Jaapani ulmest mõeldes kerkivad kindlasti nii mõnegi inimese meeltesse sellised kultusklassikud nagu Akira, Ghost in the Shell, Neon Genesis Evangelion, Cowboy Bepop ja mitmed teised. Kõik need suured nimed mängisid rolli varem läänes peamiselt niši-hobina levinud otaku kultuuri toomisel laiema üldsuse tähelepanu ette. Niisiis, mis sai sealt edasi? Kuhu on jõudnud ulme Jaapani animatsioonis tänasel päeval? Millised trendid seda iseloomustavad ja kas leiame möödunud aastanumbrist ka nimesid, mida võiks kõrvutada vanade suurte klassikutega? Selles artiklis vaatan tagasi ulmetööstusele animes möödunud aastal ja pakun huvilistele loodetavasti ka uut vaatamismaterjali. Selleks, et tekst liiga pikaks ei veniks ei hakka ma animete sisututvustusi ümber jutustama. Need võite kõik leida linkidest anime nimedes.

Esmalt tasuks kindlasti juttu teha vaieldamatult kõige suuremast alam-žanrist jaapani animatsioonis: mechast. Suured robotid on üks jaapani popkultuuri signatuure ning nii ei tulnud taolistest animetest puudus ka 2013 aastanumbri sees. Pigem võiks öelda, et mecha-animete arv suureneb pidevalt. Kui paljud neist olid ka kvaliteetteosed jääb juba iseasjaks. Tuleb märkida, et laias laastus ei ole nad pääsenud mitmetest negatiivsetest jaapani popkultuuri mõjutustest, mis on mõeldud toitmaks eelkõige mitmesuguseid jaapanlaste fetišeid ja ideaale.

Kevadet võis kõige viljakamaks perioodiks mecha-animetele, kui väljastati tervelt 3 uut teost korraga. 2 tükki juba vanadelt suurtelt kaladelt ning üks mitte nii tuntud tegelastelt.

Mobile Suit Gundami sarjade ja Code Geassiga legendaarseks saanud animestuudio Sunrise lasi kevadel välja oma uue hiti Kakumeiki Valvrave (Valvrave Revolutsioon), mille taha pandi ka suured rahad ning kogenud animaatorid. Projekti skripti kallal töötas isegi Code Geassi algne looja Okuichi Ichiro ning see tekitas animeringkondades omajagu elevust. Mõnedes inimestes tekitas küll muret tõsiasi, et režissööriks oli Matsuou Kou, kelle senised saavutused polnud just kõige silmapaistvamad, kuid fännide ootused olid üldiselt kõrged. Valvrave tekitas aga suhteliselt vastuolulisi reaktsioone. Teos nägi tehniliselt väga kena välja, kuid jättis omajagu soovida loo jutustamisel. Sunrise serveeris meile täiesti tõsisel näol totaalselt absurdse loo, millel ei jätkunud isegi viisakust ennast komöödiana võtta. Ka Code Geass keeras oma loo üle vindi sageli, kuid mõjus sellegi poolest tõsiseltvõetavana ning oma vähesed vead tegi ta tasa suurepärase režissööritöö ja karismaatiliste tegelastega. Valvrave kuhjas endasse lihtsalt hunniku kontseptsioone ja teipis need kuidagi kokku, et päris koost ei laguneks, ning peitis kauni kesta alla. Anime blogisfääris nimetati kogu asja ambitsioonikaks ürituseks, luua uut Code Geassi, mis kukkus kolinal läbi. Vähemnõudliku publiku seas (ehk siis enamus animefänne) sai Valvrave aga märkimisväärselt populaarseks ning Sunrise oodatud suured kasumid ei jäänud tulemata. Sügisel ilmus ka teine hooaeg ning võin julgelt prognoosida, et kolmas (võib-olla ka neljas) ei jää tulemata. Puhta visuaalse silmailu pärast võib isegi vaadata, kuid üldiselt ei soovita.

