illustratsioon - vihma 7 näguYELLOWSTONEG-klassi põhijada täht (vt. lähemalt kollane kääbus) Linnutee sektoris 90…120° Perseuse ja Välimise Haru piirile jäävas nn. Suuremas Tühemikus. Avastatud 2738. aastal mehitamata kosmosesondi Väljapoole Sirutus XXIV poolt. UNCI (United Nation’s Colonization Initiative) märkis selle süsteemi andmete laekumise järgselt kõrgeima prioriteediga koloniseerimiskategooriasse, sest Yellowstone IV on vaatamata oma kliimaekstreemsustele maasarnane planeet vähemalt neljas peamises kategoorias: mõõtmed (sh. mass, gravitatsioon, ööpäevane tsükkel, orbiidi stabiilsus, kaaslased), atmosfääri koostis, vee olemasolu vedelal kujul ja elu eksisteerimine kõrgemal kui ainurakne tasand…
… nimilugu on seotud Space X’i valvemeeskonnaga, kes sai esimesena töödelda süsteemi neljanda planeedi andmeid. Planeeti ilmestab nimelt terve mandri suurune kokkupõrkekraater. Prof. Yevgeni Janukovich osutas tõsiasjale, et Põhja-Ameerika „istub“ sarnase potentsiaaliga supervulkaani „korgi“ peal.
Kui Yellowstone’i supervulkaan mistahes põhjustel aktiveeruma peaks, võib olla tulemuseks ligikaudu kolmandiku mandri suurune plahvatuse kraater. Kõnealune võimalik sündmus mõjutaks sarnaselt Yellowstone IV toimunud tohutule kokkupõrkele Maa kliimat ja ökosüsteeme…
… kolonisatsioon algas siiski alles aastal 2805. Peamisteks põhjusteks sellele on toodud Yellowstone’i asukoht ja kliima. Kuid prof. Mark R. Spencer ja dr. Alice Wayne toovad oma uurimuses „Kolonisatsiooni Teine Laine“ välja asjaolu, et mitmed palju vaenulikuma keskkonnaga ja Maast ning teistest olulistest keskustest kaugemal asuvad kohad koloniseeriti varem ja oluliselt intensiivsemalt tulenevalt planeetidel ja nende tähesüsteemides leiduvatest ressurssidest. Tõepoolest: Yellowstone’il nappis olulisi maavarasid… [MCBRIDE, A.F. et.al. 3671. „Esimese kolonisatsioonilaine ajalugu“ art. Yellowstone (Spaceport LZ, planeet Sirius VI,Sirius)]


EI OLE SUUREMAT JÕUDU KUI ON VEE JÕUD. See uuristab endale tee läbi kalju. See lagundab raua, kuhjab kokku setted ja surub need siis kokku kiviks. Vesi vormib maastikku, muudab ilma, annab elu ja kehastudes raevutsevaks orkaaniks võtab selle jälle. Vesi eraldab neid, kes on ühel ja teisel kaldal, kuid samas ühendab neid, kes söandavad end tema hoolde usaldada. Me januneme selle järele kui meid on ilma jäetud, kuid püüame sellest pääseda kui oleme ümbritsetud selle küllusega. Me ei salli kuivust ja jälestame mädanemist. Vesi on elu ja surm ja kõik mis jääb sinna vahele. [HOLLISTER, E. 2451. „Mida me otsime tähtedelt?“ (Bridgehead City, planeet Reese, Alpha Centauri)]

PROLOOG
„Te kõik surete!“ huilgas naine nende järel kõndides. Tal olid seljas vaevalt ihu katmist vajavaid kohti varjavad räbalad, mis vihmas olid ligunenud vettinud nartsudeks, meenutuseks sellest, et inimestel siiski on kombeks riideid kanda.
Lassiere kujutles endale, et kui poleks seda neetud vihma, mis ojadena, peene veepihuna, raskete valingutena ja veel kolmel-neljal erineval moel neile kas kaela sadas, näkku piitsutas või küljelt torkis, siis võinuks ta tunda naise lehka. Temast õhkus räpasust, mis kuidagi tundus veider selles veemaailmas, kuhu ta oma kahe kompaniiga oli marssinud.
Naine oli istunud raja ääres mahalangenud puutüvel. Alustuseks oli ta neid jõllitanud, siis vaadanud Lassiere’ile otsa ja üle ta näo valgus arulage naeratus, millest sai edasi kõkutav irvitamine.
„Surete!“ ütles ta siis kui Lassiere temast möödus.
„Mis ta ütles?“ küsis sõdur tema kõrval.
„Ei midagi! Marsi edasi!“ kamandas Lassiere.
„Te kõik surete! Suu-ree-tee-ee!“ kraaksus naine valju häälega ja irvitas. Ta hüppas püsti ja vehkis käega Lassiere’i suunas (kapten vaatas üle õla tagasi, et näha, ega naine kellelegi kallale püüa minna) ja hakkas huilgama: „Surete, surete, surete! Te olete kõik juba suuu-rrr-nuuud!!!“
Leitnant Madker astus rivist välja naise juurde ja suunas talle oma relvatoru näkku. „Jää vait, naine!“ käratas ta.
Naine astus sammu tagasi ja kukkus selili üle puutüve. Sajatades veeres ta nõlvast allapoole, kuid ajas end püsti ja jälle kõlas läbi vihma ja tuule ja sõdurisaabaste korrapäratu mudalödina tema irvitamine.
„Te kõik surete! Ja hari võtab teist viimasedki!“ huilgas ta.
Lassiere astus rivist kõrvale ja lasi sõdurid endast mööda. Naine komberdas tagasi rajale ja tegi mõned sammud ülespoole. Ta needis ja irvitas ja huilgas ja halas vihmas, rohkem käpuli mudas kui püsti. Lõpuks, kui viimased sõdurid neist kahesajast hingest, kes Lassiere’i käsu alla olid antud (Koloniaalse Omakaitse 3. jalaväebrigaadi luurepataljoni A- ja B-kompanii võitlejad), temast möödusid, andis naine alla. Ta jäi neist maha, põlvili teerajal, loopides muda ja kive ülespoole ja kauguse suurenedes ei suutnud Lassiere enam tema halast eristada üksikuid sõnu.
Vihma sadas. Vesi langes taevast alla ja kui Lassiere vaatas oma jalge all voolavaid mudaseid veeojasid, siis ei suutnud ta üle saada tundest, et see on ikka üks ebasünnis asi küll, kui niimoodi vett maha kallatakse.

PEATÜKK 1 - 70%
VESI e. divesinikmonooksiid e. vesinikoksiid e. oksidiaan - keemiline ühend molekulaarse valemiga H2O. Seega koosneb üks vee molekul kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist.
Vesi on kõige levinum aine nii Maal kui ka Universumis: molekulaarsetest ainetest on vesi leviku poolest kolmandal kohal pärast vesinikku (H2) ja süsinikoksiidi (CO).
Vesi on normaaltingimustel vedel seetõttu, et vee molekulidel on väga väike molekulmass ja nad moodustavad omavahel vesiniksidemeid. Vesiniksidemete olemasolu muudab vee molekulide üksteisest eraldamise raskemaks ja tõstab seega vee sulamis- ja keemistemperatuuri…
Vett võib leida peaaegu kogu Maalt ja seda vajavad kõik avastatud elusorganismid. Nad koosnevad suures osas veest, mõned vees elavad organismid isegi kuni 99% ulatuses.
Vesi katab 71% Maa pinnast; 96% Maal leiduvast veest sisaldub ookeanides ja meredes; 1,7% põhjavees ja sama palju liustikes; mageveekogude vesi moodustab kõigest murdosa vee üldkogusest ja atmosfääris veeauruna (sh. pilved) leidub ca 0,001% vee koguhulgast. Kõigest 2,5% veest on nn magevesi…
Vesi on pidevas liikumises. Seda protsessi nimetatakse veeringeks…
Vesi on nn universaalne lahusti (st üks levinumaid ja parimaid), selles lahustuvad hästi väga paljud gaasilised, vedelad ja tahked ained. Enamik protsesse eluslooduses kulgeb vesikeskkonnas lahustunud ainete osavõtul. Vesilahused osalevad näiteks ainevahetuslikes protsessides… [WIKIPEDIA – ARHIIV – 21.saj.; Water. (2017) URL:http://archive-21st.wikipedia.org/wiki/Water; kasutatud okt. 3461]

