suhkruga kohvi aroomi magusast hubasust. Ta istus ja ootas. Ootas teda.

Kohvik paistis seest suurem kui väljast, kuid see võis olla tingitud faktist, et universum oli märksa väiksem kui tavaliselt. Tuba täitsid juhuslikud kobarad punaseruuduliste linadega kaetud laudu. Leti taga vaatasid Veidrik Jacki pimedad silmad otse enda ette, kui ta suust tuli lõputu jutuvada, kellele iganes, kes oli teda kuulama sattunud. Hetkel tähendas see Henkat.

„Kaoses peitub kosmos,” sõnas Jack, „korratuses varjatud kord. Ja röstsai on valmis.”

Jung, mõtles Henka, välja arvatud see osa röstsaiast. Veidrik Jack oli... veider. Kuid universumi lõpus võiski veidrusi oodata. Ta silmitses lähenevat Tormi ja Seina läbi akna.

Midagi selles olukorras tundus tuttavlikku, nagu oleks ta seal varem olnud. Kuid kuidas? Mitu korda saab üks universum lõppeda? Mitu korda on võimalik surematusse armuda? Ta vaatas leti taga tiksuvat kella. Armuda surematusse, kes jääb hiljaks.

Ta oli valmis oma surmaga silmitsi seisma. Ta oli valmis isegi universumi lõpule vastu astuma, kui see oli koos temaga. Kuid üksi ei suutnud ta isegi oma kohvi nautida.

Ukse avanemist kuuldes tundis naine ootusärevust, kuid ei pööranud pilku aknalt.

„On olemas hea alge,” ütles tuttavlikult kaunis hääl, „see lõi korra, valguse ja Mehe.”

Naine naeratas. „Ja on halb alge,” tsiteeris ta endiselt mehe poole vaatamata, „mis lõi kaose, pimeduse... ja Naise.” Ta tõusis, jäädes seisma käsi puusas ja pea kallutatud. „Pythagoras, eks?”

Kõndija noogutas säravalt naeratades. Teda nähes lubas Henka endal taaskord uskuda, et kõik saab veel korda.

Ta astus mehe poole, nautides tema silmi oma kehal. „Tüüpiline mees, see Pythagoras. Halb alge? Ma olen Naine, Impeeriumite Matriarh, Korra Ema!” Ta peatus, seistes Kõndijaga silmitsi, hingates sisse tema mere- ja soolamaigulist muskust.

„Sa oled Naine,” ütles Kõndija, „Südamete Hävitaja, Meelte Eksitaja, Kaose Armuke.”

Henka kehitas õlgu. „See on mu anne.” Haarates särgiesisest, tõmbas ta mehe enda vastu, huuled vastu huuli, keel nende vahele teed otsimas. „Ütle mulle, et sa igatsesid mind,” nõudis ta suudluste vahel.

„Igal eksisteerimishetkel,” ütles Kõndija õhku ahmides, „igas kõiksuse otsas.”

Henka haaras laua järele ja pühkis kiire käeliigutusega sellelt kokkukägardatud salvrätid, saiapuru ja huulepulgajälgedega kohvikruusi. Kruus purunes vastu põrandat ja killud jooksid klirinal mööda kivipõrandat laiali.

„Mitte kaoses koos tallatud ja löödud,” hüüdis Jack leti tagant, „vaid nagu maailm – tervenisti hämmeldun'd.” Pärast seda märkust ei teinud ta neist enam väljagi.

Kõndija tõstis naise lauale ja nad armatsesid häälekalt. Kõrvalolev aken klirises ja nende oiged summutasid saabuva maailmalõpu aina lähenevaid möirgeid.

Hiljem, küllastunult ja taaskord riides, lamasid nad kohvikuistmel, Kõndija käsi ümber naise õlgade, tema pea mehe rinnal. Henka vaatas aknast välja. Sein ja Torm olid palju lähemale jõudnud. Kuid see polnud oluline. Nad olid taas koos. See lõppeb varsti – pole vahet kas hästi või halvasti – kuid nad võtavad lõpu koos vastu. „Mis on meie plaan?”

Kõndija vaatas eemale, kuid enne suutis naine tabada tema pilgus seninägematut kurbust. Kui mees taas tema poole vaatas, ei suutnud naeratus nähtut peita. „Sinu vabastamine.”

Henka analüüsis seda näoilmet, püüdes leida varjatud tähendust sõnade taga, kuid Kõndija oli tavapäraselt krüptiline. Lõpuks küsis ta peljatud küsimuse. „Kas sa arvad, et seekord läheb õnneks?”

„Seekord?” Kõndija pilk oli naisele naelutatud. „Sa mäletad.”

Henka toetas pea taas ta rinnale. „Mitte kõike. Kuid ma mäletan, et me oleme seda varemgi teinud.”

