Lauale, kristallist pokaalide juurde oli tekkinud roos. Üksik punane roos pikas kitsas vaasis. Valge laudlina tõi hästi esile roosi lehtede rohelise erksuse ning punase õie erootilise ilu. Ülimalt õrnalt, aga siiski kindlalt oli tunda ka lille magus-hullutavat aroomi, mis nii hästi harmoneerus pokaalides oleva valge veini buketiga. Isegi seda ei oldud unustatud. Ei olnud võimalik, et ta lille varem ei märganud.

Jane kohendas oma rusket juuksepahmakat ning heitis tunnustavalt kelmika pilgu vastas istuvale Kenile. Niisugune ette hoiatamata keskkonna muutmine ei olnud just otseselt karistatav, kuid see oli rangelt mittesoovitatav ja nõudis oskusi. Häid oskusi. Rahuldustundega märkas Jane kerget pettumusvarju Keni näol: eks ta ilmselt ootas oma pingutusele palju tugevamat reageeringut. Vara veel. Selle asemel, et üllatavalt käsi kokku lüüa ja „oi, kui kena!“ õhata, küsis Jane hoopis asjalikul toonil: "Nii et liha on sulle ikka out?"

Ken kohendas oma lipsusõlme, nagu oleks krae ja lips pigistama hakanud. Sellist teemaarengut ei olnud ta ilmselt oodanud.

"Kuidas sa suudad süüa looma või lindu, nad on ju elus olnud. Isegi virtuaalis…"

Jane katkestas Keni, küsides: "Aga kuidas suudad sina porgandit või salatit süüa? Taimed mitte ainult ei ole elus olnud, vaid on seda ka veel süües. Kas see sind ei häiri? Ja pealegi, kes olen mina, et võtan tallel või põrssal võimaluse elada? Sest kui keegi neid ei söö, siis keegi ka ei kasvata ja ma kaldun arvama, et mingigi elamine on ikka vist parem, kui üldse mitte elamine."

Ken ei leidnud ilmselt kohe vastuargumenti. "Aga..." alustas ta.

"Sidehäired!"

Ümbrus Jane ümber kadus. Nooblist restoranist sai kapsel, kus ta poollamaskil töö poole sõitis.

"Anna mulle ribalaiust tehnilisest kanalist," käskis Jane sõiduvahendit, mis umbes 300-kilomeetrise tunnikiirusega instituudi poole kihutas.

"Keelatud, teil puudub vastav autoriseering," teatas kapsel pidulikul häälel.

"Ah mine põrgu!" Jane hakkas juba tõsiselt närvi minema. See, et virtuaalis vahepeal häireid tekib, seda on juhtunud. Ülimalt harva, kuid ikka on juhtunud, ent alati on olnud alternatiivid. Olukordi, kus inimene on virtuaalist ära lõigatud kauemaks kui kümnendikuks sekundiks, ei ole enam ilmselt sajandeid toimunud.

"Sihtkoht muudetud," teatas kapsel ikka veel pidulikul häälel.

"MIDA?!" Jane ei saanud enam millestki aru. Mis tähendab sihtkoht muudetud? Kapsli soojemasse kohta saatmine ei saanud ju sihtkoha muutust tekitada. Süsteemid, mis reageerisid sellistele emotsioonidele, olid kas vanaraud või inimesest kaugemal kui Jupiter Päikesest.

"Me sõidame instituuti! Üleminek käsitsijuhtimisele!" oli Jane resoluutne.

"Sidehäirete tõttu käsitsijuhtimisele üleminek blokeeritud," teatas kapsel häälel, nagu annaks ta üle esimest auhinda.

Sellest sai Jane aru. Ilma virtuaalis olevate teadmisteta ta kapslit juhtida ei suudakski. "Sihtkoht?" küsis Jane, püüdes kõigest hingest rahulikuks ja asjalikuks jääda.

"Salastatud, teil puudub vastav autoriseering," oli kapsel järjekindel ja ikkagi pidulik, mis hakkas Jane`ile juba tunduma irvitamisena.

Mis siis nüüd toimub? Keegi püüab teda röövida? Milleks?