„Inimese kehast seitsekümmend protsenti moodustab vesi.“
„Ja mis siis?“
„Seega pole just kõige täpsem öelda, et põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sina saama.“
Kapten Marysol Lassiere seisis platsil, mis tema (luure)andmete kohaselt pidanuks endast kujutama Veebaasi nr. 3 keskust. See oli mudane plats, mida ääristasid hajusalt puud-põõsad ja kolm erinevas kulumisastmes ehitist. Nad kandsid endaga kaasas kuut haavatut, nelja surnut ja siis veel seda. Elukas oli ligikaudu inimesesuurune, sellel olid lihaselised tagajäsemed ja natuke väiksemad esijäsemed, suhteliselt väike keha, pikk kael, tugevad pikkade kihvadega varustatud lõuad. Esijäsemete küünised võimaldasid loomal saagi külge klammerduda, tagumiste jäsemete küünistega sai seda lõhki kiskuda, looma peast ulatusid välja teravate servadega luised ogad, sama paistis sabaotsast. Nad olid näinud, kui tõhusalt loom oma relvastust kasutada oskas.
Te kõik surete!
Lassiere kuulis oma kõrvus karjeid, nägi segadust rännakurivi eesotsas. Lasud, imelikud hääled, karjumine (käsklused) ja see võigas röökimine. Kõik sõdurid pidid läbima erinevaid simulatsioone, mis valmistasid neid ette lahinguolukorra õuduseks, aga mida iganes sa ka treeningute käigus läbi ei elanud, kuhugi sinu teadvuse alasoppidesse oli juba maast-madalast koos õudukates osalemisega istutatud kaitsemehhanism, mis korrutas: „See ei ole päris, see ei ole päris, see ei ole päris…“ Nagu halba und näinud lapsele sisendas su alateadvus: „Ära põe, see oli ju kõigest uni!“
Te kõik surete!
Neli sõdurit (kolm meest, üks naine) olidki surnud. Võibolla ei parane ka kõik haavatud.
Reese, mees, kelle kohta andmed ütlesid, et ta on ökoloog ja kelle kohta kasutati tiitlit eestkõneleja, oli sõdurite saabudes astunud välja oma tööruumidest (see väikseim neist kolmest armetust sammaldunud hütist) ja tervitanud neid. Nähes surnuid, järgnes tervitusele filosoofiline kild.
Mees kükitas nüüd surnud eluka juures ja pühkis palja käega selle korjuselt muda ja kleepuvat paksu punast verd.
Luureandmete põhjal… Jah, luureandmed! Lassiere pühkis silmist vett. Need luureandmed võis kirjutada sinnasamasessegi! Andmed olid niivõrd lünklikud, et tundusid peamiselt lünkadest koosnevatki.
„Mis asi see on?“ küsis ta.
„See on raptor,“ sõnas Reese eluka juurest üles vaadates. „Siinsete metsade ökosüsteemis midagi hundilaadset.“
Lassiere tunnistas vaikides mudas vedelevat korjust, selle küüniseid ja kihvu, ogalist pead ja saba. Raptor kõlas kuidagi väga sobilikult sedasorti eluka jaoks.
„Kuidas on võimalik, et nad niivõrd baasi läheduses elutsevad?“
Ökoloog silmitses uuesti surnud looma.
„Tegemist on noore isasega,“ sõnas ta. „See ei ole idapoolsest ega lõunapoolsest karjast… Ilmselt on meil siin uued tegijad, kes otsivad territooriumit.“
„Sa tahad öelda, et neid elab siin karjakaupa?“ küsis tõmmunahaline mees, kelle vormil olid leitnandi tunnusmärgid ja rinnaesisel silt „Madker“.
Reese vaatas talle alt üles otsa ja tõusis siis. „Milline osa mõistest „midagi hundilaadset“ sulle arusaamatuks jäi, sõdur?“ küsis ta leitnandile silma vaadates.
Lassiere asetas käe Madkerile õlale. Asi siin võis väga kergelt kiiva kiskuda. Nad olid kõik rännakust surmani väsinud. Väsinud vihmast, mis tõusu algul oli palju nalja teinud. Nii mõnigi ilmselt šokis elu esimesest võitlusest, mis siis, et see toimus „millegi hundilaadsega“ ja sellest, et kaaslased olid langenud (täpsemalt öeldes: puruks rebitud). Polnud tarvidust, et mõnel sügelevate sõrmedega agaral sõduril katus pealt lendaks.
„Hr. Reese!“ pöördus ta ökoloogi poole. „Meil on vaja majutust, meil on vaja kohta, kus oma surnuid säilitada. Ja siis on vaja minul isiklikult teie kui eestkõnelejaga kokku saada, et saaksin teid kurssi viia meie missiooni olemusega ja üle anda koloonia kantsleri läkituse. Aga alustame kõige olulisemast: majutus minu inimestele!“
Asjalikkus ja robinal lendavad konkreetsed korraldused jahutasid olukorra koheselt maha.
„Hea küll, proua,“ kostis Reese. „Andke mull paar hetke aega.“ Ta läks tagasi baasi keskusesse.
„Mis toimub?“ küsis staabiohvitser leitnant Frohide lähemale astudes.
„Ta juhatab meid majutuskohta,“ vastas Lassiere.
Sadu jäi hõredamaks. Tuul keerutas veepihu korraks ringi, sakutades vettinud vihmakeepe. See ei olnud külm vihm. Suure Valli hambuline hari paiknes nii kaugel lõunas, et isegi hoolimata suurest kõrgusest – nad olid kaks kilomeetrit üle merepinna – oli siin suhteliselt soe. Yellowstone oli niivõrd väikese pöörlemistelje kaldega, et aastaaegade vaheldumist planeedil sisuliselt ei olnud: kliima kujunes vastavalt laiuskraadile ja omandas ühe või teise äärmusliku vormi. Suur Lõunamanner paiknes planeedi kuklapoolel, ümber pooluse; seal olid parimal juhul Lõuna-Arhipelaagi (Pärlisaared nagu neid aina enam kutsuti, sest sealt oli avastatud rikkalikud pärlileiukohad) kalameeste ajutised laagripaigad nendes väheses lahesoppides, kuhu ei ulatunud massiivsed liustikud, mis enamikku mandrist katsid.
Koloonia oli rajatud põhjapoolsele mandrile, mis tegelikult kujutas endast ligemale miljard aastat tagasi planeedile „maandunud“ planetoidi poolt tekitatud kraatri jäänuseid. Suurem enamik Põhjamandrist (mida rahvasuus ka naljatlemisi Auguks nimetati) asus allpool merepinda. Nende hetke asukoht oma kodubaasi suhtes oli peaaegu kaks ja pool kilomeetrit kõrgemal. Põhjapoolne kraatriserv oli puretud ja lihvitud põhjapooluselt kunagi alla lõunasse ulatunud liustikest, mis olid juba tuhandete aastate eest taandunud. Valitsevad tuuled puhusid seal piki laiuskraade viies niiskuse mandrist mööda. Lõunapool, kus Suure Valli müürid kerkisid kõrgemaks, põrkus merelt tulev niiske õhk vastu neid valle, kerkis kõrgemale ja seetõttu sadas üleval Harjal peaaegu lakkamatult.
Vihmarahval oli ütlus, et veel on seitse nägu: alguses on jää ja lumi, siis on meri, seejärel on veekogud: järved, jõed, ojad, tiigid, lombid; viies on vihm ja kuues on udu. Mitte see udu, mis tekkib õhust kui see päikese loojudes äkki jahtub, vaid pigem on Valli harjal udune siis kui pilved ulatuvad maani. Õigel udul on maitse, ütleb vihmarahvas. Õiget udu saad sa käega katsuda. Seitsmes vee nägu on kõige universaalsem: niiskus.
Kõik, mis merelt tulles ja üle Suure Valli jõudes järele jäi, oli kuiv õhk. Valli äärtel olid stepid. Veidi kaugemal, kus Harjalt laskuvad väikesed jõed kuivasid kokku ojadeks või lõppesid väikestes soolajärvedes, tuli poolkõrb ja Põhjamandri südames laiutas viljatu kõrb. Inimesed olid asunud elama steppi: Suur Vall varjas neid Mere tormide eest. Kuid neil oli vaja vett, rohkem vett kui need juhuslikud jõekesed ja ojakesed, mis voolasid sissepoole, neile pakkusid. Nii olid nad saatnud üles Harjale veevarustuse insenerid, kelle ülesandeks oli pöörata jõed tagurpidi voolama, et allpool toimetav rahvas saaks vett. See tähendas veejuhtmete ja reservuaaride ehitamist.
Lassiere oli oma sõduritega jõudnud Veevarustusbaasi nr. 3, tuntud ka kui Tehisjärv. Järv ise jäi läänesuunas veelgi kõrgemale, kolme kaljutipu vahele: kaks kuupkilomeetrit vett. Kaks kuupkilomeetrit! All tasandikul oli inimese päevane veenorm 5 liitrit; sellest pidi ta saama joonuks, söönuks, pestuks, kustuks ja kammituks… Lassiere’i kodukandis kõrbe serval pidi sellest ka ideaalis jätkuma peenarde niisutamiseks, millelt nad kogusid oma aedvilju. Ja siin ta oli, igas minutis sadas kraevahele pealtnäha lõputu kogus vett. Rännakul üles olid nad näinud rohkem vett kui oma senise elu jooksul kokku ja ilmselt rohkem kui nad järelejäänud elu jooksul näha saavad.
Tehisjärve baas koosnes madalatest majadest. Kui idee kohaselt pidanuks see olema poolenisti sõjaväeline baas, kaitseehitistega ja puha, siis Lassiere’i silmade jaoks oli see pigem lagunev ja kõdunev urgas. Ta ei tahtnud sellele isegi küla nimetust anda. Ta ise oli pärit külast. Küla oli tema jaoks põllupidajate ja karjakasvatajate kogukond. See siin – see oli mingi neetud mülgas! Ta oli näinud kõigest mõnda üksikut inimest (lisaks sellele huilgavale hullule; „Te kõik surete!“) ja kui ta oli küsinud ühelt noorelt naisterahvalt, kus on baasi komandör, siis oli ta juhatatud sellesse barakki, kus ta kohtus ökoloogiga, kes targutas inimese organismi veesisalduse teemal.
Tema väeüksuse mehed ja naised seisid tihedalt koos barakiesisel väiksemal maalapil, pahkluudeni mudas ja märjad nagu… Kapten vaatas neid ja leidis, et tal pole selleks sõnu, kui märjad nad tegelikult olid. Nad olid kaela saanud seitset sorti vihma: raju-, padu-, laus-, seene- ja uduvihma ning tibutamist. Viimaks jäi veel nähtus, mille kohta oli keegi tabavalt öelnud, et pilved ulatuvad maani.
Reese köhatas Lassiere’i selja taga. Koos temaga oli välja tulnud keegi vanem mees.
„Rider siin,“ osutas Reese oma kaaslasele, „juhatab teie inimesed majutuskohta. Nagu ma aru saan, siis teil endal on mulle midagi rääkida, edasi anda… Vahest olete nii lahke ja tulete sisse?“
Lassiere noogutas ja saatis oma inimesed koos Rideriks-kutsuga minema.
Ökoloog juhatas kapteni oma tööruumidesse. Majalobudik oli seestpoolt üllatavalt hubane: ruumid olid tagasihoidlikult sisustatud, kõikjal puhtus ja kord, vihma käest pääsenule tundus keskkond sooja ja kuivana. Lassiere jäi tilkuva hernehirmutisena keset ruumi seisma, samas kui Reese istus rahumeeli oma töölaua taha sammus.
„Võtke istet, proua,“ sõnas mees käega toolide poole osutades, mis olid asetatud väikese vahega laua ette. „Soovite ehk natuke külmarohtu?“
Lassiere kõhkles lühikese silmapilgu. „Jah, palun!“ vastas ta.
Naine otsis oma veekindlast taskust kantsleri läkitust. See oli salvestatud kuuma, külma ja veekindla plastliistaku südames paiknevale mikrokiibile. Asjaolu, et siin üleval, Vihmamaal, puudusid vahendid autentsete konfidentsiaalsete sõnumite vastuvõtmiseks ja saatmiseks, näitas juba väga ilmekalt, milline korralagedus tegelikult koloniaalses veevarustussüsteemis valitses. Kapten Lassiere oli koos oma leitnantide ja teiste staabiliikmetega kuulanud kasvava imestusega missioonieelsel briifingul esitatud andmeid ja selgitusi.
Põhiline küsimus, kuidas niivõrd elutähtis osa koloonia funktsioneerimisest oli saanud jääda niivõrd – ütleks lausa et kuritegelikku – hooletusse, ei olnudki lõpuks ammendavat vastust saanud. Asjad olid kuidagi iseenesest toiminud. Ikka ja alati oli vett olnud. Koloonia oli algusest peale õppinud vett normeerima, see oli saanud Yellowstone’i kultuuri lahutamatuks osaks. Lapsed kasvasid üles teadmisega, et vett on vähe, vesi on väärtuslik, seda ei tohi raisata, seda kasutatakse viimase mõistliku piirini ja korduvalt.
„Kõigepealt sa jood seda,“ võis Lassiere veel praegugi mõttes oma isa antud selgitusi kuulda. „Seejärel teed sa sellega süüa, siis sa pesed ennast sellega, edasi kasutad sa seda majapidamises pesemiseks, siis saad sa sellest loputusvee meie rooja jaoks. Siis joovad seda meie kariloomad ja lõppeks kastame sellega oma põlde. Veel on seitse puhastus- ja kasutuskorda, enne kui anname selle tagasi loodusele, kust me ta alustuseks saime.“ Pestud, kustud, kammitud, eks ole…
Ta leidis plastliistaku ja asetas selle Reese’i töölauale. Hetk hiljem tõstis ökoloog sinna kõrvale paksuseinalise, madala ja suure läbimõõduga klaasi, mille põhjas oli paari sentimeetri jagu kollaka tooniga läbipaistvat vedelikku.
„Kohalik metsakohin,“ sõnas Reese kergitades oma klaasi, andes selle žestiga möödaminnes au kaptenile ja võttis tagasihoidliku lonksu. „Kaks osa vett, üks osa etanooli ja siis veel natuke kohalikku taimset aroomi!“
Lassiere vastas žestile omalt poolt ja proovis ka „metsakohina“ järgi. Terav lõhn torkis nina, maitse oli keelel mahe ja muutus siis mööda söögitoru alla valgudes otsekui kuumaks joaks, kuid pigem selliseks mõnusaks, mitte hingematvaks.
Rahulikult, tüdruk! manitses ta end mõttes. Tühja kõhu ja kurnatuse peale ei olnud tarvidust, et alkohol kiirelt pähe hakkaks. Ta asetas klaasi lauale ja istus ühele laua ees seisvatest toolidest.
Lassiere teadis, et tal on hädasti vaja ennast kehtestada. Nende initsiatiiv kippus vägisi koos halva ilma, raptorite, surnute ja haavatute ning selle pealtnäha iga hetk koost laguneva kompleksiga allavoolu minema.
Tal oli kindel ettekujutus sellest, milline peaks üks veevarustusega tegelev baas välja nägema, kuidas peaksid olema asjad korraldatud. Aga mis siin toimus… Kui ökoloog olnuks sõjaväelane ja mitte tsiviilisik, siis tarinuks ta selle mehe otsemat teed tribunali ette. Mõte tema arreteerimisest ja kohtu alla toimetamisest oli kogu selles vettinud urkas hetkel üks südantsoojendavamaid asju (peale metsakohina tema käes olevas klaasis), kuid paraku pidi ta selle esialgu kõrvale panema. Ta pidi olema pragmaatik. Ja hetkel oli tal tarvis nii-öelda luureandmeid, korralikke, tõeseid luureandmeid, midagi kasutatavat, reaalsusega haakuvat.
Lassiere harutas vihmakeebi enda ümbert ära ja pani selle üle teise tooli seljatoe. Tema jonnakad lokkis tumepruunid, peaaegu musta värvi juuksed olid kukla taha väikesesse patsi kogutud. Ta eemaldas paela ja lasi juuksed vabaks. Neile kulus hädasti natuke kuivamisvõimalust ära.
Reese silmitses teda vaikides. Silmis ja suunurgas mänglemas õige kerge muie, mida naine võibolla ka kõigest ette kujutas. Mees oli temast peajagu pikem, tundus kuidagi natuke pehme olekuga võrrelduna lauskmaa ja kõrbe inimeste soonilisusega. Ta oli üllatavalt tõmmu kui mõelda sellele, et siin üleval pigem oli pilvine ja enamiku ajast sadas vihma.
Lassiere võttis taskust kuvari ja asetas selle lauale.
„See siin on info, mille mina Tehisjärve kohta sain,“ ütles kapten. Ta näitas Reese’ile skeeme, fotosid ja satelliidipilte. Kõik olid väga vanad ja näitasi Veevarustusbaasi nr. 3 sellisena nagu see oli olnud uuena: läikivad heledad ehitised, tarad, teed, platsid ja nii edasi. Reese’i silm haaras kujutistel ka perimeetri vahitorne. Kinnipidamiskeskus, kuhu toimetati sunnitöölised, asus baasist kümmekond kilomeetrit eemal ja natuke madalamal.
„Mis siin õigupoolest juhtus?“ küsis Lassiere. „Miks on baas niimoodi käest ära lastud?“
„Mis mõttes – käest ära lastud?“ küsis Reese. „Me saame siin elamisega enda arvates normaalselt hakkama, meie veevarustuse kokkulepped on täidetud. Mis võiks veel teisiti olla?“
Lassiere pani tähele, et ökoloog rõhutas kergelt sõna ’veevarustus’, samas kui tema ettevalmistus missiooniks oli hõlmanud mahukaid faile ’veenormatiivide’ teemal. Ta osutas piltidele, mis olid kuvari kohal. „Baas peaks olema selline…“
Reese kehitas õlgu. „Selline oli baas ilmselt enne minu sündi. Niikaua kui mina tean on ta olnud üsna samasugune kui praegu: elumajad, majanduskompleksid, töökojad, veejaam, järv. Pigem on meie suutlikkus vett tarnida täna isegi suurem kui nõudlus ja kokkulepped seda ette näevad. Seega ei saa ma tõesti aru, miks te räägite, et baas on käest ära? Pigem on oluline küsimus, miks pärast mitmekümne aastast pausi saadab kantsler meile siia säherduse kamba sõdureid? Meil siin ei ole mingit kriisi, mis lahendamist vajaks, meil siin pole sõda, mida teil oleks vaja pidada…“
„Sellele saate vastuse kantsleri sõnumist,“ ütles Lassiere ja asetas klaasi lauale. Ta lükkas plastliistaku ökoloogile lähemale.
Reese ei teinud vähimatki liigutust, mis võinuks vihjata, et ta võtab andmekandja ja pühendab sellele mingit tähelepanu. Ta lihtsalt istus seal ja (Lassiere’i arvates) muigas tema üle.
„Mees! Me tuleme siia pärapõrgusse jalgsi, justkui oleks see mingi ellujäämisõppus – kusjuures üks mu mees ongi juba selle eest pidanud oma eluga maksma – ja te ei vaevu isegi sõnumit läbi vaatama!?“ Lassiere oli tõsiselt vihane.
Reese mõõtis teda pilguga, millest kapten ei osanud emotsioone välja lugeda.
Tõesti on tal soontes vist vee asemel pidurivedelik… mõtles naine. Kas nende ajud on siin ära pehkinud?
„Mulle meeldib inimestega pigem isiklikult rääkida, mitte mingeid sõnumeid vaadata,“ tähendas Reese hetke pärast.
Saast! Lassiere vaatas teisel pool lauda istuvat ökoloogi. Sina igavene läbivettinud paksmagu!
Ta naeratas ja küsis: „Kas ma pean selle teile ise ette mängima?“
„Pole tarvidust, proua, ma saan sellega suurepäraselt ise hakkama,“ vastas Reese naeratusega.
Lassiere sundis end rahulikuks. Tegelikult polnud tal kröömigi sellest, mida poliitikud valitsuses välja mõtlesid. Poliitika tegemine jäägu teistele. Tema on sõdur. Tal on missioon. Keskendu ülesandele, tüdruk! Missioon esmajärjekorras, kõik muu loksub paika vastavalt sellele.
Reese vaatles huviga, kuidas kapteni näol vilksatasid erinevad emotsioonivarjundid koos tema tõmmu jume tumenemise ja normaliseerumisega, veresoonte paisumise ja tagasitõmbumisega. Kus oli see piir, millest üle ei olnud sõjaväelast mõistlik lükata? Mitte, et ta kartnuks, et kapten tema elu kallale kipuks (kuigi valmis tasus ehk ka selleks olla), aga ei olnud ju ometi vaja endale rohkem tüli tekitada, kui sai hakkama vähemaga. Lõpuks näis Lassiere endas selgusele jõudvat, kuidas vestlust jätkata.
„Mul on suhteliselt pakilisi teemasid arutada ja ütleme nii, et minu missioon on kõigest tagasihoidlikum, kuigi ehk silmaga nähtavam, vahetum osa kantsleri sõnumist.“
„Kuidas saan teid aidata?“
„Tuleme tagasi selle juurde,“ Lassiere osutas kuvatud andmetele baasi kohta. „Mul oleks hädasti vaja täiendusi sellele kaardile. Minu luureandmed – kui neid üldse nii nimetada võib – on äärmiselt puudulikud. Ehitiste osas lahkneb see skeem oluliselt sellest, mida siin tegelikult näen, maastiku kohta peaaegu üldse infot, see tähendab maastik ümber perimeetri. Lisaks andmed taimestiku ja loomastiku osas… Siis muidugi muudatused, mis on siin viimasel ajal… ee… see vist tähendab tegelikult baasi rajamisest peale tehtud ja mida see kaart ei kajasta. Kas see oleks mõeldav homme hommikuks?“
Reese avas laua sahtli ja võttis sealt oma isikliku kuvari. Lülitanud selle sisse, avas ta Tehisjärve kaardi.
„Teie sünkroniseerimiskood paluks, proua,“ sõnas ta.
„Ah…Oh…“ tegi Lassiere seepeale ja kogunud end andis Reese’ile oma seadme koodi.
„Nii – nüüd on teil olemas andmebaas, mis hõlmab endas lisaks värsketele satelliidipiltidele ka kaarti. Sealhulgas on kihtide kaupa andmeid nii liikumisteede, fauna, floora, pinnase keemilise koostise, geoloogiliste alusstruktuuride, ilmavaatluste, veesüsteemi, ökoloogiliste koosluste ja ilmselt veel kõikvõimaliku muu pudi-padi kohta, mis mul esimese hetkega meelde ei tulegi.“
„Ee… tänud, hr. Reese,“ ütles Lassiere lastes silmadel kiiresti libiseda üle andmebaasi indekstabeli. Tema luure- ja teadusrühma liikmetel staabipataljonist pidi ees seisma palju unetuid öid selle andmebaasiga töötamisel. Rääkimata päevastest vaatlustest, saamaks kinnitust, kas see kõik ka usaldusväärne on, mida ökoloog nendega jagas.
„Kuna teil on odav tööjõud omast käest võtta ja ilmselt suurt muud targemat niikuinii teha pole, kui ennast ehitamisega hõivatuna hoida, siis ärge pange pahaks, kapten, kuid ma ei soovita teil püüda siinseid inimesi enda kasuks tööle rakendada,“ ütles Reese vaikse häälega.
Lassiere tõstis pilgu kuvari pildilt. Ilmselt polnud mõtet uuesti tüli norima hakata.
„Meil on kaasas nelja päeva toiduvaru,“ sõnas ta. „Kuidas on meil võimalik lisa hankida?“
„Selleks on valdavalt kaks meetodit: te kas kauplete kohalikega, kui teil on selleks vahendeid –,“ Reese tõstis ühe sõrme püsti – „või lasete endale varustust järele saata.“
„Teil ei ole siin ju transpordilainerite jaoks maandumisruumi,“ tähendas Lassiere sapiselt. „Miks me teie meelest ise jalgsi siia ronisime?“
„Nagu ma just ütlesin – teil on odav tööjõud omast käest võtta. Keegi ei tee teile takistusi maandumisväljaku ehitamiseks,“ tähendas Reese. Ta osutas taas baasi skeemile. „Minu arusaamist mööda oli algses projektis see kuhugi siiakanti ette nähtud.“ Ta vedas sõrmega ringi ümber maa-ala ühe suure hoone kõrvale. „See muideks on teie majutus,“ ütles ta hoonele viidates.
Lassiere noogutas. „Heakene küll. Kus on teil siin siis kaubakeskus? Selline, mis suudaks toitu tarnida minu kahesajale sõdurile…?“
Reese naeratas kergelt. „Sellist meil ei ole.“
„Aga te ju ütlesite…“ alustas Lassiere häält tõstes.
„Ma ütlesin, et teil on võimalik kohalikega kaubelda, mitte et saate hulgilattu jalutada ja sealt kärutäite kaupa nodi oma välikööki vedada,“ lõikas Reese tema protesti läbi.
„Kuidas siis…?“
„Eks ma saadan sõna laiali, et teil on soov kaubelda,“ selgitas Reese. „Küllap huvilised kokku tulevad. Aga tõsiselt – ma soovitan selle maandumisväljaku peale mõelda. Ja see kiiresti valmis ehitada. Ilmselt läheb teil seda vaja võrdlemisi tihti.“
Lassiere silmitses ökoloogi. Kas selles pidi mingi vihje peituma? Umbes nagu see veest saamine ja veeks saamine, millega nad oma lonkavat koostööd olid alustanud.
„Mis te sellega öelda tahate?“
Reese naeratas. „Teil on ju langenuid vaja koju tagasi saata ja teil on vaja varustust täiendada ja mida iganes veel.“
Te kõik surete! kajas räbalates naise sajatus korraga Lassiere’i mälus. Te kõik suu-ree-ee-tteee!!!
„Meil on langenuid ja haavatuid peaasjalikult seetõttu, et meid ei hoiatatud kohalike ohtlike eluvormide eest!“ Lassiere’i kaelal paisusid uuesti veresooned. „Sama hästi võiksin teid lugeda vastutavaks meie puudulike luureandmete eest!“
„See siin ei ole jalutuskäik pargis, proua. Uskuge mind, teil saab olema veel langenuid. Ja niipalju kui ma aru saan, siis vaevalt te neid siin tahate allavett lasta.“
Pühade vägi! Kas nii nad siin kohtlevadki oma suruid!? mõtles Lassiere. Sisimas mõistis ta, et tegelikult ei norinud ökoloog tüli. Ta lihtsalt konstateeris fakti. Nad ei olnud lahingus, kuid olid raskel missioonil ja selline hulk inimesi, sellisel maastikul, täitmas selliseid ülesandeid – õnnetused olid tõenäolised juhtuma ja mõnigi neist võis lõppeda väga õnnetult.
Väsimus andis ennast tunda. Aeg oli juba hiline ja kapten korjas oma asjad kokku.
„Tänud joogi eest, hr. Reese,“ ütles ta. „Ja eriti nende andmete eest… Parem hilja kui üldse mitte.“
Reese tõusis ja naeratas jälle oma naeratust.
Nad astusid koos uksest välja. Sadu oli järele jäänud, kuid õhk oli Lassiere’i jaoks lämmatavalt niiske. Frohide oli jätnud maha neli sõdurit – kapten peab olema turvatud, eks ole! Mehed istusid suitsu tõmmates sealsamas lapikul kivil, kuid kargasid kapteni ja ökoloogi väljudes püsti ja võtsid valveseisangu.
„Vabalt, poisid,“ ütles Lassiere. „Suundume majutusse. Relvad valmis, silmad-kõrvad lahti… See siin pole jalutuskäik pargis!“ Ta vaatas muigega Reese’ile otsa.
„Proua,“ ütles ökoloog kummardades. „Järgnege mulle.“
Ta juhatas sõdurid üle platsi ja mööda võsavaheteed kaardil näidatud suure hoone juurde.
„Öelge mulle, hr. Reese,“ rääkis Lassiere enda ees sammuvale ökoloogile, „miks teid nimetatakse eestkõnelejaks?“
„Kuidas siis veel?“ vastas mees küsimusega.
„Hmmm… Näiteks baasiülem või juhataja või midagi sellist. Ma ei tea… Professor? Te ju olete teadlane?“
Reese noogutas. „Tõsi, minu peamised ülesanded on seotud siinsete ökosüsteemide uurimisega. Aga ma ka kõnelen. Me kõik kõneleme, see tähendab, et kui on vaja teha mingeid otsuseid, mis mõjutavad paljusid, siis me teeme seda üheskoos ja igaüks kõneleb, mis tema asjast arvab. Antud juhul olen ma eestkõneleja selles tähenduses, et kui me kõik teiega räägiksime, tekkiks sellest palju müra. Mõttetut, seosetut infot, mis ei oleks kellelegi kasuks. On vaja kedagi, kes teiega kõneleb. Seda mida me arvame. Siis kui selleks peaks vajadus tekkima.“
Lassiere seedis kuuldut. „Teil ei ole siis alalisi juhtimise ja valitsemisega seotud institutsioone?“ küsis ta.
Hämaruses kõlas ökoloogi naer. „Ei, milleks meile need? Me saame niisama ka hakkama. Ei ole vaja kellelgi oma nina teiste asjadesse toppida, teiste elu korraldada, selle üle valitsema kippuda.“
Nad jõudsid võsa vahel läbi. Suure roostetava kaarhalli ümber kasvas kõrge rohi ja oli näha võsa pealetungimist.
„Teie majutus, proua,“ sõnas ökoloog.
„Kas see on mingi nali või?“ lipsas küsimus ühe sõduri suust.
Lassiere haaras pilguga ümbrust ja tuvastas juba valvesõdureid ning nentis, et ümber kaarhalli toimus usin askeldamine: maa-ala puhastamine, valvepunktide ülesseadmine, hallist tassiti välja erinevaid materjale ja ka suuremas koguses prahti, mida veeti eemale metsa alla.
Reese’i näoilme oli seda kõike jälgides kuidagi hapuvõitu, kuid Lassiere tundis sisimas heameelt, et sõjaväeline masinavärk töötas täite tuuridega. Olgu see või vana sara, kuid nad teevad sellest oma baasi. Ta surus Reese’il kätt ja jättis viisakalt hüvasti.
„Homme peame uuesti kokku saama,“ ütles ta lõpetuseks. „Meil on vaja üle vaadata veevarustusjaam.“
„Te teate, kust mind leida,“ vastas ökoloog ja sammus tuldud teed tagasi võsa vahele.
Taevas nende pea kohal raksatas äike ning tuulehoogudega võidu hakkas vihma uuesti kallama.
Saast! mõtles Lassiere ja kiirustas varjule.


PEATÜKK 2 - VIHMARAHVAS
VESI ON TEGELIKULT SEE, MIDA ILMARUUMIS SEIRAME. Iga kivikamakas, mis tiirleb ümber oma tähe nn rohelises tsoonis, mille pöörlemis- ja tiirlemisperioodid on inimese jaoks kuidagigi talutavad, mille gravitatsioon on piisav, et hoida kinni atmosfääri ega ületa meie pehme ja nõdra ihu taluvuspiiri; iga selline planeet on ära teeninud meie kõrgendatud tähelepanu. Meid tõmbab vastupandamatult sinnapoole, kust terendab meie luuravale silmale sinetav sõõr, nii sarnane meie endi kodumaailma, Maaga. Aga me ei pöördu ära ka nendest kohtadest, mis näivad natuke rohekamad, või mis tunduvad suisa kollakas-pruunilt, Marsi kombel punakas-kurjalt kosmoses hõõguvat. On ju igas süsteemis, kus tekkinud kivised planeedid, oma jäiste objektide pilv, mis tiirleb kaugel ja külmas. Seal – Oorti pilve piiril – on vesi kulgemas oma võimatumalt hiiglaslikul orbiidil ümber kauge tähe, oodates terve igaviku, et tuleks kellegi käsi ja tõukaks seda kuiva maailma suunas, mis januneb muutuste järele, mis on valmis elu võõrustamiseks. [HOLLISTER, E. 2451. „Mida me otsime tähtedelt?“ (Bridgehead City, planeet Reese, Alpha Centauri)]

