"Teie järel!"
"Tohoh. Kust selline viisakus?"
"Tead, ma ise ka ei tea. Mõtleks küll, et oma vend, aga..." ütles mees, ust ikka veel galantselt lahti hoides.
Tüdruk turtsatas ja ütles: "Mulle tundub, et..." Siis vaatas aga avatud ust. "Ah, las olla." Ta astus läbi.
"Mida?"
"Ei, ei ole midagi."
"Ole nüüd meheks!"
Neiu heitis terava pilgu ja ütles: "Ära."
"Ah, olgu."
"Tervist! Mida teile!"
"Oot, vaatame kohe."
"Ma võin ka lasta teil mõelda."
"Ei-ei, mul on kindel soov. Ma tahaks omletti."
"Viineritükkidega?"
"Ütleme, et jah."
"Ja mida teile?"
"Mulle lihtsalt apelsinimahla."
"Värskelt pressitud?"
"Tavalist."
"Üks tavaline mahl ja üks Töllitud Sigutt..." Ettekandja võttis menüüd ja läks.
„Tellitud sigutt...?“`
„Ei, Töllitud.“
„Aa. Olgu.“ Mees vaatas kahtlustavalt laual oleva menüü peale, aga
ettekandja oli juba läinud.
"Verner."
"Jah, mida?"
"Räägi, kuidas sul läheb?"
"Mis asjus?"
"Tead küll."
"Ei, sellega pole midagi. Tasapisi veereb edasi."
"Verner..."
"Ei, päriselt. Ei ole üldse nii hull. Ärme lihtsalt räägi sellest, siis on hästi."
Neiul olid käed rinnal ja ta vaatas Vernerile otsa aina kasvava pahameelega.
Kuid noormees vastas: "Minu meelest see asi läheb ise üle. Normaliseerub või nii. Pealegi, ma võiks niikuinii lihtsalt muudele asjadele keskenduda."
"Mis muudele asjadele?"
"Noh, tööle või midagi. Või võiksin leida mingi hea hobi, noh."
"Verner, ära keeruta. Räägime sellest."
"Mul ei ole vaja praegu mingit rääkimist. Mul on vaja lihtsalt midagi hoopis muud."
Neiu vahtis teda veel pahaselt, siis ütles: "Olgu. Olgu pealegi. Sellisel juhul, mis puutub sellesse, et mis hobiga peaksid tegelema..."
"Mida?"
"Ma ütlesin, et mis puutub sellesse hobisse. Sa enne ütlesid."
"Jah. Jah, ikka. Sori, mu kõrvad on täna mingit sita-... tähendab, ptüi, virtsavett. Täis."
"Ptüi? Kõrvad või suu."
"Mis sa hakkasid neist hobidest rääkima?"
"Hakkasin ütlema, et arvan, et sul avanes nüüd võimalus võimsat karjääri teha põhitöö kõrvalt."
"Mida siis?"
"Pokkerit muidugi..."
"Kas ma tundun sulle inimesena, kellele sobiks praegu hasartmängud?"
"Einoh, ma lihtsalt mõtlesin, et, kõiki asjaolusid silmas pidades, ehk hakkab nüüd vedama hoopis kaardimängus."
Verner vaatas talle otsa, siis muigas. "Noh, natuke mannetu nali, aga mitte ka hirmus maitsetu."
"Aitäh."
"Ja rääkides maitsetusest..."
"Kuss!"
"Siin on teie Töllitud Sigutt."
"Aitäh."
"Ja teie mahl."
"Teine asi, mida ma tahtsin öelda - aitäh! - on aga see... Üks hetk. Võtan lonksu."
"Mhm." Verner lõikas oma omletti ja võttis esimese ampsu.
Neiu jätkas: "Kas "Romeo ja Julia" ei alanud mitte samamoodi?"
"Mis mõttes?"
"Romeo oli vist umbes sinu olukorras."
"Aa. Ma ei teadnudki. Või ei mäletanud."
"Ma lihtsalt ütlen, et sellised lõpud ei tähenda, et midagi palju suuremat ja tähtsamat ei võiks oodata ees. Ma ütlen sulle - alati püsib võimalus, et möödunu oli vaid eellugu ja et see, mis tuleb, sellest saab ühe ajastu olulisim lugu."
"See võimalus muidugi on."
"Jah. Nii et ära satu norgu."
"Jah, olgu."
"Ja ära unusta, et...“ – tüdruk võttis poisi käe oma pihku – „ma olen olemas. Kui sul peaks midagi vaja olema."
"Jah, ma saan aru. Ja ma olen väga tänulik."
"Aga?"
"Mida?"
"Sul on mingi aga."
"Ei, tegelikult mitte. Mitte otseselt, ei. Ma lihtsalt..."
"Mida?"
"See on ikka väga hea omlett."
"Haa, haa.“
"Ei, ma räägin tõsiselt. Kohutavalt hea."
"Kas sa püüad teemat muuta või midagi?"
"Ei, ma ütlen. See on tõesti hea omlett. Ei, ma ikkagi pean..." Ta kutsus ettekandja.
"Mis mureks?"
"Kes selle omleti tegi?"
"Eks ikka kokk."
"Ma tahaks temaga korraks rääkida."
"Jah, kohe tuleb."
Ettekandja läks. Kui ta tagasi tuli, kõndis tema järel üks leekivpunaste lokkis juuksepuhmaga naisterahvas. Pehmed naerulohkudega põsed ja talupiigalik olek, mida rõhutas kodune kokapõll. Ta oli ehtne maa peale laskunud ja kahel jalal kõndiv naeratus.
"Tervisi," ütles ta häälega, mis oli sametine veekohin. Või päikesekiirte meloodia. "Te tahtsite minuga rääkida?"
"Jah, tahtsin küll."
"Mida?"
"See toit. See on väga hea."
"Aitäh!"
"See on tõesti hea."
"Ah, mis te nüüd."
"Aga selles ongi asi. See on liigagi hea." Ta tõusis püsti ja haaras kokapreililt juustest kinni.