„Tore, et selles sinu jaoks vähemalt midagi meeldejäävat oli.” Ta suudles naise otsmikku.

Henka sundis ennast naeratama, kui Veidrik Jack kohviga saabus. „Torm on tulekul,” ütles Jack.

„Jah, ja üks suur sein samuti,” vastas naine.

„Tere, Kõndija,” lausus Jack.

Kõndija kergitas kulmu. „Sa mäletad mind, Jack?” Henkat tabas hirmusööst. Kõndija polnud kunagi üllatunud.

„Sind on raske unustada, isegi kui sind esmakordselt kohata.”

„Huvitav. Kuidas sul läinud on?”

Jack pööras oma pimedad silmad akna poole. „Meid eostatakse kire kaoses...” hüüdis ta õõvastava täpsusega Tormi poole osutades, „...ja me sünnime keemia korrapärast.” Ta osutas Seinale. „Me naaseme kaose mulda, lõhutuna korra aatomiteks.” Ta noogutas väljas aset leidva stseeni suunas. „Teed selle korda?”

Kõndija naeratas, kuid naine tabas taas kurbusenoodi. „Eks ma üritan.”

„Ja kui sellest ei piisa?”

Kõndija pööras pilgu aknale. „Kaose muld. Korra aatomid. Maailmalõpp.”

Jack kaalus kuuldut. Ja kehitas õlgu. „Kohv on maja kulul.”

„Ei, Jack, ma maksan.” Kõndija pistis käe taskusse, tõmbas välja raske hõbemündi ja hoidis seda kõigile nähtaval.

Selle pealmisel küljel oli õrnalt helendav rida numbreid: 0, 1, 1, 2, 3, 5. Henka silme all ilmus numbreid juurde: 8, 13, 21, 34... Ta kortsutas kulmu. „Fibonacci jada.”

Kõndija pööras mündi ümber. Vastasküljel keerles hall udu, andes vihjeid kujunditest, mille olemust polnud võimalik tabada.

Henka noogutas aeglaselt. „Kord ja kaos. Sama mündi...”

„...kaks külge,” lõpetas Jack. „Metafoorid on sulle alati meeldinud.”

Kõndija viskas mündi Jackile. „Makstud täies mahus. Ja veel üks asi...” Ta viipas Jacki lähemale ja sosistas talle midagi kõrva.

Jack kuulas, ajas siis selja sirgeks ja noogutas. Münti taskusse libistades ja omaette pomisedes naases ta leti juurde.

Henka lisas mõlemale kohvile koort ja suhkrut ja ulatas ühe neist Kõndijale. „Mis see veel tähendas?”

Mees rüüpas oma kohvi. „Ma hiljem räägin.”

Mida ta küll varjas? „Jack mäletab samuti. See ei tohiks võimalik olla, kas pole?”

Kõndija raputas pead. „Ainult need, kes eksisteerivad väljaspool seda ruumiharu, peaksid mäletama eelmisi versioone nendest sündmustest.”

Henka kõhkles, tahtmata esitada küsimusi, millele ta vastuseid vajas. „Mida see tähendab? Et me mäletame?”

Kõndija vaatas jälle aknast välja. „See tähendab, et seekord on midagi... teisiti.”

„Seekord. Kui palju kordi? Ma pean teadma.”

„Üle miljoni, mu arm,” ohkas Kõndija.

Henka püüdis kuuldut hoomata, kujutada ette meest miljonil korral tema juurde tagasi tulemas. Üritamas teda päästa ja ebaõnnestumas. Iga kord. Miljon korda ja – erinevalt temast – mäletades iga läbikukkumist.

„Nüüd jääb see mulle ka meelde, eks? Ma mäletan, et sa jätad mu selle stseeni lõpus üksi. Ma mäletan ja pean igal korral mõtlema, kas see on viimane kord sind näha.”

Nad istusid mõnda aega vaikuses, enne kui Henka uuesti rääkima hakkas. „Luba mulle, et see on viimane kord. Luba mulle, et kui sellest pole kasu, siis sa lihtsalt lähed ja jätad mind... Lased stseenil lõpuni mängida.”

Ta oleks oodanud vastuväiteid. Oleks oodanud Kõndija naeru ja kinnitusi, et seekord läheb kõik hästi. Mida ta ei osanud oodata, oli vaikus.

Lõpuks pöördus Kõndija tema poole. „Ma luban. Viimane katse.”

„Edu või hukatus.” sosistas Henka.

Seejärel ta suudles Kõndijat, intensiivselt ja jõuliselt, ning kui mees suudlusele vastas, mõistis Henka tema silmades nähtud kurbust, mõistis, miks ta polnud vastu vaielnud.

Kõndija tegi oma otsuse juba enne tema juurde tulekut.

Viimane katse. Edu või hukatus.