„Kõik nad on sitked vennad.“
„See ei muuda vähimalgi määral lõpptulemust. Või kui muudabki, siis pigem nende jaoks ebasoodsamaks.“
„Kuidas nii?“
„Tundub, et mida enam on inimesel, kes siia üles sattub keharasva, seda suurem on tõenäosus, et ta ellu jääb.“
„Sa tahad öelda, et paksud pärivad maa?“
Reese naeris selle peale. „Minu mäletamist mööda, Rider, olid need tasased, kes pärivad maa. Või siis alandlikud… Mis iganes. Sellest on kaua aega möödas, kui viimati Piiblit lugesin.“
Vana mees silus käega oma juukseid. Ta võttis madalalt laualt enda ees suure toobi ja rüüpas mitu lonksu. Koldes teisel pool lauda põles praksudes väike tuli. Madalmaalt pärit inimese jaoks oleks ruum tundunud ilmselt niiske, kuid Rider armastas oma ajast enamiku selles kaminasaalis veeta. Võimalusel ta ka magas sealsamas, kamina ees. Siin oli mõnus ja kuiv. Paksud graniitblokkidest laotud seinad, mehine kiht savikrohvi selle peal, korralik drenaaž ümber vundamendi – kõik see tagas, et vanamehe maja oli üks kuivemaid tervel Tehisjärvel. Vesi pidi olema õigel kujul, õiges kohas.
„Kas sa ei arva, et oleks olnud õiglane neid kohe valgustada selles suhtes, mis neid siin ees ootab?“ küsis ta oma toopi tagasi lauale asetades.
Reese kehitas õlgu. „Mida see muudaks?“ küsis ta. „Kontakt on juba toimunud. Enamik neist sureb nii või teisiti. Ja ma ei tea, mis on jubedam, kas surra seal all, ilma veeta, või surra siin üleval, sest su organism ei võta seda omaks? Praegu on vähemalt osadel sellest seltskonnast võimalik ellu jääda. Eeldusel muidugi, et nad ei lange enne raptorite kätte, ei saa nahkhiirtelt pureda ja et hiljem mõni neist peast segi ei lähe.“
„Mis selles sõnumis oli, mis meile läkitati?“ vahetas Rider teemat. Ta korjas endale kätte mõned tumesinised marjad, mis laual vaagnal kobaratena lebasid ja toetus vastu istme seljatuge.
Reese õngitses taskust kuvari ja lükkas kapten Lassiere’i poolt üle antud plastliistaku selleks ettenähtud pesasse. Nupuvajutuse peale seade elustus. Ta käivitas sõnumi ja lasi vanemal mehel seda vaadata-kuulata, ise esialgu midagi ütlemata.
„Või nii,“ tähendas Rider mõtlikult kui oli kantsleri sõnumi lõpuni kuulanud.
Nad vaikisid natuke aega.
„Varem või hiljem pidi see juhtuma, tead,“ ütles siis Rider justkui püüdes iseennast veenda.
„Tundub, et see juhtus pigem küll varem,“ tähendas Reese.
„Tead, ega see esimene kord ole, mil meile püütakse päitseid pähe panna,“ ütles Rider. „See oli enne sinu sündimist. Ma arvaks, et vist ehk nii umbes üheksakümmend aastat tagasi… Heldeke – isegi meie seisundis tundub, et aeg ühest küljest nagu lendaks ja teisalt justkui olnuks see alles eile.“
„Mis siis toimus?“ küsis Reese.
„Tookord saatsid nad siia lihtsalt mõned maksukogujad koos julgestusüksusega. Ega me eriti populaarsed ole – makse me ei maksa või õigemini väidame need olevat kaetud selle veega, mis me alla tasandikele saadame. Ikka aeg-ajalt leidub poliitikuid, kes tahavad oma populaarsust kiires korras kergitada. Ja kellele ei meeldiks see kui saab välja reklaamida, et teenib raha meiesuguste pättide ja kaabakate pitsitamisega. Me ju oleme lõppude lõpuks sunnitöölised, vangid, kurjategijad. Ühiskonna kõnts ja see, mis kõntsast on sündinud…“ Ta sülitas söödud marjast hammaste vahele jäänud seemne kaminasse.
Reese oli üleval sündinud. Ta oli üleval elanud. Nii nagu kõik vihmarahva noored olid vanemad talle andnud loa 16-aastaselt minna soovi korral alla, tasandikule. Kuid madalmaade mõttelise piiri ületamisel oli Reese saanud omal nahal tunda, mida veepuudus tähendas ja pagenud kiiremas korras üles tagasi.
Algne rahvas üleval Suurel Vallil olid olnud insenerid ja ehitajad, kes rajasid veesüsteemid. Tingimused Valli harjal olid kõike muud kui sõbralikud. Kõrgmaa neelab inimesi, rääkisid kolonistid all lauskmaal. Need vähesed, kes tagasi tulidki, olid haiged ja surid või ei suutnud taluda enam kuivust ja pidid tagasi pöörduma, sest tundus, et haigusnähud leevendusid ja kadusid kui nad tagasi üles said. Kui vabatahtlikke enam ei õnnestunud meelitada kõrgete tasudega ja sunniviisil üles saadetud inimesed hakkasid põgenema teisele poole Valli lõunarannikule või juba enne mobiliseerimist poolkõrbe aladele arvukatesse oaasidesse, seisis koloonia valitsus fakti ees, et on vaja mingit teistsugust lahendust tööjõu probleemile.
Igas suuremas inimkoosluses on neid, kes käituvad asotsiaalselt. Yellowstone’i valitsus pani rahvahääletusele ettepaneku saata üles veebaasidesse ja nende ehitusele sunnitöölised. Rahvas hääletas selle ettepaneku suure enamusega heaks. Sealt alates oli iga vähegi tõsisema kuriteo eest ettenähtud karistuseks pagendus üles Vallile. Sunnitöö ehk veekoormis. Vabatahtlikele, kes olid valmis hakkama vangivalvuriteks-töödejuhatajaks maksti üle mõistuse suuri kompensatsioone. Ja vesi tuli. Seda ei tulnud muidugi kunagi nii palju, et all lauskmaal oleks saanud rahulikult ja vabalt elada, kuid inimesed, loomad ja taimed said hakkama.
Kuulduste kohaselt, mis pikka aega hiljem alla Madalmaale jõudsid, läks üleval ellujäänud sunnitöölistel üle ootuste hästi. Nende arv kasvas: neile sündis lapsi ja nad rajasid harjal uusi külasid. Veel mõni aeg edasi hakati harja elanikest rääkima juba kui vihmarahvast. Nemad olid need, kes andsid alla Madalmaale vett. Kus on nõudlus, sinna tekkib pakkumine. Vihmarahvas hakkas müüma vett neile, kes soovisid seda osta rohkem kui valitsuse veenorm ette nägi.
„Nad tulid siia üles,“ ütles Rider pärast mõtlikku vaikushetke. „Esitasid oma nõudmised. Seadsid püsti maksuameti esinduse, nagu nad seda väga kõlavalt nimetasid. Läkitasid välja teatised, et inimesed peavad end tulema arvele võtma. Kujutad sa ette – nad tahtsid meid üle loendada, nagu oleksime mingid kariloomad!?“ Rider turtsus naerda. „Kusjuures nägid sa neid täna! Nad tulid ise karjakesi koos nagu lambad!“ vanamees laksas justkui heameelega vastu põlvi. „Mõni ime, et nad sedasi raptorid kohale meelitasid.“
„Ära sa kekka midagi,“ manitses Reese teda. „See korjus, mille nad kaasa tarisid, kuulust noore isasele, kes pole kohalikest karjadest. Ma arvan, et need oli mõne karja, võibolla mitme karja heidikud, kes kambakesi koos ringi hulguvad, otsivad toitu ja vaatavad, kas saavad mõne emase kuskilt kätte, et ise uut karja rajada. Kolmas raptorikari meie piirkonnas ei oleks hea. Toiduga läheb kitsaks ja meie inimesed muutuksid neile järjest meelepärasemaks saagiks.“
„Noh – kui sa tahad neid harvendada, siis ma arvan, et see pole eriline raketiteadus,“ tähendas Rider hapu moega. „Nad on ilmselt kuskil paari kilomeetri raadiuses ümber küla ringi kondamas. Varem või hiljem tõmbab neid sinna kaarhalli ligi. See on ju nagu serveeritud peolaud: siin on siit saab, heia-hoo, heia-hoo, tulge jaole nüüd kõik!“
Ta kummardus laua poole ja võttis järgmise peotäie marju.
„Võibolla oleks mõistlikum nende maha nottimise asemel lasta karjadel isekeskis jageleda, oodata kuni nad on saanud emaseid ja siis teha reid nende pesadele. Saaksime mune ja nii oleks võimalik meil omale loomi juurde saada,“ lausus Reese mõtlikult.
Rider kõõritas tema poole. „Kas meil neid vähe on?“ küsis ta.
Reese kehitas õlgu. „Jäänõlvale on võibolla võimalik mõned müüa.“
„Mnjah… Palju meeldivam oleks, kui Rahel suudaks välja nuputada, miks need tõprad kodustatuna viljastatud mune ei anna.“
„Ega nad ka lollid ole,“ ütles Reese. „Nad võivad meid taluda, meiega koostööd teha, kuid miks peaks nad vabal tahtel oma järglasi sunnitöölisteks andma?“
„Ah sina ja su teooriad,“ lõi Rider käega. „Ikka veel jahud oma kassi- ja koerajama. Tahad neist teha inimesele sõpra. Nad on neetud roomajad, ütlen ma sulle! Loom, looma aruga, lihtsalt – me pole suutnud veel neid õigesti kodustada, kõigest taltsutada oskame.“
Võibolla nii oligi.
„Tead, selle sõnumi juurde tagasi tulles,“ ütles Reese, jättes raptorite teema sinnapaika. „Ma arvan, et siin on midagi muud natuke teoksil kui lihtsalt see, et on vaja vett juurde ja on valitsuse kord ja kohus oma hallataval territooriumil ja valdustel silm peal pidada ja et see kõik on tegelikult meie endi turvalisuse huvides ja nii edasi.“
„Miks sa nii arvad?“ küsis Rider. „Mulle tundub see küll odava poliitkampaania moodi.“
„Millal me oleme neile vee andmisest keeldunud?“ küsis Reese. „See siin on justkui ultimaatum mingitele kurjategijatele: laske meie kõri peost lahti või me lõikame teil sõrmed maha! Kuid esimene probleem selle loogika juures on selles, et me ei hoia ju nende kõrgi pihus! Kui all on vett juurde vaja, siis me oleme neile lihtsalt vett juurde andnud. Kui olemasolevad baasid enam veesüsteemi ära ei toida, siis laiendame neid. Oleme viimase kolmekümne aasta jooksul ehitanud ka viis uut baasi… Aga kas sa paned tähele, et vaatamata sellele ei ole muutunud midagi veega kõrvalt kauplemise osas? Seal all on inimestele määratud veenorm. Kui sa oled rikas, siis tuled meie juurde ja ostad vett juurde. Miks nad ei suurenda lihtsalt normatiivi?“
„Kes sedagi teab?“ lõi Rider käega. „Võibolla see nüüd ongi neil mõttes? Suurendame normi. Aga need seal üleval ei taha meile anda. Mis seal ikka – saadame sõjaväe! Rahvas juubeldab ja väehulgad lähevad lippudega liikvele…“
„Aga tead – tee mulle see teene ja kuula natuke maad,“ ütles Reese. „Sul on seal kontakte. Me peaksime välja selgitama, mis ikkagi õigupoolest toimub.“
Rider kehitas õlgu. „Mida iganes sa soovid.“
Reese jõi oma õlle lõpuni ja jättis Rideri omapäi. Tal oli aeg minna koju, natuke magada ja siis homme hommikul Lassiere’iga kohtuda, et loomulikud kaod kokku arvata ja mõtteid vahetada. Mitte, et tal targemat teha poleks olnud, aga kuna ta viimasel laadal eestkõnelejaks valiti, siis oli see tema kohus. Niikuinii oleks kapten ta üles otsinud. Parem siis juba ise näole anda.
Õues sadas vihma.

PEATÜKK 3 - PALJU, PALJU VETT
VESI, VEEKENE, VAIKNE ÕEKENE; vaikselt-vargselt, ääri-veeri; tasa sõuan, lõuna poole jõuan; enne tormi, pärast maru; kiiremalt kui kuri ilm saab aru. [TAMARIS, L.Y. 3571. „Yellowstone’i hõimurahvaste müüdid.“ Meresõitjate palvelaul. (University of Yellow City, planeet Yellowstone)]

Lassiere lasi veel voolata mööda oma keha. See oli kuum ja mõnus. Ta tõrjus teadlikult mõtteid sellest, mitme päeva veenormil ta parasjagu lasi alla kanalisatsiooni voolata. Ma ei kavatse end süüdi tunda, ütles ta. Siin ei ole sellel mingit hinda. See on nagu õhk, mille hingamist me ei maksusta, nagu liiv kõrbes, mille üle me arvet ei pea ja mille minema viskamist pahaks ei panda.
Ta oli pesemise lõpetanud juba minuteid tagasi, kuid tahtis tunda vett. Uskumatuna näiv mõte vilksatas tal läbi pea: miks neil siin vanne pole? Ja: kui nad on kõik pakilisemad asjad valmis saanud teha, siis laseb ta ehitada basseini. Sellise, kus saab ujuda. Ta oli näinud supelranda korra Yellow-City äärelinnas, kus elasid rikkad ja ilusad. Seal said inimesed käia hingehinna eest vabas vees suplemas. Tol ajal oli ta olnud kuidagi eriliselt solvunud, mõeldes sellest 5 liitrist, millega tema ja teised ta pereliikmed pidid hakkama saama. Kui naaberküla karjamõisa omaniku poeg oli tulnud tema isa juurde kosima tema noorimat tütart, maasturi taga haagisel viis kuupmeetrist veemahutit, mis olid vett täis, siis oli see olnud ikka tõsiselt eriline sündmus: noor Marysol ei olnud kindel, kas ta oli korraga niipalju kodukülas vett näinudki.
Maicel Frohide, vanemleitnant, kapteni asetäitja, staabiülem ja mis kõik veel, oli teda majutusse saabumisel väravas laia irvega tervitanud.
„Mis teoksil, leitnant?“ päris Lassiere.
„Mehed on nagu vasikad esimest korda karjamaal,“ vastas leitnant. „Hetke kõige kuumem uudis on see, et dušisüsteem saadi tööle, meil on sooja vett niipaljukest kui siit torust tuleb. Ilmselt on baasis mingi keskne pumbajaam ja katlamaja. Igatahes tuleb torudest täiesti korralikku ja puhast vett. Piiramatus koguses. Saad sa aru – neil pole siin isegi piirajaid kraanidel!“
„Miks liiv ei maksa midagi?“ küsis Lassiere noogutades.
„Eh…?“ kergitas Frohide kulme.
„Miks ei maksa liiv kõrbes midagi?“ kordas kapten. „See oli mu ema küsimus, kui me lastena arutasime selle üle, mida miski asi väärt on.“
„Sul on kõrbes liiva sitaks palju,“ naeris Frohide.
„Asi, mille minema viskamist sa endale saad lubada, et ole väärtusahelas just kuigivõrd kõrgel,“ nõustus Lassiere. „Põhjus, miks meil ei ole kõrbes kedagi, kes lõplikult ja päriselt vaene oleks on selles, et alati on võimalik liiva käruga lõunasse vedada. Iga läbitud kilomeetriga on sul kärus aina vähem liiva ja üha rohkem ehitusmaterjali. Lõpuks Yellow-Citys võid seda müüa mitmel otstarbel.“
„Siin võib vett minema visata…“ sõnas Frohide. Nad vaatasid teineteisele silma, mõeldes nende sõnade sotsiaalsele tähendusele seal, kust nemad pärit olid.
Nad läksid kapteniga väravast sisse.
„Kõik see mees on majutatud, valve on välja pandud, nad on hambuni relvis, varustatud öönägemisseadmetega, ultraheli generaatorite ja laia spektriga skänneritega. Mis iganes siin lendab, jookseb või roomab, on meil justkui peo peal olemas,“ andis leitnant aru, mis vahepeal oli tehtud. „Kaarhalli ümber käivad kiired tööd perimeetri turvamiseks – puhastamine, tõkked, valvepunktid. Köök on püsti, mitte küll 100%, kuid hommikusel staabinõupidamisel on meil olemas värske kohv ja saiakesed, või nii vähemalt Janichow lubas… Medpunkt on püsti, labor saab 100% peale homme õhtul kell 1800. Hea uudis on see, et vaatamata väljanägemisele on see sara siin siiski kasutatavat materjali pilgeni täis.“
„Tubli töö, leitnant,“ ütles Lassiere ja naeratas. Kui sedasi edasi läheb, siis ei olegi ehk kõige jubedam.
Eemalt seina äärest, kus oli sansõlm, kõlas naerurõkatusi ja elevaid hüüdeid. Lassiere võttis leitnandil varukast kinni ja peatas ta.
„Mis seal toimub?“ küsis ta.
„Pole halli aimugi.“
Nad läksid vaatama, mis võiks olla elevuse põhjuseks. Trobikond tugipataljoni torujürisid ja mutrivillusid (Lassiere’ile tegelikult ei meeldinud need terminid, kuid mis parata insenertehnilise ja logistilise toetusüksuse liige oli parasjagu pikk ja lohisev) tõsinesid koheselt kui vanemohvitserid ligi astusid.
„Mis toimub, Alwers?“ nõudis Frohide selgitust.
Tõsist nägu tehes osutas seersant Alwers tualetikompleksile. „See siin toimub, söör!“
Kõlasid tagasihoitud turtsatused.
„Kas te mehed leiate, et peldik on mingil moel naljakas?“ küsis Frohide.
„Ei, leitnant, söör!“ vastas seersant ja sirutas end natuke kangemalt seisma.
„Võtke vabalt mehed,“ ütles Lassiere vahele. „Rääkige meile oma nali ära.“
„Tänan, proua!“ teatas seersant ja osutas uuesti tualetikompleksile. „Asi nimelt selles, kapten, et siin on otsene veevarustus peldikusse.“
„Mis siis sellest?“ küsis Lassiere kulmu kergitades. „Te ju ometigi teate sellise asja olemasolust nagu vesipeldik? See on ikkagi võrdlemisi levinud asi…“
„Neil on otsene veevarustus peldikusse, proua!“ ütles seersant uuesti.
Frohide puudutas kapteni küünarnukki ja osutas torudele, mis seina äärt mööda jooksid. Lassiere järgis tema näidatud suunda pilguga. Tualetis lõppev veetoru ei tulnud köögisektsioonist ega kõrval asuvalt pesemisalalt, see ei tulnud ka kuskilt kõrgemalt, vihmaveekollektorist, vaid algas tsentraalsest trassist. Ja kui ta nägi, et see algas pärast lõppfiltrit, siis tundis ta, kuidas selle päeva väsimus langes tema õlgadele justkui lisakoormustega täisvarustus.
„Seesama vesi, mida nad joovad, läheb neil ka peldiku loputamiseks,“ ütles ta vaikselt.
Kuidagi ei olnud see tõdemus enam naljakas. Tõsiste ilmetega asusid seersant Alwersi mehed uuesti oma töö kallale.
„Mul on kõht nii tühi, et sööks või idusid,“ ütles Lassiere mõne hetke pärast.
Ta oli söönud, oli istunud staabis ja lugenud läbi sõnumid, mis saadeti kodustelt (mees saatis lakoonilise teate, et tema, teised naised ja lapsed on kõik terved, karja ja mõisaga on kõik korras – nagu seal saanukski midagi väga mööda olla) ja oli kirjutanud päevasündmuste kohta aruande, edastanud selle oma ülemale Small Rocki baasis. Ta oli mõtisklenud järgmise hommiku staabinõupidamise punktide üle ja lõpuks tabanud, et kaarhall oli jäänud vaikseks. Oli natuke pärast keskööd, kui ta mõtles end magama sättida, kuid siis oli üleväsimus juba kolmandat ringi tagasi ja ta läks hoopis ohvitseride majutuse kõrvale üles seatud duširuumi, kooris end paljaks, astus külmale põrandale ja keeras vee voolama. Selle soojus oli õnnistus.
Vaevutajutav-kuuldav liikumine selja taga pani teda ümber pöörama. Üle matistatud plastpaneeli, mis oli kabiini ukseks vaatas talle otsa Frohide.
„Ei leia und?“ küsis leitnant vaikselt.
Lassiere avas kabiini ukse ja tõmbas mehe enda juurde.
„Marysol!“ protesteeris see.
„Ole vait ja tegutse!“ kamandas naine ja harutas teisel riideid seljast.
„Märjast peast on see palju tülikam…“ kirus ta naerdes. Frohide tõstis käed üles ja naine sikutas tal särgi üle pea ja heitis selle enda taha maha. See langes äravooluavale ja põhjustas vee kogunemise põrandale, mida kumbki märkama ei teinud. Lassiere proovis meest suudelda samal ajal pusides püksirihma kallal. Nad oleks peaaegu tasakaalu kaotanud ja kukkunud, kuid kuidagi sai Frohide ühe käega kinni kabiiniservast ja teisega haaras ümber naise.
„Hea, et torujürid korralikku tööd tegid,“ itsitas ta ja lükkas püksid põrandale ning jalaga eemale.
Lassiere asetas käed talle kaela ümber ja hüppas üles, haarates jalgadega ümber mehe puusade. Õrnalt toetas leitnant ta vastu kabiiniseina, kuum vesi voolas pahinal talle pähe. Naine puristas ja pööras näo ülespoole, et vesi selja taha voolaks ja silma ei tikuks. Käed ta kintsude all olid pingul ja tugevad pakkudes tuge. Värin läbis teda ja kandus justkui mehele edasi, kes surus teda tugevamini vastu seina, suudles teda, otsides samas sissepääsu, mille leidmine polnudki nii lihtne, ajades neid taaskord naerma. Aga siiski…
Nad leidsid lükates-tõmmates oma õige rütmi.
„Kohe… lõpuni…“ sosistas kapten Marysol Lassiere leitnant Maicel Frohide’ile kõrva. Saaks ainult kogu selle kuhjunud pinge kõik ühes ekstaasihetkes välja lasta!
Pärast istusid nad teine-teise seina vastu toetudes soojenenud põrandal ja lasid veel endale pähe voolata, oma kehavedelikud minema uhtuda. Istusid ka selleks, et jõudu koguda.
Mitu liitrit vett me allavoolu lasime? mõtles naine taaskord hajameelselt. Kummaline, kuid ta ei tundud enam seda kerget süümepistet, mis oli teda saatnud kõik see aeg siin vihmamaailmas keset seda pillavat vee… kasutust.
„Iga kord mõtlen ma pärast su mehest…“ sõnas Frohide.
Lassiere tõmbas jalad konksu, võttis kätega ümber põlvede kinni ja toetas lõua põlvedele.
„Mitte oma naistest?“ küsis ta naeratades ja Frohide’i halle silmi seirates.
Frohide raputas pead. „Ei… Mõtlen su mehest. Ja et ma pean ilmselt ta kahevõitluse väljakutsele vastama, kui sinu järgmise lapse silmad on rohelised, mitte pruunid ja juuksed sirged, mitte lokkis ning näolapp mitu tooni heledam kui su enda ja tema oma…“
Lassiere virutas talle laksu vastu kintsu. „Kõtt nüüd, leitnant. Marss magama! See on käsk…“
Ta tõusis ja kummardus veel, et meest suudelda. Kuivata, riietu, vea end koikule. Isegi kui nende aktsioon oli kellegi öörahu häirinud, siis igatahes ei segatud nende privaatsust. Ta heitis kõvale asemele ja tõmbas endale teki peale. Korraga tundus ruum jahe.
Kusagil seal üleval trummeldas öine sadu vastu kaarhalli plekk-katust.

