See mees, see Tartu tänavate elav legend, kes nimetab end „vampiiritapja Antsuks“, ta ei taganenud ühestki väitest. Ta oli endast maha jätnud võika laiba, ta viibis kuriteopaigas ohtlike esemetega ja tal ei olnudki selle kõige kohta mingit veenvat põhjendust. Ta ei püüdnudki mingit alibit leida ja sel polnuks mõtet, selleks oli liiga palju pealtnägijaid.

Tegemist oleks nagu lihtsa kuriteoga, toimikul võiks ju kohe kaaned kokku lüüa, saata ta vangi. Siin oli aga nii palju lisanduvaid asjaolusid. Kas ka leevendavaid, see on juba iseküsimus. Teda peeti lihtsalt peast põrunuks, aga kogu juhtunu ei paistnud taanduvat vaid sellele, selles jutus oli liiga palju vastuolulist.

Antsule öeldi: „Jutustage uuesti päris algusest.“


See algas sellest, et ma olin juba ammu silmitsenud Küütri tänaval seisvat kuulutust maskiballi kohta. Lõpuks pidigi möll tulema Tartusse... Seda nähes teadsin kohe, et ma lihtsalt pidin sinna minema. Mina olin ju meie organisatsiooni poolt määratud kaitsma Tartut ja selle inimesi ebamaiste eest. Enne minekut kobasin kiiresti oma taskuid.

Telefon – olemas. Päikeseprillid - samuti olemas. Raadioskänner ka, aga see oli niikuinii telefoni sisse programmeeritud. Torkepastakas. Ah jaa, puust vai oleks peaaegu maha ununenud. Selleks võis lihtsalt lähimalt puult tõmmata ühe hea, noore oksa.

Nüüd oli komplekt koos.

Hakkasin minema otse Vanemuise poole, isegi hoolimata sellest, et Kaubamaja ees olevad tüübid olid kindlasti Ülitajujad. Nad kutsusid end küll skinhead’ideks, aga ma olen ainus, kes teab, et nad on tegelikult vampiirid. Ülitajujad olid sellised, kes tabasid ära, kui neid igasuguste kiirgavate detektoritega sihiti, näiteks päikeseprillide sisse ehitatud radariga. Ma olin nendega korduvalt Tartu peal kakelnud, alati mitte edukalt. Ikkagi, ma ei kartnud neid kiilakaid sitakotte. Ma hakkasin kartmatult nende suunas kõndima.

Mind nähes hakkasid nad silmi pööritama.

Nende juurde jõudes astusin otsejoones püstijalu seisva Ülitajuja poole. Sel olid ilusamad silmad ja kaunimad näojooned kui teisel, järelikult pidi ta olema juht – tema hurm mõjus mulle tugevamini, järelikult pidi ta olema vanem ja puhtam.
„Laske mind mööda, vereimejad,“ ütlesin neile otsa vaadates.
„Mine persse, vanatoi,“ vastas teine, kes istus. Ilmselgelt alluv – ta oli neist kõige suurem, kõige lihaselisem ja kõige inetum. „Meie istusime siin enne.“
Ma ei pööranud talle tähelepanu, vaatasin vaid ilusaimale otsa. „Täna ei saa ma teie peale oma aega raisata, täna on maskiball.“
„Mine siis sinna ära, mis sa meist tahad?“ küsis alluv jälle, kuid ignoreerisin teda.
Ilusam irvitas ja võttis lõpuks sõna: „Mida sinusugune sellest maskiballist otsib? See on ju mingi fänssi üritus. Kas nad üldse lasevad sind sisse?“
Väga hea, salga isand kõnetas mind – see osutas vampiiride seas haruldasele lugupidamisele. Alati ei saanud ma selle osaks, aga mida aeg edasi, seda rohkem õnnestusid diplomaatilisemad lahendused. Ütlesin: „Mul on omad vahendid, kuidas sellistesse kohtadesse pääseda.“
Ilusam vahtis mulle otsa vaikides, kui istuja ütles: „Türa, seda tahaks küll näha, mida sa seal tegema hakkad...“
„Kuid teiega tegelen ma kunagi hiljem.“
„Ja hakkad meid torkama oma pastakaga?“
Teine hakkas naerma, aga istuja vaatas mulle otsa tõsise näoga. Olukord ei lubanud head. Pigistasin pastakat oma pihus ja tundsin, kuidas mul hakkas minema kõvaks. Polekski osanud öelda, kas see oli pigem adrenaliinist või millestki muust. Kas nüüd pidi tulema võitlus?
Kuid ilusam ütles puhkevat naeru pihku mattes: „Ah, las olla. Lähme ära.“
Istuv Ülitajuja vaatas mu poole, siis langes ta pilk allapoole, minu jalge vahele. „Jumal küll, kuradi...“ Miski oli teda ära ehmatanud. „Persse küll. Käi kuradile. Kurat. Haige vend.“ Tõusis püsti ja läks teisega eemale.

