Kristjan Sander
Õhtu rannal
Varrak 2012

Olen tõsine Sanderi fänn ja pean tema „13 talvist hetke“ nii välimuse kui jutukirjutamise oskuse poolest teedrajavaks. Respekt aastast 2008. Uue kogu lugemist alustasin hüsteerilise innukusega. No nüüd läheb jälle lahti. Siit tulevad uued luiged, see päev ei unune kunagi.

Umbes nii läkski. Päev on siiani meeles – nii kui meenub, ajab sülitama ja vanduma. Milles küsimus? Jututehnika on Sanderil hea, ehk ei olegi meil paremat, mulle istub see ütlematajätmine: no ei pea autor igat sitta asja lahti seletama ja üle jahuma. Kõik lugejad ei ole raske puudega.

Aga elu on edasi läinud, luiged paraku on samaks jäänud ja enam sellest ei piisa. Peale on lennanud Metsavanad ja Maniakkide Tänavad, Belials lammutab, Hargla on mu meelest tõusnud jutukirjanduse kõige kõrgmatele tippudele – nii viimase viie-kuue aastaga, ei viitsi aastanumbreid otsida. Oskab, aga paraku raiskab oma annet rahvalike romaanide peale. Olgu nad neetud.

Mis mind Sanderi uues raamatus eriti närvi ajab, on see, et pole lahe, pole inimlik, pole vaimukas, ei ole üldse tore, tuim andmine, tükk head materjali on torudest alla lastud, mille eest? Tüütuseni need samad omadusteta tibid, koledad kohad, see sama formalism. Ei tööta enam see masinavärk, pole minu asi miks.

Konkurents on kõva, autor kirjutab vähe ja ei suuda oma lihtsaid töövõtteid ammendada, ei saa edasi minna, kui sa harva kirjutada ja su töövõtted sulle endale tüütuks ei muutu, teistele muutuvad. Kindel. Ei taha pahasti öelda, aga muud ei jää üle, mind on petetud. Minult on lemmikautor ära võetud. Tegu on raske isikuvastase kuritööga.

Mina lähen nüüd Maniakkide Tänava poole üle. Vot selline reetur olen ma.