PEATÜKK 4 - ELU, VESI
UPPUMINE – protsess, mille käigus kogetakse hingamispuudulikkust tulenevalt vedeliku sees viibimisest või vedeliku suures koguses manustamisest…
Uppumine ise on kiire ja vaikne sündmus, kuigi sellele võib eelneda nähtav (jälgitav, tõsine) stressiseisund. Uppuv inimene ei suuda karjuda, appi hüüda, mistahes häält tekitada, sest ei suuda piisavalt õhku saada. Vahetult uppumisele eelnevaid liigutusi nimetatakse instinktiivseks uppumisreaktsiooniks…
Uppumine on kolmandal kohal ettekavatsemata surmaga lõppevate õnnetuste statistikas, moodustades ülemaailmselt ca 7% kõigist surmaga lõppevatest õnnetusjuhtumitest. Paljudes piirkondades on uppumine üks peamisi alla 12-aastaste laste õnnetussurmade põhjustest järgnedes või eelnedes vahetult õnnetustele mootorsõidukitega…
Vesileotusena 1976.a. laialdasemalt tuntuks saanud sõjavangide piinamismeetod seisnes kinniseotud piinatava pea vee alla surumisega või tema näole asetatud paksule rätikule rohke vee kallamisega uppumistunde tekitamises. Piinatavale võib see põhjustada ekstreemset valu, kuiva uppumist, kopsu- ja ajukahjustusi, hapnikuvaegust. Piinamisvõte oli laialdaselt kasutusel nn terrorismivastases sõjas 2000. aastaste esimesel kümnendil… [WIKIPEDIA – ARHIIV – 21.saj.; Drown (2017) URL:http://archive-21st.wikipedia.org/wiki/Drown; kasutatud okt. 3461]

Lassiere oli esimene, kes nägi öösel halba und. Mitte, et sellest ärgates oleks korralikult sotti saanud, kuid kindel oli see, unenägu sisaldas tema veel sündimata last, raptoreid ja midagi ülearu, mõistusevastaselt jubedat. Ta ärkas, kaetud üleni külma higiga, paanika endiselt külma haardega kuskil sisikonnas, süda kurgus kloppimas. Värisedes ajas ta end voodis istuma, keeras jalad üle serva ja vaatas kella: 0327. Ta oli maganud neetult vähe!
Kapten pühkis käega näolt higi ja leidis poolpimeduses käsikaudu veepudeli, mis oli koiku kõrval. Ta jõi.
Vesi oli jahe, ta tundis justkui voolaks see peene ja külma nirena kurgust alla ja maanduks kuskile tema sisemuses haigutavasse musta auku. Janu! Kogu see vesi, mis oli olnud tema ümber, sees ja käinud temast läbi ning ikka oli tal janu!? Kõhus keeras. Ta komberdas ummisjalu tualetini ja tühjendas oma sisikonna öökides potti.
Seal see siis on: tema okse, õhtusöögi äratuntavad osised segunemas veega. Puhta veega! Ta uhtus selle sodi ligikaudu kolme liitri puhta joogiveega potist alla, langetas prill-laua ja kaane ning toetas oma pea vastu jahedat plastikut. Kõhus oli ikka imelik tunne.
Ta riietus ja läks vaikselt laatsaretti.
Meedik, seersant Anne Di’joletta magas vaiksel norinal operatsioonilauale tõstetud madratsil. Välikirurg nooremleitnant Maxwell Jonas II – City rikkuri sõjaväkke karanud poeg – nohises läheduses välivoodil. Liikumise peale tegi Di’joletta silmad lahti ja ajas end küünarnuki najale. Tundes ära oma ülema, oli ta hetk hiljem põrandal (paljajalu) ja võttis valveseisangu.
„Vabalt, seersant!“ sosistas Lassiere.
„Mis toimub, kapten?“ sosistas seersant vastu ja hõõrus kätega nägu, et natukenegi pilti selgemaks saada. Ärkamine ei tähendanud ilmtingimata seda, et 100% temast ka ärkvel oli.
„Mul hakkas paha,“ sosistas Lassiere. „Saad sa kiiresti mõned proovid teha? Ei taha, et meil siin mingi taud valla pääseks… Ja ma vajan midagi südamepöörituse ja kõhulahtisuse vastast.“
Di’joletta läks liikvele ja viipas ülema endaga kaasa. Kapten oli sel hetkel tema jaoks vastutustundlikkuse võrdkuju. Nad läksid laatsareti tagumise seina äärde laborinurka, kus seersant süütas väikese lambi ja otsis välja kiirdiagnostika komplekti. Sellest võttis ta plast-topsi, vereproovi ampulli ja süljeproovi koguja. Rihmaga tõmbas ta kinni Lassiere käe parema küünarnuki kohalt. Veen ilmus kuulekalt nähtavale ja Di’joletta torkas steriilsest ümbrisest vabastatud nõela kaptenile soonde. Ampull jooksis vähem kui minutiga tumedat verd täis ja seersant eemaldas selle, kleepides asemele antiseptikuga niisutatud plaastri.
„Hoidke siin näppu paar minutit peal,“ sosistas ta. „Avage palun suu!“
Lassiere allus korraldusele automaatselt ise samal ajal näppu plaastril ja kätt kõveras hoides. Seersant niisutas tema põse limaskesta vastas ja keele all kokku viis vatipulka ja sulges need ükshaaval hermeetilistesse ampullidesse. Seejärel tõstis ta kapteni silme ette plasttopsiku.
„Kusel käisite, kapten?“ küsis ta.
Lassiere raputas pead ja taipas isegi üllatunult, et hoolimata tohutust tarbitud veekogusest ei tundnud ta erilist vajadust urineerida.
„Väga hea,“ ütles Di’joletta. „Seni kuni selle ära täidate, on mul siin juba esimesed vastused olemas.“
Lassiere jättis seersandi oma väikeste analüsaatoritega õiendama ja suundus tualetti. Kui ta tagasi jõudis ja tumekollase vedelikuga täidetud topsi Di’jolettale ulatas, sumises aparaat laual jätkuvalt.
Seersant võttis topsi ja silmitses seda vastu valgust.
„Väga hea – see tähendab – uriin on selge, kapten,“ sõnas ta naeratades. „Vaatame nüüd, kas see, mida vereproov näitas siit ka välja paistab.“ Ta asetas topsi analüsaatori peale selleks ettenähtud pesasse ja lukustas vastupäeva keerates kindlalt kohale. Lassiere nägi, kuidas aparaat lükkas ringikujuliselt asetsevad proovivõtunõelad läbi selleks ettenähtud pesade topsi põhjas ja imes selle enamvähem tühjaks.
Viis minutit hiljem olid andmed tema ja Di’joletta ees.
„Millal teil järgmised päevad algama peaksid?“ küsis seersant vaikselt.
Lassiere tundis, kuidas tal kõhust jõnksatus läbi käis ja ta otsaesine kattus külma higiga.
„Ma olen tegelikult neli päeva hiljaks jäänud,“ vastas ta. „Kuid panin selle rännaku koormuse arvele. Selliseid asju on ennegi juhtunud. Kas ma…?“
Di’joletta noogutas ja osutas naeratades näitudele neljandas reas. „Te olete ametlikult titeootel, kapten! Palju õnne teile… ja lapse isale.“
Lassiere pani silmad kinni ja toetas oma näo vastu peopesasid. Sügavalt hingates pühkis ta higi näolt ja silus siis oma tõrksalt eri ilmakaarde turritavaid juuksesalke.
„Ajastus on ikka suurepärane!“ tähendas ta kõvera muigega.
Di’joletta kehitas õlgu. „Meie vahetus siin peaks kestma neli kuud...“ Ta näis mõttes kaalutlevat. „Arvestades vee koguseid, mis me siin tarbime, peaksime kõik kenasti kaalus juurde võtma. Ma küll ei tea, kas ja kuidas teil varasemad rasedused on kulgenud, aga võimalik, et see ei paista alguses väljagi. Ja kui vaja siis saame teid katta, kapten, kui peaks paha hakkama või midagi. Teate, siin on enam kui tõenäoline, et nii mõnigi sõdur endale miski tõve külge korjab ja…“
Lassiere ei kuulanud enam seersanti, vaid meenutas. Alustades öisest vahekorrast Frohide’iga läks ta oma mälus tagasi kuni viimase korrani, mil ta oli olnud oma mehega. See oli umbes pool aastat tagasi kui tal oli korraline nelja nädalane puhkus ja ta oli läinud kolmeks nädalaks koju ja siis veetnud veel nädalakese oma vanematekodus. Frohide! Nojah siis…
„Kas siin on veel midagi?“ katkestas ta seersandi jutu.
„Ah… Ee… Üks hetk, kapten,“ kohmas Di’joletta ja lasi pilgul üle andmete käia. „Esialgu tundub kõik muu normis olema. Ilmselt peate edaspidi oma hemoglobiinitasemele tähelepanu pöörama, see on juba praegu alumise piiri juures, kuid ikka veel oki-toki… Muus osas – olete täitsa tipp-topp. Teenistuskõlblik.“
„Tänud, seersant!“ sõnas Lassiere. „Ja lihtsalt, et oleks selge – kui see jutt meie kahe kõrvadest kaugemale jõuab, siis teen ma kindlaks, et sinust saab veterinaari assistent kuskil kõrbe kaugeimas nurgas tegutsevas tõuaretuskeskuses.“
Di’joletta mõõtis korraks kaptenit pilguga. „Selge, proua kapten,“ ütles ta vaikselt.
Lassiere läks väravasse ja astus jahedasse öösse.
Vahimees võttis valveseisaku.
„Tere varahommikust, kapten!“ raporteeris ta.
„Vabalt, ramees… Payne,“ kostis Lassiere. „Kuidas öö on?“
„Üldiselt vaikne, proua,“ vastas reamees. „Mingid nahkhiirelaadsed elukad lendavad parves ringi. Kui skänner ultraheli alale keerata, siis võib kurdiks jääda… Tahate kuulata?“
Lassiere võttis kõrvaklapi ja kuulas midagi, mis sarnanes vilinale, sisinale, luksumisele, laksumisele, plaksutamisele, naksumisele ja mis kõik veel.
„Totaalne kakofoonia tõesti…“ ütles ta ja andis klapid tagasi reamehele.
„Ilged elukad kah!“ ütles reamees ja keeras saapaninaga sealsamas maas vedelevad väikest korjust.
Lassiere kummardus seda uurima: nahksed tiivad, piklik pea, otsekui liigenditel olevad lõuad täis teravaid hambaid. Suured kõrvad, mida oligi arvata. Ogaline saba, mis meenutas talle päeval nähtud raptorit. Pea oli siiski kaetud mügarike, mitte ogadega.
„Tõbras maandus mulle õlale ja lõi hambad kõrvalesta külge,“ ütles Payne ja sülitas vihaselt.
Kiire kohaneja, mõtles Lassiere. Või siis rikka pere võsuke, kus sülitamist ehk veeraiskamist ei peetud patuks…
„Hommikul näidake seda meedikule,“ ütles ta.
Õhk oli niiskusest raske, kuid sadu oli järgi jäänud. Hommikul ilmselt rullub võsavahel tihke udu.

PEATÜKK 5 - TEINE PÄEV
JA JUMAL ÜTLES: „Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!” Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal. Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik - teine päev.
Ja Jumal ütles: „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!” Ja nõnda sündis. Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see oli hea. [1.Ms.1:6-10; VANA TESTAMENT, PIIBEL; orig. teadamata; tõlge 2038; kasutatud Universaalse Piibliseltsi loal]

Hommikul oli Lassiere’il enesetunne paranenud. Niivõrd-kuivõrd on see võimalik pärast sellist päeva ja ööd. Pärast… hmmm… sellist ööd. Ta mõtles korraga nii Frohide’ist kui sellest elust, mis temas oli. Jeerum! Ta peabki ütlema leitnandile, et ilmselt saab tolle nägemus duellist tema abikaasaga tõeks. Ja mis siis tema osaks saab? Kraapida endale küünte ja hammastega tee läbi Frohide’i naiste (neid oli mehel kodus kaks), et endale mingigi sotsiaalne staatus tagada. Pigem eelistanuks ta endale teed raiuda matšeetega või siis rajada püssiga…
Yellowstone’il oli polügaamia seadustatud juba mõned aastad pärast koloonia rajamist. Üldiselt ei olnud see eriti levinud Citys, kuid maakohtades, peamiselt põllumajanduslikust tootmisest elatuvates piirkondades võeti komme kiiresti omaks. Ilmselt aitas sellele kaasa paljude asunike islamistlik taust. Kuid peamine motiiv polügaamia lubamisel ja soodustamisel oli majanduslik: immigratsioon Yellowstone’ile oli väga minimaalne, sest planeet asus peamistest suurtest keskustest kaugel ja ei hiilanud samuti oma inimsõbralikkusega. See oli maasarnane oma suuruselt – 1,04 standardgravitatsiooni; ööpäeva pikkus 24,8 tundi, aasta 338 päeva; suur kuu, mis stabiliseeris pöörlemiskiirust (kaaslastest rääkides oli erinevuseks küll see, et Suure Paugu järel kosmosesse paiskunud materjal moodustas veel seniajani hajusa rõnga ümber planeedi). Atmosfäär sarnanes maa omaga, olles siiski mõnevõrra hapniku- ja süsihappegaasirikkam. Enamikku planeedi pinnast kattis vesi, mis tegi selle veel eriliselt haruldaseks.
Aga – Yellowstone’i suurim teine miinus kauguse kõrval oli kliima. Liiga kuiv, liiga külm, liiga kuum, liiga märg, liiga tormine. Sisuliselt kõik, mis puudutas ilma, oligi iseloomustatav ühe või teise äärmuse läbi. Tõeliselt mõnusad elupaigad olid äärmiselt defitsiitsed. Seega pidi koloonia tuumik leidma juba varajases staadiumis meetodid rahvastiku kiireks juurdekasvuks. Inimeste massiline kloonimine ei olnud elanikkonna arvates vastuvõetav. (Religioossed ja filosoofilis-eetilised eelarvamused.) Järgmine alternatiiv oli suure loomuliku iibe igakülgne toetamine ja genereerimine. Alustades lastetusmaksust, kõikvõimalikest sotsiaalsetest toetustest tulenevalt laste suuremast arvust ja lõpetades polügaamiaga.
Polügaamia Yellowstone’il ei olnud mitme naise pidamine. Seadustega oli väga rangelt piiritletud sellise abielumudeli õiguste ja kohustuste pool. Olemuslikult oli abielu alati mitmepoolne leping: 2-, 3-, 4- ja nii edasi osapoole vaheline. Seetõttu oligi üldse mõeldav, et Lassiere tegi sõjaväelist karjääri, hoolimata sellest, et oli oma mehe neljas abikaasa. Kui ta oli täitnud lepingus selle poole, mis oli tema kohustus – sünnitanud mehele kaks last – oli ta vaba järgmised kümme aastat sisuliselt iseenda elu elama. Aga oli üks asi, mida kõrbekogukondades ei sallitud: ja see oli abielulahutus. Kui meestelt oli võetud võimalus naist pidada, tema üle valitseda, siis loeti abielutruudust auküsimuseks. Au riivamise puhul tõepoolest peeti duelle ja ühest abieluliidust teise üle läinud naistele ei vaadatud just kõige soosivama pilguga.
Lassiere ohkas ja vaatas endale peeglis otsa. Tal olid silmade ümber tumedad ringid. Eks see paistab, kuidas asjad paika loksuvad. Hetkel oli tähtsamaid asju, mille pärast muretseda kui duellid ja sotsiaalne staatus ja kõõrdpilgud.
Oli aeg minna staapi.
„Kohvi!“ anus ta sisenedes. „Kõigi jumalate nimel: mul on veenides vere kontsentratsioon eluohtlikult kõrge, ande mulle kofeiini!“
Janichow haaras oma improviseeritud toidukärult (Lassiere lootis tõsimeeli, et kokk ei olnud seda kaadervärki seljas üles harjale tarinud) tassi ja kallas sinna kuuma joogi.
Tänulikult naeratades võttis kapten tassi ja maandus laua äärde. Kohal olid kõik leitnandid, peale kolmanda rühma juhi Juliana Neiradti, kes sisenes küll ka enne kui kapten jõudis suu avada ja tema puudumise osas midagi öelda.
„Hommikust, daamid ja härrad!“ sõnas Lassiere. „Nagu näete, siis täpselt nii hästi me endid tunnemegi kui näost näha on. Alustuseks palju õnne – me oleme selja taha jätnud näruse mäkkeronimise ja oma esimese öö selles vettinud baasis. Me oleme paraku kandnud kaotusi, kuid lõpuks oleme sõdurid ja selline ongi meie töö.“ Ta vaatas laua ääres istujate nägusid.
„Mis siis uudist? Väljas sajab vihma…“ Muiged ja naeruturtsatused ümber laua. „See on asjaolu, millega me peame kõik harjuma. Me kõik saame siin vett tarbida: joogiks, söögiks, pesemiseks, peldiku loputamiseks, teiste pritsimiseks, ujumiseks ja mis iganes otstarbel veel. Selles muidugi peitub oht, et kui me nelja kuu pärast tagasi alla peame minema, siis kuidas me uuesti veenormiga kohaneda suudame. Seega tasub läbi kogu selle uputuse säilitada kainet mõistust.“
Ta pidas pausi, et rüübata lonks kohvi.
„Millised on hetkeolukorra kokkuvõtted pataljonide ja rühmade kaupa, leitnant Frohide?“ küsis ta seejärel staabiülema poole pöördudes.
Frohide tõstis pilgu oma kuvarilt. „Öine vahtkond laabus normaalselt. Ettekandeid on erinevate elusolendite kohta, nendest peamist ebamugavust põhjustavad nahkhiirelaadsed lendajad, kes on ultrahelispektris tõeliselt lärmakad. Lisaks ründasid mõned neist vahisolijaid – kolmel mehel on väiksemaid haavu. Tõbrastel olla vastikud hambad.“
„Meil on vaja paremat ülevaadet kohalikest oludest,“ ütles seepeale leitnant Madker. „Ilma kellelegi konkreetselt etteheiteid tegemata, aga meie luureandmed on paras hunnik haisvat sitta. Sellega pole muud ette võtta kui välja kühveldada.“
Rühmajuhid noogutasid ümber laua päid ja väljendasid rohkem või vähem häälekalt oma nõusolekut.
„Pole siin hädaldada midagi,“ sõnas staabi luureohvitser. „Arvestades, kuidas keskvalitsus on korraldanud veebaaside majandamist…“
Lassiere tõstis käe: „Küllalt sellest! Daamid ja härrased, meie ülesanne pole siin kritiseerida valitsuse tegemisi või tegematajätmisi. Kui teile poliitika niivõrd südamelähedane on, siis olete küll lootusetult vales kohas, vale ameti peal!
Meil on missioon! Mis on meie missioon? Tuletan meelde neile, kes on selle unustanud: võtta enda valdusesse Veevarustusbaas nr. 3, tuntud ka kui Tehisjärv. Valmistada ette keskvalitsuse uue haldusjuhtimise ellurakendamine, tagada kõigi isikute turvalisus baasis, tagada turvalisus ka edaspidi baasi saabuvatele tsiviilisikutele.“
Ta vaatas tekkinud vaikuses laua ääres istuvaid inimesi.
„Seersant Lean?“
„Jah kapten?“ vastas luureohvitser.
„Nagu ma aru saan, siis selle infoga, mis me eile saime kohalikelt hr. Reese’i vahendusel pole veel eriti midagi suudetud peale hakata?“
Luureohvitser noogutas vaikides.
„Selge. Siis alustuseks jaga info aktuaalsete kategooriate kaupa laiali pataljoniülematele ja rühmajuhtidele. Teiseks moodusta oma meeskonnast rühm: kaks side- ja luurerühma võitlejat, lisaks saad teadus- ja meditsiiniüksusest ühe inimese ja leitnant Madker annab sulle kaks võitlejat julgestuseks. Rühma ülesandeks on sooritada lähiümbruses vaatlus retked, et kiiresti – järgmiste päevade jooksul – oluliselt täiendada meie luureandmeid. Eesmärk: õppida tundma kohalikku faunat, peamiselt sellest lähtuda võivaid potentsiaalseid turvariske kaasvõitlejatele ja baasis viibivatele tsiviilisikutele; lisaks sellele koostada üksikasjalik andmebaas meid ümbritsevast maastikust kahekümne viie kilomeetri raadiuses. Vaja on kinnitust, kas ja mis ulatuses vastavad Reese’ilt saadud andmed tegelikkusele.“
„Just nii, kapten!“ kõlas vastus leitnant Madkeri, pataljoni arsti Jonas’i ja seersant Leani suust.
„Jätka, Frohide,“ pöördus Lassiere staabiohvitseri poole.
„Side on olnud tõsine peavalu,“ ütles Frohide. „Ilmselt on see põhiosas ilmastikust tingitud. Sideüksus palus luba minna tagasi allamäge ja püstitada tee peale tugijaamad.“
„Väga hea. Võtke tugiüksusest omale paar töömeest ja määrake keegi sidemeestest tööd juhatama. Lisaks on vaja julgestust – nägime eile kõik, mida need raptorid tegid… Kaua selleks aega kulub?“
Seersant Lean põrnitses kuvarist oma märkmeid. „Kolm kuni neli päeva, kapten…“
„Tehke sellest kaks kuni kolm päeva, seersant!“ sõnas Lassiere.
Asjaolu, et side kodubaasiga ei toimunud normaalselt oli kapteni jaoks tõsiselt häiriv. Sidesatelliit oli kallis asi, mida orbiidile lasta, kuid oleks ju võinud mõelda, et olemasolevad ikka katavad ka nii olulist ala nagu seda olid koloonia veevarustusbaasid. Või, et nad saadetakse sellisesse, kus on side normaalne.
„Kuidas on olukord majutuse ja kõige selle juurde kuuluvaga?“
Seersant Alwers vastas sellele: „Majutus on lahendatud, kõik eluks vajalikud tugisüsteemid nagu sansõlm, dušid, tualetid, köök töötavad. Kriitiliseks kohaks on varud. Toiduvaru on meil hetkel veel kaheks päevaks. Lisaks oleks loomulikult vaja tonnide viisi sisseseadet ja varustust alustades vooditest, lõpetades kasvõi pesuvahenditega… Nimekirjad on kõik olemas.“
„Side, side, side!“ ütles Lassiere. „Meil on vaja korralik kommunikatsioon püsti saada. Alustada tuleb ka maandumisplatsi ehitust. Lisaks on vaja paika panna patrullide nimekirjad ja vastutusalad, võtta enda kontrolli alla veevarustus tehas ja reservuaarid. Pataljoni- ja rühmaülemad jagavad ära vastutusalad ja rotatsiooni. Ülehomme hommikuks peab olema valmis esmane maandumisplats. Kui mitte transpordilainerile sobilik, siis vähemasti selleks, et saaks alla visata elementaarseid varusid ja vajadusel kannatanuid evakueerida, kelle suhtes meie omad jõud väheseks jäävad. Tänud kõigile ja nüüd tööle!“