Ei, võimatu. Võtta üle kapsel, see on veel ilmselt kuidagi võimalik, aga blokeerida ligipääs virtuaalile, seda ei suutnud enam ka hiigelkorporatsioonid. Virtuaal oli kõikjal. See on aksioom. Virtuaaliga sai ühenduse ka sissehingatava õhu kaudu, rääkimata neutriinodest või muudest kõikeläbivaist kiirgustest, mis suutsid ju samuti kanda informatsiooni. Või mida suudeti teavet kandma panna. Muidugi võis juhtuda tõrkeid virtuaalis endas. Nii nagu kunagi minevikus õppis inimkond elama koos gripi-, aidsi- ja muude viirustega, oldi nüüd õpitud hakkama saama nii praeguste kui tulevaste "kurjade geeniustega", kes virtuaali üle võimu tahtsid saada. Kunagi ei tekkinud pikemaid tõrkeid kui mõni sekund, sest inimkond oleks siis välja surnud. Või noh, arenenud osa inimkonnast oleks välja surnud.

Jane lasi oma kehal toota rahusteid, et vaigistada järjest suurenevat paanikat. Kõikidel kapsli infotahvlitel ilutses kiri "sidehäired" ning neist peegeldus vaid tema enda ikka veel üdini nooruslik, rohesinises ametliku lõikega kostüümis keha. Kuhugi välja muidugi ei näinud. Jane ei teadnudki, kas kapslil sellised rudimendid nagu aknad üldse eksisteerisid. Suureneva klaustrofoobia ja hirmu vähendamiseks suurendas Jane rahustite kogust veelgi, jättes tähelepanuta hoiatuse doosi liigse suuruse eest. Seni veel tema enda keha juhtivad süsteemid talle allusid.
Mida küll Ken mõelda võis, kui Jane tema juurest nii äkki ära kadus? Või võttis keegi tema virtuaalse mina juhtimise üle? Ei, see ei olnud võimalik. Segaduses Jane püüdis juhtida oma mõtted tekkinud olukorralt tööle. Ajalooinstituudi säilikute osakond nõudis füüsilist kohalolu, sellepärast ta siin kapslis sõitiski, ee, kuhu iganes. Ennevanasti sai ju inimkond hakkama ilma virtuaalita. Tal tuleb lihtsalt rahulikuks jääda ning küll kõik saab korda, püüdis Jane endale kinnitada. Kapsel ju kusagile sõitis. Väiksena oli ta alati võitnud mängus „Virtuaal oli lukku keeratud ning võti ära visatud“. Keelatud, aga ilmselt just seetõttu seda põnevamat mängu. See ei olnud ju nii hull. Tuli vaid lihtsalt vastu pidada ja keskenduda millelegi tähtsale. Vale. See oli hull. Jane tundis, nagu oleks ta korraga hoiatamata ilma maitsemeeleta pimedaks kurttummaks muutunud. Hoolimata rahustitest, tundis ta ikka paanilist hirmu. Jane`ile meenus töö juures olev kataloog, mille pealkirjaks oli „Halvatud või koomas“. Ilmselt selline siis oligi olla halvatud. Või koomas. Nüüd selgus, et ta ei olnud kunagi täielikult mõistnud, kuidas suudeti elada ilma bioelektrooniliste abivahendite või ilma virtuaalita. Jane hakkas rabelema, kuid turvarihmad hoidsid teda kindlalt paigal. Prooviks hammustas ta põske, lihtsalt selleks, et tunda valu, tunda, et ta on veel olemas, et ta suudab teha midagi, tunda midagi. Miskipärast kerkis mällu hiidvana naljand, kus siil kukub metsas suurde auku ja hoolimata kõigist püüdlustest, ei suuda sealt välja ronida ning lõpuks otsustab, et kui õhtuks august välja ei saa, siis läheb toob kodust redeli. Redeliga virtuaalini ronida kapslist, kus ta kinni on – Jane tundis, et ta on hulluks minemas. Sisemise kella järgi oli möödunud juba kaks ja pool minutit. Ta püüdis arvutada, kui kaugele ta on jõudnud, arvestades, millal ta instituudi poole liikuma hakkas ning millal muudeti sihtkohta. See pakkus natuke tegevust. Lihtne matemaatika rahustas teda alati.
