Ma kirjutan seda siin tugeva hingelise pinge all, sest täna õhtul mind enam ei ole. Ühegi pennita, rohi, mis ainsana veel mu elu talutavaks teeb, otsa lõppemas, ei suuda ma enam piina taluda. Ma viskun sellest katuseaknast alla räpasele tänavale. Ärge arvake, et olen oma morfiiniorjuse tõttu mandunud või nõrgamõistuslik. Kui olete läbi lugenud need kiirustades kritseldatud lehed, võite küll oletada, ent mitte iialgi lõpuni mõista, miks ma pean kaotama oma mälu või surema.
See oli Vaikse ookeani avaruste kaugemaid ja harvemini külastatavaid kohti, kus postilaev, mille laadungiülemaks ma olin, langes Saksa sõjalaeva rünnaku ohvriks. Suur sõda oli äsja alanud ja sakslaste merevägi polnud veel langenud oma hilisemasse degradatsiooni, nii et meie alus oli neile õiglaseks auhinnaks, aga meid koheldi nende meeskonna poolt sõbralikult ning suhtuti kui sõjavangidesse. Tõepoolest, meie vangistajate distsipliin oli nii vabameelne, et viiendal päeval pärast meie kinnivõtmist õnnestus mul väikeses paadis üksinda põgeneda, kaasas vett ja toitu küllalt pikaks ajaks.
Kui ma lõpuks olin jõudnud kaugele ja hakkasin triivima, polnud mul enda asukohast vähimatki aimu. Olemata eales vilunud navigaator, võisin päikese ning tähtede järgi ainult ähmaselt oletada, et asusin kusagil ekvaatorist lõuna pool. Pikkuskraadidest ei teadnud ma midagi ning ühtegi saart ega rannikut polnud silmapiiril. Ilm püsis vaikne ja ma triivisin lugematuid päevi sihitult kõrvetava päikese all, oodates mõnda mööduvat laeva või asustatud maad, kuhu meri mu kannaks. Kuid ei laeva ega maad ei ilmunud ning voogava katkematu sinise välja keskel haaras mind mu üksilduses meeleheide.
Muutus toimus ajal, kui ma magasin. Selle üksikasju ei saa ma kunagi teada, sest mu uinak, ehkki rahutu ja unenägudest vaevatud, kestis väga kaua. Kui ma lõpuks ärkasin, leidsin, et olen vajunud poolenisti põrgulikult musta limasesse mudalaama, mis monotoonselt lainetades laius mu ümber nii kaugele, kui pilk ulatus, ja millesse natuke maad eemal oli randunud mu paat.
Ehkki võiks arvata, et mu esimeseks tundmuseks oli üllatus nii hämmastava ja ootamatu ümbruse muutuse üle, tundsin rohkem õudust kui imestust, sest nii õhus kui ka kõduses pinnases hõljus midagi kurjakuulutavat ning mind haaras üdinitungiv külmatunne. Ümberringi roiskusid mädanevate kalade ja tundmatute veeolendite jäänused, mida nägin väljaulatuvat jäleda muda lõputust tasandikust. Võib olla ei peaks ma lootmagi, et suudan sõnades edasi anda kirjeldamatut õudust, mis võib peituda absoluutses vaikuses ja mõõtmatus lagendikus. Mitte midagi ei olnud kuulda ja mitte midagi polnud näha peale tohutu musta lögalaama. Sellest hoolimata rõhusid vaikuse täielikkus ja maastiku üksluisus mind õõvastava hirmuga.
Päike leegitses taevas, mis näis mulle peaaegu must oma pilvitus julmuses, otsekui peegeldus tintjast mülkast mu jalge all. Roomates madalikule jäänud paadi juurde sain aru, et mu olukorda võib seletada ainult ühe teooriaga. Mingi enneolematu vulkaanilise murrangu läbi pidi osa ookeanipõhjast olema pinnale tõusnud, paljastades alasid, mis lugematuid miljoneid aastaid olid lebanud peidetuna mõõtmatutes meresügavustes. Mu jalge alla tõusnud uue maismaa pindala oli nii suur, et kuidas ma ka oma kõrvu ei pingutanud, ei suutnud ma eristada vähimatki lainetava ookeani tekitatud heli. Ka polnud näha ainsatki merelindu surnud olevusi püüdmas.
Mitmeid tunde istusin ma mõtiskledes ja plaani pidades paadis, mis lebas ühel küljel ning pakkus viletsat varju üle taevakaare liikuva päikese eest. Päeva edenedes kaotas pinnas mõnevõrra oma kleepjast tõmbest ning tundus muutuvat piisavalt kuivaks, et peagi võis ette võtta rännaku. Sel ööl magasin ma vähe ning järgmisel päeval pakkisin kompsu toidu ja veega valmistudes teekonnaks üle saare, et leida haihtunud meri ja võimalik pääsetee.
