Ma olin kodust kaugel ja minu peal oli idapoolse mere lumm. Videvikus kuulsin ma seda kaljudel kõmisemas ning teadsin, et see jäi otse künka taha, kus kokkupõimunud pajud väänlesid selgineva taeva ning esimeste õhtuste tähtede taustal. Ning kuna mu isad olid kutsunud mind taamal asuvasse vanasse linna, rühkisin ma läbi õhukese vastlangenud lume edasi mööda teed, mis üksildasena sinnapoole suundus, kus Aldebaran puude keskel vilkus; väga iidse linna poole, mida ma polnud kunagi näinud, ent millest olin tihti unistanud.
Oli yule-aeg, mida inimesed jõuludeks nimetavad, teades siiski oma südameis, et selle austamine on vanem kui Petlemm ja Babülon, vanem kui Memphis ja kogu inimkond. Oli yule-aeg ja lõpuks olin ma tulnud muistsesse merelinna, kus mu rahvas oli elanud ja festivali pidanud vanadel aegadel, mil see keelatud oli; kus nad olid ka oma poegadel käskinud kord sajandis festivali pidada, et mälestus ürgsetest saladustest unustusse ei vajuks. Minu rahvas oli vana, olles vana juba siis, kui see maa kolmsada aastat tagasi asustati. Nad olid tulnud kummalise, salaliku tõmmut verd rahvana unistest lõunamaa orhideeaedadest, ning kõnelnud teises keeles enne siniste silmadega kalurite keele õppimist. Ning nüüd olid nad laiali paisatud, jagades üksnes rituaale müsteeriumidest, mida ükski elavaist mõista ei suutnud. Mina olin ainus, kes tol ööl legendi kutsel vanasse kalurilinna naases, sest ainult vaesed ja üksildased mäletavad.
Siis nägin ma üle künkaharja härmas Kingsporti õhtuhämaruses laiali laotununa; lumist Kingsporti ja tema iidseid tuulelippe ja kirikutorne, katuseposte ja kaminalõõre, kaisid ja väikesi sildu, pajupuid ja kalmistuid; järskude, kitsaste ja käänuliste tänavate labürinte ning pead pööritama panevat kirikuga kroonitud keskset künkatippu, mida aeg ei olnud söandanud puudutada. Nägin lapse korrastamata klotside moel kõigis asendeis laiali paisatud koloniaalajastu majade katkematuid rägastikke, iidsus hallil tiivul üle talvest valgete katuste hõljumas; nägin katuseavasid ja väikeste klaasidega aknaid üksteise järel külmas ehas säramas ning liitumas Orioni ja igivanade tähtedega. Ning mädanevate kaide vastu tagus meri; salalik, mäletamatu meri, kust inimesed vanal ajal tulnud olid.
Tee kõrval künkaharjal kerkis üks veel kõrgem tipp, kõle ja tuuline, ning ma nägin, et seal asus surnuaed, kus mustad hauakivid kooljalikult läbi lume sirutusid nagu hiiglasliku laiba kõdunenud sõrmeküüned. Jälgedeta tee oli väga üksildane ning vahel tundus mulle, nagu kuulnuks ma kauget õõvastavat kriiksumist, justkui kõiguks võllas tuules. Neli mu hõimlast olid nõidumise eest 1692. aastal üles poodud, ent ma ei teadnud, kus täpselt.
Kui tee merepoolset nõlva mööda alla pööras, kuulatasin ma õhtuse küla rõõmsaid helisid otsides, kuid ei tabanud neid. Siis mõtlesin ma aastaajale ning adusin, et sel vanal puritaanlikul rahval võib vabalt olla minu jaoks kummalisi jõulukombeid, täidetud vaikse koldeäärse palvusega. Pärast seda ei otsinud ma enam lõbutsemist ega teekäijaid, vaid jätkasin laskumist, möödudes tummadest valgustatud talumajadest ja varjulistest kiviseintest ning suundudes sinna, kus iidsete poodide ja merekõrtside sildid soolahõnguses tuules kriiksusid, ning kus sammastega ukseavade grotesksed koputid mahajäetud sillutamata tänavate kõrval väikeste kardinaist varjatud akende valguses sätendasid.