Verneri kahtlused osutusid tõeks, tegemist oli parukaga. Kui Verner oli selle naiselt ära tõmmanud, oli näha, et ettekandjaga oli tagasi tulnud mitte üks armas punapäine kokatüdruk, vaid kohutav üheksapäine Vespideenia lõgistaja!

Peletis kriiskas vihast ja varjamissunnist vabanenud olendi kergenduselevusest ja hammustas ühe oma suurema peaga ettekandja õlast nii suure ampsu, et tolle käsi kukkus pehme mütsatusega maha.
Verner lipsas mõne kiire sammuga tulnuka selja taha ja surus käed lukku sellisesse asendisse, et peletis ei ulatanud teda ühegi peaga hammustama.
Samal ajal astus kaaslane maha kukkunud metalse kandiku juurde, trampis kontsaga ääred teravaks ja hakkas sellega olendil päid otsast raiuma.
Esimene. Teine. Iga vikatina tõhusa hoobiga läksid koletise kriisked aina elavamaks, peade vähenemise kiuste ei läinud lärm aga märgatavalt vaiksemaks. Kolmas ja neljas. Viies. Nüüd polnud müra enam nii kõrvulukustav ja kohvikukülastajad võisid rahulikult edasi süüa.

Kuuenda pea eemaldamise järel sülitas olend tüdrukule näkku. Kui tulnukas sülitab, on tavaliselt reegliks sülituskoht kohe desinfitseerida, kuid antud juhul oli kameeleonpeletis nii kaua elanud inimtoidu peal, et tema sülg oli inimesele kahjutu. Eriti just sellele inimesele.
Verner hoidis ikka veel kinni, kui seitsmes pea haaras hammastega kinni teravate äärtega kandikust ja tõmbas selle kiiresti neiu käest ära. Ta suunas selle tüdruku poole ja sülitas ohtliku liua püssikuuli hooga teele.
Neiul õnnestus tee pealt eest põigata, terav lapik lendas kohviku tagumisse seina kinni, riivates pindmiselt ühe naispensionäri põske (mispeale ta karjus hädaldama), tehes ühe noormehe käe sisse verise vao, kuhu mahtunuks kas või kartuleid istutama, ja lõigates pea otsast ühelt meespensionärilt. Vaene mees!
Tüdruk hakkas lõgistaja nägusid sisse taguma. Üks võimas hoop järgnes teisele tohutu tempoga ja sihtmärke iga löögi järel vahetades. Kui üks pea oli juba veidigi toibunud ühest kõmakast, pidi ta maailm jälle vappuma. Ta oli kaotanud igasuguse lootuse.

Ühel hetkel pidi ka Verner tunnistama, et üheksapäisest Vespideenia lõgistajast oli saanud kolmepäine elutu lihamass. Kindluse mõttes jätkasid nad tagumist, kuni tõesti puudus igasugune kahtlus. Ta lasi koletisel põrandale vajuda ja pühkis otsaesiselt higi.
Verner vaatas nende tehtud tööd, haaras tüdrukust kähku kinni ja suudles teda tugevalt. Tüdruk oli vastusuudluseks liiga väsinud, aga tema heameelt oli selgelt näha. Kohvikukülastajad aplodeerisid neile.

Verner hakkas juba ära minema, kui tüdruk ütles hingeldades: "Ei. Hh... Vheel mitte. Hh..."
"Jah. Muidugi, vabandust. Tahad veel midagi tellida äkki?"
"Ei. Hh... Ei. Mul on - hh - veidi mahla veel järel."
„Olgu, ma siis ootan.“