Maja vappus, pannes nende kohvitassid lauaäärel tantsisklema. Kõndija katkestas suudluse ja tõusis. „Aeg minna.”

Henka heitis pilgu letitagusele kellale.

11.50.

See ei saanud õige olla. Kell oli mehe saabumisel ju vaevu üle kümne olnud.

„Ei, aeg,” hüüdis ootamatult tema kõrvale ilmunud Jack, „sinul pole õigust hoobelda, kui mina muutun.” Haarates Henka käest, pistis ta sellesse midagi väikest ja sooja. „Ja siin on su vahetusraha.”

Oma pihust leidis naine veidra mündi, mille Kõndija oli alles hetk tagasi Jackile andnud.

„Ta palus mul selle sulle anda,” ütles Jack. „Olevat oluline, et see just sinu kätte saaks.”

Naine pöördus, et küsida Kõndijalt, miks ta polnud seda lihtsalt talle andnud.

Kuid Kõndijat polnud seal.

Kohviku uks vajus aeglaselt kinni. Enne lõpuni sulgumist võis sellest vilksamisi näha lähenevale maailmalõpule vastu sammuvat Kõndijat.

„Kõndija!” karjus Henka, äkki hirmu tundes. Ta vaatas taas kella. 11.59. Üheksa minutit oli möödunud vaid sekundite jooksul. Mis toimus? Naine hakkas ukse poole tormama, kuid Jack haaras ta käsivarrest.

„Lase mind lahti!”

Jack raputas pead. „Ta palus mul sulle veel midagi öelda – midagi, mida ta ise ei suutnud.”

Henka üritas end mehe haardest vabastada, kuid see hoidis teda kruustangidena. „Mida?! Ütle mulle, Jack. Ütle kohe!”

Pimedatest silmadest voolasid pisarad. „Ta palus sulle öelda... hüvasti.”

Ja Henka mõistis.

Viimane katse. Edu või hukatus.

Jack lasi lahti ja ta jooksis, teades, et on juba hilja.

***

Henka tormas kohvikust välja. Tema ees kangastus tuttav stseen – Sein ja Torm taevani kõrgumas ja Kõndija tilluke energiakuppel kohviku kohal seda varisevate telliste ja raevutseva tuule eest kaitsmas.

Ta teadis nüüd, et enne universumi lõppu oli see igal korral nii olnud. Kõik peale ühe detaili.

Kõndija ei seisnud tema kõrval.

Ta seisis hoopis oma energiaseina ees. Käeviipe peale tekkis seina avaus ja mardusehuigetena möirgavad tuuled sööstsid Kõndijat kiskuma ja raputama. Ta nõjatus tormituulele vastu... ja astus avause poole.

Seekord on midagi teisiti.

„Kõndija! Ei!” karjus Henka.

Mees peatus ja vaatas tagasi. Ta huuled liikusid ja kuigi raju summutas öeldud sõnad, sai Henka neist aru.

Ma armastan sind.

Kõndija pöördus tagasi ukse poole ja astus sellest läbi. Avaus sulgus ta järel.

„EI!”

Henka jooksis kupli äärde. Ta tagus ja kraapis energiaseina ning langes põlvili, paludes, et see talle avaneks.

Kuid sein ei alistunud ja lõpuks polnud teha muud, kui vaadata Tormi täit raevu ja kogu Seina raskust väljas seisvat meest tabamas.

Kõndija kukkus ja rusud sadasid talle kaela. Henka tundis oma pihus soojapuhangut. Münt. Kuid ta ignoreeris soojust ja jätkas väljaspool energiaseina võimutsevate jõudude peale kisendamist, et nad Kõndija vabastaks, teda säästaks, kuigi mehe keha oli vaateväljast kadunud.

Münt naise pihus muutus talumatult kuumaks. Kuumus levis mööda ta kätt üles, tema rindu ja läbi kogu ta olemuse.

Henka keha tõmbus krampidesse. Vastu tahtmist kangestunud jalad sundisid teda püsti hüppama. Käed sirutusid laiali ja pea lükkus kuklasse.

Ta karjus. Tundus, et möödus terve igavik enne kui valu taandus ja viimaks kadus. Henka avas silmad.

Kõndija kaitsekuppel oli kadunud. Torm raevutses endiselt ja Seinast sadas kive, kuid Henka seisis puutumatult.

Ta vaatas alla. Kogu naise keha helendas külluslikus soojas valguses, mis meenutas talle Kõndija energiaseina.

Ja ta hõljus viieteist meetri kõrgusel maapinna kohal.

Ta mõistis.

Henka keeras ennast õhus vastamisi koletute jõududega, mis olid hävitanud olendi, keda ta endastki rohkem armastas.

„SEIS!”