Väike vibratsioon andis teada kapsli peatumisest. Klõpsatusega avanesid turvarihmad. Piduliku häälega deklameeris kapsel: "Jõudsime sihtkohta. Sõidu eest arvestatakse maha 136 krediiti. Head päeva jätku!"
Jane tundis pisikest kergendust. Krediidi maha võtmine tähendas, et midagi selles hulluks muutunud maailmas toimis ikka veel vanade reeglite järgi. See andis julgust, sest virtuaalile ei olnud ikka veel ligipääsu. Sidehäirete teade oli vaid asendunud teatega turvaalast, kus tema olek ei olnud autoriseeritud ja seega soovitati tal lahkuda. Viivitamatult. Jane oleks seda hea meelega teinud. Kui oleks võimalik olnud. Kapslist ennast püsti ajades nägi ta ees ootavat ja teda uurivalt, kuid külmalt silmitsevat umbes kolmekümnendates aastates jõulist meesterahvast sinises kombinesioonis. Nähtavalt relvastatud, kuid mitte ähvardava moega. Pigem nagu uudishimulik. "Vabandame ebameeldivuste pärast. Selgitused kohe. Järgnege mulle." Ka mehe hääl oli jõuline ning öeldu esitati selliselt, et hädaldav "aga," suri juba Jane huultel. Pärast mõningaid tühje koridore astus ta alistunult mehe järel sisse lagedasse ruumi, kus oli vaid laud ja kaks tooli. Ümbritsevatel ekraanidel 3D liikuvad pildid kõrbemaastikust. Jane oma arvutit enam ei hoiatanud, vaid teatas, et ta on järgmisel turvatasemel, kus lubamata olek võrdub kiire lõpuga taaskasutuskeskusse ilma kohtu poolse arutuseta. Mees pakkus naisele istet, istus ka ise ning alustas: "Kahjuks ei saa me siin lubada ligipääsu virtuaalile, aga see taastub kohe, kui ma lõpetan selgituse ja me siit lahkume. Kolm tundi tagasi kadus Eikellegimaa kohal side suurkapsliga, mis transportis lapsi. Saadetud päästerobotitega kadus side kohe, kui nad jõudsid antud piirkonda. Samuti pole mingit tagasisidet ei eriüksusese ega agentide meeskonnast. Ilmselt on tegemist mingi tehniliselt anomaalse alaga. Vajame teie abi." Mees jäi vait.
"Minu abi! Mis mõttes? Kuidas mina saan siin aidata? Kes te üldse olete? Kõigepealt te röövite mind, võtate ligipääsu virtuaalile ja siis soovite veel abi. Mis te õige mõtlete?! Ma olen tuntud teadlane, või noh assistent, aga mul on küllalt häid sidemeid kõigis kolmes suurimas korporatsioonis. Ja kõrgel tasemel. Te veel kahetsete seda!" Mees lasi Jane`il vahutada. Jane sai ka ise aru, et tema väited on lapsikud ja ta räägib rääkimise pärast, kuid ta ei saanud ennast kuidagi pidama.
"Vabandust, mina olen John," ütles mees tekkinud hetkelisse pausi. Ei mehe olek ega hääl vastanud öeldule, vabandust ta küll ei palunud. Hoopis jätkas külmalt ja kaalutlevalt jõllitamist. Ilmselt see vastuolu kustutas lõplikult Jane`i jutuvada. Ta leidis ennast hoopis mõistatamast, kui palju mehesse on üldse jäänud bioloogilist inimest.