Kolmandal hommikul leidsin pinnase küllalt kuiva olevat, et tema peal raskusteta käia. Kalahais oli hulluksajav, aga mulle tegid muret tõsisemad asjad, et mitte mõelda nii väikesele hädale, ning ma astusin julgelt tundmatusele vastu. Kogu päeva rühkisin vankumatult lääne suunas, juhindudes kaugest künkast, mis kõrgus esile enam kui ükski teine kühm selles laugjas kõrbes. Ööseks seadsin end laagrisse ning järgmisel päeval kõmpisin ikka künka suunas, ehkki see näis vaevu lähemal olevat kui siis, kui seda esimest korda silmasin. Neljandaks hommikuks jõudsin kõrgendiku jalamile ja see tundus olevat palju kõrgem kui oli paistnud eemalt vaadatuna, laugmaast eraldav org teravdamas künka kontuure. Olles üles ronimiseks liiga väsinud, jäin mäe varju magama.
Ma ei tea, miks mu unenäod sel ööl nii kohutavad olid, aga enne kui kummaliselt mõhnaline ja kahanev kuu oli tõusnud kaugele idapoolse tasandiku kohale, olin ma ärkvel, kaetud külma higiga ja otsustasin enam mitte uinuda. Nägemused, mida unes olin läbi elanud olid liiast, et neid uuesti kogeda. Ja kuuvalguses sain ma aru, kui rumal oli olnud reisida päeval. Ilma kõrvetava päikeseta säästnuks ma rännakul palju energiat ning nüüd tundsin end tõesti mäkketõusuks valmis olevat, tõusuks, millest olin päikeseloojakul heitunud. Haarates kompsu, asusin teele künka tipu suunas.
Ma ütlesin, et see voogava tasandiku üksluisus tekitas minus ebamäärast õudust. Aga arvatavasti oli mu õudus veelgi suurem, kui olin jõudnud mäeharjale ja vaatasin teiselt küljelt alla päratusse sügavikku või kanjonisse, mille mustendavate orvade valgustamiseks polnud kuu veel küllalt kõrgele tõusnud. Ma tundsin end seisvat maailma äärel, kiikamas üle serva igavese öö põhjatusse kaosesse. Hirmuvärinate vahel tormasid veidrad mälupildid kaotatud paradiisist ja Saatana jäledatest ilmumistest pimeduse vormitust kuningriigist.
Sedamööda, kuidas kuu taevas kõrgemale kerkis, hakkasin aru saama, et oru nõlvad ei asunud nii püstloodis, kui olin alguses arvanud. Paljandid ja kaljueendid pakkusid laskumiseks küllalt head jalatuge ning mõnesaja jala sügavusel muutus kallak täiesti astmeliseks. Kannustatuna impulsist, mida ma pole võimeline täpselt analüüsima, ronisin kaljudega võideldes allapoole ning seisatasin veel kaugemale viiva kallaku ees, jõllitades süngesse sügavikku, kuhu iial polnud tunginud valguskiir.
Korraga köitis mu tähelepanu kummaline hiiglaslik objekt vastasnõlval, mis tõusis järsult umbes saja jardi kaugusel mu ees, objekt, mis kumas valkjalt äsjalangenud kuukiirtes. Et see oli kõigest gigantne kivirahn, sain aru õige pea, ent mul tekkis selge veendumus, et selle kuju ja asend pole üldsegi looduse kätetöö. Lähem uurimine täitis mind kirjeldamatu ärevusega, sest hoolimata oma tohututest mõõtmetest ja asendist kuristikus, mis oli haigutanud merepõhjas ajast, kui maailm oli veel noor, taipasin ma, et kahtlemata oli see kummaline objekt hästi tahutud monoliit, mille massiivne kere oli tunda saanud töömehe kätt ja võib olla näinud ka elavate ning mõtlevate olendite kultusetalitusi.
Pilt: Regina-Mareta Soonsein
Hämmeldunud ja hirmunud ning ilma teadlase või arheoloogi avastajarõõmuta uurisin ma ümbrust üksikasjalikumalt. Nüüd peaaegu seniidis seisev kuu hiilgas kummaliselt ja eredalt kuristikku piiravate kõrgete järsakute kohal ning paljastas tõiga, et põhjas liikus vetevoog, mis lookles mõlemas suunas vaateulatusest välja ja ulatus peaaegu haarama mu jalgu. Teisel pool kuristikku uhtusid lained hiidmonoliidi alust, millel ma nüüd suutsin eristada nii raidkirju kui ka rohmakaid kujundeid. Kirjad oli mulle tundmatutes hieroglüüfides, mis ei sarnanenud millelegi sellisele, mida oli raamatutes näinud, sisaldades suuremalt osalt traditsioonilisi meresümboleid nagu kalad, angerjad, kaheksajalad, molluskid, vaalad ja muu selline. Mitmed märgid kujutasid ilmselt tänapäeva maailmale tundmatuid mereolendeid, kelle kõdunevaid jäänuseid olin märganud ookeanist tõusnud tasandikul.
