Kummardusega H. P. Lovecraftile ja
R. W. Chambersile


Kui te vaatate sügavikku, pidage meeles,
et samal ajal vaatab sügavik ka teisse. 
(Nietzsche) 


Ei teagi, kumb oli enne – kas varjud või kutse. Kindel on see, et Meinhard ei leidnud rahu. Ei leidnud rahu ei kaitsvate toaseinte vahelt ega tammise toapõranda all asuvast keldrist, mille Meinhardi vanaisa oli oma tumedatel noorusaastatel maja alla rajanud.

Varjud olid vallutanud Meinhardi meeled ja tuprusid ta hingetalade kohal ähvardavate ning õudustäratavate pilvedena. Ka nendel vähestel päevadel, mil päike arglikult selle iidse linnakese kitsaid tänavaid valgustas, ei saanud Meinhard leevendust oma raskemeelsusele ning pärast päikeseloojangut tundusid varjud ta hinges tohutult massiivsemad ja ähvardavamad.

Kuid vaid varjud ei olnud põhjuseks, miks Meinhard lakkamatut kummalist ja seletamatut ärevust tundis. Meinhardi painas kutse. Ta ei mäletanud enam, millal ta seda esimest korda tundis – kas juhtus see ühel tema lugematutest öistest jalutuskäikudest kodulinnakese misantrooplikult kitsastel tänavatel, mis panid oma rõhtsa rõskuva survega masenduma ka optimistlikumad ja naiivsemad elanikud, või juhtus see mõnel nendest öödest, kui Meinhard unetuse käes vaeveldes külmast higist pärlendava näoga oma ebamugavas, ilmselgelt oma aja äraelanud voodis vähkres. Ta teadis vaid seda, kuskohast kutse tuli – see tungis ta tajudesse ülevalt, kõrgelt, määratult kõrgelt, sealt, kus Aldebaran jätkab lõputult ning rõõmutult oma igavest teekonda.

Meinhard kartis seda kutset. Ta ei teadnud, mis juhtub siis, kui tal ei jätku enam jõudu kutsele vastu panna. Ja Meinhard kartis varje. Tal polnud aimugi, kui tihedaks ta meeltes laotuv pimedus muutuda võib ja kas ta hingekoda varjude paisumisele vastu peab. Võib-olla oli see teadmatus veel kõige painavam ja ähvardavam. Meinhard oli mõtelnud väriseva südamega võimalike lahenduste peale. Ta oli mõelnud vanaisa peale, kes vaimuhaigete hooldekodus oli end sanitari kitli küljest pudenenud vööga akende ees olevate trellide külge poonud. Võib-olla oli vanaisa otsinud surmas pääseteed… Meinhard oli aga liiga hirmul, et enesetapule mõtelda. Varjud ta hinges tundusid teda kohustavat ja kutse näis teda millekski ette valmistavat.



Pilt: Aili Gerz

Meinhard ei julgenud mõeldagi, mis selle kõige eesmärk võiks olla. Vanaisa väike, kuid selle võrra jubedam ning kindla suunitlusega raamatukogu oli tal juba lapsena läbi uuritud ja Meinhard üritas meeleheitlikult eemale tõrjuda mõtteid, mis kippusid ta seisundit võrdlema kurikuulsas ja kardetud Necronomiconis kirjeldatud luupainajalike õudustega. Kuid eesootava verdtarretava košmaari aimdus tungis ta mõtteisse nagu lahkaja skalpell pehmeks määndunud korjusesse. Just sellisena võrdles Meinhard oma tahet – mädastuv laip, kes üle elanud vereurma agoonia, päikesepaiste pundumise, kuuvalguse sitikasahina ning lõpuks jäänud lebama huvipakkumatu ja tühjana, kõrvalseisjaks selle deemoni jaoks, mida me kutsume eluks.

Sellel ööl teadis Meinhard lõpuks põhjust. Uinunud linnakese ääres väikesel künkal tähistaevast silmitsedes tungis teadmine Meinhardi meeltesse maakividest laotud kivimüüri lõhestava välguna. Nüüd ta teadis! Kogu ta keha värises, aga enam mitte hirmust. Enam mitte! Meinhardi kõhna siluetti läbisid ekstaasist tingitud võbinad, kui ta mõtles eesootava peale. Sest tema, Meinhard, teadis nüüd, kes ta on ja mis oli olnud selle kõige põhjus. Ta tundis ennast nukust kooruva liblikana, kes nutab öö ilu nautides, ta tundis ennast vangina, kes peale aastatepikkust kongis koolemist hallitava nahaga neitsilikult värskesse kesköösse karjub. Teadmine oli Meinhardi jaoks kõik ja hirmudel oli igaveseks lõpp. Sest tema oli kuningas ja kõik saavad koolduma ja kolletama ta ees. Kõik, kes teda on pilganud ta sünge olemise tõttu, kõik, kes tema üle on nalja visanud – kõik nad saavad meelt heitma ning austusest ta räbaldunud rüü kollast serva suudlema. Sest tema on kuningas, kuningas kollases rüüs.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0788)