Ohkasin kergendusest. Mul õnnestus säästa oma energiat õhtu jaoks. Läksin mõned sammud edasi ja rebisin puu küljest ühe oksa, et näiteks kasutada seda hiljem vaiana – võis juhtuda, et torkepastakast oleks väheks jäänud. Panin selle musta mantli rinnataskusse.

***

Peorahva sekka jõudes vajutasin käega taskus oleva raadioskänneri nuppudele. Ah et mis raadioskänneri? Eks ikka selle, mis oli mul mobiiltelefoni sisestatud. Ahhaa, läbi sahina hakkas vaikselt kostma kergelt klirisev heli. Seadsin maski ette. Mugavalt taskus oleva telefoni klahvile vajutades lülitasin radari sisse ja söandasin maski varjus ringi vaadata. Oi-oi-oi, oli pilt alles kirju!

"Kurat, raisk!" karjatasin ehmatusest. Lülitasin oma radarprillid mobiiltelefoni pealt tavarežiimile. Kuid enne seda olin tabanud punaste silmade välgatuse. Siin oli ka Ülitajujaid! Kuidas ma märganud polnud? No aga loomulikult, ma olin unustanud raadioskänneril tundlikkust peale keerata ja nii jäi oht peaaegu märkamata. Nüüd vaatasin närviliselt enda ümber. Iga puudutus ajas närviliselt nihelema, rünnak võis tulla ükskõik kust.

Juba trügiski läbi rahvamurru üks sihvakas mees kuldse hundimaskiga. Tema pilk oli üheselt minu peale suunatud. End ühe koguka daami selja taha varjates haarasin pihku oma torkepastaka. Teadsin, et peab tegutsema kiirelt. Ülitajujad ei löönud millegi ees risti ette ja olid valmis kasutama mis iganes võtteid, et ohver tappa. Mees jõudis piisavalt lähedale, et panna mulle käe õlale. Püüdes jätta inimese muljet, ütles ta: „Kuule, mees, rahune veidi maha....“ Oh, küll mina juba asjast aru sain!

Haarasin mehe käest kinni ja torkasin pastakateraviku tolle randmesse. Ülitajuja tõmbas käe ära ja astus ehmunult kaks sammu tagasi. Paar daami pistsid kiljuma ja tõmbasid kogu tähelepanu endale, mistõttu mul õnnestus end kaugemale nihverdada. Ma liikusin kiiresti Vanemuise teatrimaja poole, pääsedes Ülitajujatest, kes hüüdsid mind hulluks.

***

Piletisabas ja garderoobis polnud keeruline rahva sekka ära kaduda, eriti siis, kui olin ära andnud jope, mistõttu jälitajad ei tundnud mind enam ära. Läksin mööda treppi kähku suure saali rõdule ja heitsin pilgu alla.

Pilt oli kena. Kaunistustega oli pingutatud, teater ei meenutanudki enam niivõrd moodsat teatrit kuivõrd sajandivanust mõisa ja külalised sadistlikke saksa paruneid. Frakkides orkestrandid mängisid, põrandal keerlesid tantsupaarid. Maskide sädelus võistles daamide uhke ilu ja härrade silmatorkava soliidsusega. Kusagil keskel oli paar, kellele teised andsid ruumi, justnagu püüdes neist eneselegi märkamatult eemale hoida. Vaatasin nende poole ja jäin meest vahtima.