"Te viibite IKA ruumides ning olete välja valitud, kuna olete õnnetuskohale lähim inimene, kes suudab ilma virtuaalita vastu pidada kauem kui sekundi," täitis mees tekkinud vaikuse. Jane tõmbas üllatunult õhku sisse. IKA, inimkonna kaitse agentuur, korporatsioonide ülene asutus, mille olemasolust vaid sosistati ja jutustati igasugu vandenõuteooriaid. Ja mille tegutsemisest ei olnud virtuaalis praktiliselt jälgegi.
"Ise ei saa hakkama ja siis püüate ära kasutada süütuid kodanikke. Ma kaeban teie peale," Jane otsustas mitte nii kiiresti liimile minna, kuigi jah, kuhu ja kellele ta kaebama läheks, kui IKA on veel kõrgemalgi kui korporatsioonid.
"Lapsed," ütles John ja jätkas põrnitsemist.
Jah lapsed. Oh kui palju kordi oli Jane kandideerinud, et saada tegeleda lastega. Kas või kolm kuud, kas või kuu aegagi. Nädala. Siiani tulemusteta. Ei õpetajana, ei kasvatajana, ei lapsevanemana. Nii nagu teised naisedki oli ta olnud eeskujulik munarakudoonor. Isegi nii eeskujulik, et oli läbinud soovitud perioodi elutingimuste piirialas Arktikas. Nii nagu teisedki oli ta läbinud kõik testid ja katsed ja nii nagu miljarditele teistelegi ei olnud õnn talle siiani naeratanud. Ta sai aru, et inimkonna kasvu ohjeldamiseks pidid juhuslikult valitud doonorvanematest loodud lapsed kasvama eraldi. Ta sai aru, et sarnaste geenide ja kasvamiskeskkonna ühtlustumise ja sellest tuleneva mandumise vältimiseks anti lapsi vaid tagatud juhuslikkuse poolt valitud täiskasvanutele kasvatamiseks. Ta ei saanud aru, miks juhuslik valik on nii julm.
John mõistis, et see vähenegi vastupanu, mida Jane osutada suutis, on lõppenud ning selgitas: "Teil ei tule teha muud, kui viia valguskaabel kapslini. Me loodame, et kapsliga on kõik korras, kuid kardame, et mitte enam kauaks. Me ei tea, kuidas kapsel maandus. Kui oleme sideme taastanud, saame kapsli ja selle sisu päästa." Jane püüdis aru saada, mida talle räägiti, kuid kõik see jõudis temani nagu kellegi teiseni. Ilmselt rahustite järelmõju tõttu ei suutnud ta veel siiani hoomata, et seni juhtunu oli toimunud temaga. John, oodates Jane reageeringut ja saades tema vaikimisest ilmselt valesti aru, selgitas juurde: „Ja ärge muretsege, te lahkusite restoranist koos minuga, Ken mõistab“.
„Mida? Mis mõttes?“ karjatas Jane. Nüüd hakkas reaalsus talle hoobina pärale jõudma. „Mis mõttes mõistab? Mida te tegite?“ Jane soovis siit kiiremini minema saada, et taastuks ühendus virtuaaliga, kohtuda Keniga, selgitada. Kuigi jah, mida selgitada. Et teda rööviti ja kasutati ära organisatsiooni poolt, mida ei olnud olemas? Keegi ei jääks teda uskuma. Ta ise ka ei jääks. Ja kas tal lastaksegi virtuaalis seda selgitada? Ja kas kusagil peale selle ruumi on veel olemas kohta, kus isegi füüsiliselt kokku saades saaks ilma lisakõrvadeta rääkida? Aga see kõik ei loe. Ta peab virtuaali saama ja Keni nägema. Jane`i ennastki üllatas, kui oluline Keni nägemine talle nüüd tundus. Nad ju alles tutvusid. Ega ta järsku armunud ei ole? Jane naeratas mõttes – ei, ilmselt on Ken lihtsalt ainuke kindel tugipunkt selles nii äkki uppi läinud maailmas.
„Meil pidi kiire olema,“ vaatas ta välise rahuga Johnile otsa.
„Jah, lähme, riietute ümber ning asume teele. Tulen nii kaugele kaasa, kui võimalik,“ ütles John ja tõusis püsti.