Olin näinud linna kaarte ning teadsin, kust leida oma sugulaste kodu. Oli lubatud, et mind tuntakse ära ja tervitatakse, sest külalegendid elavad kaua; niisiis kiirustasin ma läbi Back Street’i Circle Court’i, ning üle värske lume mööda linna ainsat täielikult kividega sillutatud teed sinna, kus Green Lane pöörab turuhoone taha. Vanad kaardid olid ikka veel täpsed ning mul polnud raskusi, ehkki Arkhamis vist valetati öeldes, et siia trammid sõidavad, sest ma ei näinud pea kohal ühtegi kaablit. Lumi oleks rööpad niikuinii ära peitnud. Olin rõõmus, et otsustasin jala tulla, sest künkalt oli valge küla väga kaunis paistnud. Põlesin kärsitusest koputada oma sugulaste uksele seitsmendas majas Green Lane’i vasakus servas, millel oli iidne teravatipuline katus ning esileulatuv teine korrus, kõik ehitatud enne 1650. aastat.
Majas põlesid tuled, kui ma lähenesin, ning rombikujuliste aknaruutude järgi sain ma aru, et seda oli hoitud endisaegsele kujule väga sarnasena. Ülemine osa rippus kitsa rohtunud tänava kohal ja ulatus peaaegu vastasmaja ülakorruseni, nii et ma olin justkui tunnelis ja madal ukselävi oli lumest täiesti vaba. Polnud kõnniteed, kuid paljudel majadel olid kõrged uksed, milleni viisid raudääristega topelttrepid. See oli veider pilt, ja et ma olin Uus-Inglismaal võõras, ei olnud ma kunagi sarnast näinud. Ehkki see rõõmustas mind, oleks mulle rohkemgi meeldinud näha lume sees jalajälgi, tänavail inimesi ning mõndagi akent ilma ettetõmmatud kardinateta.
Vanaaegset raudkoputit lõin ma pooleldi pelglikult. Mingi hirm oli minus kogunenud, võibolla mu kummalise päritolu, lohutu õhtu ning veidra vaikuse pärast ses imelikke kombeid täis päevinäinud linnas. Ning kui mu koputusele vastati, kartsin ma juba tõsimeeli, sest polnud kuulnud enne ukse kriiksuvat avanemist ühtegi sammu. Kuid mu hirm ei kestnud kaua, sest talaaris ja sussides vanal mehel ukseavas oli leebe nägu, mis mind julgustas; ning ehkki ta oli tumm, nagu ta käemärkidega selgitas, kandis ta nõelpliiatsit ja vahatahvlit ning kirjutas nendega omapärase iidse tervituse.
Ta kutsus mind madalasse küünlavalgesse tuppa, mil olid massiivsed katmata tugitalad ning natuke tumedais toonides jäika seitsmeteistkümnenda sajandi mööblit. Minevik oli siin ergas, sest ükski asi ei puudunud. Seal leidusid haigutav kamin ning vokk, mille taga istus, selg minu suunas, teki sisse mähitud sügava tanuga küürus vana naine, kedrates pühadeajast hoolimata. Paiga kohal tundus olevat lõputu rõskus ning ma imestasin, et ühtki tuld ei lõõmanud. Kardinais aknede poole vaatas kõrge seljatoega iste, ning seal paistis keegi olevat, ehkki ma ei võinud päris kindel olla. Mulle ei meeldinud kõik see, mida nägin, ning tundsin taas hirmu. Mis mu pelgust enne kahandanud oli, kasvatas seda nüüd, sest mida enam ma vana mehe leebet nägu vaatasin, seda enam kohutas mind selle ilmetus. Tema silmad ei liikunud kordagi ja nahk oli liialt vahataoline. Viimaks olin ma kindel, et see polnudki nägu, vaid kuratlikult peen mask. Kuid lõdvad käed, miskipärast kinnastatud, kirjutasid osavasti tahvlile ja käskisid mul veidi oodata, kuni mind festivalipaika juhatatakse.