Sein peatus poolelt langemiselt, Torm poolelt möirgelt. Maailm tardus, vaikne ja ajatu. Ta maandus aeglaselt selle universumi viimasele maalapikesele. Keerates oma meeltest leitud lülitit, keris Henka aja tagasi.

Kõndija purustatud keha katvad rusud lendasid tagasi taanduma hakanud Seina ja Tormi suunas. Purustatud keha parandas ennast ja ta kõndis tagurpidi tagasi naise suunas. Henka peatas aja.

Nüüd seisis Kõndija läheneva maailmalõpuga silmitsi, täpselt nagu ta oli seisnud rohkem kui miljonil korral – tema kõrval surevas universumis.

Ta vaatas meest hetkeks, mis oleks mõne sekundi pikkune, kui ajal oleks selles kohas veel tähtsust. Viimaks sosistas Henka „Ma armastan sind”, suudles avatud huuli...

...ning astus universumist välja.

#

Teadmata kohas, teadmata ajal kõnnib jumalanna Henka mööda hõbedast rannaliiva violetse mere rannikul, kohas, mida ta hoiab oma meeltes ja mis seetõttu olemas on. Kõndides silitab ta käsi kõhu vaevumärgatavat kumerust.

Ta peatub ja jääb jälgima violetset Kaose Merd, mis mäsleb musta tormitaeva all ja kolmemõõtmelises maailmas kirjeldamatud olendid moodustuvad ja kaovad selle keeristes. Ta kõht on suur ja ümar. Tunda on lapse liikumist.

Henka jätkab kõndimist viivuks, mille jooksul ühes universumis sünnib ja sureb terve galaktika, kuid teises jõuab elektron vaevu tuuma ümber ringi teha.

Peatudes, et vaadata kaugustes säravaid Korra Linna terasest ja elevandiluust torne nende kohal kõrguva erakordselt sinise ja pilvitu taeva taustal, tabavad teda sünnitusvalud ja ta langeb põlvili hõbedasele liivale.

Laps ei saa nime. Mitte veel.

Mitte enam üksi, jätkab ta jätkab mööda randa kõndimist. Tema kõrval hõljub vilkuv ja värelev valguskera. Igal vilksatusel kostub sellest muusikanoot. Henka vastab lauldes laulu, mida ta oli kord laulnud lapse isale.

Nad jätkavad retke üle ranniku tempos, mille jooksul impeeriumid Kontiinumi ühes osas tõusevad ja vajuvad taas tolmu, kui teises jõuab tärkava intelligentsiga liigi esindaja ajus neuron vaevu impulsi edasi anda.

Külm kuusirp tõuseb taevasse. Henka peatub ja osutab tormilisele Kaose Merele, lõpututele ookeanidele lakkamatus muutuses. „Mu laps, näita mulle,” ütleb ta hellalt.

Valguskera virvendab ja muutub. Selle asemel seisab ema kõrval väike, umbes nelja-aastane tüdruk. Naeratades tõstab ja langetab ta oma käed. Lõpmatusse rulluvad tormipilved hajuvad selgeks siniseks taevaks. Mäslevatest violetsetest lainetest saab peegelsile merepind. Vaid hetkeks. Siis võtab Kaos taas üle.

Naeratades silitab Henka tüdruku hõbedasi juukseid.

Nad jalutavad edasi. Ja peatuvad. Henka osutab Korra Linna säravvalgetele seinadele, lõputult korduvatele igimuutumatutele tornidele. „Näita mulle,” lausub ta taas.

Laps, nüüd kümneaastase poisi kujul, lajatab rusikaga vastu lahtist kätt. Maa väriseb. Valged tornid rapuvad, purunevad ja langevad. Vaid viivuks. Siis ehitavad nad ennast uuesti üles.

Henka naeratab.

Nad kõnnivad edasi. Laps, kes on juba sama pikk kui Henka, on androgüüne teismeline. „Kas ma võiksin Isa näha?”

Henka sirutab oma käe teise dimensiooni. Käsi kaob ja ilmub taas nähtavale, hoides kristallkuuli, mis on võetud kohast, kus hoitakse nende mõlema kalleimat vara.

Ema ja laps silmitsevad tardunud stseeni kuuli sisemuses, vaatavad oma armastatud meest, kes on sellesse vangistatud. Kõndija seisab vastamisi Kaose ja Korra vägedega, püütud hetkesse enne oma igavese elu ohverdamist armastatud naise eest.

„Millal ma temaga kohtun?” küsib laps.

Henka silitab ta juukseid ning märkab, et lapsest on saamas täiskasvanu. „Varsti,” lausub ta koletusliku naeratuse saatel.

Siis annab ta lapsele nime. Kenkou.

Käsikäes kõnnivad nad edasi, ema ja laps, ning universumid sünnivad ja varisevad põrmu nende ees.