* * *

Jane astus aeglaselt mööda kuuma kõrbeliiva taamal asuva künka poole. Põlved värisesid ning kuigi skafandritaolises kombinesioonis ei tundnud ta ei liiva ega päikese kuumust, ajas ees ootav ta higiseks – hirmuhigiseks. See oli palju kordi hullem kui sõidukapslis. See ootus teades, et mõne hetke pärast võid taas kaotada ligipääsu virtuaalile. Ligipääsu kõigele tuttavlikule. See võis juhtuda kohe, nüüd, kui ta selle sammu lõpetab. Aga võis juhtuda ka paari sammu pärast. See oli palju hullem, kui äkitselt virtuaalist ilma jääda. See ootus ajas ta hulluks, hoolimata kõikidest kemikaalidest, mida andis nii John kui ka nendest, mida ta ise endale lisas. John ja teised olid maha jäänud juba mitusada meetrit tagapool. Ta ei vaata tagasi. Ta teeb veel ühe sammu. Ja siis veel ühe. Kontrastiks ümbritsevaga tekitas ta virtuaalis enda kõrvale mere. Nagu ta kõnniks rahulikult mere kaldal teda ees ootava Kenini või Markini või isegi Johnini või, ah mis vahet seal on, kes seal ees ootas. Peaasi, et seal on keegi, kes ootab. Jane`i mõte kandus tagasi Kenile. Kohtumine ei läinud hästi. Ken oli hõivatud ning teda ära kuulmata lubas kohe ühendust võtta, kui saab. Ja kindlasti ei olevat ta pahane, et kust Jane seda üldse võtab, ta ju saavat aru. Jane mõistatas, mida Kenile räägiti, millest ta aru saab ning kas see kõik ei olnud lihtsalt viisakas eemale tõukamine. Veel üks samm. Õrnpeenike, aga ilmselt tugev traat keris ennast iga sammuga ta pahkluu juurest maha liivale. Ta ei vaata tagasi. Ta ei lähe tagasi. Tugev küljetuul keerutas liiva ta ümber ning sundis aeg-ajalt otse liikumise asemel hoopis kõrvale astuma. Veel mõned meetrit ja siis ta heidab korraks pilgu tagasi. Lihtsalt et hinnata kaugust. Lihtsalt et lehvitada käega näitamaks, et temaga on kõik korras. Kuigi nad teavad seda isegi. Ja temaga ei ole kõik korras. Kaugel sellest. Tal oli hirm ja paha ja ta tahtis olla kodus oma voodis krõnksus nagu imik. Aga lapsed, mõtles Jane, neil on kindlasti samuti hirm. Ka nemad tahavad, et keegi tuleks ja kas või julgustavalt viipaks. Ta peab edasi minema. Ta ei saa loobuda. Taaruval kõnnakul ronis Jane künka tippu. Virtuaalis loodud meri hakkas värelema. Nüüd see siis tuleb, ehmus Jane ning kõikehaarava hirmu mõjul pöördus ümber, et tagasi joosta. Ta ei suuda. Ta ei saa sellega hakkama. Saatku nad keegi teine. Pöörates takerdus ta jalg traadi taha ning Jane kukkus ja hakkas kiirenevalt libisema teisele poole küngast. „Appi!“ karjus ta ning püüdis käte ja jalgadega veheldes kuskilt kinni saada, et libisemist peatada. Liiv oli libe ning hoog juba nii suur, et sinna pidurduseks kaevuda ta ei suutnud. Suur auk, mis tal virtuaali merelainete tõttu märkamata oli jäänud, imes ta sisse nagu mingi olevuse suu. Side virtuaaliga oli kadunud. Puudusid ka teated sidehäirete või millegi muu kohta. Lihtsalt vaikus nagu virtuaali ei eksisteerikski enam. Jane`il oli nii palju tegemist kukkumise ja oma keha üle kontrolli tagasi saamisega, et ta ei jõudnud veel selle pärast paanitsemagi hakata. Kukkumishoog hakkas pidurduma, kuna languse viimane osa oli palju laugem. Ümbrus läks ka pimedamaks, sest nüüd oli ta libisenud kaugele maa alla. Lõpuks sai laskumine otsa. Viimasegi hoo pidurdas maha täies lahingurelvastuses liikumatu mehe keha, kellele Jane otsa langes, lüües valusasti pea ära vastu mehe