Osutades toolile, lauale ja raamatuvirnale, lahkus vanamees toast; ja kui ma lugemiseks maha istusin, nägin ma, et raamatud oli igivanad ja hallitanud. Nende sekka kuulusid vana Morrysteri metsik „Teaduse imed“, Joseph Glanvili 1681. aastal avaldatud kohutav „Saducismus Triumphatus“, Remigiuse 1595. aastal Lyonsis trükitud „Daemonolatreja“ ning, halvimana kõigist, hullu araablase Abdul Alhazredi nimetamatu „Necronomicon“ Olaus Wormiuse keelatud ladina tõlkes: raamat, mida ma polnud iial näinud, kuid millest olin kuulnud sosistatavat koletuslikke asju. Keegi ei kõnelnud minuga, kuid ma võisin kuulda tuule kriiksumist väljas ja vokiratta vurinat, kuna tanuga vana naine jätkas oma vaikset ketramist, ketramist... Leidsin, et tuba, raamatud ja inimesed olid haiglaslikud ning häirivad, kuid et mu isade vanad tavad olid mind kutsunud kummalistele pidustustele, olin otsustanud leppida isevärki asjade nägemisega. Niisiis üritasin ma lugeda ja süüvisin varsti värisedes millessegi, mille ma avastasin tollest neetud „Necronomiconist“: mõistuse või teadvuse jaoks liiga jubeda mõtte ja legendi. Mulle ei meeldinud see, etarvasin end kuulvat pingi vastas oleva akna sulgumist, justkui olnuks see vargsi avatud. See paistis järgnevat vurinale, mis ei tulnud vana naise vokist. Siiski oli seda vaid vaevu kuulda, sest naine ketras väga kiirelt ja samal ajal oli löönud ka päevinäinud kell. Pärast seda kadus tunne, et pingil üldse keegi istus, ning ma lugesin otsustavalt ja värisedes, kuni vana mees tagasi tuli, riietatud saabastesse ja avarasse vanamoodsasse rõivastusse, istudes tollelesamale pingile nii, et ma teda ei näinud. See oli närviline ootus ja pühadustteotav raamat mu kätes tegi selle kahekordseks. Kui kell lõi üksteist, tõusis vanamees üles, hõljus massiivse graveeritud kirstuni nurgas ja võttis sealt kaks kapuutsiga hõlsti; ühe neist pani ta selga, teise mähkis naisele ümber, kes oma monotoonset ketramist katkestas. Siis liikusid nad mõlemad välisukse juurde, vana naine lonkamas ning mees tolle liikumatu näo või maski ette kapuutsi tõmmates mulle viipamas, olles mult eelnevalt sellesama raamatu ära võtnud, mida ma lugesin.
Me läksime tolle uskumatult muistse linna piinarikkasse kuupaisteta tänavaterägastikku; läksime, kui tuled kardinatega akendest üksteise järel kadusid ning Siirius kapuutsides ja keepides kogude massi poole kõõritas, mis vaikselt igast ukseavast välja valgus ja tänavatel jubedat rongkäigut moodustas, möödudes kriiksuvaist siltidest, enneveeuputusaegsetest katustest ja rombikujulistest akendest; nõeludes läbi järskude tänavate, kus kõdunevad majad üksteist katsid ja kokku kuhjusid; liueldes üle avatud õuede ja kirikuaedade, kus kõikuvad laternad tontlikke joobnud tähtkujusid moodustasid.
Nonde vaikivate rahvamasside seas järgnesin ma oma hääletuile juhtidele, nügituna küünarnukkidest, mis paistsid ebaloomulikult pehmed, ja surutuna rindade ja kõhtude poolt, mis tundusid ebanormaalselt pundunud; nägemata kordagi ühtki nägu ja kuulmata ühtki sõna. Üles, üles, üles vonklesid jubedad rivid ning ma nägin, et kõik tulijad koondusid, kui vool neid hullumeelsete põiktänavate omataolise keskpunkti ligidale viis, kõrge künka tipule keset linna, kus seisis võimas valge kirik. Olin seda näinud teelt, kui ma vastse eha ajal Kingsporti peale vaatasin, ning see oli pannud mind värisema, sest paistis, nagu olnuks Aldebaran kummitusliku tornitipu otsas hetkeks seisatanud.