PEATÜKK 6 - TEHISJÄRV
Võimalik, et üks kujukamaid pilte, mille Yellowstone’i kultuurist välismaailmlastele maalida suudan, on umbes nelja-aastasest lapsest, kes koos oma emaga tuli Citys avalikku supelranda, mis tegelikult pole ju muud kui kõigest paari hektari suuruse pinnaga piklik bassein, linna läbiva kanali laiendus. Laps jäi suu ammuli selle tema jaoks enneolematu vaatepildi ette ja küsis: „Emme, kas see ongi meri?“
Kuidas on selline asi üldse võimalik planeedil, mille pindalast enam kui 75% on kaetud sügavate ookeanidega? Selgitusi tuleb otsida sellest, et mistahes planeedi punktis on vee olemasolu (või selle puudumine) seotud mingisuguse ekstreemsusega: enamik liustikke asub piirkonnas, kus on kas täielik polaarpimedus ning sajab süsihappegaasilund ja oletatakse, et haruharvadel juhtudel isegi vedelat hapnikuvihma; keskmiste laiuskraadide merd iseloomustavad raevukad tormid ja ekvatoriaalvööndit lämmatav kuumus; põhjapoolsel mandril on kas liiga palju vihma või pole seda praktiliselt üldse. [DANILOW-CUTCHE, Th. E. 3616. „Minu kodu. (Lühike sissejuhatus Yellowstone’i elu-olusse. Mõeldud lugemiseks turistidele, kui peaks mõni niisugune leiduma.)“ (North Point, planeet Yellowstone)]

Hommikul oli Reese see, kes tuli Lassiere’i juurde, mitte enam vastupidi. Ökoloog ilmus kohale natuke enne staabinõupidamise lõppu ja ootas kannatlikult valvesõduri teravdatud tähelepanu all, kuni kapten vabanes ja sai talle aega pühendada.
„Hommikust, kapten!“ tervitas ökoloog Lassiere’i.
„Hr. Reese,“ sõnas Lassiere noogutades. „Väga kena teist, et tulite.“
„Kuidas möödus esimene öö harjal?“
„Rahulikult,“ vastas Lassiere. „Kui ma ütlen, et nahkhiired on siin tõeliseks öiseks nuhtluseks, siis ilmselt see teid eriti ei üllata. Ja kui ma küsiksin, et kas nendelt pureda saanud inimesed peaksid kuidagi oma tervise pärast muretsema, siis ilmselt imestaksite, kas me teilt saadud andmetega üldse midagi kasulikku teinud oleme.“
Reese muigas. „Ise avastamise rõõmud, eks ole…“
Lassirere mõõtis pilguga ökoloogi. Mees oli riides sarnaselt sellele, mis ta oli eelmisel päeval näinud: jalas veekindlad saapad, mugavad püksid, ülakeha kattis vihmakeep, mis hetkel oli kuiv. Kiire pilk kaarhalli väravast välja kinnitas, et vihma tõesti ei sadanud. Selle asemel rullus ümber hoone piimjas udumass. Nähtavust polnud ilmselt rohkem kui mõne meetri jagu. Huvitav, mis juhtub enne, kas soojendab päike piisavalt õhku või hakkab uuesti sadama? Lassiere oleks pigem panustanud teisele variandile.
„Meile antud ülesande kohaselt peame me üle vaatama ja oma kontrolli alla võtma veevarustusjaama,“ ütles ta. „Seega on vajalik, et te juhataksite meid sinna.“
„Mida tähendab kontrolli alla võtmine?“ uuris Reese ettevaatlikult.
„See tähendab alalise valvemeeskonna ja ühe, vajadusel kahe sõjaväeinseneri kohalolu, kes võtavad üle jaama juhtimise.“
Ökoloog noogutas seepeale. „Olete te valmis minekuks?“
„Viis minutit,“ kostis seepeale Lassiere.
Viis minutit hiljem oli kaheteistkümne mehe suurune rühm seersant Krasnich’i juhtimisel kaarhalli ees valmis. Tugipataljonist liitusid nendega kaks inseneri ja kogu seltskond läks Reese’i juhatusel liikvele lääne suunas.
Tee viis läbi tiheda võpsiku, kuid ei olnud selline kitsas rada, mis ühendas baasi administratiivkeskust sõdurite majutusega. Lassiere’i silma järgi oli sellel teel võimalik ka raskema tehnikaga liikuda. Kui vajadus peaks tekkima. Huvitav, kuidas omal ajal kõik need asjad siia ehitati kui tundus, et elementaarne infrastruktuur oli niivõrd puudulik?
Lassiere juhtis sellele enda kõrval kõndiva Reese’i tähelepanu.
„Eks siin ilmselt on loodus ilmselt võimeline tunduvalt kiiremini oma osa tagasi nõudma, kui puudub korda hoidev inimkäsi,“ sõnas ökoloog õlgu kehitades. „Selle tee hoidmine neelab meil päris palju ressurssi, muideks.“
Nad olid läbinud ligemale kolm kilomeetrit käänulist ja üha tõusvat teed kui hakkas jälle sadama. Alguses pakkusid tee kohale kaarduvad puuvõrad oma laiade lehtedega katet, kuid üsna pea lekkis see „katus“ igast praost saates allapoole sorinal vett.
„Eile, kui me üles tulime, kohtusime teel ühe naisega…“ ütles Lassiere. „Kas te teate, kes see olla võis? Tundus, et ta oli kuidagi sügavalt häiritud.“
Reese heitis kaptenile külgpilgu. Nad läksid edasi päris mitu sammu, enne kui ta vastas: „See on Eleanor.“
„Jah? Nii et te teategi… Mis tal viga on?“
„Nagu te ise ütlesite – ta on sügavalt häiritud.“
„Ta karjus meile tükk aega järele, et me kõik sureme,“ ütles Lassiere. „Mida ta sellega öelda tahtis?“
„Ega ta ju midagi valesti öelnudki. Surm on paratamatus… Vesi on andnud meile elu ja ükskord anname oma eluvee tagasi.“
Jah – vesi. Elu on vesi. Nii nagu selle vähesus oli vajutanud pitseri lauskmaa elule, oli siin üleval iga elu aspekt mõjutatud veeküllusest.
„Eleanor elab seal metsades,“ ütles Reese kui nad olid natuke maad vaikides läbinud. „Või vähemasti elas. Ma ei tea, kas ta pääses selle raptorikarja käest, mis teid ründas. Siiani on ta igatahes olnud üllatavalt osav vältima kohaliku fauna ebameeldivaid esindajaid. Teate, noh, arvestades, et tal katus sõidab ja nii… Igatahes näeme me teda ikka ja jälle. Mõni inimene jätab talle süüa, aegajalt keegi annab mõne riidehilbu kui ta päris paljaks kipub jääma. Kuidagimoodi veab ta välja. Aga eks ükskord paratamatult juhtub midagi. Kukub ta kuskilt alla ja murrab oma kaela või võtab mõni juhuslik rapotor ta õnneks.“
„Miks te ei saada teda alla? Ma mõtlen, et Citys on ju ometigi korralikud haiglad?“
Reese muigas iseteadvalt. „Ja lisaksime tema tänasele vaegusele veel veepuuduse? See pealtnäha halastav tegu oleks tegelikult äraütlemata julm.“
„On see siis tõesti nii raske?“ küsis Lassiere. „Ma mõtlen, et me ikka teame lugusid sellest, et kes siin üleval on olnud, ei suuda all enam veepuudust taluda. Kuid inimesed räägivad ikka igasuguseid hulle lugusid.“
„Vees on elu,“ ütles Reese seepeale lakooniliselt.
Nad jõudsid lõpuks üles järve äärde.
Vaatepilt oli lummav: mäenõlvade vahel laiuv veeväli, mis ulatus mitme kilomeetri kaugusele, tume pind tuule ja saju käes õõtsumas-virvendamas. Läbi õhku täitva hämu paistis eemalt järve põhjaküljel kaarduv suur tamm, mis oli teinud võimalikuks sade-, põhja ja arvukate mäekülgi mööda laskuvate ojade vee kogunemise sellesse röögatusse reservuaari.
Sealsamas lähedal, kus teerada jõudis võpsikust välja järve äärde, oli veevälja servale, üht otsa pidi vette ehitatud veetöötlusjaam. See ammutas järvest ahnelt vett ja pumpas selle pärast puhastamist edasi suurtesse torudesse, mida mööda kulges vesi lõpuks tuhandete januste tarbijateni allpool. Ilmselt leidis see juba enne Citysse jõudmist mitu korda kasutamist vahepealsetes asulates ja põllumajanduses ja tööstustes.
Lassiere jaotas oma julgestusrühma kaheks: kaheksa meest-naist koos inseneridega suundusid veetöötlusjaama, et see oma kontrolli alla võtta. Kapten koos nelja sõduri ja ökoloogiga suundusid uudistama põhja pool asuvat tammi.
Eemal mäetippude lähedal märkas Lassiere õhus mingit liikumist. Ta võttis rakmete vahelt oma vaatlusseadme ja suunas pilgu üles.
„Mida asja…?“ küsimus vaibus ta huultel kui ta langetas seadme ja kohtas Reese’i pilku.
Ökoloog noogutas naeratades. „Ei – need ei ole nahkhiired, proua kapten,“ kinnitas mees.
„Mis need siis on?“
„Me kutsume neid kondoriteks,“ vastas Reese edasi minnes. „Kuigi ma kujutan ette, et te ikka saate aru, et lindudega on sel elukal sama palju ühist kui raptoritel huntidega.“
„Mu seiraja ütleb, et see on vähemalt kümme meetrit suur!?“ Lassiere’i hääl tõusis tahtmatult paari tooni võrra.
„Umbes nii suureks nad tõepoolest kasvavadki. Kuigi jah – see on tiiva siru-ulatus või siis pikkus ninast sabaotsani. Kaalu on neil oma paarikümne kilogrammi ringis. Üllatavalt kerged loomad kui arvestada suurust. See tuleneb sellest, et nad suudavad oma ainevahetuse käigus genereerida vesinikku. Nii nagu kaladel Maal on ujupõied, on meie kondoritel lennupõied. Kui need tõprad mõistaks kuidagi sädet tekitada, siis saaksime tulemuseks sõltuvalt väljalaskeavast kas tuld sülgava lohe või reaktiivliikumisega sisaliku.“
„Te ei räägi ometi tõsiselt?“
„Miks mitte?“ Reese kergitas kulmu. „On ju olemas sellised elukad, kes suudavad anda elektrilöögi. Palju siis selleks vaja on, et tekitada staatilise elektriga sädet? Tühine evolutsiooniline kapriis kõigest. Ilmselt puudub see siin kõigest seetõttu, et keskkond on liiga märg.“
Lassiere silmitses vaatlusseadmega veel natuke aega õhus lauglevaid elukaid. Arvestades nende suurust, siis ilmselt ei olnud nad parves elunevad. Kuid ka mitte üksiklased. Ta loendas kokku vähemalt kuus või seitse kondorit.
„Millest nad toituvad?“ küsis ta ja hakkas edasi kõndima.
„Valdavalt surnud mereloomadest,“ vastas Reese järgnedes. „Lõunas heidab meri pidevalt rannale kõikvõimalikku kraami. Põhimõtteliselt on nad justkui rannikusanitarid. Aga kui vähegi võimalik püüavad nad ka lagedale sattuvaid väiksemaid loomi: raptorid ja teised väiksemad roomajad, on teateid, et nad on rünnanud ka lapsi. Täiskasvanud inimestest hoiavad nad reeglina eemale. Välja arvatud siis kui nende pesade ligi minna. Pesi kaitsevad nad viimse hingetõmbeni.“
„Munejad või eluspoegijad?“
„Munejad. Ning ilmselt on siin üks uskumatumaid elutsükleid. Nende pojad on needsamad nahkhiired, kes öösiti parvedena ringi lendavad.“
„Ei saa olla!“
„Uskuge mind! Nad munevad väikeseid mune, tuhandete kaupa mune mäekülge uuristatud koobastesse. Need katavad seal suurte kobaratena seinu ja lagesid. Isasloom istub koopas, soojendades seda oma kehaga. Nad on püsisoojased ja normaalne kehatemperatuur on vahemikus viiskümmend kuni kuuskümmend kraadi! Emased lendavad ringi, leiavad saaki ja toovad sellest osa ka isasele. Kui koorumisaeg kätte jõuab, siis ronivad väikesed tõprad munadest välja ja juba mõne tunni möödudes lendavad parvedena koobastest välja. See on päris kole vaatepilt.
Igal aastal on mingi periood, kus nahkhiired on kadunud. See on aeg, mil nad lendavad jällegi koobastesse. Seal toimub moondumine: nad heidavad kesta seljast ja muunduvad kondorihakatisteks. Kusjuures osad moonduvad kiiremini kui teised. Ja nende jaoks järgneb siis pidusööming. Nad toituvad oma veel muundumata kestaheitmisest nõrgaks jäänud liigikaaslastest. Selles toidukülluses kasvavad nad ise kiiresti suuremaks, samas kui arvukuselt jääb neid suurusjärkude võrra vähemaks. Küllaltki võigas liigisisene iseregulatsioon…“
Nad jõudsid tammile ja kõndisid selle kaarja harja keskpaigani, kust avanes suurepärane vaade nii lõuna- kui põhja suunas. Sadu lakkas ja tuul puhus justkui tellimuse peale õhu natuke selgemaks. Lassiere otsis pilguga all lauskmaal asustusmärke, kuid ei leidnud ühtki.
„Kapten!“ püüdis üks sõduritest tema tähelepanu.
„Mis on?“
Naine osutas relvatoruga ülespoole.
Lassiere suunas pilgu näidatud suunas. Otse nende pea kohal tiirlesid laisalt neli kondorit. Heledama taeva taustal joonistusid mustade kontuuridena välja nende pikad vonklevad sabad, saledad kehad, lühikese kaela otsas olev pikkade lõugadega pea. Ta lülitas oma skännerid ultraheli sagedusalasse ja kuulas häälitsusi, mis ilmselt kuulusid tohututele lendlevatele loomadele.
„Mida nad teevad?“ küsis Lasseiere.
Reese jälgis samuti peade kohal lendavaid kondoreid.
„Ma arvan, et on targem tagasi minna,“ ütles ta. Ökoloogi hääles oli kontrollitud pinevust.
Samal hetkel nägi Lassiere, kuidas lauglevad kondorid moodustasid ründeformatsiooni: üksteise kannul tõmbasid nad oma tiivad kokku ja kukutasid end kividena allapoole.
„Jookske!“ (Reese’i hääl.) „Hargnege!“ (Lassiere’i korraldus.) „Saast!“ (Sõdur, kelle relva rihm oli takerdunud viisil, mis segas sellega ülespoole sihtimist.)
Lassiere nägi ökoloogi midagi taskust võtmas. Kolm sõdurit avasid ründavate loomade pihta tule. („Ärge tulistage!!!“ kisendas Reese, hoides käes lühikest torujuppi, mille pind läkis metalselt.) Lassiere’i kõrvu kraapis lõikav heli, mis tundus tema peast justkui ogadega läbi torkavat. Ta komistas ja kukkus. Ümber keerates nägi ta, kuidas sõdurite pea kohal paari meetri kõrgusel miski plahvatas. Kõlasid imelikud hääled (kondorite vihakriisked?), laiali lendasid kõrbenud räbalad, kõik neli sõdurit paisati lööklaine poolt pikali (üks neist kadus üle tammiserva) ja kõige selle keskel seisis Reese, vehkides oma käes oleva torujupiga kondorite suunas, kes püüdsid meeleheitlikult pidurdades ja laperdades eemale lennata.
Ta kiskus kuulari kõrvast välja. Valu peas lakkas. Tema saatjad olid samuti püsti ja sihtisid eemalduvaid kondoreid.
„Ärge tulistage, te neetud idioodid! Vesinik ju plahvatab!!!“ möirgas Reese. Juba oli hilja: veel üks kondor lendas õhus ribadeks, paisates teised kaks üksteisele otsa. Tiivad, jalad, sabad segamini kukkusid elukad plartsatusega vette.
Lassiere tormas tammiservale, et näha, mis sai vette kukkunud sõdurist. Naist polnud kusagil näha. Isegi kui ta oleks olnud terve ja teadvusel, siis oli Lassiere’i arvates vähe tõenäoline ta osanuks ujuda.

illustratsioon - vihma 7 nägu


PEATÜKK 7 - EESTKÕNELEJA
VIHMARAHVAS OLI ESIMENE nö pärisaborigeenne hõim, mis Yellowstone’il kujunes. Tänaseks on nende tekkelugu mähkunud erinevate müütide ja legendide kihtidesse, kuid kannatlikult seda teemat arutades ja legende teadaolevate arhiiviandmetega kõrvutades võime kindlalt esile tuua järgmised faktid:
1. Yellowstone’i koloonia varajases staadiumis tekkis vajadus rajada veevarustussüsteem, mis põhjamandrit ümbritsevalt hiiglaslikult ringvallilt juhiks vett alla kuivale lauskmaale, mis oli koloonia südameks. Tingimused ülal valli harjal olid äärmuslikult ebasoodsad – pidev sadu, niisked vihmametsad, parasiidid, metsloomad – ja seetõttu oli veevarustussüsteemi rajavate tööliste ja inseneride hulgas ebanormaalselt kõrge suremus.
2. Aastal 2821 – koloonia 16. tegutsemisaastal – otsustati ülekaalukalt rahvahääletusel, et üles Harjale veevarustust ehitama saadetakse edaspidi üksnes vange ja vabatahtlikke (viimastele maksti ebaproportsionaalselt kõrgeid kompensatsioone, millele lisandusid sotsiaalsed garantiid vabatahtlike lähikondlastele, kui peaks juhtuma õnnetusi). Sellest ajast peale tekkis Yellowstone’i kultuuriruumi veekoormise mõiste – üleval Harjal elaval vihmarahval oli kohustus varustada veega lauskmaa elanikke…

Vihmarahva hõimuelu korralduse üks peamisi iseloomujooni on sisuliselt anarhilise ühiskonnakorralduse künniseni küündiv liberalism. Neil puuduvad sisuliselt igasuguse formaalsed institutsioonid. Kõige lähem asi valitsusele on rahvakoosolek, mille käigus aeg-ajalt valitakse eestkõneleja, kelle sisuliselt ainus roll ja volitus on vahendada suhtlust vihmarahva ja lauskmaaelanike või rannarahvaga…
Kõige püham, see, millele vihmarahva ühiskondlik elukorraldus tugineb, on inimeste vaheline kokkulepe, leping, kui kasutada üldlevinud juriidilist terminoloogiat. Lepingusse panevad kaks või rohkem osapoolt oma hinge, iseendi olemuse. Kuivõrd inimene on vihmarahvale püha, siis on ka leping midagi sisuliselt lausa sakraalset… [TAMARIS, L.Y. 3559. „Yellowstone’i hõimurahvad – ajalugu ja legendid.“ (University of Yellow City, planeet Yellowstone)]