Jah, tema see oligi, seal omaette jäävas tantsupaaris. Tavasilmale paistis ta soliidse härrasmehena. Kallis ülikond, mustade vääriskividega ehitud ebamaises stiilis mask ja kuldselt helkiv käekell näitasid, et mees ei koonerda enda näitamise nimel. Aga ma hakkasin aimama, et see mees pidi olema üks küllaltki võimas vampiir.

Vaadeldes seda meest läbi radari, tundsin kubemes mõnusat tuiget. Ahh... tuli meelde keskkooliaeg. Siis leidis aset minu esimene kord mehega... Mitte, et ma olnuks mõni selline. Olin tollal lihtsalt noor, muud midagi. Pealegi, see ei meeldinud mulle eriti. Nii et järelikult ei saanudki ma olla mõni selline. Mida veelgi enam tõestab asjaolu, et hiljem pole ma seda sugugi rohkem nautima hakanud.

Alguses arvasin, et tolle tegelase soov seksi ajal kaela pureda oli lihtsalt mingi kiiks, millesugustest ka lihtinimestel ilmselt puudust pole, rääkimata üldse sellistest inimestest. Kaela hammustamine oli olnud minulegi pea üleloomulikkuseni küündiv nauding... Ma ei suutnud algul uskuda, et tunnen kaelal reaalseid kihvu, pealegi polnud pärast otseselt mingeid silmanähtavaid haavu. Lõpuks aga söandasin sellest rääkida ühele nõiast sugulasele, kes teadjana hakkas kohe targalt ette laduma kõik ohud, mida üks surelik vampiiridega suheldes kohata võib. See oligi aeg, mil hakkasin end harima vampiiride teemal, lugedes selle kohta nii palju kui võimalik.

Näiteks olen lugenud, et Ameerikas on üks tõug, kes varjab end päikese käest, sest erinevalt Euroopa vampiiridest, kes tuhastuvad, hakkab nende nahk selle käes eredalt pärlendama. Õnneks pidi nendega tegelema meie organisatsiooni Ameerika esindaja härra Wesley Snipes.

Lisaks nägin läbi radari, et naine, kes seal vampiiri kaisutuses keerles, oli üsna kena, aga minu jaoks mitte midagi meeldejäävat. Samas, kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, pidi mul mokk siiski üllatusest töllakile jääma – kas see polnud mitte mu pruut? Aga muidugi! See oli ju minu ammukadunud kallim Dulcinea! Jah, see sai olla ainult tema. Kuigi radariga oli näha, et kena haldjamask varjas ta nägu, võis see olla vaid Dulcinea. Mu üks ja ainus.

Orkestrimängu lõpunoodid kuulutasid vaheaja algust. Ballil osalejad kogunesid suupistelaudade ümber ja võtsid maskid eest. Ma jälgisin üksisilmi edevat vampiiri, kes oli tõmmanud eest oma pärlitega ehitud priiskava näovarju. Selle mehe täiuslik nägu… jõuline nina, süsimustad juuksed. Pehmed, pea naiselikud näojooned ja kindlad silmad. Ning õrnad huuled. Ma lihtsalt pidin selle mehega rääkima minema. Ta oli ju nii ilmselgelt vampiir.
Pidin aga kurvastusega tõdema, et mehe käevangus patseeriv naine oli täielikult muutunud võrreldes ajaga, kui me veel koos olime. Juuksed, mis mu mälestustes erkpunastena lehvisid, olid nüüd süsimustad ja läikisid kui varese suled. Isegi silmad, varem nii kaunid oma rohelise tooni poolest, olid omandanud pruunikalt tumeda, sünge varjundi.
Kuhu jäi see tüdruk, kellega käisime pühapäeviti vanamees Fenelli aias õunaraksus? Dulcinea oli otsekui täiesti teine inimene.
Otsustasin tegutseda. Astunud nende juurde ja vahetanud nendega viisakusi, palusin neiut tantsule, vaadates mehele otsa. Too vaatas mu poole oma hella pilguga ja vastas: “Võib-olla ei soovi mu leedi tantsida teiste härrastega?” Vaadates naise poole märkasin, et Dulcinea pilk oli omandanud uneleva ilme. Naine toetus minust välja tegemata oma saatja käsivarrele. Me polnud teineteist küll üle tüki aja näinud – kaugele on jäänud kas või päev, mil tema tuli kinno Enricoga, mina Anjelicaga, aga ma polnud unustanud tema õla soojust tollest õhtust –, aga sellegipoolest oli ilmne, et naine oli vampiiri lummuses. Ka mina ei tahtnud kohe minema hakata, vaid jäin vampiiri põrnitsema ja mõtlesin, kuidas vestlust jätkata.