Kiriku ümber oli lage ala; osalt viirastuslike aukudega täidetud kirikuaed ning osalt poolsillutatud väljak, kust tuul oli lume peaaegu minema pühkinud. Seda ääristasid ebatervelt arhailised majad, mil olid teravad katused ning üle serva rippuvad viilud. Virvatuled tantsisid haudade kohal ja paljastasid võikaid vaateid, ehkki ei heitnud veidral kombel ühtki varju. Vaadates kirikuaia taha, kus polnud maju, võisin ma näha üle künkatipu ja silmitseda tähtede helki sadamas, kuigi linn ise oli pimedas nähtamatu. Aeg-ajalt kõikus vaid mõni latern õõvastavana käänulistel kõrvaltänavatel, liikudes järgi massile, mis juba sõnatult kirikusse libises. Ma ootasin, kuni rahvahulk oli musta ukseavasse immitsenud ning hilinejad järgi jõudnud. Vanamees sikutas mind varrukast, kuid ma olin otsustanud viimaseks jääda. Ületades ukseläve tundmatu pimedusega täidetud kihavasse templisse, pöördusin ma korraks tagasi et vaadata õue, kus kirikuaia helendus sillutatud künkatipule haiglast kuma heitis. Seda tehes ma võdisesin, sest kuigi tuul polnud palju lund jätnud, säilisid siiski mõned laigud ukse juures teerajal; ning tollel põgusal hetkel tundus minu ärevil silmadele, et lumel polnud jälgi jalasammudest, isegi mitte minu omadest.
Sissetoodud laternad valgustasid kirikut vaid vaevu, sest enamus rahvamassist oli juba kadunud. Nad olid valgunud läbi kõrgete pinkide vahelise käigu võlvkambritesse viiva luugini, mis viis just enne kantslit jälgilt haigutas, ning astusid nüüd käratult sisse. Ma järgnesin neile tummalt mööda kulunud astmeid pimedasse, lämmatavasse krüpti. Tolle vonkleva ööskõndijate rivi saba tundus väga õudne, ja nähes neid vingerdavas auväärsesse hauakambrisse, tundusid nad veelgi jubedamad. Siis märkasin ma kambri põrandal ava, kuhu kogu mass liugles, ning hetke pärast laskusime me kõik allapoole mööda rohmakalt tahutud, kurjakuulutavat treppi; mööda kitsast keerdtreppi, mis oli rõske ja veidralt lehkav ja mis keerles lõputult alla künka sisemusse, ääristatuna tilkuvaist kiviplokkidest ja murenevast mördist. See oli vaikne, pelutav laskumine ning hirmutavalt pika aja möödumisel märkasin ma, et seinad ja astmed muutusid sellisteks, nagu oleksid nad otse kivist välja tahutud. Enim häiris mind aga see, et loendamatud jalasammud ei teinud mingit häält ega tekitanud kaja. Pärast ajastutepikkust laskumist hakkasin ma nägema kõrvalkäike või urge, mis tulid tundmatuist pimedaist süvendeist sellesse öistest müsteeriumidest asustatud šahti. Varsti muutusid avaused erakordselt arvukaks, olles kui nimetuid ähvardusi täis jumalavallatud katakombid, ning neist erituv terav kõduhais muutuks üsna talumatuks. Ma teadsin, et olime kindlasti siirdunud läbi mäe Kingsporti enda alla, ning ma värisesin mõtte ees, et üks linn võiks olla nõnda vana ning maa-alusest kurjusest läbi ussitanud.
Siis nägin ma kahvatu valguse kaamet kuma, ja kuulsin päikeseta vete salakavalat loksumist. Taas värisesin, sest mulle ei meeldinud asjad, mille öö oli toonud, ning soovisin kibedalt, et ükski esiisa poleks mind sellele ürgsele riitusele kutsunud. Kui astmed ja käik laiemaks muutusid, kuulsin ma teistsugust heli, nõrga flöödi kimedat paroodiat, ning järsku avanes minu ees piiritu vaade sisemisse ilma – seal oli tohutu seenetanud rand, mida valgustas haiglaselt rohekas purskuv leegisammas ning mida toitis lai õline jõgi, mis voolas hirmutavatest ja aimamatutest sügavikest igavikulise ookeani mustimatesse soppidesse.