1

Teine kevadhooaja suurnimi mecha-maastikul oli Production I.G uus looming Suisei no Gargantia (Veeplaneedi Gargantia). Mind intrigeeris esialgu jutt, et selle skripti kirjutab Urobuchi Gen, kes juhtub olema ka üks minu lemmikuid (anime)kirjanikke. Ta on justkui Jaapani versioon George R.R Martinist ning tema hüüdnimi Butcher Gen ütleb piisavalt. Urobuchi teab kuidas head lugu kirjutada ning hoiduda kõigist neist häirivatest klišeedest, mille eesmärgiks on peamiselt teenida erinevaid Jaapani meeste fetišeid (fetiši roll animes üha suureneb, kuid selle lahkamisest saaks juba eraldi essee). Tõepoolest, esimene osa oli suurepäraselt kirjutatud ning ma kandsin selle juba peas aasta parimate animete nimekirja. Härra Urobuchi Gen ei pidanud aga vajalikuks kõikide episoodide skripte ise kirjutata. Õigupoolest otsustas ta teha ainult esimese ja viimase episoodi. Tulemus: meil on suurepärane kontseptsioon ja idee, kuid sari ise jääb lihtsalt natukene nõrgaks selle huvitava idee edasi andmisel. Loomulikult hiilivad sisse ka mõned neist jubedatest klišeedest, sest erinevad episoodid tehti erinevate inimeste käe all. Animatsiooni kvaliteet on hea ning puhtalt ühe kindla idee ja konflikti pärast, mis selles loos esineb ma soovitan seda. Küll aga olge valmis tundmuseks, et see anime oleks võinud olla nii palju enamatki.

Kolmas kevade mecha-animete triost on Ginga Kikoutai Majestic Prince (Galaktika ründeüksuse Majesteetlik Prints). Sarnaselt Valvravega üritab Majestic Prince meile tõsise näoga edasi anda lugu, mida võiks isegi tõsiselt võtta, kui see ei sisaldaks jällegi mitmeid tobedaid klišeesid, mida jaapanlased niiväga armastavat paistavad. Üldiselt ei soovita tõsistele ulmefännidele.

Sügisel üritas Sunrise taaskord lüpsta Gundami frantsiisi populaarsust ning lõi sellise asja nagu Gundam Build Fighters. Kogu projekt lõhnas tugevalt raha järgi, sest lugu ei rääkinud isegi mitte Gundamitest vaid Gundami mudelitest. Eesmärgiks paistis olevat tutvustada eelkõige nooremale generatsioonile Gundamite mudeleid (termin Gunpla). Ei soovita.

Sunrise kokku klopsitud Valvrave võis küll osutuda ebaõnnestunud Code Geassi ürituseks, kuid see ei takistanud neil siiski tuntud lugu rahast lüpsmast. Eelmisel aastal algas Sunrise neljast täispikast filmist koosnev Code Geassi kõrvallugude projekt, mis ilmselgetel põhjustel tekitas paljudes fännides alguses sügavat umbusaldust. Tekitab siiani. Küll aga osutus see üllatavalt kompetentseks oma üritustes. Sellel sarjal ilmub üks film aastas ning 2013. aasta lõpus jõudis meieni ka Akito teine film, mis suutis näidata uskumatult head arvutigraafika ja animatsiooni miksimist. Julgen väita, et kogu oma anime vaatamise ajaloo jooksul (ja seda ei ole vähe) võis näha Code Geass: Boukoku no Akito filmis kõige paremat CG’d. Soovitan soojalt, kuid enne vaadake kindlasti Code Geassi originaalsari ära.

2

2013. aastal nägid ilmavalgust ka mitmete vanade klassikute taaskehastused. Production I.G algatas täiesti uue Ghost in the Shell projekti, mis tuli paljudele nagu välk selgest taevast. Paraku pole enam meeskonnas vanameister Kamiyama Kenjit, kelle käe all saavutasid Stand Alone Complex sarjad minevikus oma meeletu edu. Hoolimata uuest meeskonnast ja mitmetest disainialastest muudatustest suudab GitS säilitada oma vana näo ning pakub oma vaatajatele „eellugu“ mille üle kindlasti nii mõnigi vana fänn arutlenud on. Kuidas sai Sektsioon 9 alguse? Uus GitS: Arise näeb väga hea välja, mis pole iseenesest midagi uut Production I.G stuudio kvaliteedi ja eelarvete puhul (isiklikult, üks minu lemmik stuudioid). Mitmed vanemad fännid nimetavad seda küll lahjendatud versiooniks Stand Alone Complex sarjast, sest seal pole nii sügavat filosoofilist tausta, kuid see pole ka Arise eesmärk. Olulisem rõhk on taustaloo jutustamisel ning karakteritel endal, millele originaalsarjad niiväga rõhku ei pannudki. Neljaosalisest projektist tulid möödunud aastal välja esimesed kaks ning soovitan neid soojalt igale ulme ja anime austajale.