Rikkur nuhutas mind korra ninaotsaga, kortsutas kulmu minu poolt tuleva lõhna peale ja tõmbas näo eemale mu juurest. Oot-oot, kas see pidi tähendama, et minul on halb hais? Ma polnud tahtnud seda algul teha, aga ometi hüüatasin solvunult: „Aga sina oled vampiir!“

Tema reaktsioon rabas mind – mehe kulmud tõusid, silmadesse tuli üllatunud pärlendus. „Kust sina...“

Korraks ajas ka Dulcinea silmad pärani, otsekui virgudes kaugest unenäost, ja vaatas algul tema poole, seejärel mind. „Mida sa ütlesid?“ Kuid edevalt ehitud rikkur haaras Dulcinealt ümbert kinni ja ruttas eemale.

Ma pidin selle vampiiri kätte saama. Hakkasin kiiresti nuputama järgmist tegevusplaani. Ega võimalusi palju olnudki. Oli selge, et tutvus seda meesvampiiri ei huvitanud. Tuli loota juhustele. Võis ju tappa imuri keset saali, kuid see nõudis saali pimendamist. Kuidas seda teha, oli iseküsimus – ma olin mitu aastat töötanud siin elektrikuna ja teadsin, et valgustus, seinapesad ja lavaseadmed on kõik eraldi kaitsmete taga. Et neid kaitsmeid varjava kapini jõuda, tuli läbida mitu ust, mida valvati ja mille võtmeid polnud mul enam ammugi.

Peale järjekordset tantsu märkasin, et mu jälgimise objekt oli pöördunud koos kaaslannaga minekule. Nad ajasid garderoobis mantlid selga ja väljusid, võttes suuna Raekoja platsi poole. Järgnedes neile vaikselt mööda Ülikooli tänavat panin käed kiiresti taskusse, et kruttida raadioskänneri tundlikkust. Pilgul ringi käia lastes märkasin, et mööda Vallikraavi tänavat läheneb kamp skinhead’e, nüüd juba tunduvalt napsusemad kui enne maskiballi.

Nad juba hüüdsid: „Mehed, see on ju see vampiiritapja!“ Kuulsin selles hääles mõnitavat tooni – õigus jah, nad ju nägid, et olin üksinda! – ja ületasin ristmiku nii kiiresti, kui sain. Eespool hakkasid jälitatavad vist juba Pirogovi pargi juurde jõudma.

Tagant hakkas kostma samme ja pöörasin ümber. Nägin skinhead’e minu poole kõndimas, see ilusate silmadega teistest eespool. Tema käeasend viitas selgelt asjaolule, et tal oli mõõk. Loomulikult polnud relva silmaga näha. Vampiiridel oli hämmastav võime muuta inimeste tajusid nii, et nood nägid imuri tegevusi moonutatuna. Mind see aga ei mõjutanud, sest olin juba lapsepõlvest õppinud Indias mingil shaolini-munkade treeningul, kus õpetati selliseid moonutusi ära tabama.