Siiski olid just piltnikerdused need, mis mind enim lummuses hoidsid. Oma tohutute mõõtmete tõttu oli üle lainevoogude selgesti näha rida bareljeefe, mille sisu äratanuks kadedust isegi Dorés. Ma arvan, et need pidid kujutama inimesi – vähemalt teatud sorti inimesi, olgugi et neid olevusi oli kujutatud hullamas vees kui kalu või kummardamas mingisuguses monoliitpühamus, mis samuti näis asuvat vee all. Nende nägudest ja kehakujust ei söanda ma üksikasjalikult rääkida, sest paljas meenutamine viib mind minestuse äärele. Ei Poe ega Bulwer suuda kujutada nende groteskset, ent siiski neetult inimeselaadset välimust, hoolimata ujulestadega kätest ning jalgadest, šokeerivalt laiadest ja lõtvadest huultest, klaasjatest pungis silmadest ning muudest veel ebameeldivamatest iseärasustest. Kummalisel kombel tundusid need kivisse raiutud kujud olevat tugevasti proportsioonist väljas, kui võrdlesin neid kujutatud taustasündmustega. Sest näiteks ühte olevust oli näidatud tapmas vaala, mis oli ainult veidi suurem mehest endast.
Nagu tähendatud, märkasin ma nende grotesksust ja imelikke mõõtmeid, ent hetke pärast otsustasin, et need on kõigest mõne primitiivse kalapüügi või meresõiduga tegeleva hõimu väljamõeldud jumalad, hõimu, mille viimane järeltulija kadus maalt lõpmatult varem enne neandertallase või Piltdowni inimese esimese esiisa sündimist.
Aukartlikult seistes mõtisklesin selle, ka julgeimale antropoloogile kujuteldamatu minevikupildi ees, kuu heitmas veidraid peegeldusi vaiksele kanalile mu ees. Siis äkki nägin ma seda. Andes ainult õrna virvendusega märku oma pinnaletõusust, libises see olevus tumedas vees mu vaatevälja. Tohutu, Polyphemose sarnane ja jäle, sööstis see kui luupainajatest pärit määratu ebard monoliidi juurde, ja haarates selle ümbert oma hiiglaslike soomuseliste kätega, langetas oma võika pea ning tõi kuuldavale mingeid rütmilisi häälitsusi. Ma arvan, et sel hetkel läksin ma hulluks.
Ma mäletan vähe meeletust ronimisest mööda kaljust mäekülge ja deliirsest teekonnast tagasi paadi juurde. Ma arvan, et ma laulsin päris palju ja naersin veidralt, kui enam laulda ei suutnud. Mul on ähmased mälestused võimsast tormist veidi aega peale seda, kui ma paadini jõudsin. Igal juhul ma tean, et kuulsin piksekärgatusi ja muid helisid, mida Loodus toob esile ainult oma kõige metsikumas meeleolus.
Kui ma varjudeilmast välja tulin, lebasin ma San Franciscos haiglas, kuhu mind oli toonud üks ameeriklasest laevakapten, kes oli mu paadi keset ookeani üles korjanud. Ma olin palju soninud, aga mu sõnadele oli vaevalt tähelepanu pööratud. Mu päästjad ei teadnud midagi ühestki maalihkest Vaikses ookeanis, ka ei hakanud ma neile vaevama asjadega, mida – ma teadsin – nad ei saa uskuda. Kord otsisin ma üles ühe kuulsa etnoloogi ja lõbustasin teda veidrate küsimustega iidsest vilistide legendist Dagoni, Kala-Jumala kohta, aga taibates, et mees on lootusetult konventsionaalne, ei surunud ma oma uurimisega väga peale.
See on just öösiti, eriti kui kuu on mõhnaline ja kahanev, kui ma näen seda olevust. Olen proovinud morfiini, aga see droog pakub vaid üürikest kergendust ning minust on saanud tema lootusetu ori. Nüüd pean ma kõigele sellele lõpu tegema, olles kirja pannud täieliku aruande kaaskodanikele, kas siis põlglikuks irvitamiseks või teada võtmiseks. Tihti küsin endalt, kas see ei võinud olla lihtsalt pettekujutelm, paljas palavikuhoog, kui ma lebasin pärast Saksa sõjalaevalt pääsemist lahtises paadis, päikesest uimane ja segane. Ma küsin seda endalt, aga alati saan vastuseks elava ning kohutava nägemuspildi. Ma ei suuda mõelda meresügavustest, tundmata selle juures hirmuvärinaid sõnulkirjeldamatute olevuste pärast, kes võivad ka praegusel hetkel ringi roomata ja väherda oma limases sängis, kummardada oma iidseid kivist iidoleid ja lõigata oma jälestusväärseid kujutisi veealusesse graniitrahnu. Ma unistan päevast, mil nad võivad tõusta lainete kohale, et haarata haisvate küünte vahele ja vedada vee alla sõdadest kurnatud inimkonna armetud jäänused, päevast, mil maa vajub ning tume ookeanipõhi kerkib üleüldises põrgukaoses.
Lõpp on lähedal. Ma kuulen ukse juures müra, otsekui mingi tohutu suur libe keha kolistaks selle vastu. Ta ei leia mind. Jumal küll, see käsi! Aken! Aken!
Tõlkinud Silver Sära