3

Retro valdkonnast sai uue sarja omale ka legendaarne 70’ndate sari Space Battleship Yamato, nüüd nimega Space Battleship Yamato 2199. Projekt algatati küll juba 2012, kuid jooksis oma ebaregulaarse graafikuga enamuse 2013 aastast. Uue Yamato eesmärk on juba kohe algusest peale ilmselge: tuua vaatajateni vana sarja nostalgia, kuid anda sellele tänapäevane animatsioon. Terve sari lihtsalt nõretab 70’ndate maigust ning meeskond on üritanud jätta samaks nii palju asju, kui võimalik, ilma et see riivaks väga palju tänapäeva ulmefänni silmi. Ehk siis tehnika näeb natukene uuem välja, kuid on jätkuvalt oma retrostiilis, et säilitada algupärase sarja tunnusjooni. Skript on kirjutatud ei kellegi muu, kui Hideaki Anno enda poolt (see sama härrasmees, kes lõi Evangelioni). Sarja algupärase populaarsuse tõttu ronis Yamato 2199 kiiresti Jaapani müügitabelites kõrgele, kuid jäi paraku lääne fännidele suurel määral tundmatuks just oma ebaregulaarsete ilmumisaegade tõttu. Probleem, mida Reaktori lugejad võivad kindlasti parandada, sest tegu on väga hea vaatamisega. Hideaki Anno annab nimelt uuele sarjale rohkem moraalset mitmekülgsust ning pooled ei ole sugugi nii must-valged, kui esmapilgul mõelda võiks. Tegelased on absoluutselt suurepärast ning neile on lihtne kaasa elama hakata. Soovitan kõigile Space Opera fännidele ning eriti neile, kes on vana sarja näinud. Isegi kõige nõudlikumad fännid ei tohiks selles pettuda.

4

Paari animet tasuks veel mainida, mis algasid 2012, kuid kestsid suure osa oma ajast 2013. aastal. Esiteks tuleb tõdeda, et tegu oli hea aastaga küberpungi žanrile, sest lisaks uuele Ghost in the Shellile tuli üle tüki aja (üle väga tüki aja) uus täispikk sari nimega Psycho Pass. Stuudioks oli Production I.G ning skript tuli Gen Urobutchilt (keda ma mainisin üleval pool.) Nagu arvata võite äratas see omajagu tähelepanu ulmefännide seas. Mida esiteks tuleks kohe Pyscho Passi kohta öelda on see, et ta ei ürita olla Ghost in the Shell, kuigi paljud kippusid neid omavahel võrdlema. Ei, nad uurivad täiesti erinevaid asju futurismis ning nii ei saa ka öelda, et üks teeb oma asja paremini, kui teine. Ghost in the Shell uuris põhiliselt küsimust kust lõppeb ära inimene ja kust algab masin. Mis kvalifitseerub inimese ja masinana? Psycho Pass ei käsitle üldse seda teemat. See sari süveneb sellesse, mida Urobutchi kõige paremini teeb. Psycho Pass uurib kriminaalspühholoogiat ning süsteemi (süsteem suures pildis) mõju inimeste mõistusele. Ja ta teeb seda suurepäraselt. Paljud võrdlesid Psycho Passi filmidega Minority Report ja Equilibrium ning need võrdlused olid igati õigustatud. Meie silme ette maalitakse pilt kõige ehtsamast kõrgtehnoloogilisest düstoopiast ning mida see inimesega teha võib. Kui teile meeldivad küberpunk mõrvamüsteeriumid ja politseilood, siis on Psycho Pass midagi, mida ei saa kindlasti vaatamata jätta. Küll aga ei soovita nõrganärvilistele, sest see võib kohati väga graafiline olla.

5

Psycho Passiga jooksis paralleelselt üks teine kauge tuleviku düstoopia sari, mis oli adaptsioon ühest pikemast novellist. Stuudio A-1 Pictures tõi meieni Shinsekai Yori (Uuest Maailmast), mis toob meieni võrdlemisi unikaalse ja eriti õõvastava düstoopia. Unikaalsus on midagi, mida nii naljalt tänapäeva ulmes ei leia ning just seepärast omab Shinsekai Yori päris suurt vaatamisväärtust. Meile ei näidata kõrgtehnoloogilist tulevikku ega isegi mitte postapokalüptilist tulevikku, vaid midagi täiesti teistsugust. Mõneti sarnaselt animega Suisei no Gargantia käsitletakse teemat, mis juhtub siis, kui inimkond võtab arengus sellise suuna, kus neil ei lähegi tehnoloogiat enam vaja? Shinsekai Yori võib vahetevahel küll uimane ja aeglasevõitu tunduda (tegelased pole samuti eriti huvitavad), kuid hea animatsioon ning uskumatult huvitav ja hästi tehtud taustamaailm ning moraalsed konfliktid teevad selle pika puuga tasa.