Üldiselt Harja asukad ei korraldanud selliseid suuri kogunemisi. Inimesed ajasid oma asju, elasid oma elu. Poliitikat ei tehtud. Kaubeldi, töötati, tahtmise korral ja mõningatel üldtunnustatud tähtpäevadel pidutseti. Oli kaks erandit selles rahvakogudest hoidumiste tavas: esiteks tekkis mõnikord harva siiski vajadus valida eestkõneleja, inimene, kes esindaks rahvast väljaspool harja kogukondi; teiseks oli vaja rahvahulk kokku kutsuda siis kui kahe inimese vahel tekkis tüliküsimus, mida nood ei suutnud ise lahendada. Sel puhul tuldi kokku, kuulati, mis asjast arvati ja tehti otsus.
Reese istus kogunemiskoja suure saali eesosas väikese laua taga ja vaatas kokku tulnud inimhulka, mis häälekalt (oli ju vaja ometigi ennast suures summas teistele kuuldavaks teha) mõtteid vahetas.
Lausejuppide vahele nagu: „… tulid sõdurid ja tahtsid osta…“; „… ilmusid platsi oma püsside ja asjadega, panid vahipostid välja, nõudsid enda kätte võtmed, arvutiligipääsud ja teatasid, et nemad nüüd juhivadki…“; „… ehmatasid välja ilmudes mu lastel seedimise segi…“; „… jätkates võtavad raptorid neist veel nii mõnegi õnneks…“ kõlas hüüatusi: „Ennekuulmatu!“, „Mis asja!?“, „Mis neil arus on!?“, „Raptorid neid võtku!“ ja muud taolist.
Koosoleku ametliku alguseni olid mõned minutid aega. Reese ootas Riderit. Vana mees oli tema mitteametlikuks lähimaks abiliseks. Ilmselt võinuks alt üles tulnud sõdurid teda nimetada kas staabi-, luure- või turvaülemaks, vastavalt sellele, mis neile enam meeldis. Reese toetus temalt saadud infole ja vana mehe kogemustele. Oli ta ju olnud eestkõnelejaks sel ammusel ajal kui koloonia valitsus oli eelmine kord otsustanud saata maksukoguja.
Ruumi tagaosas avanes uks ja oodatu astus sealt sisse. Ta raputas oma riietelt vihmapiisku ja riputas ülekuue seinale ühele vähestest vabadest nagidest. Seejärel sammus ta vahekäigust läbi otse Reese’i juurde. Rahvas ümberringi jäi teda nähes tasapisi vaiksemaks, kuni lõpuks valitses ruumis vaikus, milles võinuks kuulda ka tasast sosinat.
„On sul see, mida ma palusin?“ küsis Reese poolihääli.
Rider noogutas. Seepeale tõusis eestkõneleja püsti ja pöördus rahva poole: „Tervitus kõigile veelkord. Kokkutulnute arvu järgi võiks öelda, et ilmselt on teemade ring selline, mis kõrvetab valusalt paljusid… Teeme siis asjaga algust.“
„Millal me sõduritest lahti saame ja oma eluga edasi võime minna!?“ hõikas rahva seast hääl. Heakskiidu häältekoor täitis ruumi veelkord valju häälega.
Reese ootas kannatlikult kuni saabus uuesti vaikus.
„Ma palusin Rideril, kes on meie seast üks vanimaid, teha natuke taustauuringuid, miks nad siia ikka õigupoolest tulid,“ selgitas ta. „Me saime koloonia valitsuselt üsna üheülbalise ultimaatumi anda veebaaside juhtimine üle keskvalitsuse kontrolli alla, mis siis esimeses lähenemises tähendab seda, et kapten Marysol Lassiere on siin kui täievoliline valitsuse esindaja ja tema sõna on viimaseks seaduseks kõigis küsimustes, mis puudutavad veevarustus ja sellega seonduvat. Kuna temaga on kaasas ligikaudu kakssada sõdurit, siis paraku maksab proua kapteni sõna ka paljudes muudes eluvaldkondades. Vajavad nad ju majutust, süüa, vett ja mida kõike veel…
Ma lasin Rideril uurida, mis siis õigupoolest toimumas on. Ja tal oleks nüüd sellest väike ülevaade teha.“ Reese viipas käega Riderile ja istus oma kohale.
Rider astus rahva ette ja köhatas hääle puhtaks.
„Ma ei hakka teid vaevama oma uurimistöö üksikasjadega, kuid nagu te teate, siis on mul palju kontakte nii üleval harjal kui ka all lauskmaal, koloonia keskuses,“ alustas ta. „Nende kontaktide vahendusel olen ma lühidalt kokku võttes saanud teada järgmist: esiteks on meie veebaas, Tehisjärv, seni ainuke, kuhu on saadetud sõjaväeüksus. Seda võiks nimetada valitsuse pilootprojektiks. Tulenevalt teadmisest, mis on allpool veel üsna elav, et siin üleval olemine lõppeb inimeste jaoks suure tõenäosusega surmaga või on neil alla tagasi minnes võimatu uuesti kohaneda veepuudusega – nii nad seda vähemalt väljendavad – teadmine… Pigem on see rahva seas levinud uskumus, linnalegend kui soovite. Igal juhul ei peeta võimalikuks siia üles tsiviilisikute saatmist. Seetõttu siis sõjavägi. Teine oluline asjaolu, mis on ilmsiks tulnud, seisneb inimeste meelsuses. On tekkinud arvamus nagu oleks veedefitsiidi põhjuseks meie – see tähendab üleval harjal elava rahva – pahatahtlikkus all lauskmaal elavate inimeste suhtes. Viimastel aastatel on oluliselt sagenenud inimeste väljaastumised seoses veepuudusega: normatiivid ei rahulda neid. Viimastel valimistel võidu saavutanud jõud on lubanud olukorra muutumist, mis tagas neile küllaltki suure osa rahva toetuse. Sõdurite siia lähetamine on siis otseselt nende valimislubaduse teostumine. Või nii vähemalt esmapilgul näib.“
„Kõik see on jama!“ „Korrumpeerunud poliitikud!“ „Millal valitsus enne midagi rahva heaks on teinud!?“ kõlasid saalist hüüded. Rider jäi vait ja ootas kannatlikult, et inimesed natuke rahuneks ja ta saaks oma jutuga edasi minna.
„Minu allikatelt kogutud andmeid uurides, olen jõudnud järeldusele, et tegelikult on lauskmaa veedefitsiidil kaks põhjust,“ jätkas ta kui kord oli taastunud. „Esiteks kasvab koloonia rahvastik väga kiiresti. See kõik seab ka omad nõudmised põllumajanduslikule tootmisele ja sealt edasi muudele majandusharudele. Selleks, et toita olemasolevat rahvahulka ja käimas hoida kõrgtehnoloogilisi tööstusharusid, kulub tohututes kogustes vett. Loomulikult on suur osa tööstuslikust veest korduvkasutuses, isegi kodumajapidamised ja põllumajandus kasutab vett korduvalt nii palju kui vähegi võimalik. Kuid siiski on nõudlus kiiresti kasvanud. Kui me vaatame veemajandust enda käes hoidvaid ettevõtteid ja nende tellimust veevarustusele, siis pigem tundub, et tellimus on nõudlusest alati maha jäänud. Ehk siis veedefitsiit on kunstlikult tekitatud.“
Saalis valitses selle peale mõtlik vaikus.
„Kes seda siis tekitab?“ küsis lõpuks üks eakam naine.
„Noh, selge on, et seda ei tekita meie,“ sõnas Rider. „Meil pole olnud mingi küsimus suurendada tootmist aastast aastasse vastavalt sellele, mida valitsus on soovinud ja vee-ettevõtted meile teada andnud. Siin üleval on vett vabalt mitme suurusjärgu võrra kasvava populatsiooni ja intensiivsemaks majandustegevuseks tarbeks.“
„Mis siis ikkagi toimub?“ nõudis keegi teine rahva seast.
„Tundub, et seesama valitsus, mis teeb etteheiteid meie aadressil, justkui ei tahaks me inimestele piisavalt vett tarnida ja seetõttu peab võtma sõjaväe toel veebaasid oma otsese kontrolli alla, on tegelikult kontrollitud veevarustust kontrollivate huvigruppide poolt,“ võttis Rider oma mõtted kokku.
„Mis siis edasi saama hakkab?“
Reese tõusis oma laua tagant ja astus inimeste ette.
„Mul on tegevuseks järgmised ettepanekud!“ ütles ta häält tõstes, et endale tähelepanu tõmmata. Rahvahulk jäi vaiksemaks.
„Alustuseks: meil tuleb vältida igasugust otsest konflikti sõduritega!“ Ta vaatas saalis ringi ja nägi rahulolematuid nägusid. „Jah, ma tean, tean!“ hüüdis ta üle valjeneva nurina. „Aga mõelge korraks kahe asjaolu üle järele: esiteks süüdistatakse meid pahatahtlikkuses. Kuid millal oleme me olnud otseselt pahatahtlikud? Me lihtsalt tahaksime, et meid rahule jäetaks. Ärgu tulgu siia üles! Meil on küllalt nendest kurjategijatestki, kes siia sunnitööle saadetakse. Ilma, et ma kedagi siinolijatest, kes on olnud selle saatuse osaline, solvata tahaksin, kuid selle seltskonna kantseldamine ja nendele aru pähe panemine on üks tänamatu töö…“
Rahva seas oli neid, kes naersid ja üldine õhustik rahunes natuke maha.
„Me anname alati alla tasandikule vett nii nagu küsitakse ja anname ka rohkem, sest on inimesi, kes on nõus seda juurde ostma, minnes ametlikest kanalitest mööda,“ jätkas Reese. „Seega ei ole me pahatahtlikud!
Teine asjaolu seisneb selles, et sarnaselt vangidega, kes saadetakse siia karistust kandma, on enamik neist vaestest sõduritest juba surnud niikuinii. Sel hetkel kui nad tõstsid oma jala üle vihmapiiri on enamik neist alla kirjutanud oma surmaotsusele.“ Reese vaatas tõsiseid nägusid saalis. Mõned noogutused. Vaikus, tähelepanu. „Järele jääb neist väike seltskond, kellega me peame tegelema – tegema nendest oma inimesed, nii nagu me teeme vangidega. Aga senikaua peame meeles pidama, et neil on püssid, neil on võimalus kutsuda iga kell abi ja mitte kellelegi meist ei ole tarvis siia täismõõdulist verevalamist. Seega, ma kordan: alustuseks tuleb meil vältida konflikte sõduritega.“
Tundus, et mõte jõudis inimestele kohale.
„Järgmiseks peame välja mõtlema, mis me teeme veevarustuse osas,“ ütles Reese. „Rider ja mina arutasime seda teemat natuke ja meil on selline mõte: me peaksime tasandiku veeturu sõna otseses mõttes üle ujutama. Te kõik teate, et meie Tehisjärvel on täna kolm suurt tammi. Ühest suuname vett alla tasandikule veevarustussüsteemi. Teisest juhime välja vee, mida all tasandikul ei soovita. Üleval kaljude vahel on ülevool, mis viib täna aasta jooksul ära sada kuupmeetrit vett iga kuupmeetri kohta, mis me veevarustusse suuname. Ja siis on meil seal tamm, mis on ehitatud järve põhjapoolsele otsale. Nii nägi kunagi ette projekt, mille koostasid valitsusagentuuri insenerid. See tamm isegi ei näe enam eriti tammi moodi välja. Kui me sinna tekitaksime läbipääsu, sulgedes samal ajal ülevoolu, mis juhib vett lõuna poole, siis tekkiks sisuliselt suur jõgi, mis kannaks vett alla lauskmaale.“
„Mis kasu sellest oleks?“
„Peamine oleks see, et me saame näidata inimestele, et meie ei ole need, kes neile vett keelavad,“ selgitas Rider tõustes. „Meil on vett palju. Ja me võime neile anda niipalju kui me vaid jaksame ja suudame. Küsimus ei ole kunagi olnud meie tahtmises. Küsimus oli koloonia algpäevil selles, palju suudeti, tehnilises mõttes, vett alla juhtida. Kui kiiresti ja kui võimsaid veebaase ja –juhtmeid ehitada jaksati. Kuid mingil hetkel oli küsimus selles, et see, kes allpool kraani keerab, et tahtnudki enam, et torud oleksid suuremad ja neist tuleks rohkem vett. Täna suudame me anda enam kui meilt küsitakse. Aga inimestele öeldakse, et näete need seal üleval on süüdi, et teil siin all ei ole piisavalt vett. See on vale! Ja seda valet peame me neile näitama.“

PEATÜKK 8 - MISKIT ON MÄDA
Uppuja päästmine on uppuja enda asi. [Vanasõna]