Vaarudes ja õhku ahmides vaatasin ma toda titaanlike sitaseente, tõbise tule ja limase vee ebapüha Erebust ning nägin keepides rahvahulki moodustamas lõõmava samba ümber poolringi. See oli yule-riitus, vanem kui inimene ning määratud temast kauem kestma, pööripäeva ja lumele järgneva kevadetõotuse ürgriitus, tule ja igihaljuse, valguse ja muusika riitus. Ning allilma grotis nägin ma neid riitust läbi viimas, jumaldamas haiget leegisammast ja viskamas vette kleepuvast taimestikust kougitud peotäisi, mis kloriidses valguses rohekalt sädelesid. Ma nägin seda, ja nägin ka midagi vormitut valgusest kaugel eemal kükitamas ja valjult flööti puhumas, ning kui see asi mängis, tundus mulle, et kuulen lehkavas pimeduses, kuhuni mu pilk ei küündinud, mingit ebatervet summutatud laperdamist. Ent enim hirmutas mind leegitsev sammas, mis vulkaanina mõeldamatutest sügavustest purskus, heitmata normaalse leegi kombel varje ning kattes õlist kivi vastiku mürgise roostega. Kogu selles pulbitsevas põlemises polnud kübetki soojust, ainult surma ja rüveduse rõskus.
Mees, kes mind saatnud oli, vingerdas nüüd täpselt jubeda leegi kõrvale ja tegi jäiku tseremoniaalseid liigutusi poolringi suunas, kuhu ta näoga oli. Rituaali teatud faasides tehti alandlikke kummardusi, eriti siis, kui mu saatja toda õudustäratavat Necronomiconi, mille ta kaasa võtnud oli, pea kohal hoidis; ning mina järgisin kõiki kummardusi, sest mind olid sellele festivalile kutsunud mu esiisade kirjutised. Siis andis vanamees märku pooleldi nähtavale flöödimängijale pimeduses, kes seepeale pilli nõrga undamise natuke valjemaks muutis ja teise võtmesse viis, paisates seda tehes valla mõeldamatu ja ootamatu õuduse. Ma peaaegu et vajusin samblasele maapinnale, haaratuna õõvast, mis polnud pärit sellest ilmast, vaid hullumeelsetest tühimikest tähtede vahel.
Kujuteldamatust pimedusest teispool külma leegi kärbunud sära, tartaroslikest kaugustest, millest voolas kummastavalt, kuulmatult ja aimamatult läbi õline jõgi, laperdas rütmiliselt välja taltsaste, treenitud, tiivuliste hübriidolevuste hord, mida ükski terve silm ei suudaks iial täielikult hoomata või terve aju täielikult mäletada. Nad polnud tervenisti varesed, mutid, raisakotkad, sipelgad, nahkhiired ega lagunenud inimolendid, vaid miski mida ma ei saa ega tohi mäletada. Nad kalpsasid kohmakalt edasi, osalt ujunahkadega jalgadel ja osalt membraansetel tiibadel, ning pidutsejate massini jõudes võtsid kapuutsides kogud nad kinni, istusid selga ning sõitsid üksteise järel tolle valguseta jõe kaugustesse, paanika kuristikesse ja galeriidesse, kus mürgiallikad toidavad hirmsaid ja avastamatuid keeriseid.
Vana ketrajanaine oli massiga kaasa läinud ning vanamees viivitas vaid seepärast, et ma olin keeldunud võtmast looma ja ratsutamast nagu teised. Jalule koperdades nägin ma, et vormitu flöödimängija oli vaateväljast eemale veerenud, ent kaks elajat ootasid rahulikult paigal. Kui ma tagasi tõmbusin, võttis vanamees oma stiluse ja tahvli ning kirjutas, et ta oli seadusjärgne esindaja mu isadele, kes olid rajanud yule-kultuse ses muistses paigas, ning et mu naasmine oli ette määratud, ja et kõige salajasemad müsteeriumid ootasid veel ees. Ta kirjutas seda äärmiselt vanamoelises käekirjas ja kui ma ikka veel kõhklesin, tõmbas ta oma avara rüü vahelt pitsersõrmuse ja uuri, mõlemad minu perekonna sümboolikaga, tõendamaks öeldut. Ent see oli jube tõestus, sest ma teadsin vanade dokumentide järgi, et too uur oli maetud koos mu vanavanavanavanavanaisaga 1698. aastal.