jalgevahet. Ninna lööv kirbe uriinihais sundis Jane`i kiiresti põlvili tõusma. Haiget saanud pead silitades ja kõikidest, ka rauast munadest kiiromletti teha lubades ning vaikselt vandudes hakkas Jane mehe kombinesioonil otsima kohta, kuhu valguskaabli pistik ühendada. Mees ise ei näidanud välja mingit elumärki. Tükk aega kätega ettevaatlikult mehe skafandrit silitades ja kontaktpesa otsides taipas Jane, et tegelikult ta mitte ei otsi, vaid lihtsalt ootab, kuni virtuaal talle õige koha kätte juhatab. Aga virtuaali ei olnud. „No miks ma ei võiks sama kaabli kaudu virtuaalile ligi pääseda. Turvanõuded, turvanõuded. Raisk. Tulgu ise siia oma turvanõuetega ja proovigu hakkama saada,“ oli Jane kuuldavalt kuri. Lõpuks, samuti pahkluu kohal, leidis Jane mehe kombinesioonis pistiku, ühendas vaikselt pusides ühe oma traatidest sellega ja tõmbus istuli laskudes mehest natuke kaugemale. Alles nüüd oli tal aega ringi vaadata. Ümberringi oli hämar. Jane proovis oma silmi ümbritseva pimedusega kohandada. Ümbrus jäi sama hämaraks kui enne. Temast eespool paistis mingi suuremat sorti asi, mis võis olla kapsel, aga ta ei näinud hästi. Siis tabas teda šokina arusaamine. Mitte ainult virtuaal ei olnud kadunud, vaid ka tema keha elektroonilised abivahendid olid tummad. Ta ei saanud silmi fookustada, rahusteid verre pumbata, ta ei teadnud enam isegi, mis õige kell on. Hirm ja abituse tunne pigistas tal kõri kinni. Ta ei suutnud isegi kätt kaelani tõsta. Silmanurgast märkas ta järsku mingit liikumist. Mees, kes tema vabalangemise peatas, liigutas ennast ja hakkas justkui aegluubis ülespoole roomama. „Hei. Appi. Aidake“ tahtis Jane karjuda, kuid ei suutnud silpigi kuuldavale tuua. Mõte, et teda võidakse sellises olukorras lihtsalt niisama siia maha jätta, andis Jane`ile jõudu. Tõusev solvumistunne, raev ja viha sundisid teda õhku ahmima. Ta tundis jälle verd soontes voolamas ning ära löödud koht peas hakkas uuesti tuikama. „Oleks pidanud hommikul käsitsi hambaid pesema,“ tekkis mingi tobe mõte, kui ta sapi maitset suus tundis.
„Šampust?“ küsis keegi ta kõrval väga tuttava häälega.
„Ken?“ mõistmatult vaatas Jane tema juurde ühele põlvele laskunud ja pudelit käes hoidva mehe poole.
„Jah, mina, kullake. Ma teadsin, et sa saad hakkama,“ rahustas mees ning maha istudes püüdis ühe käega Jane`i embusesse tõmmata. Jane`i silmist purskasid pisarad.
„Ma, sa...,“ hakkas ta nuuksete vahel kokutama.
„Rahu, kullake. Võta, joo. Joo otse pudelist. Sa keed muidu üle. Ja ära mitte proovigi minestama hakata. Joo!“ sundis mees, tõstes pudeli Jane`i huultele. Jane jõi. Šampuse mullid tõusid ninna ning ajasid ta läkastama.
„Noh, turteltuvid, kaua te siin kudrutate. Aeg on liikuma hakata.“ Hämarusest kerkinud naise keha kummardus Jane`ist tahapoole ning lõikas vilunud liigutusega läbi Jane kombinesiooni selle osa, mis hoidis kinni traati lahtikerivat seadeldist. „Lähen lükkan teised robotid ka traadi otsa, mul läheb see kiiremini,“ ütles naine ning kadus tagasi hämarusse, kust oli tulnud.
Just see, et tegemist oli naisega, tõi Jane tardumusest välja. „Mis siin toimub?“ küsis ta Kenile otsa vaadates.
„Kohe, kullake, kohe selgitan kõik, aga enne peame siit kaugemale minema. Kas sa kõndida suudad?“ küsis Ken ennast püsti ajades.