Nüüd tegi naerev skinhead täpselt sellise liigutuse, nagu tahaks suitsu ette panna, hoides näol petlikku ilmet, nagu tahaks öelda midagi ninatarka. Selle läbi näinud, otsustasin minna ründele ja lajatasin rusikaga. Kuna olin vastasele lähedal, moonutas tema lumm minugi tegevust ja ilmselt võiski seepärast suvalistele pealtnägijatele tunduda, et mingid joodikud on lihtsalt hoogu sattunud.

Jätnud blokeerimata vastase poolt tagumikku sihitud ohutu jalalöögi, õnnestus mul järgmist kiilakat visata jõuga vastu sealsamas seisvat autot. Jooksin autosigna vingumise saatel üle tee ja jätkasin sörki suunas, kuhu olid läinud mu kaks jälitatavat. Kiilakad järgneda ei püüdnud, ilmselt nad nägid, et minu vastu polnud lootustki. Küll aga olid jälitatavad kadunud kui vits vette…

Veidi enne Pirogovi platsi aeglustasin sammu. Vasakule jäi mustav kangialune. Oleksin sellest peaaegu juba mööda kõndinud, kui äkki kuulsin heli, mis viitas pehme objekti kukkumisele. Kõrvu teritades lähenesin sellele sissepääsule, mis minu teada pidi viima üleskaevatud sisehoovi. Vasaku käega leidsin taskust oma telefoni ja käivitasin selle sisse ehitatud taskulambi.

Kuid see pilt, mis minu ees avanes… Neelatasin. Tähendab, ma olin ju olnud selleks valmis, muidugi olin. Seda olin ma ometi eeldanud, kui asusin vampiiri jälitama. Mul on ju nii põhjalikke kogemusi vampiiridega. Ometi tundsin, kuidas kõht tõmbus kohutavalt õõnsaks.

Seina ääres lebas neiu. Kleit oli eest lahti rebitud, rinnakorv oli lahti lõigatud kuni… Ei ole näha, kuhumaani. Soolikad, mis nägid välja nagu poe lambavorstid ja mis omal võikal kombel ajasid suu vett jooksma, varjasid ära haava alumise otsa.

Tume kogu naise kohal tõmbas hambad eemale naise kaelalt. „Sina!“ Tema pilgust oli näha, et ta polnud veel lõpetanud...

Kui ta pööras pilgu mu poole, tundsin, kuidas püksid lähevad kusest niiskeks. Minu tahtest sõltumata läks mul kõvaks. Adrenaliin segunes mõistatamatult erutusega, kuid see lisandus juba kõikematvale abitustundele. Mu kõhus hakkas aina rohkem keerama. Taganesin ettevaatlikult tänavale, kaitsvate lambikiirte alla.

Värava pimedusest astus välja vampiir. Kuid mitte midagi sellist, millega ma oleks seni kokku puutunud. Tema silmad on lõõskavpunased ning irevil hammaste vahelt tuli heledat auru. See polnud miski, mida peletaks küüslauk või ristid või keeld astuda üle ukseläve – pigem oli see olend nagu minu suunas liikuv julmusest pakitsev tahtejõud. Aheldamata Vikatimees. See liikus hiilivate sammude haaval minule lähemale. Tema silmadest õhkus soovi rebida mind tükkideks. Mu peast käis läbi terav valu, kui tundsin, kuidas kogu elu jooksis üksikute katkendite haaval silme eest läbi, kõige pikemalt ja põhjalikumalt aga käesolevasse päeva seisma jäädes. Peast käis läbi terav valu.

„Sina...“ ütles olend häälega, mis oleks igaühe südant köitnud hirmu sisse nagu raudketiga. „Sa tulid tõepoolest otsima maskiballilt koletisi…“

Peavalu läks kohe üle. Mõistust ei varjanud enam miski muu peale mu enese hirmu.

Vampiir sammus näljase pilguga paar sammu lähemale. „Ma peaks sulle näitama, milleks on võimeline üks Jumalast hüljatu. Ma peaks sulle näitama maapealse elu kõige kaugemaid sügavusi, kuhu Tema valgus kunagi ei paista.“ Siis nägi ta aga minu selja taha, seal seisis salkkond inimesi. Olend raputas pead tüdinud pettumusest, kui nägi, et ei saa minuga sedasama teha, mida naisega, vähemalt mitte takistamatult.