Esimene üldisem märk, et midagi on korrast ära saabus viiendal harjal veedetud hommikul: suur hulk sõdureid kurtis erinevate nahasügeluste ja paistetuste ja astmaatiliste reaktsioonide üle. Sellele lisandusid veel probleemid unega – massiliselt esinevad luupainajalikud unenäod põhjustasid palju küsimusi.
„Kerge, esimese astme anafülaktiline reaktsioon,“ ütles pataljoniarst Maxwell Jonas II kommenteerides haigusümptomeid hommikusel staabinõupidamisel, mis oli tervisehädade ilmnemise tõttu tunni võrra edasi lükatud.
„Maakeeli, mees!“ nähvas seepeale Frohide.
„Allergia,“ vastas Jonas jahedalt. „See on maakeeli allergia, leitnant Frohide.“
„Mille vastu, Jonas?“ küsis Lassiere.
Arst raputas pead. „Me ei tea seda veel, kapten.“
„Mis ajaks selgust saate?“
„Ilmselt õhtuks.“
„Hea küll… Senikaua: leevendage sõdurite vaegusi igal moel, mis teile kättesaadav on. Mis te arvate halbadest unenägudest, leitnant?“
Jonas kehitas õlgu. „Stress, kapten... Võibolla mõne kergelt neurotoksilise aine mõju, mis on sattunud meie ainevahetusse kohalike mikroorganismidega kokkupuute tulemusena. See kõlab küll haledalt, kuid tegelikult ei ole veel siiani kaardistatud kõiki kohalikke baktereid, viirustest ja teistest mikroobidest rääkimata. Me ei saa 100% kindlad olla, et siin ei leidu mõnd täiesti uut laadi organismi või näiteks nn tarkasid valkusid, mille olemasolu ümber käib tuline vaidlus. Igal juhul võivad selliste bakterite mõjud olla otsesed või avalduda läbi reaktsioonide meie endi sisefaunaga…“ Joonas vaikis korraks nähes ilmetuid nägusid, millega kolleegid teda silmitsesid.
„Ühesõnaga – me ei tea. Põhjuseid võib olla erinevaid. Me lendame küll kosmoses, kuid inimaju on meie jaoks siiani veel paljuski kaardistamata universum,“ ütles ta vaikselt lõpetuseks.
„Olgu peale. Püüdke selles kuidagi selgusele saada, mis võiks olla siin seosed. Meil on vaja probleemidele lahendusi enne kui asjad käest lähevad!“
„Saab tehtud, kapten!“ vastas arst.
Lassiere lõpetas nõupidamise ja saatis inimesed laiali.
Frohide silmitses kaptenit, kes seisis mõtliku näoga staabilaua ääres ja põrnitses tühjalt enda ees olevat lauaplaati. Ta sirutas käe ja puudutas naist ettevaatlikult õlast.
„Mis mõtled?“ küsis ta poolihääli.
„Mind jäi vaevama üks asi,“ vastas Lassiere. „Tead kõiki neid jutte ja legende, kuidas siia üles saadetud vangidest-sunnitöölistest enamik sureb ja nendest vähestest, kes ellu jäävad, vaid väike osa alla tagasi pöördub ja enamasti ei suuda nad enam allpool elada, kas surevad veepuudusesse või lähevad tagasi üles ja neid ei nähta enam kunagi.“
Frohide noogutas. „Ja mis siis sellega on?“
„Noh – on üks koht, mida me veel ei ole jõudnud üle vaadata ega oma kontrolli alla võtta,“ ütles Lassiere. „See on mul nimekirjas viimasel kohal... Aga miskipärast on tunne, et me peaksime praegu kohe minema ja vaatama, mis toimub selles kohas, kus peaksid olema vangid.“
„Sa arvad, et neid pole seal või midagi niisugust?“ küsis leitnant kulmu kortsutades.
„Pigem see „midagi niisugust“,“ vastas Lassiere. „Meil pole halli aimugi, mis seal toimub.“ Ta lappas kiiruga kuvaris faile, mis olid sideülekandega alt baasist saadetud. Lõpuks leidis ta selle mida otsis. „Haa!“ pöördus ta võidukalt Frohide’i poole. „Näed! Täna peaks tulema üles vanglatransport! Kokku kakskümmend viis meest-naist… Võta julgestusrühm kaasa ja lähme vaatame, mis toimub!“
Veebaasi nr. 3 kinnipidamiskeskus asus ülejäänud baasist kümne kilomeetri kaugusel idasuunas ja mõnisada meetrit madalamal. Selle juurde viis käänuline teerada, mis lõpuks jõudis mõnevõrra laiemale nõlval lookleva teeni, kus oli piisavalt ruumi suure maasturi jaoks. Lassiere, Frohide ja neid saatev kahekümneliikmeline julgestusrühm jõudsid keskuse juurde natuke enne keskpäeva, mis oli märgitud vangide saabumisajaks.
Sadas rasket lausvihma. Lassiere tundis, kuidas ta on vaatamata kaitsvale vihmakeebile ikkagi lootusetult läbi ligunenud: vesi, niiskus ja justkui igast nahapoorist immitsev higi tegid oma töö. Nad pöörasid ümber viimase teekäänaku ja nende silmade ees avanes väike mäeküljes olev nõgu, mille põhjas oligi kinnipidamiskeskus. Lassiere pühkis silmadest vett, et saada paremat vaadet. Tee kulges kaarega allapoole, möödudes väikesest onnist, mis ilmselt pidi täitma valvepunkti rolli. Tagapool oli mudane plats, mille ümber koondus paar madalat barakki ja veelgi tagapoolt paistsid mõned ehitised, mis võisid oma seinte vahel sisaldada mida iganes. Sama hästi võis kogu kompleks olla ka hüljatud, sest seal ei paistnud hingelistki. Hoonete vahel kasvasid hajusalt puud.
Üks skautidest osutas käega erinevatele punktidele nõos, ümber hoonetekobara. Kui kapten näidatud kohtasid läbi binokli lähemalt vaatles avastas ta lagunevad vahitornid, mis võsastuvas maastikus märkisid vangla territooriumi kunagist kindlustatud perimeetrit.
Lassiere ja Frohide vahetasid pilke. Kapten kehitas õlgu ja leitnant andis seepeale märku edasi liikumiseks. Kui nad olid kümnekonna meetri kaugusel valvepunkti onnist, avanes selle uks ja tumedast avast väljus viis meest. Neil olid relvad käes.
Lassiere’i julgestusrühma võitlejad reageerisid koheselt: sõdurid hargnesid laiali, võttes sisse parimad võimalikud laske- ja varjepositsioonid. Frohide astus oma kehaga kapteni ette ja hüüdis relvastatud meestele: „Siinpool koloonia sõjaväepatrull kapten Lassiere’i juhtimisel! Langetage relvad!“
Viis meest näisid isekeskis nõu pidavat.
„Mehed! Me ei soovi asjatut jama! Olge mõistlikud, pange oma püssid ära!“ hüüdis Frohide uuesti. „Ma pole sugugi kindel, et nad tõepoolest mõistlikud on!“ ütles ta poolihääli enda taga olevale Lassiere’ile.
„Rahu, leitnant!“ ütles Lassiere vastu, kuid Frohide kuulis ülema hääles sisalduvat pinget. Kõik sõltus sellest, kui sügelevad näpud kellelgi õigupoolest olid.
„Siin kapten Lassiere, koloonia kaitsejõudude pataljoniülem ja Veebaasi nr. 3 volitatud komandant!“ hõikas Lassiere Frohide’i selja tagant välja astudes ja oma relva meestereale suunates. „Teil on viis sekundit aega relvade langetamiseks! Kui ma olen jõudnud loendamisega viieni, siis avavad minu sõdurid tule! Üks… kaks…“
Viis meest langetasid relvad.
„Hoidke neid sihikul!“ kamandas Frohide sõdureid enda külgedel. „Kui keegi midagi üritab, siis tulistage kõhklemata, toetage meie taandumist!“ Ta viipas kolm meest endaga kaasa ja astus Lassiere’i kannul edasi.
Kapten oli langetanud relva ja kõndis meeste suunas, kes valvepunkti juures tee peal seisid. Frohide, koos sõduritega hargnesid temast kahele poole laiali, et vajadusel ülemat katta.
„Kes siin juhatab?“ küsis Lassiere peatudes mõne sammu kaugusel kohalikest.
Vanemapoolne kõhukas kiilaspäine mees astus pool sammu edasi. „Mina, proua,“ ütles ta.
„Kuidas on teie nimi?“ nõudis Lassiere.
„Nigel,“ vastas mees napilt.
„Väga tore, Nigel,“ ütles kapten. „Mina olen kapten Marysol Lassiere!“ Ta sirutas tervituseks käe.
Nigel ei surunud seda ja kaks hetke hiljem lasi Lassiere oma käel langeda.
„Mis teid siia toob, proua?“ päris Nigel.
„Minu ja mu sõdurite missiooniks on kindlustada koloonia valitsuse kontroll veevarustusbaasi üle. Ka teie kinnipidamiskeskus kuulub meie vastutusalasse. See teeb minust ka selle asutuse ülema.“ Lassiere vaatas mehele silma.
Nigel kehitas õlgu ja pöördus siis oma meeste poole. „Kuulsite, poisid, me võime pillid kotti pakkida, sõjavägi võtab üle.“
Üks meestest muigas selle peale iseteadvalt, teine sülitas vaikides oma jalge ette, ülejäänud kaks ei ilmutanud mingeid emotsioone. Lassiere tajus, kuidas tema saatjad sülitamise peale pingule tõmbusid. Rahu, poisid, ainult rahu! mõtles ta endamisi.
„Ma hindaksin seda kõrgelt kui te viiksite meid kurssi siin toimuvaga ja meie kohalolek ei tähenda, et te peate lahkuma,“ ütles ta. „Pigem näeksime me hea meelega, et te jätkate oma praegust tööd kinnipeetavatega… Paigutaksime siia oma turvameeskonna, meie tugipataljon aitaks taastada kahjustatud ehitisi, et kinnipidamiskeskus saaks funktsioneerida oma maksimaalse potentsiaali kohaselt.“
Nigel silmitses Lassiere’i ja tema üksust mõtlikult.
„On teil üldse aimu, proua, mis siin toimub?“ uuris ta.
Enne kui Lassiere jõudis sellele vastata, kostis selja tagant tee pealt signaalitamist.
„Mis seal toimub?“ küsis Lassiere pööramata silmi enda ees seisvatelt Nigelilt ja tema kaaslastelt.
„Vanglatransport!“ vastas Frohide.
„Kui te oleksite nii lahke ja käsiksite oma sõduritel transport läbi lasta, kapten Lassiere!“ ütles Nigel.
Lassiere noogutas Frohide’ile, kes jagas rühmale korraldused edasi.
Transportöör veeres laiadel ratastel, mis kaitsesid seda muttavajumise eest, rataste kohal oli see lihtsalt ümardatud nurkadega risttahukas, mida ilmestasid aknad ees, külgedel ja taga. Ei mingeid kirjeid, ei midagi kaunistuseks, lihtsalt luitunud ja kriimuline heledat tooni pind. Mootorite undamise saatel veeres kaadervärk kõrvale tõmbunud sõdurite vahelt läbi ja peatus valvepunkti juures.
Noormees juhi kõrvalt hüppas välja, vahetas lühida tervituse Nigeliga, osutas peanoogutusega korraks sõdurite poole, kergitades küsivalt kulme. Nigel raputas vaid pead, võttis mehelt dokumendid, vaatas need üle, kinnitas ja viipas sõnatult platsi suunas, kus näis olema piisavalt ruumi, et maastur ringi pöörama mahuks.
„Tulge kaasa, kuid hoidke parem oma sõdurid vaos, kapten,“ ütles Nigel Lassiere’i poole pöördudes kui maastur oli edasi sõitnud. „Me võime vabalt ka siia edasi jääda kui te seda nii lahkelt lubate. Kuid igal juhul kuluks teile ära väike ülevaade sellest meie kinnipidamiskeskusest.“
Ta keeras sõduritele selja ja järgnes maasturile. Tema neli kaaslast läksid oma ülemusele järele.
„Läksime!“ ütles Lassiere.
Frohide viipas ülejäänud rühma endale järele ja nad kõik läksid suure mudase väljaku äärde.
Maastur seisis väljaku ühes servas juba ootel, sama noormees avatud ukse kõrval valves. Nigeli märguande peale pöördus ta ja hõikas masinasse: „Nonii! Saatke nad välja!“
Ükshaaval hakkas masinast väljuma inimesi: enamik olid meesterahvad, pealtnäha 20. ja 30. eluaastates. Sekka mõni naine. Noorim tundus olema vaevu teismelise-east väljas, vanim oli keegi kiilaspäine naine. Ühisnimetaja kõigi juures oli Lassiere’i suurimaks üllatuseks hirm. See oli vajutanud raske jälje nende nägudele, rõhus nende õlad kühmu, pani pilgu kartlikult ringi vilama. Igaühel, kes maasturist väljus eemaldas ukse juures seisev noormees ahelad, mis kammitsesid nende käsi ja jalgu. Frohide juhtis sellele imestunult kapteni tähelepanu. Lassiere noogutas, kuid ei öelnud midagi.
„Mida põrgu päralt nad teevad?“ pomises keegi ta selja taga.
„Rahu!“ ütles Lassiere nõudlikul häälel.
Kakskümmend viis kinnipeetavat rivistusid kõik platsile üksteise kõrvale ja seisid seal mudas. Vihm, mis oli küll mõnevõrra vaiksemaks jäänud, kastis nad kiiresti pealaest jalatallani märjaks.
„Tere päevast!“ ütles Nigel platsi keskele sammudes valju selge häälega. „Tere tulemast Tehisjärve kinnipidamiskeskusesse. Minu kolleegid siin –“ ta viipas pöidlaga üle õla oma nelja kaaslase poole – „juhatavad teid teile eraldatud majutusse. Naised võtke ühte gruppi, mehed teised! Eluga, eluga, eluga!“
Uued kinnipeetavad juhatati platsilt minema ja Nigel tuli Lassiere’i juurde.
„Kui te soovite, kapten, siis võin ma teile teha väikese ringkäigu meie kinnipidamiskeskuses,“ ütles ta. „Teile ja paarile teie saatjale.“
Lassiere noogutas. Olgu nii. Ta valis endale kaks saatjat.
„Leitnant Frohide, pidage siin senikaua kord majas kuni ma tagasi olen!“
Nigel juhatas teda lähima barakini. Sealt seest vaatas vastu tühjus. Suur kõle ruum meenutas Lassiere’ile kaarhalli, mille nad olid üleval baasis endile majutuseks saanud. Lisaks niiskusele ja pealtnäha kulunud sisseseadele hõljus ruumis ka mingi iseloomulik ebameeldiv lõhn. Mitte vängelt ninnatükkiv, kuid siiski selgelt tuntav.
„Mis siin sedasi haiseb?“ küsis ta Nigelilt.
„See on laibalehk, proua,“ ütles mees ükskõikselt. „Paraku ei suuda me seda päris välja koristada.“
„Ma ei mõista…“ sõnas Lassiere.
„Just nimelt!“ teatas Nigel. „Te ei mõista!“
„Kus on kinnipeetavad?“ küsis Lassiere pööramata pilkele tähelepanu. „Kas kuskil tööl?“
„Proua, siin ei ole kinnipeetavaid…“
„Kus nad siis on, mees!?“ Lassiere tundis, et tema kannatus hakkab katkema. Neetud kohalikud! Nagu too ökoloogki – muudkui keerutavad ja keerutavad. Rääkigu asjast!
„Enamik neist on surnud, proua. Sellest see lehk.“
„Mis mõttes surnud? Mis mõttes enamik? Kus siis need on, kes on elus?“
„Ellujäänud lähevad sinna, kuhu tah’vad… Surnud matame natuke maad allapoole metsa.“
Nigel vaatas teda oma ükskõiksel pilgul.
„Miks nad surnud on?“ küsis Lassiere vaikselt.
Nigel naeratas ja see oli korraga õel naeratus. Ta viipas käega enda ümber ringi. „Sest inimesed siin surevad. Raptorid, nahkhiired, haigused. Mõni läheb peast segi suurest hirmust, teine ei kannata välja unenägusid, nad tapavad iseendid, üksteist. Need, kes lõpuks ellu jäävad, ei pea enam siin olema, nemad on saanud osaks meist, vihmarahvast.“
„Kapten, see vend on peast soe!“ sisistas üks Lassiere’i saatjatest talle kõrva, võttes samal ajal Nigel’i sihikule.
„Leitnant Frohide, kapten Lasseiere’ile!“ kõlas Lassiere’i kõrvas leitnandi hääl.
„Kuuldel, leitnant!“ vastas kapten.
„Meil on siin väikest viisi situatsioon tekkinud!“ ütles Frohide.
„Tulen kohe välja!“ vastas Lassiere.
„Mis haigused neid tapavad?“ nõudis ta Nigeli poole pöördudes.
„Palavik, kopsupõletik, kohalikud mikroorganismid,“ vastas Nigel.
„Koloonia elanikud on vaktsineeritud kõigi kohalike haigustekitajate vastu…“
„Need, mis siin üleval on, ei pruugi olla ilmtingimata samad, mis elavad teil seal all.“
„See siin ei ole läbi!“ pressis Lassiere viimase mannetu lausejupi läbi hammaste ja taganes koos oma saatjatega barakist välja.
Frohide tuli talle üle mudase platsi vastu. Sadu oli lakanud, jättes järele raske niiskuse.
„Ühel meestest hakkas paha,“ teatas Frohide kapteni küsiva pilgu peale. „Väga paha… Ja veel mitmed kurdavad, et hommikust alates on enesetunne pidevalt halvenenud. See selleks, kuid seersant Malijnchy’il tõusis palavik ootamatult üle kriitilise piiri, mees on hetkel koomas, meedik püüab teda stabiliseerida.“
Lassiere pöördus ümber. „Kus teie meedik on?“ küsis ta Nigelilt.
„Meil pole siin meedikuid,“ vastas mees.
„Mis mõttes pole!?“ karjusid Lassiere ja Frohide ühest suust.
„Milleks meedikud? Kui te siia üles jõudsite, siis olite surnud juba niikuinii. Just nagu need vennikesed, kes äsja saabusid.“
Lassiere ja Frohide vahetasid pilgu. Te kõik surete! kajas hullu Eleanori hääl Lassiere’i mälestustes.
„Tagasi baasi!“ kamandas Lassiere. „Nendega siin tegeleme hiljem.“

PEATÜKK 9 - ISEVOOLU, ALLAVOOLU
Ja seitsme päeva pärast tuli veeuputus maa peale.
…teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taevaluugid tehti lahti. Ja sadu tuli maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd.
Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale; vesi tõusis….
Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal väga palju…
Siis heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus, niihästi linnud kui kariloomad ja metsloomad ja kõik roomajad, kes maa peal roomasid, ja kõik inimesed ka. Kõik, kellel eluvaimu hingus ninas oli, kõik, kes olid kuival maal, need surid.
Ja vesi võimutses maa peal... [1.Ms.7:10-24 katkend.; VANA TESTAMENT, PIIBEL; orig. teadamata; tõlge 2038; kasutatud Universaalse Piibliseltsi loal]

Õhtuks valitses baasis tõeline hädaolukord: rohkem või vähem haigestunuid oli juba üle saja sõduri, enamik ülejäänutest kurtis mõningat ebamugavust stiilis suurenenud janu, erinevad kerged allergilised reaktsioonid. Täiesti füüsiliste sümptomiteta oli võibolla iga kahekümnes. Lassiere oli sunnitud suunama suurema osa tegutsemisvõimelistest inimestest haigeid abistama, sest meedikud ei tulnud enam nende hulgaga toime. Mingil hetkel hakkasid osad palavikuga maas lamavad võitlejad sonima, üks pealtnäha täiesti terve mees haaras korraga kätega peast kinni ja jooksis karjudes läbi kaarhalli välja. Ta oli jõudnud peaaegu võpsikuni kui kaks vahimeest ta maha tõmbasid. Sõdur haaras ühelt neist relva ja lasti jõudis teda tõsiselt haavata, enne kui teine vahimees ta maha lasi.
See kõik oli liiga sarnane sellele, mida Nigel oli kirjeldanud. Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, saabus koos kohale tõsine äikesetorm.
Lassiere edastas õhtu saabudes raporti alla sõjaväebaasi oma ülemale ja palus korraldada kohene väeüksuse evakuatsioon ja täiendavate jõudude saatmine Veebaasi nr. 3 kontrolli all hoidmiseks.
Kolonel Alcarowe kuulas vaikides Lassiere’i raportit ja teatas kokkuvõtteks: „Evakuatsiooniüksus tuleb esimese asjana hommikul. Hetkel on teil seal sellised ilmaolud, et ma ei saa riskida lennumasinate ülessaatmisega! Pidage seal vastu, kapten!“
„Saast!!!“ Lassiere haaras sideseansi lõppedes kuvari ja virutas selle vastu lähimat seina. Neetud aparaat oli nii tugev, et lõi seina sisse mõlgi ja kukkus kolksatusega põrandale.
Lõpuks sulandus see öö kui üheks pikaks okse, pasa, palavikuhulluse ja halbadest valikutest vähem halbade kasuks otsustamise ühtlaseks hämuks. Mingil hetkel hakkasid nad haigeid kunstlikult koomasse viima, siis hakkasid nad valima rohkem ja vähem lootusetute vahel, jättes viimased vaikselt surema ja püüdes abistada neid, kes tundusid suurema tõenäosusega ellu jäävat. Ühel hetkel leidis Lassiere ennast komberdamas ümber kaarhalli, otsides vahisõdureid ja ta ei suutnud korraga meenutada, miks ta seal oli. Ta komistas kellegi surnukehale ja maandus käpuli porisse. Lambi valguses nägi ta moonutatud nägu, millest olid tükid välja näritud ja tundis vajadust oksendada, kuid ta seest ei tulnud midagi. Võibolla oli ta juba korduvalt oksendanud, sest suus oli kohutav maitse.
Ta lohistas surnukeha tagasi kaarhalli värava juurde, kus paar meest pakkisid surnuid laibakottidesse ja ladusid neid hunnikusse.
Edasi mäletas ta veel okset, veel oigeid, jubedat haisu, kedagi kuskil tulistamas, sest valuvaigistid olid lõppenud ja üks meedikutest arvas, et sedasi oleks õigem kergendada kamraadide kannatusi. Keegi teine (vist Frohide) oli lasknud sel mehel ajud välja, karjudes, et too on peast segi.
Siis oli väljas koidueelne hämarus, vihm oli möödas ja rasket udu laiali keerutades maandusid nende pooleliolevale maandumisplatsile evakuatsiooniüksuse lennumasinad.
Parasjagu kui Lassiere asutas end maandumisplatsile minema jooksis tema juurde seersant Di’joletta.
„Kapten!“ hüüdis seersant. Tema hääles oli tunda elevust, mis ei sobinud kuidagi hetkeoludega.
„Seersant, mis iganes see ka poleks, peab see ootama!“ vastas Lassiere.
„Aga kapten!“ hüüdis Di’joletta talle järele. „Ma arvan, et me leidsime selle, mis on haiguse põhjuseks!“
„Hiljem, seersant! Meie evakuatsioonimeeskond just saabus!“ Lassiere ei vaevunud seersandile otsagi vaatama, vaid tõttas maandumisväljaku suunas.
Kapten Harald Ellisson, teise logistikapataljoni ülem, hüppas ühest masinast koos mõne saatjaga välja ja jooksis üle märja kohati mudase rohukamara Lassiere’i juurde.
„Pühade vägi, Lassiere!“ oli ta hämmingus silmitsedes naist. „Mis teil siin toimub!?“
„Enamik minu sõduritest on surnud või suremas!“ karjus Lassiere üle lennumasinate mootorimüra vastuseks. „Me vajame kohest evakuatsiooniabi ja täiendust elavjõus, et missiooni jätkata! Kas see on kogu täiendus, millega sind saadeti!?“
„Meid saadeti evakuatsiooni julgestama!“ karjus Ellision omakorda. „Me tõmbume välja, grupeerume ümber ja tuleme tagasi!“
Lassiere raputas vaikides pead. „Mida iganes, mees!“ Ta pöördus Frohide’i poole: „Toome langenud siia!“
Nad olid jõudnud ühe evakuatsioonimasina peaaegu täis laadida, kui üks perimeetrit julgestavatest sõduritest hüüdis: „Kapten, Ellisson! Ultraheli sagedusala läks just lolliks!“
„Mis see tähendab?“ nõudis Ellisson Lassiere’ilt.
„Kohalikud loomaliigid tekitavad ultraheli – suhtlemiseks, orienteerumiseks, mida iganes veel!“ vastas Lassiere.
„Millised loomad?“
„Näiteks nahkhiirelaadsed lendavad elukad! Vastikud väikesed hambulised tõprad. Siiski suht ohutud!“
Kusagil kõlas karjatus. Lassiere pöördus ja nägi läbi mõnevõrra hajunud udu vilksatavaid kogusid.
„Raptorid!“ karjus ta nii valjusti kui kopsud kandsid.
„Mida…?“ Ellissoni küsimus jäi õhku rippuma kui udust ilmusid inimesesuurused kiirel liikuvad elukad ja ründasid igaüht, kes neile silma jäi. Vastupanu karja rünnakule oli suhteliselt hajus ja organiseerimatu. Niipalju kui Lassiere iseenda kaitseks tulistamise kõrvalt jälgida jõudis, ei peatunud ründavad raptorid kordagi selleks, et süüa. Nad ründasid, puresid, küünistasid, jätsid vigastatute või tapetute kehad maha vedelema ja pöördusid sealsamas uut sihtmärki otsima.
Tõprad tapavad lõbu pärast! mõtles ta, püüdes selles segadikus paremini sihtida.
Üks elukatest tormas tema suunas. Lassiere andis vahet pidamata tuld, kuid loom jätkas liikumist, kuni lõpuks paiskas inertsiga naise pikali. Üks tema teravatest esijäsemeküünistest lõikas läbi ta kaitseturvise ja vormiriietuse vasema rinna all. Valu oli lõikav. Looma peaoga lõhestas ta vasema põse. Ta rabeles surnud looma alt välja ja pühkis käega näolt sooja verd. Keegi asis tal kratist kinni ja vedas teda eemale, baraki suunas. See oli leitnant Madker.
Baraki poolt lähenesid joostes sõdurid, viimased riismed Lassiere’i üksusest. Madkeri ja Lassiere’ini jõudes moodustasid nad rivi ja andsid kontsentreeritult märatsevate raptorite pihta tuld, kattes taganemist. Lassiere märkas teiste seas Frohide’i.
„Mhe phleamhe hõõvhamha lhennuhmhashinhad!“ karjus Lassiere Frohide’ile ja Madkerile nii, et ta suust pritsis verd.
Kaks ründavat raptorit tormasid tulistajate rivi peale, paisates pealöökidega sõdureid laiali. Lassiere’ile tundus, et ta nägi kellegi relvaga kätt läbi õhu lendamas. Madker sikutas teda aina edasi võsavahelist teed mööda barakkide poole. Ta hakkas vastu.
„Lhashe mhi’d lhhaathi!!!“ röökis ta leitnandile, kuid too ignoreeris oma ülemat ja jätkas teed.
Lassiere lasi end lõdvaks ja kukkus mudasse. Madkeri haare vabanes ja enne kui ta kaptenist uuesti kinni sai, oli see end eemale veeretanud ja püüdis end käpuli ja püsti ajades juba tagasi maandumisplatsi poole liikuda.
„Kapten!!!“ kõlas hüüd.
Järgnesid lasud ja kui Lassiere sai silmad mudast puhtaks leidis ta enda eest surnud raptori. Ta jooksis edasi, leidis maast püssi, mille külge tõepoolest klammerdus kellegi käsi, korjas selle maast ja vabastas krampis sõrmed käepideme ümbert. Maandumisväljakult oli hajunud udu ja kuumad päikesekiired tungisid läbi õhukese kõrgemale kerkiva hämu.
Neetud kasvuhoone! siunas Lassiere mõttes.
Ta silmas raptorit, kes luusis lennumasinate vahel ja lasi eluka maha. Neli masinat lösutasid platsil, kandes erineva raskusastmega vigastusi: üks põles lahtise leegiga, ülejäänud kolmel olid pisemad ja suuremad augud külgedes. Rohkem elus raptoreid ei paistnud. Kõikjal vedeles surnuid ja haavatute oiged täitsid ümbruse teistsuguse häältemüraga.
Lassiere sülitas oma suhu kogunenud vere uuesti välja.
„Leitnant Madker! Leitnant Frohide!“ karjus ta üle lärmi. „Kindlustage perimeeter!“
„Just nii proua kapten!“ vastas talle järele jõudnud Madker.
Frohide ei reageerinud.
„Leitnant Frohide!?“
Ei mingit vastust.
Madker võttis mõned allesjäänud sõdurid ja jaotas nad valvepostidele. Samal ajal kui Lassiere alustas haavatute ja langenute ülevaatamist, jõudis kohale veel paar sõdurit barakist. Teiste seas pataljoniarst.
Lassiere leidis Frohide’i ühe surnud raptori alt. Looma peast vaatas välja noateravik. Kui Lassiere ta eemale veeretas, tuli välja, et Frohide’i vasem käsi oli loomal jätkuvalt lõugade vahel. Mehe parem jalg ja suurem osa alakeha piirkonnast oli verine segadik. Ta silmad olid lahti, kuid neis puudus elu.
Kapten vajus põlvili verisesse mudasse ja võttis Frohide’i pea omale sülle.
„Ma ei saanudki sulle öelda, et olen sinust käima peale saanud,“ sõnas ta vaikselt surnule.
Põlema süttinud õhusõiduk plahvatas, paisates Lassiere pikali. Sel hetkel, jälle nägupidi mudas lebades, mõtles ta, et parem olekski ilmselt surra.

