„Olen omadega põhimõtteliselt perses.
See on minu kaalutletud arvamus.
Täiesti perses.“
Sedasi ilmselt algavad päris paljud Andy Weiri debüütromaani „Marslane“ arvustused, kuid tuleb tunnistada, et autor on algusega väga kenasti tabanud minu meelest just seda õiget kohta, mis tekitab inimeses lõbusust ning huvi. Kuid millega siis täpsemalt tegemist?
Raamatu „Marslane“ tegevus toimub lähitulevikus, kus teaduslikel eesmärkidel toimuvad mehitatud lennud Marsile. Kolmanda retke käigus jääb raamatu peategelane Mark Watney äralendavast süstikust maha – Marsile, kus ei ole tähelepanuväärset atmosfääri, temperatuur on tublisti alla mugavuspiiri ning pinnas sama viljatu kui Edward III. Seega on täiesti mõistetav, miks peategelast just eelmainitud tunded valdavad. Tema ainuke pääsemislootus on 3,5 aasta pärast Marsile jõudev Ares 4 meeskond. Toitu aga selle aja üleelamiseks napib. Veega on sama lugu. Seega tuleb hakata põldu harima ning kusagilt Marsilt vett leida.
Õnneks juhtus Watney olema retke insener, mistõttu suudab ta põhimõtteliselt ka sitast saia teha (tegelikult küll kartulit, kuid siiski). Loomulikult peab ta mängu panema kogu oma teadmistepagasi, et mitte saada esimeseks inimeseks, kes on Marsil surnud. Raamatu tegevus on edasi antud läbi peategelase logikirjete, mis lisab veelgi põnevust – ei tea ju, kas mees pääseb elusalt või leiti kusagilt lihtsalt tema logiraamat. Teise liinina toob autor sisse ka Maal NASAs toimuva – kuidas ühe meeskonnaliikme kaotusega püütakse leppida, millise elevuse põhjustab uudis Watney ellujäämisest ning milliseid plaane hautakse mehe päästmiseks. Kolmanda liinina leiab lugeja ka seiklusi ülejäänud meeskonnaga, kes on Watney surmast väga muserdatud.
„Marslast“ lugedes tekivad loomulikult paralleelid raamatutega „Saladuslik saar“ ning „Robinson Crusoe seiklused“ – kõigis neis satuvad inimesed vaenuliku looduse keskele ning peavad omal käel hakkama saama. Teisalt on see jällegi minu meelest pisut ebaõiglane võrdlus – Watneyl on olemas nii eluase kui masinad, et elus püsida. Sellegipoolest ei pidanud ei Crusoe ega Cyrus Smith endale hingamiseks hapniku tootma ning said oma põllulapi rajada kohe hüti kõrvale. Marsil pole see just kõige mõistlikum lahendus.
Raamatu kaheks võlusõnaks on kompetents ja elulähedus. Inglise keeles on sellel žanril ka oma nimi:
techno-thriller – ulmekirjanduse (selle
hard-sfima poole) üks veidi segadusttekitav kõrvalharu, mida on kõvasti propageerinud kirjanik John Michael Chrichton. „Marslase” puhul pole seega fookus mitte põneval lool või võimsal fantaasialennul, vaid sellel, mis gaase omavahel segada tuleb, et vett saada (ja kuidas teha seda sealjuures end õhku laskmata), kuidas kartulikasvatamiseks sobilikku pinnast valmistada, kuidas päikesepatareid kulguri külge ühendada jne jne. Seejuures ei saa öelda, et see poleks põnev. Raamatut lugedes saab ka jupi maad targemaks – teisalt võib arvata, et sedasorti tehnilised kirjeldused pole paljudele just mokkamööda. Iga kosmoseulmet kirjutada püüdev autor võiks selle teose kohustuslikus korras läbi lugeda. Aga nii, nagu Mark Watney ei saanud kartulitest korralikku kõhutäit, jäi ka minul selle raamatuga väike rahulolematus hinge. Ka lõpp ei paku suuremat naudingut, vaid jätab mõnumeeled pärast meeletut tramburaid õnnetult ripnema. Oleks oodanud natukenegi midagi enamat.
Praeguste planeeritud Marsi-missioonide valguses on „Marslast“ täitsa huvitav lugeda – samas on tegu üpris õnnetu raamatuga, mis on juba ette surmale määratud. Antud raamat alustas kiirkäigul vananemisprotsessi juba NASA teatega, et Marsilt leiti vett ning peale esimest mehitatud missiooni on antud teos ilmselt meeles pigem kurioosumina. Kuid selle raamatu eesmärgiks polnudki ilmselt muutuda ajatuks klassikaks, vaid pigem populariseerida Marsi koloniseerimise ideed ja seda täidab teos edukalt.