Mul tuli meelde, et taskus oli puust vai, mida mul polnud seni kordagi vaja olnud välja võtta. Sõrmed tõmbusid kramplikult selle ümber, aga ma ei tirinud seda veel põuetaskust välja. Selle pigistamisel tundsin, kuidas värisevad põlved muutusid veidi kindlamaks. Kui ta tuleb lähemale, siis ma kohe löön.

Kas mul õnnestuks teda niimoodi tappa?

Siis tuli ta silmadesse aga õel kavalus. Ta hambad tulid nähtavale. „Ilmselt seda kõike ei jõua. Aga siiski…“

Ta pilk liikus aeglaselt lõhkikistud naise poole, seejärel vaatas minule otsa.

Sel hetkel voogas mu teadvusest läbi kogu mu senine armastuslugu Dulcineaga. Selle esimestest hetkedest kauges ühises lapsepõlves kuni naise kaotamiseni. Kõik kallid hetked naisega käisid läbi mu silme eest, teadvusest, kogu mu olemusest.

Nende hetkede rõõmud... algul lapsepõlverumalused (vanamees Fenelli vihane röökimine, kui me õuntega minema jooksime), seejärel noorpõlve ujedus teineteise suhtes (15-aastaselt kinos. Mina Anjelicaga, tema tuli Enricoga... ei mina ega tema mäletanud filmist midagi, sest meie õlad riivasid teineteist nii magusalt). Seejärel teineteisest võõrandumine. Oludest tingitud pausiaeg. Sel perioodil olin ma Vanemuises elektrikuks. Ja tema, tema jäi minust kaugele eemale, nagu teda polnukski vahepeal minu jaoks olemas. Kuni praeguse õnnetu taaskohtumiseni.

Kas selline siis ongi kogu elu läbitulvamine elu viimaste hetkede eel? Miks ma siis nägin ainult Dulcineaga seotud mälestusi, eimidagi muud?

Nägin neid nii, nagu kogenuks neid sel hetkel esimest korda…

Ühel hetkel see voogamine katkes.

Vampiir vaatas mulle otsa põlgliku näoga. „Jäägu sulle ainult lein.“ Siis irvitas. „Idiootliku Don Quijote lein olematu Dulcinea järele...“

Mu kõhus keeras ja köhatasin kurgupõhjast. Ohh, Dulcinea! Alles nüüd tundsin, mida see kaotus mulle tähendas. Kõik need kaotsi läinud võimalused! Põlved andsid järele ja kukkusin istuli, lein pitsitamas mu südant. Tundsin keelel sapi maitset ja sülitasin maha. Kui tõstsin pilgu, polnud enam midagi ega kedagi näha. Ma jäin sinna üksinda Dulcinea rüvetatud laibaga. Minu selja taga olevad inimesed kiljatasid, kui nägid laipa. Üks asi viis teiseni ja siin ma nüüd olen.

Kõige selle kordamine ei viinud neid kuidagi edasi. Liiga palju jäi selgusetut. Pealtnägijate tunnistused sisaldasid endas ka vasturääkivusi. Mõned arvasid, et keegi teine olevat veel olnud, aga oli küllaltki pime ja täpselt polnud aru saada. Ainus, mis oli kindel, oli see, et seal seisis Ants, kellel oli mingeid jälgi tänavakaklusest, ja et tal oli oks, mille ta oli võtnud kellegi ründamiseks.

Aga sel oksal polnud tõesti mingeid verejälgi. Mõrvarelva ei ole siiani leitud. Pealegi oleks selline tegu üllatav laskumine julmusesse, aga temal ei teata seni olevat sedavõrd pahatahtlikke kalduvusi. Nojah, see pastakaga löömine ja kaklused jõmmidega, aga see on teistmoodi. Need tembud tähendaks ehk ööd kartsas. See siin aga…

Kõige muu kõrval kummastas neid tema täiesti tõeline lein mõrvatud Helena Metsa pärast.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0634)