Jaapani popkultuuriga rohkem kursis olevad inimesed ehk teavad ka mõningatest trendidest anime-maailmas, mis ei puuduta küll otseselt ulmežanrit, kuid kaudseid mõjutusi siiski esineb. Üks neist trendidest on militaarmaania, mis on avaldanud väga tugevaid mõjutusi praegusele animetööstusele üleüldiselt. Teisisõnu: luuakse väga palju animet, mis kombineerib endas tänapäevase sõjatehnoloogia ning siis kas jaapani popkultuuri elemendid ja/või fetišid. Kõige levinum valem selleks on armsad teismelised tüdrukud + mingi militaartehnoloogia. Kuidas puudutab see ulmežanrit? Sügisel ilmus anime nimega Aoki Haggane no Arpeggio: Ars Nova. Meeskonna, stuudio ega isegi loo enda kohta pole midagi märkimisväärset öelda, küll aga, kui teid huvitavad kõrgtehnoloogilised personifitseeritud AI sõjalaevad, mis manipuleerivad nanomasinaid, siis võite leida sellest huvitavat vaatamist. Kontseptsioon iseenesest on hea, kuigi teostus jätab mõnevõrra soovida, seda eriti kehva võitu CG näol. Blogisfäärides teatakse rääkida, et manga versioon pidi kõvasti parem olema.

6

Postapokalüptiliste animete vallast midagi märkimisväärset möödunud aastal ei ilmunud ning see žanr on üldse peaaegu unustuste hõlma vajunud vähemalt suuremal anime areenil. Sügishooajal lasti eetrisse aga mitu aastat edasi lükatud Coppelion. Huvitav lugu sellega seoses iseenesest: Coppelion, mis käsitleb tuumajaama avarii tagajärjel hävinud Tokyot pidi algselt ilmuma ekraanidele 2011. Ajastus oli lihtsalt liigagi hea ning ilmselgetel põhjustel jäeti see ära. Millegipärast otsustati asjaga oodata tervelt 2 aastat ning nüüd möödunud sügisel pandi projekt käima jälle. Taimedesse kasvanud lagunev Tokyo näeb väga kaunis välja, kuid see jäi ka selle anime ainsaks tugevaks punktiks. Lugu jutustati väga absurdses võtmes ning topiti paksult klišeesid täis. Terve sari oli väga halvasti kirjutatud ning kokkuvõttes ei soovitaks seda kellelegi.

Kui rääkida puhtalt fetiši animetest, mis kvalifitseeruvad ulme alla, siis võib veel välja tuua sellised nimed nagu IS: Infinite Startos 2, Date A Live ja Vividred Operation, kuid ma ei hakka neid pikemalt lahkama, sest tegu on madala eelarve ning tooteväärtusega teostega, (nii nagu paraku enamus jaapani animatsioonist tänapäeval) mille eesmärgiks on pakkuda kerget ja erootilist meelelahutust semi-tõsise looga.

Hoolimata tohutusuurest hulgast rämpsust, võib 2013. aastat lugeda siiski üleüldiselt ulmele heaks aastaks animes ning seda mitmel põhjusel. Esiteks ulmeanime, kui sellise hulk oli märkimisväärselt suur. Teiseks taaselustati mitu vana ja head lugu ning tehti kompetentset tööd nende adapteerimisel (GitS, Yamato). Kolmandaks lasti välja mitu uhiuut lugu kõrge kvaliteeti ja vaatamisväärtusega (Psycho Pass ja Shinsekai Yori), mis ronisid vaatamistabelites üpris kõrgele, suutes konkureerida isegi meeletult hästi müüvate keskealistele süütutele meestele suunatud eneserahuldusabimultikatega. Ulme on jätkuvalt tugev osa jaapani animetööstusest ning hoolimata mitmetest popkultuuri mõjutustest leidub endiselt väärt vaatamist ning inimesi, kes soovivad midagi head teha, mitte ainult raha teenida.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0596)