The League of Extraordinary Gentlemen’i (Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga) loojaks on koomiksikultuuri grand old man, elav klassik, mitmete sarjade ja tegelaskujude väljamõtleja Alan Moore ise. Moore’i tagataskus on sarjad nagu V for Vendetta, Watchmen ja From Hell, ta on Vertigo Comicsi kõige pikaealisema tegelase, Hellblazer John Constantine’i looja ning ta vääriks omaette artiklit.

Tähelepanuväärsed härrasmehed ilmusid esimest korda maailma silme ette 1999. aastal. Muide, alates päris algusest ei ole nende klubi nimetus kõige täpsem – alati on seal olnud ka mõni naine. Liiga I ja IIs köites seikles näiteks Mina Harker – tuntud ka Dracula pruudina.
Nii-öelda „klassikalise“ Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga moodustasid Allan Quatermain, Mina Harker, Dr. Jekyll/Mr. Hyde, Nähtamatu Mees ja kapten Nemo. Tööandjaks oli neil keegi Mycroft Holmes ja esimeses osas võitlesid nad Fu Manchu nimelise hiina triaadipealiku vastu. Nagu pärast selgus, võitlesid nad ka professor Moriarty vastu, kes Liigat oma salaplaanides häbematult ära kasutas. Peamine madin käis kavoriidi nimelise salapärase ja tundmatut päritolu mineraali kättesaamise üle, too mineraal võimaldas kaotada gravitatsiooni mõju. Kõik need tegelased ja butafooria on pärit XIX sajandi lõpuosa – XX sajandi alguspoole ulme- ja seikluskirjandusest, usun et kellelegi ei valmista originaalide äratundmine suuremat raskust.

Liiga seikluste teises köites läheb erinevate viidete ja kummarduse tegemise objektide arv veelgi suuremaks. Peakurjamid on nimelt marslased „Maailmade sõjast“, läbi käivad ka John Carter ja dr. Moreau, kõrvaltegelaste hulgas on viiteid õige mitmele klassikalisele kirjandusteosele. Vaikselt hakkab ka selguma suurem plaan Liiga seikluste taga: nimelt tahab Moore sellest teha omalaadset metakirjandust, ühendada just nimelt briti kirjandusklassika ühte maailma. Tegelikult mitte ainult briti ja mitte ainult kirjandus, hiljem on viiteid juba ka maailmaklassikast („Century vol. I: 1910’s“ näiteks võetakse Kolmekrossiooper päris põhjalikult ette) ja muudest loominguliikidest – eelkõike filmindusest. Etteruttavalt olgu öeldud et mu subjektiivse hinnangu järgi on Liiga seiklused, kus tegeletakse metakirjanduse loomisega, ehk siis Black Dossier (Must Toimik) ja Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga vol. III: Sajand allakirjutanu lihtsa maitse jaoks pisut liiga ekstsentrilised, metafüüsilised ja segased. Aurupungi klassikaks muutunud Vol. I ja Vol. II oma hullumeelse reisiga läbi alternatiivajaloolise-kirjandusliku XIX sajandi lõpu Britannia on oluliselt rohkem mokkamööda.

Alan Moore ei oleks Alan Moore, kui tema teostes ei esineks räiget vägivalda, seksi ja räiget vägivaldset seksi, eelkõige vägistamist, mis tundub olevat mingitlaadi Moore’i firmamärk. Selles suhtes ei erine ka Liiga. Nähtamatu vägistab šoti tütarlastekoolis noori tüdrukuid, enne kui ta Liigasse värvatakse. Allan Quatermain ja Mina Harker-Murray veedavad mõnusalt omavahel aega dr. Moreau metsas ja lõpuks vägistab monstrumlik Mr. Hyde reeturiks osutunud Liiga liikme homoseksuaalse aktiga surnuks. Vägistamist esineb ka edaspidi, näiteks on Century Vol. I: 1910’s rõlge stseen kapten Nemo tütre ja purjus madruste vahel. Peatumata pikemalt vägistamise kui huviobjekti ja konkreetse koomiksi kandva intriigielemendi kohal tuleb lihtsalt nentida, et Liiga raamatud muidugi mingi laste lugemisvara pole. Ka vägivald, mis tänapäeval ei pane juba lasteaialastelgi kulme kerkima, on siin suht jõhker ja detailne.

Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga seikluseid on praegu ilmunud:

Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga Vol.I
Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga Vol. II
Black Dossier (Must toimik)
Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga Vol. III: Sajand 1910
Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga Vol. III: Sajand 1969

Ja kohe-kohe on ilmumas lõplikult viimane osa kogu selles tsüklis ja ühtlasi terves sarjas

Tähelepanuväärsete härrasmeeste liiga Vol. III: Sajand 2009

Tuleb märkida päris tuntavat tooni muutust sarja eri osade vahel. Kuid sarja eri osad on kirjutatud-joonistatud päris suurte ajaliste vahedega ja neil on olnud eri väljaandjad. Esimesed kaks osa on klassikaline aurupunk. Järgneb kummaline vahelüli „Must toimik“ ja viimased kolm Vol. III osa on juba puhas psühhedeelia ja postmodernistlik soga, esimestest köidetest valgusaastate kaugusel. Tegelikult hinnangut kogu sarjale saab anda alles peale juunit-juulit 2012, kui kogu sari väljas ja võimalik see ka järjest läbi lugeda. Alati on olemas võimalus, et erinevate osade summa on suurem kui kogu sari, mis keskkohast alates paraku veidike kiiva kipub kiskuma. Samas on see ainult allakirjutanu subjektiivne arvamus ja pole välistatud, et keegi hindab Liiga juures just neid võimatult segaseid ja kummalisi lõpuosi. Olgu veel märgitud, et näiteks Musta toimikuga kaasnesid väljalõigatavad-kokkuvolditavad primitiivsed stereoprillid: köite lõpuosa oli võimalik vaadata ruumilisena. Century 1910 aga meenutas kohati joonistatud näidendit, mõned tegelased kõnelesid ainult värssides ja kohati sekkus „jutustaja“, kes selgitas taustal toimuvat, nagu päris näidendis-ooperis. Aga see oligi kummardus „Kolmekrossiooperile“.

Loomulikult pole viimaste aastate buum, teha igast vähegi tõsiseltvõetavast koomiksist kiiresti ülihalb ja nimetatud koomiksi maine lootusetult ära rikkuv „suurte staaridega“ film, jätnud puutumata ka Liigat. 2003. aastal nägi ilmavalgust samanimeline film. Moore jäi endale kindlaks ja tema nime filmi tiitrites ei näe. Tegelikult pole ta lasknud enda nime ühegi oma koomiksi põhjal tehtud filmi tiitritesse panna, sest tema nägemus ja filmitegijate oma erinevad tavaliselt 180 kraadi võrra. Liiga põhjal tehtud film pole tegelikult halb, samas pole ta ka hea. Alustades sellest, et Quatermaini värvati suure raha eest mängima Sean Connery ja sisse topiti – ilmselt teemat ameeriklastele lähemale tuua püüdes – tegelaskuju Tom Sawyer, kellest koomiksis pole haisugi, ja lõpetades sellega, et tegelikult ainult mõned tegelased nagu Quatermain ja Nähtamatu olidki ainsad, mis seda Hollywoodi saavutust Moore’i koomiksiga üldse ühendasid. Koomiks ja film erinevad teineteisest kardinaalselt, põhimõtteliselt on tegu kahe eraldi asjaga. Punnitamist tajusid ilmselt ka vaatajad: film kukkus kinodes kolinal läbi. Tegelikult headest koomiksitest saab väga harva häid filme (ja vastupidi), pähe kargab ainult „Sin City“. Enamus headest koomiksitest mis kinolinale on toodud on sealt kiiresti ämbrikolina saatel lahkunud.

Mida öelda lõpetuseks? Kellele see koomiksisari võiks meeldida? Kõigile, kellele meeldib aurupunk ja klassikaline kirjandus, kindlasti. Aga ka tänapäeva ühe tõsiseltvõetavama koomiksiautori loominguga tasub tutvust teha, alustades just sellest sarjast. Nagu ikka täiskasvanuile mõeldud koomiksites on ka siin ohtralt seksi ja vägivalda, kuid see pole muidugi peamine. Peamine on intelligentne kõrgtasemeline meelelahutus, mis haarab kaasa ja lummab kohe algusest. Unustasin ju ennist mainida et Alan Moore on ka praktiseeriv maag ja okultist.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0973)