Reede õhtul võis Kuressaare lossi Roosas saalis vestelda, ja seda sõna otseses mõttes, kahe tänapäeva parema Eesti kirjanikuga – üks neist tuntud, teine veidi tundmatum.
Kirjanik Indrek Hargla ei ole varem saarlastele esinenud, kuigi Saaremaal käib ta regulaarselt, pea iga suvi. Nii pole talle Kuressaare linnus kuigi võõras. “Ilmselt üks Eestimaa kõige kuulsamaid kohti,” märkis kirjanik ise. Kuna Hargla on viimasel ajal kirjutanud ajaloolisi kriminaalromaane, siis tema jaoks on linnus põnev paik – mida sellest ära kasutada. Kirjanikele on ju omane, et asju ei mõelda välja, vaid ikka otsitakse. “Ma ise nimetan seda tööd loominguliseks kombineerimiseks. Ega kirjanik ei mõtle asju välja, ta otsib elemente, motiive, seoseid, teemasid, ainest ja keedab-kombineerib sellest kokku mingisuguse asja, millele üritab anda uue kvaliteedi.”
Teise kirjanikuna hoidis vestlust ülal peamiselt ulmeringkondades ja rollimänguseltsides tuntud õuduskirjanik Maniakkide Tänav. Oma sõnul ei kirjuta ta küll otseselt õudust, pigem tumeda alatooniga seiklusjutte. Viimasel ajal on aga nii kaugele arenenud, et meisterdab mõnele loole õnneliku lõpu. Varasemad märksõnad olid “veri” ja “soolikad”. Tema oli ka üks neist, kes juhtis jutu osavalt kindlamale rajale niipea, kui see hakkas takerduma.
Vestlusõhtu kestis kaks ja pool tundi koos väikese lavastusega Maniakkide Tänava loole “Teoloogiatudengi katse”.
Kuigi rahvast oli napilt, oli vestlus seda tihedam. “Eelmine vestlusõhtu tekitas mõningaid ärevaid momente ja tekkis hirm, et kas teise korraga jääb ruum meile kitsaks,” märkis tabavalt Raul Salumäe Saaremaa muuseumist. “Aga siiski mitte, nii kultuurihuvilised meie kallid kaassaarlased siiski ei ole.”
Pärast viisakat sissejuhatust mõlema autori loomesse algas küsimuste voor, mis peamiselt keerles Melchiori ja “Alpimaja” ümber. Hargla rääkis aga esiteks märksõnadest “ajalugu”, “ulme” ja “alpimaja”, alustades viimasest. Tema sõnutsi erineb telestsenaariumi kirjutamine väga paljuski kirjanikutööst. Teleseriaal on ju siiski kollektiivne loome ning stsenaristil üks roll seal täita. Ta avas veidi ka “Alpimaja” tagamaid, jättes paljutki tagataskusse. Reede õhtul kell viis polnud ju veel kaks seeriat eetrisse läinud.
Kui aga tagasi tulla Indreku ajalooliste kriminaalromaanide kirjutamise juurde, siis praegu on ilmunud kolm osa Melchiori-seeriast, kirjutamisel on neljas. Ilmub see ilmselt hilissügisel, aasta lõpus. Nimelt osutus selle kirjutamine pisut raskemaks kui eelmised raamatud. Tegevus toimub Pirita kloostris. Kuna Indrek Hargla teeb enne kirjutama hakkamist ära kõva kodutöö, siis läks tal oma sõnutsi tükk aega olustikku sisseelamiseks. Tollasesse Tallinnasse sisseelamiseks (Melchiori 1.–3. raamatu tarbeks) läks tal umbes kaks aastat. 2008. aasta kevadel hakkas ta sarja planeerima ja 2010. suvel ilmus esimene Melchior. Järgmised tulid pooleaastaste vahedega järele. Kloostris aga ei kehti linnareeglistik, selle loogika ja motiivid ei toimi jne. Nii osutus sisseelamine keskaegse naise hingeellu, kes läheb vabatahtlikult kloostrisse ja elab seal elu lõpuni, kirjaniku jaoks absoluutselt vältimatuks.
Mõlemad kirjanikud, nii Indrek Hargla kui Maniakkide Tänav tunnistasid muu hulgas, et nende jaoks on põnev kirjutada naispeaosalistega lugusid. Mees on igavam, naisi aga ajendab niivõrd palju ja erinevaid motiive, et tüüpkangelasi sarnaselt meestega nende seas nagu polegi. Naine on just nagu tulnukas, kelle psüühikasse on põnev sisse elada ning seeläbi ka huvitav kirjutada.