PEATÜKK 10 - VETEVOOD
ÜLEUJUTUS e. uputus e. suurvesi – on veetõus, mille tulemusena jäävad vee alla alad, mis tavaolukorras on kuivad. (Tõusu ja mõõna kohta vt. temaatilist artiklit.) Tüüpiliselt jaotatakse üleujutused kahte kategooriasse – tsüklilised ja erakorralised. Tsüklilised üleujutused toimuvad reeglina lähtuvalt aastaaegades toimuvatest muudatustest: nt. lumesulavee jõudmine jõgedesse toob kaasa nende veetaseme tõusu; samuti kaasneb veekogude tõus üle kallaste vihmaperioodidel maha sadanud suure sademetehulgaga…
Üleujutused võivad kaasneda madalatel rannikualadel kui merede kohal moodustunud tsüklonid toovad endaga kaasa olulise veetaseme tõusu…
Juba nii kaugest minevikust kui sumeri ja egiptuse kultuurid Maal on teada tsükliliste üleujutuste mõju inimtsivilisatsioonile. Paljud ajaloolased on siiani seisukohal, et Niiluse üleujutused, mis tõid jõe alamjooksualadele suures koguses viljakaid jõesetteid oli peamiseks tõukejõuks Egiptuse Vana Riigi sünnile ja õitsengule… [WIKIPEDIA – ARHIIV – 21.saj.; Flood. (2023) URL:http://archive-21st.wikipedia.org/wiki/Flood; kasutatud okt. 3461]

Reese’i töötoa uks paisati lahti ja sisse kargasid üksteise järel relvastatud sõdurid. Tema poole suunati püssitorud. Ökoloog tõstis käed aeglaselt oma töölaualt ja nõjatus rahulikult tooli seljatoele.
Neljale sissetungijale lisandus leitnant Madker.
„Ökoloog Reese!“ käratas ta ilma sissejuhatuseta. „Püsti! Te olete arreteeritud ja käesolevaga võtke teatavaks, et Veevarustusbaasis nr. 3 on kehtestatud sõjaseisukord!“
Peanoogutuse peale kargasid kaks meest Reese’i juurde, kiskusid ta toolilt üles ja praktiliselt lohistasid keset ruumi.
„Mida te enda arvates…“ alustas Reese protesti, kuid leitnant katkestas selle rusikahoobiga maopiirkonda.
Reese leidis end põrandalt, tähekesed silme ees tantsimas (Pea löögist vastu põrandat? mõtles ta) ja püüdis kuidagimoodi hingamist taastada. Kui see lõpuks korda läks, ahmis ta suurte sõõmudega õhku ja ajas end neljakäpukile, kavatsusega püsti tõusta.
Põrandal tema ees peatusid kellegi saapaninad. Vaistlikult valmistus ta järgmiseks hoobiks. Seda ei tulnud. Tulija riietelt tilkus põrandale vett. Reese ajas end üles ja jäi põrandale põlvitama. Tema ees seisis käed kaelas rippuvale püssipärale toetatud kapten Lassiere. Naine hingeldas kergelt, tema näol pärlendas vesi (oli see siis vihm või higi – pigem mõlemad) ja riietus oli kuidagi räsitud: porine ja kohati verine. Vasemal põsel ilutsesid värsked haavaklambrid.
„Igavene tõbras selline!“ käratas naine kui nende pilgud kohtusid ja sülitas Reese’ile näkku.
Vau! Säherdune veeraiskamine, mõtles ökoloog.
Ta hakkas tõusma.
Leitnant Madker kargas ligi, valmis talle püssipäraga hoopi andma. „Püsi maas!“ käratas ta. Neli sõdurit sihtisid teda oma relvadega.
Targem oli vagusi püsida.
„Ilmselt olete õppinud midagi olulist, mida teie algsetes luureandmetes ei sisaldunud,“ ütles Reese kaptenile silma vaadates.
Naise silmad tõmbusid pilukile ja tema nägu ilmestas tõeliselt õel irve. „Sina reeturist tõbras! Sa oleksid võinud meid hoiatada juba siis kui me saabusime!“ Ta tõstis käe, et katkestada Reese vastulauset, enne kui mees suudki avada jõudis. „Säästke mind sellest hr. Reese! Ei ole mõtet hakata heietama juttu teemal, et teil pole õrna aimugi. Teie ja teie rahvas on elanud siin üleval aastakümneid! Koloonia rajamisest saadik. Pole olemas võimalust taeva all, et ma usuksin juttu teemal „meil-polnud-õrna-aimugi“!“
Ta astus sammu lähemale ja virutas mehele hoobi kubemesse. Valuröögatusega vajus ökoloog põrandale hoides oma jalgevahet ja nagu Lassiere nägi, siis püüdes kaitsta oma nägu oletatavate järgmiste hoopide eest.
Ta kükitas ökoloogi juurde. „Te oleksite võinud päästa kümneid elusid! Elajas selline, ma viin teid esimese lennuga alla ja annan üle kohtuvõimudele. Hea kui teist tükk-tüki külge jääb kui nad teiega ühele poole on saanud!“
Lassiere tõusis ja keeras ringi. Ta jagas korraldusi oma meestele, nood hiivasid Reese’i põrandalt üles.
Kapten oli juba uksel valmis väljuma.
„Kapten!“ kähistas Reese. Selle eest sai ta võmmu kuklasse. Seda puhku mitte eriti tugeva.
Lassiere pöördus uksel ringi.
„Jah?“
„Kapten, kuulake mind!“ kordas Reese. „Ütlemisest poleks olnud mingit kasu. Selleks ajaks kui te siia jõudsite, oli juba hilja. Te olite olnud sellega kontaktis. Sümbioosi moodustamine oli juba alanud ja…“
Lassiere oli astunud lähemale, et paremini kuulda. „Mis asi oli alanud!?“ nõudis ta ökoloogi juttu katkestades.
„Laske mind lahti,“ ütles Reese. „Ja kutsuge oma arst või teadusohvitser või kes iganes teil veel alles on, kes midagi bioloogiast jagab.“
„Sina siin ei…!“ alustas Madker, kuid Lassiere vaigistas teda. Ta vaatas mõtlikult Reese’ile silma ja noogutas siis sõduritele.
Need lasid ökoloogist lahti. Mees komberdas oma toolile ja istus.
„Kutsuge seersant Di’joletta,“ ütles Lassiere Madkerile.
Leitnant vangutas etteheitvalt pead ja lahkus koos ühe sõduriga. Kahekümne minuti pärast tuli ta seersant Di’jolettaga tagasi.
„Seletage nüüd meile, mis te ennist mulle ütlesite! Ja põhjalikult,“ ütles Lassiere.
Reese avas kuvaris faili, milles olid kujutised, skeemid, kirjeldused, ridade kaupa orgaanilise keemia võrrandeid, molekulide skeeme ja muud. Seersant Di’joletta astus kahe pika sammuga lähemale ja haaras kuvari: „Kas tohib, hr. Reese…?“ See oli rohkem formaalne viisakus kui tegelik loa küsimine.
Ökoloog noogutas. „Nagu ma aru saan, siis olete väikevennaga juba tuttavad,“ ütles ta. „Jah –“ lisas ta Lassiere’i ja Madkeri poole kõõritates – „me nimetamegi seda väikevennaks.“
„Uskumatu…“ pomises Di’joletta faili andmetes ringi kolades. „Kas ma tohin sellest koopiat paluda?“
„Pole siin paluda midagi,“ urises Madker. „Meil on sõjaseisukord, kõik siis baasis kuulub meie jurisdiktsiooni. Seega seersant, teie kui meie allesjäänud meedik kvalifitseerute automaatselt nendele andmetele ligipääsuluba omavaks.“
„Ah-oh,“ tegi Di’joletta seepeale ja taganes kuvariga lauast eemale. Lassiere mõtles, et kas suure segaduse keskel ei olnudki veel seersandini jõudnud info Maxwell Jonas II hukkumisest lennumasina plahvatuses?
„See on üks paljudest kohalikest mikroskoopilistest organismidest,“ ütles Reese. „See on ainurakne organism. Valdavalt on ta meie jaoks parasiitne. Aga mõnedel harukordsematel juhtudel ei põhjusta ta olulisi negatiivseid kõrvalekaldeid ja muutub meie organismis sümbiootiliseks.“
„Sümbioos on nagu vastastikku kasulik seotus või midagi niisugust?“ küsis Lassiere.
Reese noogutas.
„Kuidas seda ravitakse?“
„Ei ravitagi,“ ütles Di’joletta eemalt.
„Kuidas palun?“
„Seda ei ravitagi, kapten.“ Seersandi hääl oli tuhm. „See väikevend, nagu nad seda nimetavad, tungib paljunedes sisuliselt kõigisse meie organismi rakkudesse. Sellest lahti saamine tähendaks meie endi surmamist… On küll jah üks asi, mida see ei talu: veepuudus. All lauskmaal ei ole see asi eluvõimeline. Seetõttu seda sealses ökosüsteemis ei eksisteerigi.“
„Siis piisab ju meil ainult siit neetud urkast minema pääseda ja me saame terveks!“ teatas marker võidurõõmsalt.
Di’joletta raputas pead.
Lassiere pöördus tagasi Reese’i poole.
„Mis juhtub kui me alla tagasi lähme?“
„Väikevend hakkab tarvitama teie kehavett, et elus püsida. Või teistpidi: teie organism püüab väikevenda elus hoida, andes talle vett. Inimene tunnetab seda esialgu januna, siis nõrkusena, lõpuks toimub täielik veetustumine… Kui ei jõuta piisavalt kiiresti tagasi siia üles, vihmamaale, kus on alati piisavalt vett. Ilmselt on veel asjaolusid, nagu päikesekiirgus, peamiselt ultraviolett, õhurõhk, õhuniiskus, temperatuurikõikumised. Kõik see, millega väikevend seal all kohaneda ei suuda. Ta on loodud eluks siin üleval. Ja kõik, mis on temaga sümbioosis suudab elada ainult siin üleval.“
Lassiere sulges silmad ja püüdis hetke keskenduda ja mõtelda. Kuid ta ei suutnud mööda vaadata elust, mida ta enese sees kandis ja mis nüüd oli läbi imbunud mingist kohalikust mikroobist. Sümbiont või parasiit, mis vahet seal lõppeks oli!? See oli neid tapnud. Enamiku neist. Mis saab temast ja ta veel sündimata, kõigest mõne nädala vanusest lapsest?
„Me teeme teid maatasa!“ ütles vaikselt, vaadates Reese’ile silma. „See ei ole kaugeltki läbi! Te veel maksate selle eest kallist hinda!“ Tühjad ähvardused… Kuidagi tajus ta seda ka ise, et ta ei ole enam positsioonil, kust pilduda ähvardusi. Tal polnud enam jõupositsiooni.
Reese kehitas õlgu. „Ma arvan, et teid tegelikult pandi sihilikult pimeda ja kuuleka tööriista rolli. Ega tegelikult teie valitsus ka teadnud, mis siin üleval õigupoolest toimub ja mis veelgi olulisem, miks see niimoodi on. Lihtsalt legendid ja jutud. Enamasti on meie koostöö olnud mugav. Teie probleem, kapten on ka selles, et te ei tea, miks teie valitsus tahtis teid siia saata. Te ei tea, mis on veepuuduse tegelikuks põhjuseks.“
Ökoloog tõusis laua tagant ja viipas käega ukse poole. „Astume välja ja lähme korra väikesele jalutuskäigule järve äärde!“
Nad jõudsid järve äärde pool tundi hiljem. Kogu teekond oli läbitud sünges sõnatus vaikuses. Veebaasi hooned seisid samasuguste luitunutena järvekaldal. Kuid Reese ei suundunud sinna, vaid jätkas teekonda edasi, järve põhjakaldal oleva mäe teisele küljele. Lõpuks jõudsid nad vaateplatvormini, kust avanes võrratu vaade alla lauskmaale.
Lassiere pilku aga püüdis hoopis võimas kosk, mis mäekülgede vahele rajatud tammi purunenud kohast välja paiskus ja mürinal alla nõlvale maandus, et seal kõike oma teelt pühkides ja armutult endale uut voolusängi süvistades mudaste voogudena allapoole voolata. Mäenõlval oli näha lai otsekui inetu arm, kust vesi oli oma teelt pühkinud metsa, kuhjanud vallidesse pinnast, paisanud veerema kivilaviini. Paaris kohas viskas uus jõesäng sisse lookeid – seal oli vesi kohanud takistust, millest ühe hoobiga polnud suutnud läbi tungida.
„Mis siin juhtus?“ karjus Lassiere üle mühina.
„See on meie vastus teie valitsusele!“ vastas Reese. „Te saadate meile ähvardusi, tulete siia sõjaväega. Aga meie pole teile kunagi vett keelanud. Me anname seda niipalju kui küsitakse. Me anname rohkemgi. Tulge meid ähvardama ja me võtsime teilt ära monopoli! Meil on kümneid ja sadu selliseid reservuaare üle kogu harja. Kümned uued jõed said täna hommikul alguse ja voolavad praegu alla lauskmaale. Teie inimesed saavad teada, et teie oma vee-ettevõtted ongi olnud need, kes lõid veedefitsiidi, et selle arvelt rikastuda. Ja teie valitsus ei tee muud kui kaitseb ahnurite sissetulekuid!“

PEATÜKK 11 - KÕRVALMÕJUD
VIHMA SAJAB, kõik ujub; mul on ikka hea tuju; ja vaata – krokodill pladistab vees! Vihma sajab, kõik ujub; minna ei taha koju; näe – jõehobu mängib ka vees! [Katkend tradits. lastelaulust; päritolu – teadmata]

Reese leidis ta teerada mööda allapoole minnes ühel järsemal eendil mahalangenud puutüvel istumas.
Sadas peenikest uduvihma ja Lassiere istus seal ning vahtis läbi juustest näole valguva vee ja omaenda pisarate allapoole, lauskmaale, mis vettinud õhumassist tegelikult õieti kättegi ei paistnud. Reese istus naise kõrvale ja vaatas samuti vaikides enda ette.
„Sellel teie hullul Eleanoril oli lõppude-lõpuks õigus,“ ütles Lassiere viimaks nina luristades ja kätega üle silmade tõmmates. „Me kõik sureme siin…“
„Eks ilmselt jah. Kuigi võiks ju arvata, et ehk bioloogid ja meedikud leiutavad lõpuks ka mingi viisi, kuidas väikevennale lõpp peale teha ilma peremeesorganismi kahjustamata. Või mida iganes muud.“
Lassiere vaatas Reese’i. „Te ise ei tegele sellega.“
Reese raputas pead. „Ei ole leidnud põhjust. Inimesed lepivad olukorraga ja elavad edasi.“
„Mis siis nüüd edasi saab?“ küsis Lassiere vaikselt.
„Mis mõttes?“
„Mis te minuga teete? Söödate raptoritele?“ kapten muigas kibestunult.
Reese vangutas pead. „Milleks selline raiskamine? Kui te just ise seda ei kavatse teha või muul moel oma elu kallale kippuda, siis olete teretulnud siia jääma. Te olete nüüd osa meist, kapten Lassiere, te olete vihmarahvas, teie ja need vähesed, kes teie sõduritest ellu jäid.“
„Vihmarahvas,“ pomises Lassiere. „Teate, ma olen rase,“ lisas ta siis ökoloogile silma vaadates.
„Vaat kus…“ oli Reese üllatunud.
„Mis mu lapsest saab? On teil kogemusi, kuidas see loote arengut mõjutab?“
Ökoloog noogutas mõtlikult. „Üldjuhul on see selline viiskümmend-viiskümmend olukord. Märgatavalt parem šanss kui täiskasvanutel, ma peaks ütlema. Kui teie laps vastu ei pea, siis ilmselt lähinädalatel rasedus katkeb nurisünnitusega. On teil veel lapsi või on see teie esimene?“
Pisarad valgusid uuesti Lassiere’ile silmadesse. „Mul on seal all veel kaks last…“
Reese asetas käe naise õlale. „Noh, siis ütleksin ma, et on pigem üheksakümmend protsenti tõenäoline, et teil sünnib ilus ja terve laps. Kui nüüd see sümbioosi-teema kõrvale jätta muidugi.“
„Kuid kas sellel on mingeid kõrvalmõjusid?“ küsis Lassiere uuesti.
„Noh on üks, millest me veel ei ole rääkinud, kuid ilmselt võib teie väeosa medohvitser teile hiljem rohkem selgitada nende andmete põhjal, mis ma talle andsin. Mitte ükski nendest, kes on üleval ellu jäänud ega nende siin sündinud järglastest ei ole veel siiani surnud oma loomulikku surma.“
Lassiere vaatas mehele otsa. Kas too ütles seda, mis ta mõtles, et ta ütles?
„Mis mõttes loomulikku surma? Millesse nad siis surevad?“
„Valdavalt on meil siin teemaks õnnetused: kuskilt kukkumine, kokkupõrked raptoritega, töö käigus juhtub mõnikord jamasid ja sellised asjad. Vahest harva esineb inimeste vahel lahkhelisid, mida muud moodi ei osata lahendada.“
„Ja kui need asjad kõrvale jätta?“
„Noh – vanimad meist on rohkem kui kahesaja aasta vanused.“
„Ah… oh…“ tegi seepeale Lassiere.
Reese tõusis ja sirutas naisele käe.
Lassiere vaatas talle alt üles otsa, nuuskas oma luriseva nina puhtaks ja pühkis silmist vett. Ta tõusis abi vastu võtmata ja nad läksid kõrvuti rada mööda üles. Veebaasi nr. 3 poole, mida tunti ka kui Tehisjärve.
Sadas vihma.

EPILOOG
Vanamees seisis Piiril ja vaatas, kuidas eemal, üleval mäenõlval pilvede viimased põhjapoolsed servad oma vähest vett maha kallasid. Ta ootas.
Kui nooremapoolne naine lõpuks lopsakate puude vahele kaduval rajal vihmahämust nähtavale ilmus, siis nõksatas vanamees sirgemalt seisma. Noorele naisele järgnes teine pealtnäha veidi vanem naisterahvas. Nad mõlemad tulid kõhklematult lähemale ja peatusid lõpuks vanamehest paari sammu kaugusel.
„Oled sa kindel, et sul on ohutu nii kaugele tulla?“ küsis natuke vanem naine murenootidega hääles.
„Ema!“ segas nooremapoolsem naine etteheitval toonil vahele. „Mu vend on lõppeks täiskasvanud inimene ja teab ise, mida ta teeb!“
„Aga…“
Vanamees tõstis käed taeva poole ja lasi neil siis jõuetult rippu vajuda. „Hei!“ hüüatas ta. „Ega me ei tulnud siia nääklema! Ma olen juba niivõrd vana, et mõni päev või nädal siia-sinna ei mängi erilist rolli…“
Natuke vanem naine vaatas vanameest ja tema pilk leebus.
„Hea on sind näha, Allan,“ sõnas ta. „Kahju, et teised tulla ei saanud… Või ei tahtnud.“ Viimastes sõnades oli kerge kibedusenoot.
Allan kehitas õlgu. „Eks meil igaühel ole omad tunded ja mõtted selle suhtes, ema. Aga ma pigem läheks asja juurde. Me leidsime lõpuks lahenduse. Meil on olemas seerum, mis küll ei eemalda seda sümbionti inimese organismist, kuid küllaldase veetarbimise juures suudame kõrvalmõjusid vältida, seda kontrolli all hoida. Inimesed, kes tahaksid, saavad ülevalt lahkuda. Sa saaksid koju tagasi tulla, ema…“ Tema hääl murdus viimaste sõnade juures.
Vanema naise ilme oli muutunud kinniseks. Ta raputas aeglaselt pead. „Mu kodu on seal üleval, Allan,“ ütles ta vaikselt ja viipas käega enda taga kõrguva mäeaheliku suunas.
Vanamees ohkas. „Ja ma ei suuda sind kuidagi veenda?“
Nad vaatasid vaikides teineteisele silma. Lõpuks noogutas vanamees lühidalt, keeras ringi ja sammus rada mööda minema.
Vihmasadu, mitte tihe, vaid pigem selline kerge sadu jõudis kohani, kus naised seisid ja lahkuvale mehele järele vaatasid. Marysol Lassiere tõmbas vihmakeebi kapuutsi üle pea, et varjata juukseid vihma eest, et peita pisaraid tütre eest. Ta seisis vihmas, vaatas oma eemalduvat raugastunud poega ja nuttis.

(Nuttes vihmas & Kohtumine võõraga – jutulabori teemad sept.2013)
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0706)