„Muidugi, pool pudelit ju veel alles,“ püüdis Jane nalja visata, proovides ennast samal ajal samuti istukilt üles ajada. Esimese korraga ebaõnnestunult. Keni toel ja natuke lollakalt itsitades sai Jane jalad alla.
„Ära muretse, ükski implantaat ega elektrooniline seade siin ei tööta, nii et sa oled lihtsalt esimest korda proovinud reaalset alkoholi ja noh natuke purjakil, see läheb üle,“ julgustas Ken ja nad alustasid teed kusagile allapoole pimedusse, teed näitamas Keni käes olev mehhaaniline taskulamp. Edasi astudes nägi ta teises valguslaigus tegutsevat võõrast naist, kes asjatas midagi suure seadeldise juures. Hoolimata kergest peapööritusest, tundis Jane ennast mõnusalt – esimest korda selle hullumeelse päeva jooksul. Nii hea oli hoida kinni Kenist, kuidagi turvaline ja kindel tunne, hoolimata sellest, et ta ei teadnud, kus ta on ja kuhu nad lähevad. Vaikides ja kergelt taarudes jätkasid nad pimeduses teekonda kuhugi ja... Äkitselt jäi Jane seisma, pannes teda toetava Keni peaaegu kukkuma.
„Aga lapsed. Lapsed on kapslis kinni!“ karjatas Jane.
„Ei ole mingeid lapsi. Rahune. IKA katsetas seadet, mis lülitab välja kogu elektroonika. Ka inimese bioautomaatika. Nägid ju ise, kui mööda läksime. Kas see oli siis kapsli moodi? Ettevalmistamata inimesed surevad selle seadme mõjusfääri sattudes. Paistab, et katse oli liiga edukas: nad ei suutnud enam läheneda ja seadet välja lülitada. Saad sa aru, ükski, ka kaugjuhitav või biooniline asi ei toimi. Nagu kukuksid tagasi 20-ndasse sajandisse. Noh ja siis nad otsisid paaniliselt kedagi, kes suudaks natukegi aega ilma virtuaalita toime tulla. Ja mõtlesid välja lastega kapsli teema. Me saime sellest teada. Saime teada seadmest ja sellest, milleks see loodud on. Hoolimata kõigist piirangutest on ju kõrbestumine jätkunud. Ressursside nappuse tõttu tuleb jälle osa inimkonda ohverdada. Seegi tee oli kunagi linn. Siin elasid inimesed. Nüüd on kõik liiva all. Lihtsalt selleks, et mingigi osa inimkonnast elama jääks, tuleb teine osa taaskasutusse saata. Kergeim viis selleks on veeretada süü mingile organisatsioonile, kes justkui oleks loonud uue massihävitusrelva. Sa oled ajaloolane, tead ju küll, kuidas need asjad käivad.“ Pimeduses kõlas Keni hääl kuidagi veel sisendavamalt, fanaatiliselt ja sügavamalt.
„Ja teie, teie olete kes?“ küsis Jane ettevaatlikult jalga jala ette asetades.
„Meie? Meie oleme lihtsalt üks väike seltskond, kellele ei meeldi, et korporatsioonid ei taga juhuslikkust. Meile ei meeldi, et IKA-sugused organisatsioonid võtavad suvalise inimese nagu sinu mängukanniks. Meile ei meeldi, et tuhandeid inimesi ja loodust tapetakse lihtsalt sellepärast, et korporatsioonid saaksid veelgi rohkem tugevneda. Me tahame tagasi rohelist loodust, reaalset rohelist loodust enda ümber, mitte ainult virtuaalis.“
„Ühesõnaga terroristid,“ ütles Jane ohates, varrukast süstalt kätte tõmmates ning selle terava otsa Kenile kaela lükates. „Olgu siis öko- või mis iganes, aga terroristid. Johnil oli õigus. Aga minul ei ole selliseid suuri aateid. Mul suva, kes selle seadme lõi. Ma tahan veeta kuu või nädalavahetusegi lastega. Ja seda mulle lubati. Ja selle ma ka saan, maksku, mis maksab,“ ütles Jane Keni lõtvunud keha seina äärde istuli asetades. Veendudes, et Ken jätkab hingamist, võttis ta tema liikumatust käest lambi ja sellega teed valgustades hakkas edasi kõndima. Otsusekindlalt edasi.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0583)