Nüüd tõmbas vanamees oma kapuutsi tagasi ja osutas perekondlikule sarnasusele tema näos, ent mina vaid võdisesin, sest olin kindel, et too nägu on vaid kuratlik vahamask. Kalpsavad loomad kaapisid juba rahutult sammalt ja ma märkasin, et ka vanamees oli sama kannatamatu. Kui üks olevustest eemale paterdama hakkas, pöördus ta kiirelt teda peatama, ning liigutuse äkilisus nihutas vahamaski ära sealt, kus pidanuks olema tema pea. Ja siis, sest too luupainaja takistas minu pääsu kivitrepile, kust me tulnud olime, heitsin ma end õlisesse allmaajõkke, mis kuhugi merekalda-aluste koobaste poole mulksus; heitsin end tollesse Maa sisimate õuduste roiskuvasse mahla, enne kui mu hullunud karjed oleksid mulle kallale toonud kõik haualeegionid, mida need katkuaugud veel varjata võisid.
Haiglas öeldi mulle, et mind oli leitud koidikul poolkülmununa Kingsporti sadamast, klammerdumas triiviva lauajupi külge, mille juhus oli mulle päästeks saatnud. Mulle öeldi, et olin eelmisel õhtul künkal vale teeharu valinud ning Orange Pointi kaljudelt alla kukkunud; seda järeldasid nad jalajälgedest lumes. Ma ei osanud midagi kosta, sest see kõik oli vale. Kõik oli vale: nii avarad aknad, mis näitasid katustemerd, milles vaid üks viiest oli iidne, kui ka trammide ja autode hääled tänavatel. Mind veendi, et see oli tõesti Kingsport, ja ma ei saanud seda eitada. Kui ma hakkasin sonima kuuldes, et haigla seisis vana kirikuaia ligidal Central Hillil, saatsid nad mind St. Mary Haiglasse Arkhamis, kus minu eest sai paremini hoolt kanda. Seal meeldis mulle, sest arstid olid laia silmaringiga, ja kasutasid isegi oma mõjujõudu, muretsemaks mulle hoolikalt hoitud eksemplari Alhazredi taunitud Necronomiconist Miskatonicu Ülikooli raamatukogust. Nad rääkisid midagi „psühhoosist“ ning nõustusid, et oleks parem kõik häirivad kinnisideed minu peast ära saada.
Niisiis lugesin ma toda õudset peatükki ja võdisesin kahekordselt, sest see polnud mulle tõesti uus. Olin seda varem näinud, rääkigu jalajäljed mida tahes, kohas, mis võiks parem unustusse jääda. Ärkveloleku ajal pole kedagi, kes seda mulle meenutada võiks, ent mu unenäod on täis õõva lausete pärast, mida ma korrata ei julge. Julgen lausuda vaid ühte lõiku, panduna inglise keelde nii hästi, kui ma kohmakast alamladina keelest tõlkida oskan.
„Sügavaimad koopad,“ kirjutas hull araablane, „pole nägevaile silmadele mõistmiseks, sest nende imed on kummalised ja kohutavad. Neetud on pind, kus surnud mõtted uuel ja veidral kujul edasi elavad, ning kurjast on mõistus, mida ei varja pea. Targalt ütles Ibn Schacabao, et õnnelik on haud, kus pole lamanud võlurit, ning õnnelik on öine linn, mille võlurid on kõik tuhaks. Sest vana pärimus kõneleb, et kuradile müüdud hing ei kiirusta mitte välja oma hauasavist, vaid nuumab ja õpetab teda järavat ussi, kuni rüvedusest tärkab õudne elu ning juhmid raisasööjad kasvavad kavalaks selle maa vaevamises ja paisuvad tohutuks selle piinamises. Salajas kaevatakse suuri auke sinna, kus maa enda pooridest peaks piisama, ning kõndima on õppinud asjad, mis peaksid roomama.
Tõlkinud Jaagup Mahkra
Piltide autoriks Kennet Kaare
