580792 2009713338219 1767328390 n... ehk üks väike apologees jaburusele.

Aasta 2013 algas Reaktoril 4 novelliga. Ilukirjandusliku poole põhitoimetajana on mul piinlik öelda, et üks neist on mu enda tekst, aga sel on ometi veidi laiem põhjus, see on osa kontseptsioonist. See kujunes poolepealt, tekstidega tegeledes. Esialgu oli mõttes kirjutada iga teksti ette mõnesõnaline tutvustav või sissejuhatav tekst. Seda tingis asjaolu, et netiajakirja loed paratamatult teisiti kui paberväljaannet - kuidas sa uputad end 8-leheküljesesse esimesi samme katsetava harrastuskirjutaja teksti, kui kõrval tiksuvad Skype, Facebook ja muu säärane?

Kuid mingil määral hakkas juttudel mingil määral kujunema ühine motiiv - jaburus. Mitte iga tekstiga päris sajaprotsendiliselt, aga ometigi piisavalt, et seda ei välistaks ühegi puhul. Ja siinkirjutaja novellist sai teadlik samm selles suunas.

Ülevaade novellidest: esimene on Reaktori kõige produktiivsemalt ilukirjanduslikult kaastööliselt ja ühtlasi selle endiselt peatoimetajalt J. J. Metsavanalt. Lugu räägib (temale igiomase) keelega (temale igiomasest) zombist. Sedapuhku on tekstis püütud leida sellele tehnoloogiline lahendus, mis annab loole justkui-tõsiseltvõetavuse - ent see tõsidus ei jää lõpuni ehtsaks, sest kokteili lisandub koomilisevõitu hauaröövlipaar. Seda vaatlen kui positiivset stiilinüanssi, jaburusele kalduvat intonatsiooni.

Teine on lugu vampiiritapjast Antsust. Täpsemini on tegemist Tartu konteksti toodud looga ühest "vampiiritapjast". Tekst, mis võiks olla Blade'i-lugude pastišš - mida see oma algversioonis õieti oligi - omandab aga uue alatooni nende jutumärkide olemasoluga. Sest neid jutumärke välja jätta ei saa, vähemalt mitte selle loo puhul. Kuid selleks, et need jutumärgid oleks nähtavad, oleks vaja tajuda kõige uskumatumate hetkede täit jaburust.
(Sel tekstil on märgitud kaks autorit - Alari Liik saatis toimetusele esialgu oma algversiooni, mis sai ümber kirjutatud "Vampiiritapja Antsuks". Iseenesest tegi ta oma tekstist ka omaenese toimetatud uusversiooni.)

Kolmas on lugu ühest (enam-vähem) keskaegsest nõiast, kes ajarännul tulevikuilma kinnitab Arthur C. Clarke'i Kolmandat Seadust, tõenäoliselt kuulsa kirjaniku kuulsamaid mõtteid ehk see, et igasugune piisavalt kaugele arenenud tehnoloogia on sisuliselt eristamatu maagiast. Selline ideesiluett ei tarvitse tingimata erutada meeli, mistõttu on huvitav tõdeda, et tekst üllatab oma isikupärasuse poolest. Kuid see isikupära on suuresti saavutatud lepliku, jaburusi aktsepteeriva tooni kasutamisega.

Neljas on siinkirjutaja tekst, mis on peaasjalikult üles ehitatud jaburavõitu puändile.
580792 2009713338219 1767328390 n


Nagu näha, siis neis sissejuhatuses on igas tekstis oma koht sel sõnal. Samas - kui juba nende nelja juures võib seda sõna kasutada, kas pole siis tegemist omadusega, mis paratamatult esitleb ennast Reaktorile laekuvate tekstide puhul, võib-olla edaspidigi? Omadusega, mis pole samas tühipaljas hukkamõist, sest käesoleva numbri novellide uudishimulik lähenemine jaburusele ei tähenda katset lähenemist idiootsusele ja standardite langetamisele või neist loobumisele. Ei, jaburus on jaburus - see on siiski omadus, mitte ilmtingimata hinnang.

Jaburus - see on piiridest vabanemine. See on positiivne võimaluste ja lahenduste jaatus. Loomulikult on tõeliselt jabural asjal oht muutuda mingiks lapsikuks jandiks - ja tõenäoliselt läheneb sellele nii mõnegi jaoks mõni tekst käesolevas numbris. Järelikult peab oskama pideva jaatamise juures säilitada kainet meelt selle võrra, et asi püsiks vähegi maitsekas.

Algajate ulmekirjanike puhul ongi kaks põhilist ohtu. Esimene on kaldumine liigsesse konservatiivsusesse – ideedele ei läheneta mitte põhimõttel, kuidas luua nende puhul võimalikult head lugu, vaid pigemini püütakse kirjutada niimoodi, nagu oleks „õige“. Teine on aga suutmatus eristada ideede lahendamisel piiri, kust maalt läheb asi juba üle võlli, ühesõnaga jaburaks.

Kumbagi viga võib kaitsta mingil määral (säilitades optimistlikku lootust, et autor näeb neid ikkagi vigadena ja tegeleb nende likvideerimisega). Mõni ütleks, et konservatiivselt kirjutav inimene jõuab klišeedeni, kuid et teine ei jõuaks sellenigi. Kui Reaktori toimetusel on aga võimalik valida, kumba viga aktsepteerida, siis käesolev number lähtub sellest, et jaburus võib olla riskantne, kuid see kannab endas suuremat võimalust olla originaalne.

Ehk tundub üleliigsena selline kaitsekõne jaburusele. Eriti silmas pidades seda, et ükski tekst ei lähene puhtakujulisele bizarro-fiction’ile, kuivõrd jaburus pole ühegi teksti puhul eesmärk omaette (kui välja arvata ehk siinkirjutaja tekst ja sedagi vaid mingi piirini). Ometigi tundus kommentaar põhjendatuna, sest käesoleva numbri tekstidel on säärane ühisosa ja järgmisest numbrist on lähenemine tekstidele juba teine. Osati saab ka hilisema tagasiside põhjal siis näha, kas Reaktori toimetaja mõte eelistada jaburust klišeele on põhjendatud või mitte.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0660)